Apellant YY, kaasapellant MM ning esindaja HH ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Eve Jundas
vastustaja seaduslik
1(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 18.05.2018 otsus osas, millega kohus tunnistas kehtetuks kostjate YY ja MM vahel 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingu, mille esemeks oli Raplamaal Rapla vallas Rapla linnas aadressil XXX asuv kinnisasi (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXX), ning sellega seonduva asjaõiguslepingu (Rapla notar Kille Piiburi ametitoimingute raamatu registri nr 1366). Samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus tunnistas kehtetuks kostjate YY ja MM vahel 04.07.2016 sõlmitud Raplamaal Rapla vallas ÖÖÖ külas R asuva kinnisasja (registriosa nr SSSSSSSS) YY kasuks isikliku kasutusõigusega koormamise kokkuleppe ning sellega seonduva asjaõiguslepingu (notari ametitoimingute raamatu registri nr 1366), ja osas, millega kohus tunnistas kehtetuks 04.07.2016 sõlmitud notariaalses lepingudokumendis (notari ametitoimingute raamatu registri nr 1366) sisalduvad kinnistamisavaldused. Täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega kohustada kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa number SSSSSSSS teises jaos ja registriosa number KKKKKKK teises jaos kostja MM omandiõiguse kohta tehtud senise kande kustutamiseks ning kostja YY kinnisasjade omanikuna sissekandmiseks. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.
3.Lugeda otsuse resolutsiooni kehtivaks terviklikuks sõnastuseks: 1) Hagi rahuldada. 2) Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks YY ja MM vahel 04.07.2016 sõlmitud kinnisasja asukohaga Raplamaa, Rapla vald, ÖÖÖ küla, RRR (kinnistusraamatu registriosa nr SSSSSSSS) müügileping ja asjaõigusleping (Rapla notar Kille Piiburi ametitoimingute raamatu registri nr 1366). 3) Kohustada YY ja MM andma nõusolek Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr SSSSSSSS teises jaos MM omandiõiguse kohta tehtud senise kande kustutamiseks ning YY (isikukood YYYYYYYYYYY) omanikuna sissekandmiseks. Kohtuotsus asendab YY ja MM tahteavaldusi. 4) Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks YY ja MM vahel 04.07.2016 sõlmitud kinnisasja asukohaga Raplamaa, Rapla vald, HHH alevik, XXX (kinnistusraamatu registriosa nr KKKKKKK) müügileping ja asjaõigusleping (notari ametitoimingute raamatu registri nr 1366). 5) Kohustada YY ja MM andma nõusolek Tartu Maakohtu Kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa nr KKKKKKK teises jaos MM omandiõiguse kohta tehtud senise kande kustutamiseks ning YY (isikukood YYYYYYYYYYY) omanikuna sissekandmiseks. Kohtuotsus asendab YY ja MM tahteavaldusi. 6) Vandeadvokaat Eve Jundasele kuulub väljamaksmisele HH-le kohtueelses menetluses ja kohtus osutatud riigi õigusabi eest 1128 eurot. 7) Vandeadvokaat Urmas Arumäele kuulub väljamaksmisele YY-le osutatud riigi õigusabi eest 694 eurot 56 senti.
2(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276 8)
Välja mõista YY-lt ja MM-lt solidaarselt riigi tuludesse 1928 eurot hageja menetluskulude katteks. Kohustus tuleb täita 15 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.
4.Maakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta kostjate YY ja MM kanda. Kostjad vastutavad hageja XX menetluskulude hüvitamise eest solidaarselt.
5.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud hageja menetluskulud kostja YY kanda ning kummagi kostja menetluskulud tema enda kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud hagejal apellatsioonimenetluses puuduvad.
6.Vabastada kostja YY apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu 750 eurot (mille tasumisest kostja oli Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2018 määruse alusel apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud) riigituludesse tasumise kohustusest.
7.Jätta käesolevas tsiviilasjas (nr 2-17-8276) Pärnu Maakohtu 29.05.2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 26.05.2017 hagiavalduse YY (kostja I) ja MM (kostja II) vastu, milles palus muuhulgas tunnistada kehtetuks võõrandamistehingud alljärgnevalt: võõrandamistehing, sõlmitud 04.07.2016 kostjate vahel kinnistu asukohaga Raplamaal Rapla vallas ÖÖÖ külas R (registriosa nr SSSSSSSS; ÖÖÖ küla kinnistu) võõrandamise kohta kostjalt I kostjale II; võõrandamistehing, sõlmitud 04.07.2016 kostjate vahel kinnistu asukohaga Raplamaal Rapla vallas HHH alevikus XXX (registriosa nr KKKKKKK; HHH kinnistu) võõrandamise kohta kostjalt I kostjale II. Pärnu Maakohtu 31.05.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-15546 tuvastati hageja põlvnemine kostjast I ja mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja igakuine elatis 500 eurot alates 01.04.2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2016 otsusega maakohtu otsus osaliselt tühistati ja mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja elatis 500 eurot kuus kuni
3(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276 22.05.2018 ja sellest alates 347 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kuna kostja I elatist tasuma ei asunud, esitas hageja seaduslik esindaja HH (hageja ema; hageja seaduslik esindaja) 11.04.2017 Rapla kohtutäitur Õnne Pajurile avalduse täitemenetluse alustamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2016 otsuse sundtäitmiseks. Täitemenetluse käigus ilmnes, et kostja I on oma kinnisvara 04.07.2016 võõrandanud oma elukaaslasele kostjale II. Hageja leiab, et võõrandamistehing kostjate vahel sõlmiti ajendatuna soovist mitte maksta hagejale elatist. Võõrandamistehingu toimumise ajaks 04.07.2016 oli kostjale I selge, et tuli hakata hagejale elatist maksma. Hageja ja kohtu eksitusse viimiseks kinnitas kostja I veel Tallinna Ringkonnakohtu 13.03.2017 istungil tsiviilasjas nr 2-16-4690, et ÖÖÖ küla kinnistu kuulub talle. Hageja on seisukohal, et kostja II oli võõrandamistehingu sõlmimise ajal teadlik kostja I elatise tasumise kohustusest hagejale ja kostjad tegutsesid kooskõlastatult. Kostja I ei olnud hagejale hagi esitamise ajani elatist maksnud. Rapla kohtutäituri Õnne Pajuri 23.03.2018 teatisest nähtuvalt oli kostjal I hageja ees selle kuupäeva seisuga elatise võlgnevus 16 572 eurot 92 senti. Kostjat I karistati Pärnu Maakohtu 17.01.2018 otsusega nr 1-17-11396 karistusseadustiku (KarS) § 169 järgi elatise tasumisest kuritahtliku kõrvalehoidumise eest. Hageja tugines oma nõude esitamisel täitemenetluse seadustiku (TMS) § 187 lg-le 1, § 188 lg-le 1 ja § 189 lg-le 1.
KOSTJATE VASTUVÄITED
2.Kostja I ei nõustunud hagiga ning leidis, et hagis toodud väited ei vastanud tegelikkusele. Kinnistute võõrandamine endisele elukaaslasele kostajale II ei olnud seotud hagejale elatise tasumise kohustuse tekkimisega. Kostjad on koos elanud alates 1996. a-st ja ehitanud koos kolm kodu. Kodudest viimane paiknes ÖÖÖ küla kinnistul. Kui kostjal I tekkis suhe hageja emaga, hakkas ta panustama nende ühiselt loodavasse kodusse ja alates 2007. ast jäi ÖÖÖ küla kinnistu kostja II hooleks. Kostja I lubas kostjale II, et kolib välja ja jätab kinnistu kostjale II. 2015. a-l ei saanud kostja I ära kolida, sest ühise maja ehitus hagejaga ei edenenud ja 2016. a-l oli selge, et see maja ei valmi kunagi. Pärast seda otsustas kostja II koos kostjate ühise poja O-ga ÖÖÖ külast ära kolida. Kostja II võttis laenu ja ostis endale korteri Kohilasse ning kostja I lubas talle võla, s.o poole kinnistu hinnast tasuda, kui maja müüb maha. Kuna kostjal I ei olnud kuhugi kolida, lubas kostja II tal ÖÖÖ küla kinnistule edasi jääda ja hoida maja lagunemast. Teiste kinnistute kinkimise eesmärk oli kostja II laenu tagamine ja talle võimaluse andmine makseraskuste korral tagasi pöörduda. Tegemist oli asjaolude kokkulangemisega. Eelmärgitud tehingud kostjate vahel toimusid 01.08.2015 ja vormistati lõplikult 04.07.2016. Kostjal I puudus eesmärk põhjustada enda varatust, kuna ta ei teadnud tehingu tegemise ajal, et kahjustas aastaid hiljem võlausaldaja võimalikku huvi. Kinkeleping tugines ca 20 aastat tagasi sõlmitud kokkulepetel, mis olid kirjalikud, kuid neid ei säilitatud.
3.Kostja II hagi ei tunnistanud. Kostja II väidetel olid tegelikud asjaolud järgmised. Aastaid tagasi tekkinud suhe hageja ema ja kostja I vahel ning nende ühise kodu loomise plaanid olid kostjate lahkumineku põhjuseks. Lahkuminek ja ühise vara jagamine oli kostjate vahel ammu kokku lepitud. Nad pidid seda tegema 2015. a-l, kui poeg lõpetas kooli. Kostja II oli 2015. a-l sunnitud võtma laenu, et osta endale korter, kuna kostja I ja hageja seadusliku esindaja ühise maja ehitus venis. Kuna korterit kohe ei leitud, ostis kostja II krundi HHH-sse,
4(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276 et ehitada sinna maja. Siis leidis kostja II sobiva korteri ja ostis selle ilma kostja I toetuseta. Samal ajal vormistasid kostjad kirjalikult oma eelneva kokkuleppe ühise vara jagamise suhtes. Nad üritasid müüa ÖÖÖ küla kinnistul asunud maja, et kostja II laenu kustutada, aga see ei õnnestunud. Vastavalt kokkuleppele kinkis kostja I kostjate ühise vara kostjale II tagamaks, et kostja II ja kostjate ühine poeg ei jääks kodutuks, kui kostja II laenu mingil põhjusel tagastada ei suuda. Kostja II väitis, et ei teadnud hageja ema ja kostja I vahelistest kohtumenetlustest enne, kui hageja ema talle seoses seltsingu teemalise menetlusega helistas. Hageja ema pöördus kostja II poole siis, kui suhted kostjaga I olid sassis. Täieliku info kostja I ja hageja ema vahelistest probleemidest sai kostja II teada kohtult käesoleva tsiviilasja menetluses.
MAAKOHTU OTSUS
4.Pärnu Maakohtu 18.05.2018 otsusega maakohus rahuldas hagi ning tunnistas kehtetuks kostjate vahel 04.07.2016 sõlmitud isikliku kasutusõiguse kinnistamise avalduse, kinnistute kinkelepingu ja asjaõiguslepingu (notari ametitoimingute raamatu registri nr 1366). Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt riigi tuludesse 1928 eurot hageja menetluskulude katteks. Otsuse põhjenduste kohaselt oli hagejal pärast kohtutäituri toiminguid alust arvata, et sissenõude pööramine kostja I järelejäänud varale ei vii nõude rahuldamisele. Seega oli hageja õigustatud esitama hagi tehingu tagasivõitmiseks täitemenetluses. Kuigi sissenõudjaks oli hageja, võis vara tagasivõitmist täitemenetluses maakohtu hinnangul nõuda ka alaealise sissenõudja seaduslik esindaja (hageja ema). Kostjad ei eitanud, et 04.07.2016 sõlmitud notariaalse lepinguga kinkis kostja I kostjale II kolm kinnistut, sh ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu. Lepingu p-s 2.1 kinnistas kostja I, et lepingu esemed tema omandis ning need ei ole arestitud ega koormatud kolmandate isikute kasuks. Lepingu p-s 2.2.3 avaldasid kostjad, et on elukaaslased. Kuna tehing on tehtud 04.07.2016 ja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitati kohtule 26.05.2017, siis oli tehing tagasivõidetav TMS § 188 lg 1 ja 2 sätestatud üldistel tehingu tagasivõitmise alustel, eelkõige aga TMS § 189 lg 1 alusel, kuna tegemist oli kinkelepinguga. Kostjate vastuväited olid asjakohatud ja asjas kogutud tõendite põhjal ka alusetud. Kuna tegemist oli kinkelepinguga, s.o vara tasuta äraandmisega, oli eelduslikult tegemist kostja I võlausaldajate teadliku kahjustamisega, millest pidi aru saama ka kostja II. Kostjate väited, et tegemist oli ammuse kokkuleppega ühiselt omandatud vara jagamise suhtes, olid alusetud juba seetõttu, et puudusid tõendid kostjate ühise vara olemasolu kohta. Kõik kinkelepingu objektiks olevad kinnistud ja kaks kohtutäiturite arestitud kinnisasja olid kostja I ainuomandis. Kui abielus mitteolevad elukaaslased soetavad ühiselt kinnisvara, ostetakse see tavapäraselt kaasomandisse. Pärnu Maakohtu 31.05.2016 otsusega oli tõendatud, et 2004.a ÖÖÖ külas maja ehitama asudes demonstreeris kostja seda hageja emale ning nende ühisele pojale kui pere tulevast elukohta. Kostja I käitumine viitas sellele, et vaatamata kooselule kostjaga II pidas kostja I kinnisvara endale kuuluvaks. Seda kinnitavad ka kinnistusraamatu kanded. Eeltoodust tulenevalt oli küsitav, kas kostja I 01.08.2015 allkirjastatud kohustuste lubadus seoses lahkuminekuga oli elukaaslaste (s.o kostja I ja kostja II) ühiseks peetava vara jagamine või teenis nimetatud dokument sama eesmärki, mis hilisem kinkeleping, s.o takistada 5(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276 sissenõude pööramist kostja I varale. Arvestades dokumendis kajastuva kohustuse ebaloogilisust ning ebamõistlikult kahjustavat iseloomu kostja I suhtes, oli tegemist fiktiivse lubadusega ning dokumenti koostamise aega ei tõendatud. Kostja II oli kostja I lähikondne pankrotiseaduse § 117 lg 1 p-i 1 tähenduses ning tema teadlikkust võlausaldajate võimalikust kahjustamisest eeldatakse. Kostja II väide, et ta sai hageja ema ja kostja I vahelistest probleemidest teadlikuks alles käesolevas kohtumenetluses, oli kohtu hinnangul vastuolus kostja II enda seletusega, mille kohaselt oli hageja seaduslik esindaja teda „pikki aastaid ahistanud“ helistamiste, sõnumite ja jälitamise kaudu. Pärnu Maakohtu 31.10.2016 otsusest tsiviilasjas nr 2-16-4690 nähtus, et hageja ema pühendas sihilikult kostjat II hageja seadusliku esindaja ja kostja I vahelistesse suhetesse ning probleemidesse, et suhtekolmnurk lõpetada.
APELLATSIOONKAEBUS JA SELLE VASTUS
5.Maakohtu otsuse peale on kostja I esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada kostjate tegevus õiguspäraseks. Menetluskulud palub kostja I välja mõista hagejalt. Maakohus pidi otsuse tegema puudulike tõendite pinnalt, kuivõrd kostja I ei saanud pädevat abi, mis talle oli määratud riigi õigusabi korras. Maakohus jättis hindamata kostjate esitatud tõendid, kuivõrd leidis, et need ei olnud asjakohased. Maakohus ei selgitanud, milles asjakohatus seisnes. Samuti ei ole tuvastatud kostjate vahelist lepingulist suhet. Kostjad on piisava põhjalikkusega selgitanud oma majanduslikke suhteid perioodil 1996–2015. Mõlemad kostjad olid raha investeerinud ühise kodu rajamisse. Maakohus on välja toonud, et kostjad ei ole esitanud tõendeid ühisvara kohta, kuid kohus ei ole tuvastanud, kas kostjatel oli kaasomand või kas see tulenes kostjate vahelisest kokkuleppest või faktilisest käitumisest. Kostjal I oli kostjaga II ühine majapidamine alates 1995. a-st. Sel hetkel elasid kostjad üürikorteris Raplas L tänaval. Kui L tänava korteriomanik pakkus seda korterit müügiks, panid kostjad raha kokku ning ostsid selle korteri ära. Sel hetkel sõlmisid kostjad kokkuleppe ühikseks panustamiseks ühisesse elamisse ning selle edasiseks arendamiseks (majade ehitused ning kasumi saamine, et vabaneda pikaajalistest eluasemelaenudest). Kostjad ei registreerinud kaasomandit, kuna nende abielud olid veel lahutamata. Kostjal I oli kokkulepe lahutamiseks teinud, kuid kostjal II veel mitte. Seetõttu kostjat II kaasomanikuks ei märgitudki. Sellega sooviti vältida sekeldusi korteri ja võimalike ostetavate maatükkide kuuluvusega. Korteri omanikuks sai kostja I. Kostjate omavahelised kokkulepped pandi kirja. Lepiti kokku võimaliku rahalise võidu võrdses jagamises aga ka laenude ja kaotuse talumises võrdsetes osades. Kinnistusraamatusse kanti korter sisse 1999. a-l. 2002. a müüsid kostjad korteri maha ning raha läks maja ehitusse. 1996. a-l ostsid kostjad krundi Raplas aadressil TTT ja hakkasid sinna maja ehitama. Mõlemad kostjad panustasid raha sellesse. 2001. a-l elasid kostjad juba majas (Raplas TTT). L tänava korter oli üürile antud, millelt üüritasu sai kostja II. Laenu võtsid nii kostjal I kui ka kostjal II. 2000. a-l ostsid kostjad Rapla linnas aadressil XXX asuv kinnisasja (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXX; Rapla linna kinnistu). 2001. a-l võtsid kostjad TTT elamu tagatisel laenu 2 000 000 krooni ning asusid Rapla linna kinnistule maja ehitama. Laenumakseid tasuti koos ning TTT elamu müüdi maha. Saadud raha läks pangale, millega vähendati laenukoormat. Pärast ridaelamu boksi müümist asusid kostjad ehitama uut maja ÖÖÖ küla kinnistule. Kostjate suhe hakkas selleks ajaks juba lagunema. Kostjad 6(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276 otsustasid, et kostja II ostab kostjalt I tema osa kinnisasjast ära. Kostjad leppisid omavahel kokku, et kostja II panustab maja ehitamisse rohkem kui kostja I ning maksab kostja I liisingus oleva sõiduki eest. Kostja II panustas uude majja lisaks ridaelamu boksi müügist saadud ühisosale veel umbes 250 000–300 000 krooni. ÖÖÖ küla kinnistul olev maja sai valmis 2007. a-l ning selleks ajaks oli kostja II kostja I osa majast ära ostnud. Alates 12.09.2007 kehtis kostjate vahel kokkulepe, et kostja II nõudmisel annab kostja I talle ÖÖÖ küla kinnistu tasuta üle – kas kinkelepinguga või ühe euroga müümise teel. Kokkulepe oli kirjalik. Kostjal I tekkis uus suhe hageja emaga. Samas ei olnud midagi iseäralikku selles, et kuni kostjad koos elasid, pidi kostja I olema lojaalne kostjaga II sõlmitud kokkuleppele. Kostjad pidid oma kooselu lõpetama kohe, kui valmis kostja I ja hageja ema elupaik hageja ema kinnistul. Kuna see plaan ei realiseerunud, otsustati kooselu kostjate vahel lõpetada 2015. a-l pärast kostjate ühise poja põhikooli lõpetamist. Kostjate pojale kodu tagamine oli samuti kostjate kokkuleppes. 2011. a-l ilmes probleem, kui AS Eesti Energia ei saanud tähtajaks voolu ÖÖÖ külas asuvale kinnistule ning seda tuli kaabliga vedada naabrite juurest. Kostja II pidi tasuma seda ka kostja I eest ning kostja I pidi kostjale II vastu andma Rapla linna kinnistu oma osa. Selleks võttis kostja II laenu 1500 eurot. Rapla linna kinnistu läks kostja II kätte tervikuna 12.07.2011. Paberil vormistatud kokkuleppe kohaselt pidi Rapla linna kinnistu kostjale II kostja I kinkima või müüma 1 euroga. Suvel 2015 osteti HHH kinnistu. Ost oli tingitud sellest, et kostja I ja hageja maja ei edenenud, lubadused lahkumiseks ja vara jagamiseks kostjale II olid antud ja kostja I kuskile minna ei saanud. Kostja II võttis laenu ning ostis kostjast I sõltumata korteri ning kolis ära 2015. a sügisel. Kokkuleppe kohaselt pidid kostjad vara jagama. Nad proovisid seda müüa, kuid tulemuseta. Seetõttu kinkis kostja I kostjale II ÖÖÖ küla kinnistu ja Rapla linna kinnistu. Kostja I jättis oma osa HHH kinnistust kostjale II ja kostja II jättis kostjale I kostja II osad Raplamaa väiksematest kinnistutest. Selline oli kokkulepe lahkumineku korral. Kostja II elab alates septembrist 2015. a-l Kohilas ja kostja I ÖÖÖ küla kinnistul. Kostja II lahkus temale kuuluvast kodust ning maksab hetkel uut kodulaenu. Kinkelepingu tühistamise korral tühistatakse kostja II elutöö.
Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lõike 2 teise lause ja lõike 3 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata osas, millega kohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingu, mille esemeks oli Rapla linna kinnistu, ning sellega seonduva asjaõiguslepingu. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 04.07.2016 sõlmitud ÖÖÖ küla kinnistu kostja I kasuks isikliku kasutusõigusega koormamise kokkuleppe ning sellega seonduva asjaõiguslepingu, ja osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks 04.07.2016 notariaalses lepingudokumendis sisalduvad kinnistamisavaldused.
7(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276 Lisaks tuleb täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega kohustada kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr SSSSSSSS teises jaos ja registriosa nr KKKKKKK teises jaos kostja II omandiõiguse kohta tehtud senise kande kustutamiseks ning kostja I kinnisasjade omanikuna sissekandmiseks. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohtu otsus on TsMS § 466 lg-st 3 lähtudes jõustunud osas, milles kohus määras kindlaks vandeadvokaatide Eve Jundas ja Urmas Arumäe riigi õigusabi tasu suuruse. Selles osas ei ole kostjal I õigust maakohtu otsust vaidlustada, sest seadusest kostjale nende otsustuste osas maakohtu lahendi vaidlustamise õigust ei tulene (TsMS § 660 lg 1). TsMS § 654 lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses.
Kolleegium märgib esmalt, et loeb erinevalt maakohtust asjas hagejaks XX ning HH tema seadusjärgseks esindajaks. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtub selgelt, et XX ema HH on lapse seaduslik esindaja (TsMS § 217 lg 3) ning hagi on esitatud esindatava õiguste ja huvide kaitseks. Täitemenetluses sundtäidetav Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15546 (I kd, tl-d 15–19) on tehtud XX (lapse) kasuks ning täitemenetluses on sissenõudjaks samuti XX. Tagasivõitmise hagi esitamise õigus on TMS §-st 187 tulenevalt ainult sissenõudjal. Ringkonnakohtu hinnangul on ebatäpne maakohtu otsuse põhjendustes märgitu, et vara tagasivõitmist täitemenetluses võib nõuda ka alaealise sissenõudja seaduslik esindaja. Seaduslik esindaja võib nõude esitada, aga saab seda teha ainult lapse nimel. HH on esitanud maakohtu menetluses 13.10.2017 ka taotluse lugeda hagejaks XX (I kd, tl 175), kuid maakohus on jätnud selle põhjendamatult tähelepanuta.
Hageja on hagiavalduses palunud tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 04.07.2016 sõlmitud lepingud ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu võõrandamise kohta kostjalt I kostjale II. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja esindaja, et nõude esitamisel on "võõrandamise" all silmas peetud nimetatud kinnistute suhtes sõlmitud võlaõiguslikke lepinguid (kinkelepinguid) ning ka asjaõiguslepinguid (III kd, tl 55). Maakohus on tunnistanud vaidlustatud otsuse resolutsioonist nähtuvalt kehtetuks aga kõik notariaalses lepingudokumendis (notari ametitoimingute raamatu registri nr 1366, I kd, tl-d 94–101) sisalduvad lepingud ja ka kinnistamisavaldused. Samas on 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingute ja asjaõiguslepingute esemeks olnud ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu kõrval ka Rapla linna kinnistu, samuti sisaldub notariaalses lepingudokumendis kostjate kokkulepe kostja I kasuks tähtajatu isikliku kasutusõiguse (asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1) seadmiseks ÖÖÖ küla kinnistule ning sellega seonduv asjaõigusleping. Hageja ei ole asja materjalidest nähtuvalt taotlenud hagis Rapla linna kinnistu suhtes sõlmitud lepingute, isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist. Samuti ei ole hageja taotlenud notariaalses lepingudokumendis sisalduvate kinnistamisavalduste kehtetuks tunnistamist.
8(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276
9.1.TsMS § 5 lg 1 järgi peab kohus hagi menetlemisel lähtuma nõudest ning TsMS §-st 439 tulenevalt ei või kohus ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Tunnistades lisaks ÖÖÖ küla ja HHH kinnistu suhtes sõlmitud lepingutele kehtetuks ka Rapla linna kinnistu suhtes sõlmitud lepingud, isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepped ja notariaalses lepingudokumendis sisalduvad kinnistamisavaldused, on maakohus eksinud TsMS §-s 439 sätestatu vastu. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega, mis annab aluse tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus ületas nõude piire, apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata (TsMS § 656 lg 2 teine lause ja lg 3).
9.2.Kinnistamisavalduste tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka õiguslikult võimalik. Kinnistamisavaldus on kinnisturaamatu kannete tegemiseks üldjuhul vajalik menetluslik avaldus (TsMS § 593 lg-d 1 ja 2; KRS § 34 lg 1), mida tuleb asjaõiguslepingust õiguslikult eristada.
AÕS § 641 järgi on kinnisomandi üleandmiseks mh nõutav sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. AÕS § 65 lg 1 ja KRS § 341 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. KRS § 341 lg 8 järgi asendab puudutatud isiku nõusolekut jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. TMS § 184 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus.
10.1.TMS § 187 lg-tes 1 ja 2 ning § 195 lg-s 1 sätestatut arvestades oli hageja huvi tagasivõitmise hagi esitamisel vaidlustatud tehingute esemeks olevate kinnisasjade tagasisaamine võlgniku (kostja I) vara hulka ning seega eelduslikult ka nende tehingute alusel tehtud kinnistusraamatu kannete muutmine. Hageja ei ole hagis küll märkinud, et palub kohustada kostjaid andma ka nõusolek ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu kohta 04.07.2016 sõlmitud lepingute ja kinnistamisavalduste alusel kostja II omandiõiguse kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kostja I kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks. Samas oleks maakohus pidanud TsMS § 392 lg 1 p 1 alusel eelmärgitut hagejale selgitama ning andma võimaluse nõuete täiendamiseks. Ringkonnakohus on maakohtu selle vea apelleatsioonimenetluses kõrvaldanud. Pärast ringkonnakohtu selgitust 27.03.2019 istungil täiendas hageja nõuet ning palus kohustada kostjaid andma ka nõusolekud kostja II kohta tehtud omanikukannete kustutamiseks ja kostja I kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks (III kd, tl 55 pöördel). Kolleegium märgib, et ei pea taolist nõuete laiendamist hagi muutmiseks (TsMS § 376 lg 4 p 2).
10.2.Kuivõrd ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu suhtes 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise osas on maakohtu otsus kolleegiumi hinnangul lõppjäreldustes õige (vt ka otsuse p 11 allpool), siis on nende asjaõiguslepingute alusel tehtud kinnistusraamatu kanded (kinnisasjade omaniku kohta) muutunud ebaõigeks. Ebaõiged kanded kahjustavad hageja kui täitemenetluse sissenõudja (ja kostja I võlausaldaja) õigusi. Seega tuleb ka hageja nõue kannete
9(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276 parandamiseks AÕS § 65 lg 1 ja KRS § 341 alusel rahuldada ning kohustada kostjaid andma kannete parandamiseks vajalikud tahteavaldused (TMS § 184 lg 1).
ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu suhtes 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse lõppjäreldustega. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski osaliselt muuta.
11.1.TMS § 187 lg 2 järgi võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Vaidlustatud otsuses on maakohus järeldanud, et loetletud eeldused on praegusel juhul täidetud. Hagejal on kostja I vastu täitedokument (Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2016 otsus), mida kostja I ei ole vabatahtlikult täitma asunud. Hagejal oli 23.03.2018 seisuga kostja I vastu viidatud kohtulahendist tulenev nõue (elatise võlg) 16 572 eurot 92 senti. Kohtu hinnangul oli senise täitemenetluse põhjal alust arvata, et sissenõude pööramine võlgniku järelejäänud varale ei vii nõude, milline 23.03.2018 seisuga oli 16 572 eurot 92 senti, rahuldamisele. Maakohus ei ole nende järelduste tegemisel menetlusõiguse norme kolleegiumi hinnangul rikkunud ning kohtu neid järeldusi ei ole vaidlustatud ka apellatsioonkaebuse põhjendustes.
11.2.ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu suhtes 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingute ja asjaõiguslepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise aluseks on käesolevas asjas TMS § 189 lg 1, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Praeguses asjas menetletav hagi on esitatud 26.05.2017, seega vähem kui aasta pärast vaidlustatud tehingute tegemist.
11.3.Kolleegium rõhutab, et vähemalt senise kohtupraktika põhjal ei ole TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (vt Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12).
Ka maakohus on tunnistanud tehingud kehtetuks TMS § 189 lg 1 alusel, kuid viidanud otsuse põhjendustes ka TMS §-s 188 sätestatud tehingu tagasivõitmise üldistele alustele ning analüüsinud küsimust, kas kostja II (st tehingu teine pool) teadis või pidi teadma, et kostja I kahjustab tehingutega sissenõudja (hageja) huve. Viited TMS §-le 188 ja põhjendused kostja II teadlikkuse kohta hageja huvide kahjustamisest tuleb maakohtu otsusest välja jätta, kuna TMS § 189 on tagasivõitmise erikoosseis TMS § 188 suhtes. Erisätete rakendumisel puudub vajadus üldsätte kohaldamiseks.
Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
10(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276
12.1.Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele kordab kolleegium kõigepealt juba eelpool märgitut, et kinkelepingu tagasivõitmisel TMS § 189 lg 1 alusel ei oma õiguslikku tähtsust, kas kinkija soovis kinkelepinguga kahjustada sissenõudja huve ning kas kingisaaja sellest teadis või mitte. Seetõttu ei ole tähtsust apellatsioonkaebuse väidetel, et vaidlusaluste lepingute sõlmimisega ei soovinud lepingupooled kahjustada hageja huve. TMS § 189 lg 1 alusel esitatud hagi võiks jääda rahuldamata, kui leiab tuvastamist, et tegu oli tavapärase kingitusega, või kui kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. Kostjad ei ole sellistele väidetele käesolevas menetluses tuginenud ning ka asja materjalid ei anna alust arvata, et kostjal I jäi pärast 04.07.2016 tehingute tegemist vahendeid, mille arvelt hageja täitedokumendist tulenevat nõuet täita.
12.2.Kostjad on menetluses sisuliselt väitnud, et nende vahel oli seltsinguleping (enne 01.07.2002 ühise tegutsemise leping) ning 04.07.2016 tehingud olid tegelikult sõlmitud kostja I sellest lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja I kordab sellesisulisi väiteid ka apellatsioonkaebuses.
12.2.1.Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kostjad ei ole oma väited seltsingu kohta tõendanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt selle kohta Riigikohtu 06.06.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 15; 06.12.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-06, p 11). Samas ei saa mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15).
12.2.2.Kostjad väidavad, et neil oli ühise kooselu ajal kinnisasju omandades ja nendele ehitades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Asja materjalid ei toeta kostjate väidet, et vaidlusalused tehingud olid seotud väidetava seltsingu lõppemise ja likvideerimisega. Enne 04.07.2016 tehingute tegemist oli kinnisasjade ainsa omanikuna kinnistusraamatusse kantud kostja I. Isegi kui jätta kinnisasjade asjaõiguslik kuuluvus kõrvale, ei nähtu ka 04.07.2016 lepingudokumendist, et ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu kuulunuks kasvõi osaliselt majanduslikus mõttes kostjale II. Kostja I on lepingu punkti 2.1 alapunktides kinnitanud, et kingitavad kinnisasjad kuuluvad temale, tema käsutusõigus ei ole piiratud jne. Mistahes viited väidetavale kostjatevahelisele seltsingule 04.07.2016 lepingudokumendis puuduvad. Kolleegium märgib, et tehingu notariaalne tõestamine on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 82 ja tõestamisseaduse (TõS) kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu 11(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276 kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). TõS § 18 lg 1 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. TõS § 18 lg-st 2 tuleneb, et kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Seega kui 04.07.2016 tehingud oleks tõepoolest puudutanud seltsinguvara, oleks see pidanud ringkonnakohtu hinnangul lepingudokumendis ka kajastuma. Lisaks tuleb rõhutada, et kostja I on varem tema ja hageja ema vahel toimunud kohtumenetlustes tsiviilasjas nr 2-16-4690 kinnitanud ÖÖÖ küla kinnistu kuulumist endale. Nii on see nt kajastatud asjas 13.03.2017 toimunud Tallinna Ringkonnakohtu istungi protokollis (II kd, tl 92).
12.2.3.Kolleegium märgib, et isegi kui kostjate vahel oli seltsing või vaikiv seltsing (VÕS § 610), kus kostja II panustas kostjale I kuulunud kinnisasjadele ehitamisse rahaliselt, või tuleks kostjate abieluvälise kooselu kestel omandatud kinnisasjade jaotamisele kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid analoogia korras (vt ka Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19), saaks kostjal II olla kostja I vastu seltsingu likvideerimise korral eelkõige nõue enda rahaliste panuste tagastamiseks või kahjumi hüvitamiseks (VÕS § 603; § 602 lg 2; § 617).
12.2.4.Kostja I poolt 01.08.2015 allkirjastatud kohustuste lubadusel (I kd, tl 78) ei ole asja lahendamisel kokkuvõttes määravat tähtsust. See võib küll kinnitada kostjate omavahelisi majanduslikke suhteid, kuid dokumendis sisalduvad kostja I lubadused kinnisasjade võõrandamiseks olid nende tegemise hetkel seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmise tõttu tühised (TsÜS § 83 lg 1). AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Vaidlustatud notariaalses vormis tehtud 04.07.2016 tehingud ongi kostjate väidete kohaselt sõlmitud nendest lubadustest lähtudes.
12.3.Kostja I väidab apellatsioonkaebuses, et tal jäid mitmed olulised tõendid ja tõendite kogumise taotlused esitamata esindaja minetuste tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see TsMS § 652 lg-te 3 ja 5 järgi iseenesest alust täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, kogumiseks ning hindamiseks apellatsioonimenetluses. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust arvata, et tõendid jäid esitamata kohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu. Oma põhilised väited oli kostja I menetluses esitanud juba 10.07.2017 vastuses (I kd, tl 75–81) ning õigusalaste teadmistega esindaja oleks pidanud TsMS § 230 lg-st 1 lähtudes mõistma vajadust väiteid tõendada. Lisaks on kostja I ka pärast esindaja kaasamist ise vahetult kohtule tõendeid esitanud (II kd, tl-d 29–37). Eelmärgitut arvestades jättis ringkonnakohus kostja I taotlused maakohtu menetluses esitamata tõendite vastuvõtmiseks ja kogumiseks 27.03.2019 istungil rahuldamata (III kd, tl 55).
12(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276
Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Asja materjalidest nähtuvalt on Pärnu Maakohus 29.05.2017 määrusega rahuldanud hagi tagamise avalduse ning arestinud HH kasuks kostjale II kuuluvad ÖÖÖ küla kinnistu (registriosa nr SSSSSSSS) ja HHH kinnistu (registriosa nr KKKKKKK) ning otsustanud kanda käsutuskeeldu nähtavaks tegevad keelumärked kinnistusraamatusse (I kd, tl-d 57–59). Nimetatud kohtumäärus jõustus 12.07.2017 ja keelumärked on kinnistusraamatusse kantud 20.06.2017. Vastuolus TsMS § 442 lg 5 esimese lausega ei ole maakohus vaidlustatud otsuses hagi tagamise abinõuga seotud küsimuste osas aga seisukohta võtnud. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu minetus kõrvaldada. TsMS § 445 lg-st 2 tuleneb, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kolleegium leiab, et ülalviidatud Pärnu Maakohtu 29.05.2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna.
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta maakohtu otsust kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ega kostjatelt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise osas. Hageja nõuete rahuldamise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata ning menetluskulude jaotust ega kostjatelt väljamõistmist ei ole apellatsioonkaebuse põhjendustes eraldi vaidlustatud.
Hageja apellatsioonimenetluse kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja I kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda.
Menetluskulusid, mis tuleks kostjalt I seoses apellatsioonimenetlusega hageja kasuks välja mõista, asja materjalidest ei nähtu. Vandeadvokaat E. Jundas on hagejat esindanud antud riigi õigusabi korras (Pärnu Maakohtu 18.05.2017 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-177553). Hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Hagejale riigi õigusabi osutamisega seonduvate kulude riigi kasuks väljamõistmise kostjalt I otsustab ringkonnakohus vajadusel eraldi määrusega pärast käesoleva otsuse jõustumist. Samuti määrab kohus eraldi lahendiga kindlaks hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse.
Ringkonnakohtu 05.09.2018 määrusega on kostja I vabastatud riigilõivu summas 750 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (III kd, tl-d 29–30). Hagi rahuldamise tõttu tuleks nimetatud menetluskulu kostjalt I TsMS § 190 lg 5 esimese lause alusel riigi kasuks välja mõista. Samas kontrollis ringkonnakohus menetlusabi andmisel kostja I majanduslikku olukorda ning tuvastas, et apellatsioonkaebuse esitamise seisuga puudus kostjal vara, mille arvelt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda. Ringkonnakohtule ei ole teada, et kostja I majanduslik olukord on käesolevaks hetkeks oluliselt paranenud. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada kostja I TsMS § 190 lg 7 alusel kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest.
13(14)
Tsiviilasi nr: 2-17-8276
TsMS § 178 lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Liis Arrak
Ele Liiv
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.