Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatria-kliinik esialgse õiguskaitse taotlus XX suhtes tema tahte vastaselt psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.12.2018 kohtumäärus
Kaebuse esitaja ja kaebuse XX määruskaebus liik Menetlusosalised esindajad
ja
nende Esialgse õiguskaitse avalduse esitaja (avaldaja): Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399, asukoht Paldiski mnt 52, 10614 Tallinn, epost: [email protected] ) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Mariann Tusti (e-post: XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
2.Rahuldada XX taotlus saada ärakirjad Harju Maakohtu 03.12.2018 määruse tegemise aluseks olevatest dokumentidest ning väljastada taotlejale SA PõhjaEesti Regionaalhaigla 03.12.2018 esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse ärakiri koos selle lisaks oleva psühhiaatri arvamusega.
4.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
5.Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
6.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul 1(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-18259 määruse ärakirja kättesaamisest alates. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Asjaolud
1.03.12.2018 esitas Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja või psühhiaatriakliinik) Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks (taotlus), millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja ühtlasi selle pikendamist 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvates tahtest olenematu ravi otsusest.
2.XX viibib SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates 03.12.2018, kell 02.05, mil tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on XX ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades XX tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel ning eeltoodust lähtuvalt taotleb avaldaja XX suhtes esialgset õiguskaitset ja lubada tema suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ning ühtlasi pikendada seda 40 päevani psühhiaatrilise ravi jätkamiseks, temale psühhoosivastase ja rahustava ravi manustamiseks.
3.Taotlusele lisatud psühhiaatri arvamuse kohaselt esineb XX-l raske psüühikahäire (F21 Luululine ehk paranoidne häire). Oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Isik on ohtlik nii endale (psühhootilistel ajenditel näljutanud, ravi ära jätnud) kui teistele (korduvalt agressiivne koduse vara ja kaasinimeste suhtes, lõhkunud sisustust ja maja, ähvardanud vanemaid ja politseid). Maakohtu määrus
4.Harju Maakohus rakendas 03.12.2018 määrusega esialgset õiguskaitset ja pikendas seda ühtlasi 40 päevani ning lubas kohaldada XX suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 11.01.2019. Kohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi lõpetatuks 11.01.2019 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
5.Määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud XX suhtes tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esmase õiguskaitse abinõu korras. Taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
6.Esitatud taotlusest, sellele lisatud psühhiaatri arvamusest ning meditsiinilisest dokumentatsioonist nähtub, et XX viibib SA PERH Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil kolmandat korda. Esmakordselt oli meil ravil 12. klassi õpilasena 15.03.1994 - 06.06.1994, kaebusteks kohanemisraskused peale Austraalias vahetusõpilaseks olemist ning sõbra hukkumist aasta varem. Haiguspildis olid esikohal ülekaalukad mõtted ja luulumõtted (mõjustus, tähendus-, kahjustusluul), mõttekäik oli üksikasjaline, targutlev, ulatuslik luulusüsteem süüst, heast ja kurjast,
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-18259 mõjustamisest, esinesid mõttekäigu vormilised häired, psühholoogilisel uuringul ilmnenud äärmiselt tugevasti alanenud kohanemine muutustega. Lahkudes oli meeleolu parem, luulumõtteid avaldas vähem ja kujunes osaline haiguskriitika. Peale esmast haigestumist oli ta ambulatoorsel ravil Lääne-Tallinna Keskhaigla Psühhiaatriakeskuses ja SA PERH Psühhiaatriapolikliinikus. Teisel korral oli SA PERH Psühhiaatriapolikliinikus ravil 05.05.2008 - 23.05.2008, mil suunatud ambulatoorse psühhiaatri poolt vanemate nõudmisel, kuna oli täielikult isoleerunud ja tahtetu, ei suutnud enam midagi mõistlikku teha, sulgunud oma tuppa ja lamas tundide kaupa teki all, vahest luges sisulise sihita teatmeteoseid. Kaebusteks olid halvad mõtted, mida olevat raske kontrollida, mõtted pannakse pähe "halbade jõudude" poolt, et patsient mõjutaks inimesi. Seisab tardunult, ei suuda tegutseda, sest tekivad mõtted: "kas sellest midagi halba ei juhtu?", kohati ärev, pinges, pidurdunud. Esikohal olid taas luulumõtted mõjustamisest, luulumõtted halbadest jõududest, õudsed mõtted, mõttekäik oli resoneerne, jutukas, situatsioonis oli osaliselt orienteeritud, esines osaline haiguskriitika, ravimite suhtes negativistlik.
7.SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa saabus patsient vanemate poolt kutsutud kiirabi ja politsei saatel ambulatoorse raviarsti dr. P saatekirjaga. Ema sõnul on alates veebruarist jätnud ravimid ära ja tervis halvenes selle järgselt. Patsient on hirmunud, kardab toidu ja joogi mürgitamist, sööb väga vähe, kaotanud kaalus ligi 15 kilo, kodust väljas ei käi, sulgunud kodu territooriumil isa kunstistuudiosse, tihti lukustab end sinna, viimasel ajal lammutanud kodutehnikat ja lõhkunud sauna lage otsides pealtkuulamisseadmeid. Kardab jälitamist, kordab, et "see kõik on kuritegelik", paranoiline ka vanemate suhtes, kellega koos elab, veendunud, et neile on kõrvade taha paigaldatud kiip, et neid mõjutada, kõige eesmärk on kuulutada tema pedofiiliks. Käinud ka politseis kaebamas, kes saatnud ta arsti juurde. Vanemad on hirmul lõhkumise, ettearvamatu käitumise (võtnud toidu ja vee proove kodust Terviseameti proovide jaoks), pidevate kahjustamise süüdistuste ja sisulise kontakti puudumise tõttu. Politsei tulles olnud verbaalselt agressiivne, lärmakas, nõudnud oma õigusi, kriitikavaba oma haiguse suhtes. Patsient hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 03.12.2018 kell 02.05.
8.Käesolevalt patsiendi seisund paranenud ei ole. Patsient on haiguskriitikata, ärritunud, paranoiliste luulumõtetega, mõjustuselamustega, kahjustusmõtetega, samas ei pea end haigeks, ei pea ravi vajalikuks, keeldub ravimitest, väljaarvatud rahustid. Patsient eitab kodus juhtunud maja ja sisustuse lõhkumist, ütleb, et kõik on hoopis teisiti, nõuab kojuminekut, et saaks välja selgitada, kes teda jälitab. Selgitab, et temal ei ole ravimeid vaja, kõik olevat hästi. Ta ravib end alates kevadest "tervislike eluviisidega", st ilma ravimiteta ja tunneb end paremini kui iial varem. Haiguskriitika puudub, keeldub haiglasse jäämast.
9.Psühhiaatrite hinnangul esineb XX-l raske psüühikahäire (luululine ehk paranoidne häire). Ta on psühhootilisest sümptomaatikast täielikult hõivatud, mistõttu on ohtlik nii endale (psühhootilistel ajenditel näljutanud, ravi ära jätnud) kui teistele. Patsient on korduvalt käitunud agressiivselt koduse vara ja kaasinimeste suhtes (lõhkunud sisustust ja maja, ähvardanud vanemaid ja politseid).
10.XX tema kohtu poolt ärakuulamisel PER Psühhiaatriakliinikus 03.12.2018 seletas, et ta on täiesti terve, ravi ei vaja. Haiglas on ebaõiglaselt, politsei tungis tema valdusesse ja ta toodi haiglasse. Tal on olemas tõendid, et teda kuulatakse pealt ja tal on kahtlustus, et tema toitu ja jooki mürgitatakse.
11.Kohus leidis, et XX-l esineb raske psüühikahäire - luululine ehk paranoidne häire. Sellest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Sõltuvalt oma seisundist on XX võimetu otsustama ravi
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-18259 vajaduse üle. Esineb tõenäosus, et ravita ja tavapärases keskkonnas võib puudutatud isik olla ohtlik iseendale ja ka ümbritsevatele. XX mõtlemine on haiguslik. Ta on ohtlik eelkõige endale, kuna ei julge mürgitamiskahtlustuse tõttu süüa ega juua ning on kaotanud kaalus 15 kg. Ta keeldub ravimite võtmisest ja kahjustab sellega enda tervist veelgi.
12.Eeltoodut arvesse võttes vajab XX psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes. Puudutatud isiku raviasutuse psühhiaatrid on kohtule põhjalikult kirjeldanud XX suhtes varem kohaldatud ravi, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole ravi tulemusi andnud. Arvestades XX psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.
13.Lähtudes XX psüühikahäirest ja arstide arvamusest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus võimalikuks pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Määruskaebus
14.Puudutatud isiku esindaja esitas tema nimel Harju Maakohtu kohtumäärusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
15.Määruskaebuse kohaselt ei ole kaebaja puhul täidetud PsAS § 11 ettenähtud eeldused tahtevastaseks raviks. Ta pole olnud ohtlik endale ega teistele. Enne politsei tulekut on ta soovinud uurida ainult saunalava pealse lae konstruktsioone, mis pole keelatud tegevus. Politsei on käitunud seadusevastaselt ja tunginud tema nõusolekuta tema eluruumidesse. Tema äraviimine kodust on seadusevastane. Politsei näitas oma töötõendit ainult korraks ja ei võimaldanud tegelikult ennast identifitseerida. Mis puudutab talle pandud diagnoosi, siis on XX võimeline autot juhtima ja igapäeva toimingute hakkama saama. Seega ei ole XX nõus ka raske psüühikahäire esinemisega. Lisaks sellele pole talle tutvustatud kõiki tema vastu esitatud süüdistusi, et ennast nende vastu kaitsta (X õe kiri, saatekiri haiglasse). Kuna ta pole haige, siis ta ei vaja ka ravi haiglas.
16.Puudutatud isiku enda poolt esitatud kaebuse täienduste kohaselt leidis ta, et ei kujutanud määruse tegemise ajal tavalisest suuremat ohtu. Politsei ja kiirabiga kohtus kaebaja ka eelneval päeval. Kaebajal olid vanematega eriarvamused sauna ehituskonstruktsioonide uurimise osas. Saunas mingit suuremat lõhkumist polnud, lahti oli kruvitud mõned lavalaelaudade kruvid ja praod sisse tulnud vaid ühele laelauale. Ukse oli kaebaja kinni keeranud paariks tunniks vaidluse ärahoidmiseks ja rahus töötamiseks. Mõlemal juhul töötas kaebaja rahulikult sauna lavaruumis. Esimesel õhtul sai kaebaja hoiatuse kaasavõtmise kohta, kui ta politseid takistab ja veel mõne kruvi lahti keerab 5 päeva jooksul. Põhjuseks isa vara rikkumine. Politsei registreeris nn verbaalse konflikti. Politsei küsis kaebajalt, miks ta tablette ei võta. Kaebaja leiab, et tableti võtmine on selle võtja ainuisikuline otsus. Kaebajal on tekkinud küsimus, mida tehti majas sel ajal, kui teda kutsuti ja tema politseiga vestles. Kõige ebameeldivam seik on, et patrull oli kogu aeg mingi keskusega ühenduses ning toimis juhtnööride järgi. Mis tähendab, et kogu ebaseaduslik tegevus toimus kõrgemate politseinike juhtimisel ja teadmisel. Teisel külaskäigul võeti kaebaja kaasa. Kaebajal on fotod nn lõhutud saunast, ebaseadusliku jälgimistegevuse vahendist so kassettmakki sisse ehitatud kiirteväljastajast suure radari ning akuga. Kaebaja avastas ka luugi saunalava laest. Kui kaebaja alustas oluliste laudade lahtikruvimist, saabus täpselt sel hetkel politsei koos kiirabiga. Põhiteemaks oli kaebaja kohene kodust
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-18259 äraviimine ning mitte mingil juhul lavalaudade kruvimise jätkamine. Väga võimalik on, et vahepealsel ajal on luugi sinna organiseerijad selle sealt ära organiseerinud. Kaebaja on kindlalt teadlik tema kodus toimuvast ebaseaduslikust tegevusest, sh võõraste inimeste liikumisest mõnda aega. Esimesel hommikul kohtus kaebaja lühidalt kohtuniku ja advokaadiga. Kaebajale ei antud teada, et tegemist oli kohtuistungiga ega tutvustatud tema õigusi advokaadi poolt, ka ei näidatud ühtki paberit. Seega puudus võimalus end kaitsta. Protsess võib olla õigustühine. Kaebaja palub kätte toimetada kõik määruse koostamisel kasutatud dokumendid või nende koopiad. On põhjust arvata, et määrus on koostatud põhinedes valefaktidel. Ka soovib kaebaja teada, mis ikkagi toimus kodus kahle järgneval päeval politsei ja kiirabi ühiskülastuse jooksul. Menetluse edasine käik
17.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas vastuse saamiseks avaldajale.
18.Avaldaja leidis vastuses määruskaebusele, et XX-l esineb raske psüühikahäire, so luululine (paranoidne) häire (F22.0), mille suhtes puudub tal haiguskriitika. Tema käitumine on psühhoosist lähtuvate paranoidsete luulumõtete tõttu agressiivne, ebaadekvaatne ja ettearvamatu, mistõttu kujutab ta ohtu nii iseendale (psühhootilistel ajenditel end näljutanud, ravi ära jätnud) kui ka teistele inimestele ja varale (lõhkunud sisustust ja maja, ähvardanud oma vanemaid ja politseid). Käesolevaks ajaks ei ole XX psüühikahäire möödunud. Endiselt jätkab ta paranoidsete veendumuste avaldamist, seetõttu enda koduse ebaadekvaatse käitumise õigustamist ning plaanib seda jätkata. Sellest tulenevalt esitab ta endiselt ohtu endale ja teda ümbritsevatele inimestele.
19.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
20.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
21.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused polnud esialgse õiguskaitse rakendamisel täidetud.
22.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
23.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eelnimetatud eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult välja selgitanud ja analüüsinud, tuginedes raviasutuse psühhiaatrite ja arstresidendi arvamusele, milles toodi esile ning põhistati isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ka on maakohus puudutatud isiku seaduse kohaselt ära kuulanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine puudutatud isiku suhtes on põhjendatud.
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-18259
24.Ka ei ole ringkonnakohtul alust kahelda, et puudutatud isikule määratud esindaja ei oleks talle tema õigusi selgitanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on esindaja puudutatud isikuga kohtunud pärast ärakuulamist ning esitanud määruskaebuse maakohtu määrusele. Viimast ei oleks advokaat ilma puudutatud isikule tema õiguste selgitamiseta teha saanud.
25.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses esitatud väide, et puudutatud isikul ei esine rasket psüühikahäiret, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ei lükka ümber asjas esitatud tõendeid.
26.Esialgse õiguskaitse rakendamise taotlusele lisatud raviasutuse psühhiaatrite hinnangul esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (luululine ehk paranoidne häire). Määruskaebusele vastuse esitamise seisuga on avaldaja teada andnud, et puudutatud isiku psüühikahäire ei ole möödunud, ta jätkab endiselt paranoidsete veendumuste avaldamist ja plaanib koduse ebaadekvaatse käitumise jätkamist.
27.Ringkonnakohus ei nõustu ka selle määruskaebuse väitega, et puudutatud isiku ohtlikkus ei olnud tõendatud ning ta ei kujutanud määruse tegemise ajal tavalisest suuremat ohtu.
28.Avaldusest nähtuvalt on puudutatud isik ravi ära jätnud veebruaris 2018, mille tagajärjel tema tervis ema sõnul halvenes. Viimasel ajal on puudutatud isik lammutanud kodutehnikat, lõhkunud sauna lage ja otsinud pealtkuulamisseadmeid, vanemad on tema ettearvamatu käitumise, pidevate kahjustamise süüdistuste, samuti enese näljutamise ning kunstistuudiosse lukustamise ja sisulise kontakti puudumise tõttu hirmul. Määruskaebuse täiendustest selgub, et politsei ja kiirabi olid puudutatud isiku käitumisest tingituna kutsutud kahel järjestikusel päeval. Sealjuures tehti esimesel päeval puudutatud isikule hoiatus seoses isale kuuluva vara rikkumisega ja agressiivse käitumisega. Ringkonnakohus ei leia, et agressiivne käitumine ning vara rikkumine, mis tingib politsei kutsumise, oleks tavapärane. Tavaliseks ei saa pidada ka enese näljutamist, kartuses, et toit ja jook on mürgitatud. Maakohus on õigesti järeldanud, et esile toodud asjaoludest nähtuvalt on puudutatud isik ohtlik eelkõige iseendale.
29.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjendatud ka osas, milles kohus leidis, et puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes
30.Avaldusest nähtuvalt on psühhiaatrid rõhutanud, et puudutatud isikul puudub oma psüühikahäire suhtes haiguskriitika, ta ei pea end haigeks ja keeldub ravist, ei ole võimeline ravivajadust mõistma ega oma käitumist kontrollima. Ärakuulamisel tuvastas maakohus, et puudutatud isik peab end täiesti terveks ja ravi mittevajavaks. Eelnevast järeldub ringkonnakohtu hinnangul see, et muu psühhiaatrilise abi (sh ambulatoorse ravi) kohaldamine ei oleks puudutatud isiku puhul küllaldane. Seda järeldust kinnitab määruskaebuse täiendustes esitatud seisukoht, et tableti võtmine on selle võtja ainuisikuline otsus.
31.Kuivõrd maakohus on kõigi PsAS § 11 lg 1 sätestatud eelduste, mis tingisid puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamise esialgse õiguskaitse korras, esinemise tuvastanud õigesti, puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks ja määruskaebuse rahuldamiseks.
32.Ringkonnakohus rahuldab TsMS § 59 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel määruskaebuse esitaja taotluse saada ärakirjad määruse tegemise aluseks olevatest dokumentidest ning väljastab taotlejale SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 03.12.2018 esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse ärakirja (koos selle lisaks oleva psühhiaatri arvamusega).
33.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda.
34.TsMS §-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-18259
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots Ulvi Loonurm kohtunik kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.