Mõista Vahur Kuhlbergilt välja 660 eurot (ilma käibemaksuta) Ilme Šultsi kasuks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ilme Šults (hageja) esitas 14.03.2018 Tartu Maakohtule Vahur Kuhlbergi (kostja) vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks, paludes lõpetada kaasomand Tatra telliskivitehase kinnistule, mis on kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr 164304 (asukohaga Tartumaa, Kambja vald, Tatra küla), ja jätta kaasomandi ese hageja ainuomandisse või alternatiivselt jagada kaasomand reaalosadeks. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale ja kostjale kaasomandina Tatra telliskivitehase kinnistu, millest kostjale kuulub 2/3 kinnistust ja hagejale 1/3 mõttelist osa. Naabrid ei ole heades suhetes, mistõttu neil ei ole võimalik kinnistut koos majandada. Pooled on pidanud läbirääkimisi kaasomandi lõpetamise viiside üle. Hageja soovib kinnistut ainuomandisse, sest kinnistu on tema ja tema perekonna kodu, ta on kinnistuga emotsionaalselt seotud ning tal on eriline huvi oma pikaajalise elukoha säilitamiseks. Kostja ei ole kinnistul asuvates hoonetes kunagi käinud ega nende korrashoiu ega remondi vastu huvi tundnud. Alternatiivselt on hageja nõus kinnistu reaalosadeks jagamisega selliselt, et hageja ainuomandisse jäävale katastriüksusele jääb elamu koos selle juurde kuuluva väiksema maaosaga ja kostja ainuomandisse jääb katastriüksus, mis koosneb suuremast maaosast. Paraku oleks kostja olnud nõus ainult sellise maa jagamise kokkuleppega, kus kinnistul asuv tee jääks tema ainuomandisse. Hageja oli selle ettepanekuga nõus juhul, kui tema kinnistu ja kõrvalasuva Sooveere kinnistu kasuks seatakse teeservituut. Sellega kostja ei nõustunud. Kostja andis oma käitumisega mõista, et niipea kui kinnistu jagamise käigus jääb tee kostja ainuomandisse, tekib hagejal ja kõrvalasuva Sooveere kinnistu omanikul probleem tee kasutamisega. Õigusrahu saavutamiseks palub hageja jagada kaasomand selliselt, et vaidlusalune teealune maa jääks ka edaspidi poolte kaasomandisse. Hageja on nõus kompenseerima kostjale 1⁄2 teemaa maksumuse ning tasuma kokku 17 000 eurot. Hageja kolmanda alternatiivnõude kohaselt jääks hagejale nn Talukoht suurusega 5688 m2, mille koosseisu jääks ka teealune maa. Ülejäänud Tatra telliskivitehase kinnistu suurusega 146 312 m2
(15,2 ha ehk 152 000 m2 – 5688 m2) jääks kostja ainuomandisse. Arvestades, et kinnistu turuväärtus 48 000 eurot, siis soovib hageja kostjale hüvitada enamsaadu arvelt 17 000 eurot.
2.Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata. Kostja esitas vastuhagi, paludes lõpetada kaasomand viisil, et see jagatakse kaasomanike vahel reaalosadeks kostja taotletud viisil või alternatiivselt müüa kinnistu avalikul enampakkumisel või jätta kinnistu ainuomand kostjale. Vastuse kohaselt on kostja samuti olnud pikaajaline kinnistu omanik ning tal on õigustatud huvi omandiõiguse säilitamiseks. Kostja on nõus kinnistu jagamisega kaasomanike vahel reaalosadeks selliselt, nagu see on kujutatud vastuhagi lisas. Kuivõrd kaasomanikule jääv maa-ala ei vasta proportsionaalselt temale kuuluva mõttelise osa suurusele kinnistust, tuleks ühtlasi lahendada ka kompensatsiooni suuruse küsimus. Lisaks tuleks reaalosadeks jagamisel ühtlasi lahendada servituutide küsimus. Alternatiivselt palub vastuhageja kinnistu müümist avalikul enampakkumisel või jätta kinnistu kostja ainuomandisse.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hageja hagi osaliselt ning jättis rahuldamata hageja nõude rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Maakohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi. Maakohus lõpetas poolte kaasomandi Tatra telliskivitehase kinnistule viisil, mille kohaselt hageja omandisse jääb vastavalt otsusele lisatud plaanile ca 5688 m2 suurune reaalosa ning kostja omandisse jääb ca 146 312 m2 suurune reaalosa. Maakohus kohustas kostjat andma nõusolek Tatra telliskivitehase kinnistu reaalosadeks jagamiseks. Maakohus asendas kostja nõusoleku vastavate toimingute ja kinnistusraamatu kannete tegemiseks kohtuotsusega. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Nii hagis kui vastuhagis on nõue jagada kinnisasi reaalosadeks selliselt, et hageja omandisse jääb ca 1/3 maast ning kostja omandisse 2/3 maast. Pooled vaidlevad selle üle, kelle omandisse peaks jääma hageja eluaseme ette jääv teealune maa. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Käesolevas asjas on tuvastamist leidnud, et kinnistu reaalosadeks jagamine on maakorralduslikult võimalik ning nii hageja kui kostja soovivad kaasomandi lõpetamist reaalosadeks jagamisega, mis tähendab, et see on mõlema kaasomaniku huvides. Seega tuleb kaasomand lõpetada viisil, mille kohaselt jagatakse kaasomandis olev kinnisasi reaalosadeks. Kohus leidis, et kaasomand tuleb jagada reaalosadeks hageja alternatiivnõudes esitatud viisil, sest hagejale jääva kinnistu osaga, kus asub hageja kodu, on tee eluliselt seotud. Kohus tuvastas selle asjaolu nii plaanimaterjali (tl 86) kui ka paikvaatluse alusel. Teemaa jätmine hagejale jääva kinnistuosa koosseisu lahendab juurdepääsu küsimuse hagejale jäävale elamule. Seejuures arvestas kohus, et kostjale jäävale kinnistule, millel asub praegu kasutuseta tootmishoone, kuid ei asu elamut, on juurdepääs üle kostjale kuuluva teise, vaidlusaluse kinnistu kõrval asuva Savitööstuse kinnistu, kui kostja ei lepi hagejaga kokku hageja kinnistule jääva teeosa kasutamises. Kohus asus seisukohale, et on põhjendatud ja õiglane jätta hageja elukohaga vahetult piirnev teealune maa hageja ainuomandisse vastavalt plaanile, mis on kohtuotsuse lahutamatu osa (tl 166). Eeltoodust tulenevalt lõpetas kohus kaasomandi selliselt, et hageja ainuomandisse jääb vastavalt viidatud plaanile nn Talukoht suurusega 5688 m2 ja ülejäänud Tatra telliskivitehase kinnistu suurusega 146 312 m2 (15,2 ha ehk 152 000 m2 – 5688 m2) jääb kostja ainuomandisse. Hageja taotles, et temalt mõistetaks kostja kasuks välja rahaline hüvitis 17 000 eurot. Kohus jättis rahalise hüvitise väljamõistmise nõude rahuldamata. Pooled on kohtule paikvaatlusel avaldanud, et kinnistu piiride mahamärkimisel on tehtud vigu ning need loodetakse lahendada uute
katastriüksuste moodustamise toimingutega. Eeltoodust tulenevalt ja Riigikohtu praktikast lähtuvalt ei ole käesolevas menetluses võimalik rahalist hüvitist kindlaks määrata. Kohus selgitas, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 3 järgi on kostjal võimalik juhul, kui kaasomandi jagamisel moodustatud reaalosade väärtus ei vasta talle kuuluva mõttelise osa väärtusele, taotleda kohtult rahalise tasaarvestuse määramist. Vastuhageja on küll maininud servituudi seadmise vajadust, kuid konkreetset nõuet kohtule esitatud ei ole.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada kostja vastuhagi ning jätta rahuldamata hageja hagi. Kostja palub lõpetada Tatra telliskivitehase kinnistu kaasomand järgnevalt: 1) Tatra telliskivitehase kinnistu jagatakse kaasomanike vahel reaalosadeks kostja taotletud viisil (vastuhagi lisa 5) ning kohustatakse hagejat tasuma hüvitist kostja omandi kaotamise eest; 2) alternatiivselt palub kostja lõpetada kaasomand viisil, et Tatra telliskivitehase kinnistu müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud summa jagada vastavalt kaasomanike mõtteliste osade suurusele; 3) alternatiivselt palub kostja lõpetada kaasomand viisil, et kostjale jääb Tatra telliskivitehase ainuomand koos kohustusega hüvitada hagejale tema osa väärtus (s.o 16 000 eurot). Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista väljamõistetavatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja leiab, et maakohus on jätnud tuvastamata, kas kinnistu reaalosadeks jagamine on võimalik. Tänaseni ei ole teada, kas kohaliku omavalitsuse hinnangul on kinnistu jagamine reaalosadeks sellisel viisil võimalik. Sellisel viisil kinnistu reaalosadeks jagamiseks vajalik haldusmenetluslik toimingute jada koormaks ebamõistlikult kaasomanikke. Vaidlusaluse kinnistu kõrval paikneb käesoleval hetkel tõepoolest kinnistu, mille omanikuks on kostja. Küll aga on tegemist äärmiselt soise alaga, millel füüsiline liikumine – rääkimata juurdepääsu võimaldamisest – on pea võimatu. Käesoleva vaidlusega ei ole mingil viisil seotud Savitööstuse kinnistu. Juhul, kui kostja otsustab Savitööstuse kinnistu võõrandada, kaotab ta järjekordselt võimaluse pääseda maakohtu otsuse kohaselt talle jäävale kinnistule. Sellisel viisil kinnistu jagamine kaheks (mil teeosa jääb hagejale) tekitab üksnes potentsiaalselt uue (kohtu)vaidluse. Kohus on alusetult ja üllatuslikult jätnud lahendamata servituudiküsimuse. Kohus ei selgitanud kostjale kordagi, et ta peaks esitama täiendava täpsustuse, avalduse, taotluse või muu dokumendi, et kohtul oleks võimalik lahendada ühtlasi ka servituudiküsimus. Kostja hinnangul ei ole põhjendatud teeosa jätmine üksnes hageja reaalosa koosseisu. Maakohus on jätnud arvestamata hageja varasema käitumise ning pooltevahelised varasemad lepingueelsed läbirääkimised, kus hageja käitus pahatahtlikult. Põhjendatud on kaasomandi lõpetamine selle müümisel avalikul/kaasomanikevahelisel enampakkumisel.
5.Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
Asja arutamise käigus ei olnud kostjal probleeme kinnistu jagamise võimalusega reaalosadeks. Tegemist on täiesti uue asjaoluga. Mingit uut detailplaneeringut kinnistu jagamisega seoses teha vaja ei ole, mingeid kaebuses viidatud haldusmenetluslik toiminguid teha vaja ei ole. Kostja ei ole esitanud vastuhagis nõuet servituudi seadmiseks temale jääva kinnistusosa kasuks. Kui nõuet ei ole, ei saa poolele olla üllatuslik esitamata nõude mittelahendamine. Ajalooliselt on olnud kostjale jääva hoone juurdepääs üle Savitööstuse kinnistu. Mingit hagejapoolset pahatahtlikkust läbirääkimistel ei ole vaidluse ajal olnud. Lihtsalt usaldus kadus ja asju tuli lahendada kohtus. Eelnevad läbirääkimised ei puutu poolte nõuete lahendamisse. Kaasomandi lõpetamine selle müümisel avalikul/kaasomanikevahelisel enampakkumisel ei ole põhjendatud, kuna mõlemad pooled on olnud nõus kaasomandi jagamisega poolte vahel. Ka apellatsioonkaebuse esmane nõue on kaasomandi jagamiseks reaalosadeks. Seega jääb täiesti arusaamatuks, miks kostja on oma kaebuses välja toonud alternatiivnõuded, kui ta sisuliselt vaidleb ainult väikese teeosa omandi üle. Kohus lahendas vaidluse põhimõtteliselt nii nagu mõlemad pooled seda soovisid, ainult vaidlusaluse väikese teeosa osas rahuldas kohus täiesti põhjendatult hageja nõude. See teeosa on hageja kodutee ja ainus väljapääs. Kaasomanikule makstava hüvitise osas ei saa ka vaidlust olla, kuna kinnistu on eksperdi poolt hinnatud. Seda hindamisaktis toodud väärtust ei ole kostja kunagi vaidlustanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esiletoodu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
7.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud kohtu kaalutlusõigust kaasomandi lõpetamise viisi valikul. Nii hagis kui vastuhagis taotleti ühe alternatiivina kaasomandi esemeks oleva kinnisasja jagamist reaalosadeks. Seejuures on pooled soovinud kinnistu reaalosadeks jagamist suuresti kattuval viisil, s.o hageja ainuomandisse peaks jääma elukondliku hoonestusega nn talukoht üldpindalaga ligikaudu 5700 m2 (ca 1⁄2 hektarit) ning ülejäänud osa enam kui 15 hektari suurusest kinnisasjast jääks kostja ainuomandisse. Ainsaks erinevuseks poolte esitatud ettepanekute vahel on kaasomandi eseme jagamisel moodustatavate kinnisasjade vahelise piiri kulgemine ca 60 meetri pikkuselt, mööda praegusel kinnistul kulgevat endist Tartu-Võru maantee lõiku. Mõlemad kaasomanikud soovisid, et kinnistu reaalosadeks jagamisel jääks teelõik just temale kuuluma hakkava kinnisasja koosseisu. Maakohus põhjendas piisavalt ja asjakohaselt oma otsustust jätta vaidlusalune teelõik hagejale kuuluma hakkava kinnisasja koosseisu. Kohus märkis, et tee on eluliselt seotud hagejale jääva kinnistu osaga, kus asub hageja kodu. Teemaa jätmine hagejale jääva kinnistu koosseisu lahendab juurdepääsu küsimuse hagejale jäävale elamule. Seejuures on maakohus arvestanud ka asjaolu, et kostjale kuulub ühtlasi ka kõrvalolev Savitööstuse kinnistu, kuhu on vajalikult teelt juurdepääs olemas; ning et kostjale jääval kinnistuosal ei asu elamut, vaid praegusel ajal kasutuseta tootmishoone.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt on kõiki asjas esiletoodud asjaolusid arvestades põhjendatud ja õiglane jätta hageja elukohaga vahetult piirnev teealune maa hageja ainuomandisse vastavalt kohtuotsuse lisaks olevale plaanile.
Ebatäpne on maakohtu otsuses märgitu, mille kohaselt soovisid mõlemad kaasomanikud ühe alternatiivse võimalusena kinnistu jagamist reaalosadeks selliselt, et hageja omandisse jääb ca 1/3 maast ning kostja omandisse 2/3 maast. Asja materjalidest nähtuvalt on kinnisasja kogupindala 15,33 ha ning hagejale kuulub 1/3 mõttelist osa ja kostjale 2/3 mõttelist osa kinnisasjast. Samas on taotletud kinnisasja jagamist reaalosadeks selliselt, et hageja omandisse jääks ca 0,56 ha suurune ning kostja omandisse ca 14,6 ha suurune maatükk. Seega jagamise tulemusena jääb hagejale vaid ca 3,7 % suurune osa senisest kaasomandis olevast kinnistust. Samas on pooled selgelt väljendanud soovi kinnistu ühe võimalusena just selliselt jagada, ebatäpsus kinnistuosade suurust puudutavate andmete kajastamisel ei ole toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist. Asja materjalide kohaselt on elukondliku hoonestusega (hagejale jääva) maatüki väärtus oluliselt suurem kui ülejäänud nn metsamaa väärtus (talukoha vääruseks on hinnatud 37 000 eurot, metsamaa väärtuseks 11 000 eurot; kinnistu väärtus tervikuna 48 000 eurot).
9.Põhjendatud ei ole etteheited, mille kohaselt on maakohus jätnud tuvastamata, kas kinnistu reaalosadeks jagamine on võimalik. TsMS § 5 lg 1 alusel menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hagimenetluses ei ole kohtul kohustust ega võimalust kaasata omal algatusel menetlusse kohalikku omavalitsust maakorralduslikes küsimustes arvamuse andmiseks. Maakohtul ei pidanud praeguse vaidluse asjaoludest lähtudes tekkima kahtlust, kas kinnisasja reaalosadeks jagamine on hagis taotletud viisil maakorralduslikult võimalik. Maakorraldusseaduse § 13 järgi kuulub kinnisasja jagamine kaheks või enamaks reaalosaks lihtsate maakorraldustoimingute hulka. Mõlemad moodustatavad kinnisasjad on tavapärase suuruse ja kujuga. Kohtule on esitatud asjatundja Riho Lubi arvamused kinnisasja ja selle jagamisel tekkivate tinglike maaüksuste väärtuse kohta. Oma 17.09.2018 arvamuse (I kd tl 164-166) lisana on ekspert esitanud ka plaani, mille maakohus võttis hagi rahuldamisel aluseks ning luges kohtuotsuse osaks. Asjatundja ei ole samuti kahtluse alla seadnud kinnisasja reaalosadeks jagamise võimalikkust. Kostja (apellant) ei ole menetluses ega ka apellatsioonkaebuses toonud ka ise esile ühtki võimalikku takistust, miks ei peaks kinnisasja sellisel viisil reaalosadeks jagamine olema võimalik – muu hulgas ei ole kostja esitanud ka kohaliku omavalitsuse seisukohta, nagu oleks Tatra telliskivitehase kinnistu jagamine hageja soovitud viisil võimatu või ebaotstarbekas.
10.Põhjendatud ei ole apellandi etteheited, mille kohaselt ähvardab teda oma kinnistuosale juurdepääsu kaotamine. Asja materjalide kohaselt kuulub apellandile ka vaidlusaluse Tatra telliskivitehase kinnistuga vahetult piirnev Savitööstuse kinnistu, mille võõrandamine või võõrandamata jätmine on kostja enda otsustada. Juurdepääs mõlemale poolele jäävale kinnistuosale kulgeb osaliselt ka läbi Savitööstuse kinnistu. Hageja on menetluses korduvalt väljendanud valmidust seada kostja kasuks kinnistusraamatusse servituut, soovimata servituudi teostamist seejuures mingil viisil piirata. Veel oma 01.03.2019. a menetlusdokumendis avaldas hageja servituudi seadmiseks selgesõnalist nõusolekut. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et hageja asuks edaspidi servituudi seadmisele vastuväiteid esitama.
11.Maakohtule ei ole põhjendatud heita ette servituudi seadmise lahendamata jätmist. Servituudi seadmist pooled kohtult ei taotlenud, mistõttu ei saa servituudiküsimuse lahendamata jätmine olla ka kostjale üllatuslik. Kohus ei pidanud võimalike täiendavate nõuete või taotluste esitamise osas kostjale selgitusi andma. Kohtuotsuses märgitu kohaselt on kostjal praegusel juhul juurdepääs oma kinnistule olemas, kuid lisaks on kostjal võimalik hagejaga teeosa kasutamises kokku leppida. Pooled on juba enne kohtumenetluse algust pidanud omavahel ka läbirääkimisi tee kasutamise korraldamise üle ning mõlemad olid seega teadlikud võimalustest sõlmida tee kasutamise osas omavahel kokkuleppeid või kokkulepete mittesaavutamise korral pöörduda vajadusel kohtusse.
12.Ringkonnakohus arutas menetlusosalistega (18.02.2019. a määrus) võimalust kohaldada asjas AÕS § 151, lugedes vaidlusaluse tee moodustatavate kinnistute vaheliseks piirirajatiseks. AÕS § 151 lg 1 kohaselt on piirirajatis naabrite ühiskasutuses, sõltumata asja kuuluvusest. Kostja nõustus AÕS § 151 kohaldamisega leides, et tegu on mõlema poole huve arvestava lahendusega, mis ennetaks tulevasi vaidlusi. Hageja esitas sellele vastuväiteid. Hageja tõi esile, et teeosa kuuluvuse küsimuse lahendamata jätmine (mh jättes vaidlusaluse teelõigu poole ühiskasutusse) toob paratamatult kaasa edasised kohtuvaidlused. Hageja märkis, et vaidlusalune tee vajab pidevat hooldamist ja korrashoidu. Seni on lumekoristusega aidanud vald, muud kulud on kandnud hageja, kes erinevalt kostjast elab kinnistul ja kasutab teed igapäevaselt. Hageja näeb ette erimeelsuste tekkimist tee korrashoiu küsimuses. Hageja väljendas oma 01.03.2019 seisukohas veel kord nõusolekut sõlmida kostjaga kokkulepe või seada kinnistu jagamisel kostja kasuks servituut, mis võimaldaks nii kostjal (kostja kinnistu igakordsel omanikul) kui ka temalt sellekohase nõusoleku saanud isikutel teed kasutada igal ajal nii jalgsi kui ka igat liiki transpordivahendiga. Hageja ettepanekust järelduvalt on hageja jätkuvalt nõus kandma tee jooksva korrashoiu kulusid, kostja peaks tasuma tee remontimise kulud juhul, kui temaga seotud liiklusvahendid on tee seisukorda halvendanud (tee lõhkunud). Lisaks tõi hageja esile, et vaidlusalust teelõiku kasutavad ka kolmandad isikud, millega seoses on kohtu menetluses tsiviilasi nr 2-18-4042 (menetlus peatatud käesolevas tsiviilasjas lahendi jõustumiseni). Tee jätmine poolte kaaskasutusse tekitaks probleeme juurdepääsu seadmisel ka kolmandate isikute kasuks.
13.Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlusaluse teelõigu lugemine poolte kaaskasutuses olevaks piirirajatiseks ei võimalda vaidlust optimaalsel viisil lahendada ega ole seetõttu põhjendatud. Teelõigu jätmine hageja kinnisasja koosseisu võimaldab eelduslikult lahendada tee kasutamisega seotud küsimused kompaktsemalt ja väiksemate kuludega, samal ajal kui kaaskasutusse jätmise korral oleks täiendavate vaidluste tekkimine tõenäoline. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest hageja varasemat pahatahtlikku käitumist. Muuhulgas puudub alus eeldamaks, et hageja hakkaks kostjale tegema takistusi kostja kinnistule pääsemisel.
14.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Apellandi kanda jäävad nii tema enda menetluskulud kui ka vastustaja menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud apellatsioonimenetluses kulutusi õigusabile 5,5 töötunni eest tunnitasuga 120 eurot, kokku õigusabi tasu 660 eurot. Vastustaja lepingulisel esindajal kulus 4 tundi apellatsioonkaebusele vastamiseks ja 1,5 tundi kohtunõudele vastuse koostamiseks. Seejuures oli nii hageja kui kostja lepinguliste esindajate töötunni tasu ühesuurune (120 eurot), ehkki tegemist ei olnud advokaatidega. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades on vastustaja menetluskulude suurus põhjendatud. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt välja 660 eurot (ilma käibemaksuta) hageja kasuks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude katteks.
Üllar Roostoja
Andra Pärsimägi
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.