3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud XX kanda.
4.Mõista XX-lt Reality KV OÜ kasuks välja määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud 390 eurot ning viivis nimetatud summalt alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Keelduda määruskaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest ja eemaldada tõendid toimikust.
Edasikaebamise kord 1(9)
Tsiviilasi nr 2-18-12286 Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Puudutatud isik 2 omandas 11.05.2018.a enampakkumisel avaldajale kuulunud korteriomandi aadressil XXX, Tallinn (edaspidi korter). 18.05.2018.a esitas avaldaja puudutatud isikule 1 täitmisavalduse ja täitedokumendi korteri sundvabastamiseks. Puudutatud isik 1 alustas avaldaja suhtes 29.05.2018.a täitemenetluse nr 022/2018/3461 ning toimetas avaldajale täitmisteate 06.06.2018.a isiklikult kätte. Täitmisteate kohaselt tuli avaldajal vabastada korter 09.07.2018.a. Juhul, kui avaldaja korterit ei vabasta, pidi teate kohaselt toimuma korteri sundvabastamine, kinnisasja äravõtmine ja sundkorras väljatõstmine 12.07.2018.a kell 11:00.
2.Avaldaja esitas 05.07.2018.a puudutatud isikule 1 taotluse korteri vabatahtliku vabastamise tähtaja pikendamiseks, mille puudutatud isik 1 jättis 10.07.2018.a rahuldamata. Avaldaja korterit vabatahtlikult ei vabastanud ning puudutatud isik 1 viis 12.07.2018.a kell 11:00 läbi korteri sundvabastamise. Avaldajat sundvabastamise juures ei viibinud. Puudutatud isik 1 korraldas avaldaja asjade hoiustamise.
3.Avaldaja esitas kaebuse puudutatud isiku 1 tegevuse peale. Kaebuse kohaselt jättis puudutatud isik 1 ebaõigesti rahuldamata avaldaja vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise taotluse. Puudutatud isik 1 ei andnud avaldajale piisavalt aega, et korterist välja kolida. Avaldaja väljakolimist raskendas see, et avaldajaga koos elas liikumispuudega isik. Järgnevalt väitis avaldaja, et puudutatud isik 1 tõstis ebaõigesti tema vallasvara välja ning rikkus seeläbi avaldaja omandiõigust. Samuti alustas puudutatud isik 1 põhjendamatult kaks täitemenetlust ja nõudis kahekordset tasu.
4.Puudutatud isik 1 jättis avaldaja kaebuse 06.08.2018.a otsusega rahuldamata. Puudutatud isik 1 leidis, et vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamiseks ei esinenud alust. Avaldaja ei põhistanud ega tõendanud, et avaldajaga koos elas liikumispuudega isik, kellest tulenevalt ei saanud avaldaja vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul korterist välja kolida. Puudutatud isiku 1 hinnangul oli avaldajal piisavalt aega, et enda elukorraldust muuta. Sundvabastamisele eelnes täitemenetlus, vara arestimine, selle sundmüük, puudutatud isiku 2 poolt antud tähtaeg ja puudutatud isik 1 poolt antud vabatahtliku täitmise tähtaeg. Samuti leidis puudutatud isik 1, et ta viis sundvabastamise läbi seaduspäraselt TMS § 180 alusel. Viidatud sättest tulenevalt oli tal õigus avaldaja asjad välja tõsta. Lisaks sellele ei pidanud ta hoiustama avaldaja väheväärtuslikke asju. Puudutatud isik 1 selgitas täitmisteates, et avaldajal tuli muretseda ruum, kuhu saab tõsta üleantavas ruumis paiknevad asjad. Nimetatud ruumi aadressi pidi avaldaja puudutatud isikule 1 teada andma. Kui avaldaja oleks sellisest ruumist puudutatud isikut 1 teavitanud, oleks viimane avaldaja asjad sinna ruumi viinud. Antud juhul ei viibinud avaldaja sundvabastamise juures. Seetõttu oli puudutatud isikul 1 TMS § 180 lg-st 4 tulenevalt õigus viia avaldaja asjad enda valitud kohta hoiule. Puudutatud isik 1 selgitas, et kahe täitemenetluse alustamise tingis see, et avaldaja ja tema abikaasa olid korteri ühisomanikud, mistõttu kohustas täitedokumendiks olnud notariaalne dokument mõlemat abikaasat. Avaldaja esitatud notariaalne volikiri ei muutnud omandiõigust, vaid andis isikule õiguse teist isikut teatud toimingute sooritamisel esindada.
5.Seejärel esitas avaldaja avalduse Harju Maakohtusse, milles palus tühistada puudutatud isiku 1 06.08.2018.a otsus ja rahuldada avaldaja kaebus. Avalduse kohaselt ei olnud avaldajal
2(9)
Tsiviilasi nr 2-18-12286 piisavalt aega, et korterist välja kolida. Puudutatud isik 1 jättis ebaõigesti vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata. Puudutatud isik 1 ei arvestanud sellega, et avaldaja elas koos liikumispuudega isikuga, mistõttu oli alternatiivse elukoha leidmine keeruline. Avaldaja tegi kõik võimaliku, et korter õigeaegselt vabastada. Sõltumata sellest ei jõudnud ta kõiki asju ära viia. Puudutatud isik 1 ei selgitanud ja jättis täpsustama, mida peab avaldaja tõendama ja esitama selleks, et puudutatud isik 1 vabatahtliku täitmise tähtaega pikendaks. Puudutatud isik 1 ei palunud avaldajalt mitte kunagi esitada täiendavaid tõendeid oma väidete tõendamiseks, sh ka asjaolu osas, et korteris elas ratastooliga isik. Lisaks sellele vastas puudutatud isik 1 liiga hilja, et jätab avaldaja tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata. Samuti väitis avaldaja, et puudutatud isik 1 rikkus tema omandiõigust, kuna viskas ära avaldajale kuuluva vara. Puudutatud isik 1 oleks pidanud avaldaja vara hoiustama. Teatud vara puudutatud isik 1 hoiustas, kuid tegi seda Tallinnast väljas. Puudutatud isik 1 oleks pidanud avaldaja vara hoiustama Tallinnas.
6.Puudutatud isik 2 palus jätta avalduse rahuldamata. Puudutatud isik 2 leidis, et avaldajal oli piisavalt aega, et korterist välja kolida. Korter arestiti 19.02.2017.a. Nimetatud kuupäevast oli avaldajale ette näha, et avaldajal tuleb korterist välja kolida. Lisaks leidis puudutatud isik 2, et puudutatud isikul 1 oli õigus avaldaja asjad TMS § 180 lg-st 4 tulenevalt välja tõsta ning puudutatud isik 1 ei rikkunud seadust avaldaja asjade väljatõstmisel. Samuti oli asjade hoiustamine väljaspool Tallinnat mõistlik. Lisaks leidis puudutatud isik 2, et puudutatud isik 1 ei võtnud põhjendamatult kaks korda täitemenetluse alustamise eest tasu. Puudutatud isik 1 alustas kaks täitemenetlust ning sellest tulenevalt oli tal kohtutäituri seaduse (KTS) § 28 lg 1 ja lg 2 alusel õigus tasu nõuda.
7.Puudutatud isik 1 palus jätta avalduse rahuldamata. Puudutatud isik 1 leidis, et avaldajal oli piisavalt aega ja võimalusi, et enda elukorraldus ümber teha. Sundvabastamisele eelnes täitemenetlus, vara arestimine, selle sundmüük, puudutatud isiku 2 poolt antud tähtaeg ja puudutatud isiku 1 poolt määratud vabatahtliku täitmise tähtaeg. Kinnisturaamatu väljavõtete kohaselt kuulus võlgnikele ka muu kinnisvara ning enampakkumise tulemist jäid üle rahalised vahendid. Sundvabastamine ei toimunud talvekuudel, vaid soojal ja kuival ajal. Puudutatud isikul 1 ei tekkinud temale kättesaadava info pinnalt veendumust, et avaldaja taotlus on põhjendatud. Sõltumata sellest, et ta selgitas avaldajale, mida viimane peab esitama ja tõendama, jättis avaldaja selle tegemata. Seega ei olnud puudutatud isikul 1 põhjust vabatahtliku täitmise tähtaega pikendada. Puudutatud isik 1 tegutses seaduspäraselt korteri sundvabastamisel. TMS § 180 lg 4 ei kohusta kohtutäiturit hoiustama asju, mis on väheväärtuslikud. Seaduse ja kohtupraktika kohaselt peab kohtutäitur hoiustama vaid seaduses nimetatud mittearestitavaid asju ja asju, millel võib olla väärtus. Kõik asjad, mille osas leidis puudutatud isik 1, et neil võib olla väärtus, ta hoiustas ja andis avaldajale nende hoiustamise kohta tagasisidet. Ülejäänud asjad tõstis puudutatud isik 1 korterist välja ja utiliseeris. Ka ei olnud tema hinnangul problemaatiline see, et hoiuruum asus Tallinnast välja. Tallinna sees on hoiustamise hinnad tavapäraselt kallimad.
8.Maakohus jättis avalduse rahuldamata. Maakohus leidis, et avaldajal oli piisavalt aega, et korterist välja kolida. Korter võõrandati 09.05.2018.a ning avaldajale oli teada, et sundvabastamine toimub 12.07.2018.a. Seega oli avaldajal enam kui kaks kuud aega, et korterist välja kolida. Puudutatud isik 1 jättis õigesti avaldaja vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata. Avaldaja ei põhistanud puudutatud isikule 1 tähtaja pikendamise vajadust. Isegi kui avaldaja elas korteris koos liikumispuudega isikuga, oli avaldajal piisavalt aega, et leida sobiv alternatiivne elamiskoht. Järgnevalt leidis maakohus, et
3(9)
Tsiviilasi nr 2-18-12286 avaldaja ei tõendanud, et puudutatud isik 1 jättis avaldajale kuuluvad väärtuslikud esemed hoiustamata. Vara hoiustamine Tallinnast 2 km väljaspool oli mõistlik koht vara hoiustamiseks. Maakohus ei tuvastanud, et puudutatud isik 1 oleks võtnud ühe täitemenetluse alustamise eest kahekordset tasu.
9.Maakohtu määruse peale esitas avaldaja määruskaebuse. Avaldaja palub tühistada maakohtu määruse ning jätta menetluskulud puudutatud isikute kanda. Avaldaja hinnangul jättis puudutatud isik 1 põhjendamatult vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamata. Avaldajal ei olnud piisavalt aega, et omale alternatiivne elukoht leida. Avaldajaga koos elas liikumispuudega isik, kellest tulenevalt oli raskendatud uue elukoha leidmine. Puudutatud isik 1 teavitas vahetult enne väljatõstmist, et ta ei pikenda vabatahtliku täitmise tähtaega. Samuti jättis ta avaldajale selgitamata, mida peab avaldaja esitama, et vabatahtliku täitmise tähtaega pikendataks. Puudutatud isik 1 rikkus seadust avaldaja asjade väljatõstmisel. Puudutatud isik 1 tekitas avaldajale olulist kahju ning hoiustas arusaamatute ja kaootiliste kriteeriumide alusel avaldaja vara. Alles ei jäänud mitte ühtegi riiet, nõud ega muud igapäevaselt vajalikku asja. Samuti heidab avaldaja puudutatud isikule 1 ette, et puudutatud isik 1 ei esitanud hoiustamise hinnakirja, mistõttu puudub tal võrdlusmoment, et hinnata, kas hoiustamise koht oli mõistlik. Avaldaja toob välja, et puudutatud isik 1 alustas põhjendamatult ühe korteri osas kaks täitemenetlust. Puudutatud isik oleks pidanud alustama ainult ühe täitemenetluse, kuna avaldajal oli notariaalselt tõestatud akt, millest tulenes, et tema võis oma abikaasa osaga teha kõike. Samuti palub avaldaja maakohtu poolt avaldajalt puudutatud isiku 2 kasuks väljamõistetud menetluskulud jätta puudutatud isiku 2 kanda. Viimaseks väidab avaldaja, et maakohus kaasas ebavajalikult menetlusse puudutatud isiku 2. Tema menetluskulude hüvitamine ei ole põhjendatud.
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
11.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt määruse põhjendusi. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
12.Määruskaebuses väidab avaldaja, et vabatahtliku täitmise tähtaeg korteri vabastamiseks ei olnud piisavalt pikk ning puudutatud isik 1 jättis põhjendamatult avaldaja taotluse tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et avaldajal oli piisavalt aega selleks, et ümber kolida ning avaldajal olid olemas alternatiivsed elukohad, sh avaldajale kuuluv kinnistu või abikaasa korter. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kuid muudab nimetatud avaldaja väite osas osaliselt määruse põhjendusi, täiendades neid. Ringkonnakohus selgitab, et TMS § 180 lg 1 annab kohtutäiturile laia kaalumisõiguse kinnisasja vabatahtliku vabastamise tähtaja määramisel. TMS § 180 lg 1 kohaselt kui võlgnik peab välja andma, üle andma või vabastama kinnisasja, sealhulgas korteriomandi või osa sellest, eluruumi või muu ruumi, annab kohtutäitur võlgnikule kuni kolmekuulise tähtaja täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. TMS § 180 lg-st 2 tulenevalt on kinnisasja väljaandmise menetluses vabatahtliku täitmise tähtaeg minimaalselt 14 päeva (vt RKTKm nr 3-2-1-147-13, p 16). Käesoleval juhul määras puudutatud isik 1 avaldajale rohkem, kui seaduses sätestatud miinimum, s.o natukene üle kuu aja (t lk 63, 66). Arvestades seda, et korteri vabatahtliku vabastamise tähtaeg ületas minimaalset tähtaega,
4(9)
Tsiviilasi nr 2-18-12286 sundvabastamine toimus suvekuudel (12.07.2018.a), avaldajal oli korteri enampakkumise müügist jäänud vaba raha (t lk 68) ning ei nähtunud takistavaid asjaolusid korteri vabastamiseks, oli nimetatud tähtaeg eelduslikult piisav, et avaldaja saaks enda elu ümber korraldada. Ringkonnakohus selgitab, et kui võlgnik ei ole rahul kohtutäituri poolt määratud vabatahtliku täitmise tähtajaga, saab võlgnik esitada kaebuse sellele täitmisteate kättesaamisel kaebetähtaja jooksul (TMS § 217 lg 1). Täitmisteatest ja selle kättesaamisest nähtub, et võlgnik oli teadlik õigusest esitada kaebus puudutatud isikule 1 (t lk 63, 66). Kui võlgnik ei esita kaebetähtaja jooksul kaebust, kaotab võlgnik õiguse tugineda hiljem asjaoludele, millele ta oleks saanud kaebuses tugineda. Asjaolule, et avaldajaga koos elas korteris ka liikumispuudega isik, kellest tulenevalt oli keeruline ümber kolida, oleks avaldaja saanud tugineda vahetult pärast täitmisteate kättesaamist kaebuse esitamisel kaebetähtaja jooksul. Kuna avaldaja seda ei teinud, kaotas ta õiguse hiljem sellele asjaolule tugineda (TMS § 217 lg 6).
13.Sõltumata eeltoodust leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei olnud puudutatud isikul 1 kohustust pikendada korteri vabatahtliku vabastamise tähtaega. Avaldaja peamine põhjendus tähtaja pikendamiseks seisnes selles, et avaldajaga koos elas liikumispuudega isik, kellest tulenevalt oli ümber kolimine keeruline. TMS § 180 lg 1 annab kohtutäiturile õiguse pikendada kinnisasja vabatahtliku täitmise tähtaega. Ringkonnakohus selgitab, et tähtaja pikendamine on kohtutäituri diskretsiooniõigus, mille raames tuleb kohtutäituril hinnata kõiki asjaolusid, sh kaaluda võlgniku ja sissenõudja huvisid. Tähtaja pikendamine on üldjuhul aga ainult võlgniku huvides ning piirab oluliselt sissenõudja omandiõigust, kes ei saa faktiliselt oma kinnisasja kasutada. Sellest tulenevalt lasub võlgnikul põhjendamiskoormis, kes peab esile tooma ning vajadusel tõendama erilise takistuse kinnisasja vabastamiseks, mis õigustab tähtaja pikendamist. Käesoleval juhul ei põhistanud ega tõendanud avaldaja veenvalt, et tal esineb eriline takistus korterist väljakolimiseks. Sealjuures ei põhistanud ega tõendanud avaldaja veenvalt, et korteris elab koos avaldajaga liikumispuudega isik (avaldaja jättis esitamata puuet kinnitavad tõendid), et avaldaja oli alternatiivseid elukohti otsinud, need otsingud möödusid edutult, ning avaldajal puudus igasugune teine alternatiiv ümberkolimiseks. Avaldaja maakohtu menetluse lõpus esitatud Verner Valingu puuet kinnitavate tõendite (t lk 114-120) pinnalt ei saa järeldada, et puudutatud isik 1 rikkus TMS § 180 lg-st 1 tulenevat diskretsiooniõigust. Nimelt ajal, mil puudutatud isik 1 keeldus vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamisest, neid tõendeid avaldaja ei esitanud ja puudutatud isik 1 ei pidanud nendega arvestama. Samuti ei tõenda puuet kinnitavad tõendid seda, et Verner Valing faktiliselt ka korteris elas ning et temast tulenevalt esines avaldajal selline takistav asjaolu, mis ei võimaldanud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul korterist välja kolida. Seega ei ole avaldaja toonud kohtu ette asjaolusid ega tõendeid, millest nähtub, et puudutatud isik 1 ületas enda TMS § 180 lg-st 1 tulenevat diskretsiooniõigust, kui ta keeldus vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamisest.
14.Järgnevalt väidab avaldaja määruskaebuses, et puudutatud isik 1 ei täpsustanud ja isegi ei maininud, milliseid konkreetseid tõendeid puudutatud isik 1 vajab ja mis laadi dokumendid avaldaja esitama peab. Samuti väidab avaldaja, et puudutatud isikul 1 ei olnud kuskil üleval tähtaja pikendamise taotluse vormi. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et puudutatud isik 1 jättis selgitamata, mida avaldaja peab esitama, ning et puudutatud isikul 1 pidi olema tähtaja pikendamise taotlemiseks kättesaadav vastav vorm. Puudutatud isik 1 selgitas avaldajale, et avaldaja peab esitama põhistatud taotluse (t lk 68). Sellisele taotlusele ei näe seadus ette konkreetset vormi ning puudutatud isikul 1 ei pidanud seda ka olema. Lisaks nähtub puudutatud isiku 1 abi 04.07.2018.a kirjast avaldajale, et puudutatud isik 1 andis juhised, mida avaldaja tegema peab. Nimetatud kirja kohaselt tuli avaldajal esitada põhjendatud taotlus, selgitades, miks soovib avaldaja tähtaja pikendamist, mida on avaldaja teinud selleks, et eluruum vabastada, miks ei ole eluruumi vabastamine seni õnnestunud, kas ja mille arvelt eluruum
5(9)
Tsiviilasi nr 2-18-12286 vabastatakse vabatahtlikult tulevikus, kas on peetud uue eluruumi leidmiseks läbirääkimisi ning kas on leitud uus pind ja küsimus on ainult asjade viimises. Samas kirjas palus puudutatud isiku 1 abi esitada avaldajal ka tõendid ning märkis, et hetkel esitatud pinnal puudus alus tähtaja pikendamiseks. Enne nimetatuid juhiseid kirjutas avaldaja 28.06.2018.a kirjas (t lk 71), et soovib tähtaja pikendamist, kuna ajaline varu on väike ja ei ole võimalik nii ruttu elamist ümber korraldada, lisaks sellele elab koos temaga ratastoolis isik, mille tõttu on tegutsemine tunduvalt raskendatud. Pärast puudutatud isiku 1 abi juhiseid esitas avaldaja 05.07.2018.a taotluse (t lk 73), mille kohaselt on korterisse sissekirjutatud ja seal elab ratastoolis invaliid, kellel on õnnetuse tagajärjel kahepoolne halvatus, mis tähendab, et antud isiku käed-jalad ei liigu ning ta vajab hooldamist ja abi. Samas taotluses väitis avaldaja, et ratastooliga isikule sobiva uue elamispinna otsimine on väga keeruline. Puudutatud isiku 1 abi 04.07.2018.a kirjast tulenevalt selgitati avaldajale, mida viimane peab põhistama ning tõendama. Puudutatud isik 1 ei pidanud täpselt välja tooma, milliseid dokumente tuleb avaldajal esitada. Samuti sai avaldaja puudutatud isiku 1 abi 04.07.2018.a kirjas tagasisidet, et see, mida avaldaja juba varasemalt esitanud oli (sh nt 28.06.2018.a kirjas), ei olnud piisav. Eeltoodust tulenevalt andis puudutatud isik 1 toimiku materjalide kohaselt avaldajale piisavalt juhiseid ja suuniseid tähtaja pikendamise taotluse esitamiseks.
15.Määruskaebuses väidab avaldaja, et puudutatud isik 1 teavitas avaldajat liiga hilja sellest, et puudutatud isik 1 ei pikenda vabatahtliku täitmise tähtaega. Ringkonnakohus selgitab, et seadus ei näe kohtutäiturile ette tähtaega, millal kohtutäitur peab võlgniku tähtaja pikendamise taotluse lahendama TMS § 180 lg 1 alusel. Võlgnikul tuleb seevastu lähtuda eeldusest, et tähtaega ei pikendata, kuna seadus ei anna võlgnikule automaatset õigust tähtaja pikendamisele. Kui võlgnik esitab tähtaja pikendamise taotluse vahetult enne kinnisasja vabatahtliku vabastamise tähtaja lõppu, ei saa võlgnik eeldada, et kohtutäitur lahendab võlgniku taotluse tema kasuks enne tähtpäeva. Käesoleval juhul esitas avaldaja tähtaja pikendamise taotluse 05.07.2018.a. Korteri vabastamise vabatahtliku täitmise tähtpäev oli 09.07.2018.a (t lk 66) ning sundvabastamise tähtpäev 12.07.2018.a (ibid.). Seega esitas avaldaja kinnisasja vabatahtliku vabastamise tähtaja pikendamise taotluse vahetult enne vabatahtliku täitmise tähtaja lõppu. Kuna avaldaja ei esitanud tähtaja pikendamise taotlust piisava ajavaruga enne vabatahtliku täitmise tähtpäeva, oli see avaldaja risk, et tema pikendamise taotlus jääb kas lahendamata või sellele vastatakse viimasel hetkel enne sundvabastamist. Käesoleval juhul lahendas puudutatud isik 1 taotluse 10.07.2018.a, mis jättis avaldajale veel ühe päeva enne korteri sundvabastamist. Arvestades, et avaldaja esitas tähtaja pikendamise taotluse vahetult enne vabatahtliku täitmise tähtpäeva, avaldajal ei olnud õigust eeldada, et tähtaega pikendatakse, ning et puudutatud isikul 1 tuli veel ära kuulata puudutatud isiku 2 arvamus, ei saa puudutatud isikule 1 ette heita seda, et ta lahendas avaldaja taotluse 10.07.2018.a.
16.Määruskaebuses väidab avaldaja, et puudutatud isik 1 hoiustas avaldaja vara kaootiliste ja arusaamatute kriteeriumide alusel, põhjustades sh avaldajale olulist kahju ning arestis vara, mis oli mittearestitav. TMS § 180 lg 4 kohaselt eraldab kohtutäitur vallasasjad, mis ei ole sundtäitmise esemed, ning annab need võlgnikule üle või tema käsutusse, võlgniku äraolekul tema esindajale või võlgniku täiskasvanud perekonnaliikmele. Kui kohal ei viibi ühtegi nimetatutest, paigutab kohtutäitur asjad arestitud asjade hoiuruumi võlgniku kulul või korraldab nende hoidmise muus kohas. Kohtutäitur ei korralda niisuguse vara hoidmist, mille müümine ei ole väikese väärtuse tõttu otstarbekas, välja arvatud mittearestitavad asjad. Nimetatud vara tõstetakse välja. Ringkonnakohus selgitab, et olukorras, kus võlgnikku ei ole sundvabastamise juures, on kohtutäituril lai kaalumisruum hindamaks, millist vara tuleb hoiustada. Kohtutäitur võib lähtuda hinnangu andmisel eseme välisest hindamisest, sh tugineda enda kogemusele. Maakohus leidis, et avaldaja ei tõendanud, et puudutatud isik 1 jättis avaldaja väärtusliku vara
6(9)
Tsiviilasi nr 2-18-12286 hoiustamata. Maakohus leidis, et avaldajal oli võimalus väärtuslik vara ise enne sundvabastamist ära viia ning olla sundvabastamise juures, et vältida väärtusliku vara hoiustamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei muuda neid. Ringkonnakohus lisab, et ka määruskaebuse menetluses jättis avaldaja tõendamata, et puudutatud isik 1 jättis hoiustamata avaldaja väärtusliku või mittearestitava vara. Samuti selgitab ringkonnakohus, et täitmisteatest (t lk 66) tulenevalt teadis avaldaja sundvabastamise tähtpäeva ning selle õiguslikke tagajärgi. Isegi siis, kui puudutatud isik 1 jättis hoiustamata teatud vara, mis avaldaja hinnangul oli väärtuslik ja tuli hoiustada, oli sellise vara hoiustamata jätmise risk avaldajal. Seega ei saa antud juhul järeldada, et puudutatud isik 1 ei järginud TMS § 180 lg-t 4.
17.Määruskaebuses väidab avaldaja, et puudutatud isik 1 ei esitanud hinnakirja, millest tulenevalt saab hinnata, kas puudutatud isiku 1 valitud hoiuruum on hinnalt mõistlik. Ringkonnakohus selgitab, et seadus ei reguleeri hoiuruumi kasutamise hinna piire ning ei kohusta kohtutäiturit valima konkreetsete hoiuruumide kahjuks ega kasuks. TMS § 180 lg-st 4 tuleneb kohtutäituri õigus asjad hoiustada hoiuruumis. TMS § 180 lg 5 kohaselt kui võlgnik ei nõua käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asju tagasi ruumide vabastamisest alates kahe kuu jooksul või nõuab neid ilma kulusid tasumata, müüb kohtutäitur asjad ja hoiustab saadud tulemi. Asjad, mida ei õnnestu müüa, hävitatakse. Seega ei näe seadus ette konkreetseid hinnapiire hoiuruumile. Isegi siis, kui avaldajale ei sobi tagantjärele puudutatud isiku 1 hoiuruumi valik, sh selle tasu, on see avaldaja risk. Nimelt teadis avaldaja sundvabastamise tingimusi ning tagajärgi ja tal oli võimalus neid tagajärgi vältida ning vajadusel TMS § 180 lg-st 4 tulenevalt ise sundvabastamise juures olla või vara eelnevalt kinnisasjalt ära viia, et vältida vara hoiustamist puudutatud isiku 1 poolt.
18.Määruskaebuses väidab avaldaja, et puudutatud isikul 1 ei olnud põhjust alustada kahte täitemenetlust nii tema kui ka avaldaja abikaasa vastu ning sellest tulenevalt nõuda kahekordset tasu. Maakohus leidis, et asjas ei ole tuvastamist leidnud, et puudutatud isik 1 võttis ühe täiteasja alustamise eest täitemenetluse alustamise tasu kaks korda ning et puudutatud isikul 1 oli õigus võtta täitemenetluse alustamise tasu igalt alustatud täiteasjalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, kuid muudab nimetatud avaldaja väite osas osaliselt määruse põhjendusi, täiendades neid. Ringkonnakohus selgitab, et kui avaldaja ei olnud rahul puudutatud isiku tasu väljamõistmise otsusega (t lk 65, 67), oleks avaldaja pidanud esitama sellekohase kaebuse KTS § 52 alusel pärast tasu otsuse kättesaamist TMS § 217 lg-st 1 tuleneva kaebetähtaja jooksul (vt ka RKTKm nr 3-2-1-52-17, p 15). Avaldaja sai vastava otsuse kätte 06.06.2018.a (t lk 63). Otsuses selgitas puudutatud isik 1 kaebuse esitamise õigust (t lk 67). Sellest sõltumata ei esitanud avaldaja kaebust, mistõttu kaotas avaldaja TMS § 217 lg-st 6 tulenevalt õiguse tugineda asjaoludele, millele ta oleks saanud tugineda ka kaebuse esitamisel. Sõltumata eeltoodust selgitab ringkonnakohus, et puudutatud isik 1 ei alustanud põhjendamatult kahte täitemenetlust ning ei võtnud selle eest ebaõigesti kahekordset tasu. TMS § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (täitmisavalduse) ja täitedokumendi alusel. Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument (TMS § 2) ning täitmisavaldus, on kohtutäitur kohustatud alustama täitemenetlust. Kohtutäitur ei saa iseseisvalt muuta võlgnike ringi, s.t jätta kellegi osas täitemenetluse alustamata. KTS § 28 lg 1 kohaselt on kohtutäituri ametitoiming tasuline. KTS § 29 lg 1 kohaselt koosneb kohtutäituri tasu menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. KTS § 30 lg 1 ls 2 kohaselt tasub täitemenetluses menetluse alustamise tasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KTS § 32 lg 1 kohaselt muutub täitemenetluse alustamise tasu sissenõutavaks menetluse alustamisega ning põhitasu muutub sissenõutavaks KTS § 32 lg 2 kohaselt täitmisteate kättetoimetamisega. Käesoleval juhul esitas puudutatud isik 2 täitmisavalduse,
7(9)
Tsiviilasi nr 2-18-12286 mille kohaselt olid võlgnikud nii avaldaja kui ka YY (avaldaja abikaasa, t lk 53). Täitedokumendi kohaselt olid võlgnikud samuti nii avaldaja kui ka YY (t lk 50). Viidatud täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel tuli puudutatud isikul 1 alustada täitemenetlus nimetatud kahe isiku suhtes, millele vastavalt oli puudutatud isikul 1 õigus nõuda mõlemalt isikult tasu. Asjaolu, et nii YY kui ka avaldaja suhtes algatatud täitemenetlustes oli sundvabastamise ese sama korter, ei tähenda, et nimetatud menetlused alustati ebaõigesti. Samuti ei põhjustanud menetluste alustamise ebaõigsust see, et avaldajal oli Tallinna notar Piret Pressi notariaalselt tõestatud volikiri (t lk 11, 163), mille kohaselt võis ta YY esindada ühisvarasse kuuluva korteri valdamise, kasutamise ja käsutamise osas. Eeltoodust tulenevalt alustas puudutatud isik 1 õigesti kahte täitemenetlust ning võttis vastavalt tasu.
19.Määruskaebuses väidab avaldaja, et maakohus küsis ebavajalikult puudutatud isiku 2 arvamust. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus kaasas õigustatult menetlusse puudutatud isiku 2 ning andis talle võimaluse esitada oma arvamus. TsMS § 198 lg 1 p 2 kohaselt on hagita menetluse menetlusosalisteks avaldaja ja puudutatud isikud. Käesolevas asjas on puudutatud isikud kohtutäitur (puudutatud isik 1) ning sissenõudja (puudutatud isik 2). Avalduse esitamine puudutab sissenõudja õigusi, kuna sissenõudja kasuks käis täitemenetlus ning vaidlus seondub sissenõudja õigustega, eelkõige omandiõigusega, tema kinnisasjale. TsMS § 199 tulenevalt on sissenõudjal kui menetlusosalisel õigus esitada oma seisukoht ja arvamus. Seega kaasas maakohus õigesti puudutatud isiku 2 käesolevasse menetlusse.
20.Määruskaebuses palub avaldaja, et ringkonnakohus jätaks maakohtus tekkinud puudutatud isiku 2 menetluskulud puudutatud isiku 2 kanda. Seega vaidlustab avaldaja maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus jättis TsMS § 172 lg 1 ja lg 10 alusel menetluskulud avaldaja kanda. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult puudutatud isiku 2 menetluskulud avaldaja kanda TsMS § 172 lg 1 ja lg 10 alusel, arvestades, et avaldaja põhjustas menetluse, tema avaldus jäeti rahuldamata, ning põhjendamatu menetluse alustamisega tekitas ta teistele menetlusosalistele menetluskulusid. Seega ei muuda ringkonnakohus maakohtu menetluskulude jaotust.
21.Avaldaja vaidlustas ka maakohtupoolset puudutatud isiku 2 menetluskulude kindlaksmääramist. Määruskaebuses väidab avaldaja, et puudutatud isik 2 võttis põhjendamatult endale professionaalse esindaja. Avaldaja viitab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2011.a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 ning 19. oktoobri 2016.a määrusele tsiviilasjas 3-2-1-86-16 ja väidab, et hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Maakohtus tekkisid puudutatud isikul 2 menetluskulud seoses õigusabiteenuse osutamisega. TsMS § 175 lg 1 alusel leidis maakohus, et vajalik ja põhjendatud oli puudutatud isiku 2 esindaja tunnitasu 150 eurot ning õigusabile kulutatud aeg 4 h ja 10 minutit, kokku 750 eurot (sh käibemaks). Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks eksinud menetluskulude kindlaksmääramisel. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 175 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsustus. Ringkonnakohus saab maakohtu otsustust muuta ainult siis, kui maakohus ületas enda diskretsioonipiire. Ringkonnakohtule ei
8(9)
Tsiviilasi nr 2-18-12286 nähtu, et maakohus oleks diskretsioonipiire ületanud. Maakohus selgitas, millest tulenevalt oli vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot ning ajakulu 4 h ja 10 minutit. Täiendavalt lisab ringkonnakohus, et teatud hagita asjades on põhjendatud lepingulise esindaja kasutamine ja sellega kaasnevad kulud. Vastavalt Riigikohtu praktikale on lepingulise esindaja kaasamine põhjendatud muu hulgas sellistes hagita asjades, mis oma iseloomult on sisuliselt vaidlusmenetlused (vt RKTKm nr 3-2-1-86-16, p 12). Käesolev vaidlus seisneb selles, kas avaldajal tuli vabastada puudutatud isikule 2 kuuluv korter puudutatud isiku 2 määratud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Selline vaidlus sarnaneb vaidlusmenetlusele, kus menetlusosalistel tuleb ise kohtu ette tuua asjaolud ja tõendid ning milles kohtu roll on väiksem. Arvestades ka käesoleva menetluse õiguslikku keerukust, oli õigusabi kaasamine põhjendatud. Seega määras maakohus õigesti kindlaks puudutatud isiku 2 õigusabi osutamisega seonduvad menetluskulud.
22.Määruskaebuses esitab avaldaja Tallinna notar Piret Pressi notariaalselt tõestatud volikirja (t lk 163), pilte sundvabastamisest (t lk 135-162) ning enda kaebuse kohtutäituri tegevuse peale (t lk 131-132). Nimetatud tõendid esitati ka maakohtu menetluses (vt t lk 8-11, 84-111), mistõttu puudub vajadus samu tõendeid teistkordselt toimikusse võtta. Seetõttu tuleb tõendite juurdevõtmisest keelduda. Kuna tõendid esitati kohtule elektrooniliselt, siis kohus tõendeid ei tagasta, vaid eemaldab need toimikust. Menetluskulud määruskaebuse menetluses
23.Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja, avaldaja, kanda. Määruskaebuse menetlemisega seonduvalt tekkis puudutatud isikul 2 lepingulise esindaja kulu 598 eurot (sh käibemaks). Lepingulise esindaja tunnihind oli 130 eurot. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku 2 tunnihind 130 eurot on vajalik ja põhjendatud tunnitasu, arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ning õigusabi osutaja kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus ei leia, et lepingulise esindaja ajakulu 3 h ja 50 min oli vajalik ja põhjendatud. Arvestades määruskaebuse mahtu ning seda, et puudutatud isiku 2 seisukoht oli sisult sarnane maakohtu menetluses esitatud seisukohaga, oli vajalik ja põhjendatud õigusabi ajakulu 2 h ja 30 min, s.o 2,5 h. Puudutatud isiku 2 menetluskuludele lisandub käibemaks (TsMS § 174 lg 10) ning nendelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Seega moodustab vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja tasu kokku koos käibemaksuga 390 eurot (2,5 h × 130 eurot × 1,2 = 390 eurot).
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.