Asjaõigus › Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium · 01.04.2019

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number: 2-17-8909/81
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Asjaõigus › Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad
Menetlusliik: Hagita menetlus
Kuulutamise aeg: 01.04.2019
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 6039

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

AKTSIASELTS MÕIGU EHITUSKOONDIS10162169(Avaldaja)Osaühing RGR Metall10520479(Avaldaja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest

Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2019, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-8909

Tsiviilasi

Osaühingu RGR Metall avaldus raudtee kasutamiseks reaalservituudi seadmiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. jaanuari 2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu RGR Metall määruskaebus

Menetlusosalised esindajad

Menetluse liik

ja

nende Avaldaja Osaühing RGR Metall (registrikood 10520479), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Andres Aavik ja Yulia Zaitseva Puudutatud isik

AKTSIASELTS MÕIGU

EHITUSKOONDIS

(registrikood 10162169), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Urmas Volens ja Heili Püümann Puudutatud isik Tallinna linn (Tallinna Linnavalitsuse kaudu), lepingulised esindajad Eva Vanamb ja Timo Päit Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta Harju Maakohtu 30. jaanuari 2019 määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi.

2.Jätta määruskaebus rahuldamata.

3.

Sarnased lahendid

Asjaõigus

7.juunil 2018 avalduse täpsustuse AKTSIASELTSI MÕIGU EHITUSKOONDISE (puudutatud isik I) vastu raudtee kasutamiseks reaalservituudi seadmiseks ja kinnistusraamatusse kandmiseks. Avaldaja palub:  seada Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe Linnaosa, Peterburi tee 53b kinnistule (registriosa nr 21161001) Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe Linnaosa, Peterburi tee 55a kinnistu (registriosa nr 20282801) igakordse omaniku kasuks haruraudtee nr 201 (üles mõõdistatud osaühingu Neva Line poolt 2016. aasta novembris koostatud täitedokumentatsioonis oleval plaanil (töö nr 11.06-2016)) osas tähtajatu reaalservituut, mille sisuks on haruraudtee ööpäevaringne kasutamine igat liiki raudteeveeremitega kuni 3 raudteevaguni paigutamiseks ja ööpäevaringne ligipääs raudteele, ning määrata servituuditasuks 85,80 eurot aastas;  juhul, kui kohus ei pea reaalservituudi nõude rahuldamist asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 ja asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 alusel võimalikuks, määrata eelmises lõikes nimetatud servituut koos samas toodud tasuga juurdepääsuservituudina AÕS § 156 lg 1 alusel. Avalduse kohaselt kuulub avaldajale Peterburi tee 55a kinnisasi. Puudutatud isikule I kuulub Peterburi tee 53b kinnisasi. Peterburi tee 53b kinnisasjal asub 51 meetri ulatuses haruraudtee nr 201, mis saab alguse Peterburi tee 53b kinnistult ja läbib Peterburi tee 55a kinnistut, sh kinnistul asuvat ladu. Edasi piirneb haruraudtee nr 201 Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe Linnaosa, Peterburi tee 57a ja 57b kinnistutega. Ühtlasi liitub haruraudtee nr 201 pöörangul nr 202 teise raudteeharuga, mis kulgeb Peterburi tee 57b kinnistul. Seejärel kulgeb haruraudtee nr 201 Harju Maakond, Tallinn, Lasnamäe Linnaosa, Peterburi tee 61c katastriüksusel (Suur-Paala 3 kinnistu osa), mis kuulub BLRT Grupp Aktsiaseltsile (edaspidi BLRT). Kinnistul asub pöörang nr 202, kus haruraudtee nr 201 liitub teise raudteeharuga, mis kuulub BLRT-le. Pärast pöörangut nr 202 läheb raudtee Peterburi tee viadukti alt ja ühendub aktsiaseltsile Eesti Raudtee kuuluva raudteega Ülemiste jaamas. Haruraudtee on rajatud 1974. aasta projekti alusel ja võeti kasutusele 1976. aastal. Puudutatud isik I müüs haruraudtee Balti Teras OÜ-le. Laohoone ja haruraudtee nr 201 suhtes sõlmisid puudutatud isik I ja Balti Teras OÜ 5. jaanuaril 1996 ostu-müügi eellepingu. 28. märtsil 1996 sõlmisid puudutatud isik I ja Balti Teras OÜ eellepingu põhjal notariaalse müügilepingu, millega laohoone koos selle teenindamiseks vajalike rajatistega anti Balti Teras OÜ-le üle. Müügilepingule lisatud vastuvõtuaktis oli üleantavate varade loetelus märgitud ka haruraudtee nr 201. Seega võõrandas puudutatud isik I haruraudtee nr 201 kinnistu Peterburi tee 55a koosseisus. 2014. aastal müüs Balti Teras OÜ Peterburi tee 55a kinnistu SEG Kinnisvara OÜle (pankrotis). 26. mail 2016 müüs SEG Kinnisvara OÜ (pankrotis) Peterburi tee 55a kinnistu 2 (13)

40.aasta ja on ka praegu metalli ladustamine ning raudtee kaudu metalli transportimise ja mahalaadimise võimaldamine. Puudutatud isik I on talunud haruraudtee kasutamist, ei ole vaielnud vastu selle kasutamisele ega nõudnud kõrvaldamist. Haruraudtee nr 201 on vajalik avaldaja kinnistu teenindamiseks ja majandustegevuseks. Tegemist on tehnorajatisega, mis on vajalik Peterburi tee 55a kinnistul asuva laohoone ühendamiseks Ülemiste jaamast külgneva raudteega, mis on omakorda vajalik laohoones asuva metalli müügikompleksi teenindamiseks. Avaldaja omandas Peterburi tee 55a kinnistu eesmärgiga ladustada laohoones suurtes kogustes metallilehti. Analoogse tegevusega on laohoones eelnevalt aastaid tegelenud ka Balti Teras OÜ ja SEG Kinnisvara OÜ (pankrotis). Metalli toomine lattu on võimalik vaid haruraudtee nr 201 kaudu. Veeremit saab laohoones maha laadida vaid eeldusel, et veeremi teised vagunid liiguvad laohoonest ettepoole, mis eeldab, et avaldaja saab kasutada ka seda osa haruraudteest nr 201, mis paikneb laohoonest väljapool, st Peterburi tee 53b kinnistul, ja sellele mahub kaks või kolm vagunit. Ilma Peterburi tee 53b kinnistul paikneva haruraudtee nr 201 osata ei ole avaldaja majandustegevus Peterburi tee 55a kinnistul mõistlikult võimalik. Ladu, mida läbib haruraudtee nr 201, on avaldaja kasutuses olevatest laohoonetest kõige kõrgem ning on ainus ladu, mida läbib raudtee ja kus asetsevad raudteelt mahalaadimiseks vajalikud telfrid. Avaldaja poolt tehtud investeeringute maht ületab 500 000 eurot, mida avaldaja metalliveoks ja selle ladustamiseks Peterburi tee 55a kinnistul on teinud. Samaväärse raudteelt mahalaadimise võimaluse loomine avaldaja kinnistutel nõuaks suuri investeeringuid, st avaldaja peaks ehitama lao ja raudtee ühenduse välja nullist. Vaguni mahalaadimine Peterburi tee 57a ja 57b kinnistul on kolm korda aeganõudvam ja üle kahe korra kulukam. Avaldaja taotletav servituut lubaks kasutada kolme täiendavat vagunit, mida saavad asendada vaid 9 veoautot. Veoautode kasutamine tekitab ummikuid, takistades ka majandustegevust naaberkinnistutel. Vagunitega veetava metalli ümbersuunamine on osaliselt võimatu ja kahjustab lisaks avaldaja huvidele ka avalikku huvi. Puudutatud isik I lähtub väärast eeldusest, mille järgi piiraks haruraudtee nr 201 kasutamine kinnistu Peterburi tee 53b kasutamist kogu 30-meetrise kaitsevööndi ulatuses. Kaitsevöönd ei tähenda kinnistu kasutamise keeldu, vaid selle eesmärk on ehitusseadustiku (EhS) § 73 lg 2 järgi ohutuse ja nähtavuse tagamine. Puudutatud isikul I ei ole õiguspärast ootust detailplaneeringus ettenähtud õiguste realiseerimiseks, kuna detailplaneering kehtestati 11 aastat tagasi ja puudutatud isik I ei ole siiani taotlenud haruraudtee lammutamist. Avaldaja arvutas servituuditasu haruraudteega nr 201 seonduva maatükiosa maamaksu suuruse alusel. Peterburi tee 53b kinnistu pindala on 36 839 m2 ning kogu kinnistu maamaksustamishind moodustab 10 000 * 19,17 + 26 839 * 9,59 = 191 700 + 257 386,01 = 449 086,01. Maamaks sellest on 449 086,01 * 2,5% = 11 227,15 eurot aastas. Servituudiala kogulaius on 5,52 m. Servituudiala pikkus Peterburi tee 53b kinnistul on 51 m. Servituuditasu suurus haruraudtee ala 3 (13)

eest on 11 227,15 * 281,52 / 36 839 = 85,80 eurot aastas. Ebaõige on servituudiala arvutamisel lähtuda haruraudtee kaitsevööndist. Juhul, kui maakohus ei nõustu avaldaja põhjendustega, et haruraudtee nr 201 on tehnorajatis, palub avaldaja kohaldada AÕS § 156 lg-t 1. Avaldajal vajaliku juurdepääsu puudumine Peterburi tee 55a kinnisasjale seisneb selles, et sellel kinnistul asuvat põhilist hoonet – laohoonet – ei saa avaldaja ilma haruraudteeta nr 201 majanduslikult otstarbekalt ja kooskõlas laohoone ajaloolise eesmärgiga kasutada. Juurdepääsuservituudi puhul on oluline ka see, et taotletav juurdepääs on juba valmis kujul olemas ja selle väljaehitamiseks ei pea kumbki naaber kulutusi kandma. Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu. Puudutatud isik I palub jätta avalduse servituudi seadmiseks rahuldamata või alternatiivselt määrata avalduse rahuldamise korral tasumisele kuuluva perioodilise hüvitise suuruseks 57 230,52 eurot aastas ja avalduse rahuldamise korral määrata kindlaks kohtulahendi täitmise kord selliselt, et puudutatud isikul I tekib kohustus taluda avaldaja poolt kinnisasjal Peterburi tee 53b paikneva haruraudtee nr 201 kasutamist üksnes juhul, kui avaldaja on tasunud talumistasu jooksva kalendriaasta eest ette hiljemalt jooksva kalendriaasta esimese kuu viimaseks päevaks. Talumistasu mittetähtaegse maksmise korral puudub puudutatul isikul I kohustus taluda avaldaja poolt kinnistul paikneva haruraudtee nr 201 kasutamist. Puudutatud isik I ja Balti Teras OÜ sõlmisid 5. jaanuaril 1996 lihtkirjaliku ostu-müügi eellepingu külmlao (koos seadmetega) ja raudteeharu müügi kohta. Kuivõrd viidatud tehingu tegemise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 alusel oli võimalik ehitist või selle osa võõrandada üksnes notariaalselt tõestatud lepinguga, oli eellepingu näol tegemist n-ö kavatsuste protokolliga, mille alusel ühegi ehitise ega rajatise omandiõiguse käsutamist ei toimunud. Avaldaja ja Balti Teras OÜ sõlmisid notariaalse ostu-müügilepingu 28. märtsil 1996. Antud lepingu alusel läks üle üksnes laohoone omandiõigus. Avaldaja on esitanud oma seisukohas ebaõiged väited, nagu oleks haruraudtee olnud pidevalt aktiivses kasutuses. Haruraudteed kasutati ca 10 aastat tagasi. Samuti pole haruraudtee antud ajahetkel kasutuskõlblik. Avaldajal puudub AÕS § 158 lg-test 1 ja 2 tulenev tehnorajatise talumise ja servituudi seadmise nõue, kuivõrd haruraudtee kuulub puudutatud isikule I. Servituudi seadmise nõuet ei saa esitada tehnorajatise omaniku vastu. Lisaks pole haruraudtee tehnorajatis AÕS § 158 lg-te 1 ja 2 tähenduses. Sisuliselt soovib avaldaja kasutada puudutatud isiku I kinnistut rongi vagunite parkimiseks ajal, kui tema tehases toimub mahalaadimine rongi teistelt vagunitelt. Samuti pole laohoone kasutamiseks haruraudtee olemasolu vältimatult vajalik, sest laohoonesse on võimalik kaupa viia ka muu transpordiga. Laohoonet on võimalik teenindada pidevalt rongiga, millel on üks vagun. Lisaks on avaldajal võimalik vaidlusalust laohoonet teenindada ka haruraudtee nr 202 kaudu, mis asub avaldaja tööstuspargi keskel. Avaldajal on tegelikkuses võimalik saavutada mitme vaguni mahalaadimise võimekus ka oma kinnistute piires. Erinevalt avaldaja poolt väidetust, mahutab avaldajale kuuluv laohoone tegelikkuses korraga 2 vagunit. Vaadates raudtee paiknemist (koos EhS § 73 lg-s 1 sätestatud piiranguvööndiga 30 m), siis tähendaks servituudi seadmine seda, et puudutatud isikul oleks sisuliselt võimatu kasutada ca 18% talle kuuluvast kinnistust. See vähendab kinnistu väärtust. 1. märtsil 2006 kehtestatud detailplaneering DP01080 näeb puudutatud isikule I ette õiguse ehitada haruraudteega kattuvale osale kuni ühe korruselise hoone. Puudutatud isikul I ei ole võimalik detailplaneeringu kohaselt talle kuuluvat ehitusõigust realiseerida. Avaldaja poolt pakutud servituudi perioodilise tasu suurus on väike. Haruraudtee alune maa (50 m pikkuses) koos piiranguvööndiga on kokku 4769,21 m2. Haruraudtee talumise kohustuse korral on puudutatud isikul I takistatud kinnistu kasutamine 4769,21 m2 ulatuses. Lähtudes 4 (13)

Haruraudtee nr 201 ei vasta tehnorajatise tunnustele. Tehnorajatise puhul peab tegemist olema ühendusvahendiga mingi hüve juhtimiseks üle teise isiku kinnisasja, kuid avaldaja eesmärk haruraudtee nr 201 kasutamiseks on majanduslik efektiivsus. Raudteelõigul ei toimu hüve juhtimine, vaid raudteelõik lihtsustab avaldaja majandustegevust ja suurendab avaldaja ettevõtte kasumlikkust. Vaidlus puudub, et avaldajal on vajalik raudteelõiku kasutada, et paigutada sinna kuni kolm vagunit seoses kauba mahalaadimisega laohoones. Pärast kauba mahalaadimist lükatakse tühjad vagunid puudutatud isiku I territooriumile. Asjaolu, et avaldaja majandustegevus ei ole mõistlikult võimalik ilma haruraudtee osata, ei tingi haruraudtee osa tehnorajatiseks määratlemist, sest avaldaja pole väitnud, et ilma haruraudtee osata poleks üldse avaldaja majandustegevus võimalik. Vaidlust pole, et avaldaja laohoones toimub metalli mahalaadimine ühe vaguni kaupa ja ka autotranspordiga. Lisaks puudub vaidlus, et haruraudtee nr 201 pole rajatud avalikes huvides, mistõttu ei kuulu kohaldamisele ka AÕS § 1581. Haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjale jääva osa tehnorajatiseks lugemist ei saa tuletada ka avaldaja väitest, et ajalooliselt on haruraudtee nr 201 ja ladu alati olnud lahutamatult seotud ja mõeldud ühe kompleksina. Kuna haruraudtee pole tehnorajatis, ei hinnanud maakohus seda, kas haruraudtee selles osas oli tegelikult kasutatav ning kas esines selle kasutamise vajadus. Kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, ei oma avaldaja nõude puhul tähtsust, kas avaldaja on haruraudtee nr 201 omanik või mitte. Järgnevalt analüüsis maakohus alternatiivselt esitatud nõuet juurdepääsuservituudi määramiseks AÕS § 156 alusel. Avaldaja väited, et avaldaja saab majanduslikult efektiivselt metalli maha laadida vaid Peterburi tee 55a lattu ning samaväärse raudteelt mahalaadimise võimaluse loomine avaldaja kinnistutel nõuaks suuri investeeringuid, ei anna alust avaldajale juurdepääsuõiguse andmiseks haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale osale. Laohoone piirneb ühest küljest avalikult kasutatava teega ja laohoonele on ligipääs autotranspordiga. Avaldajal on võimalik laohoonet teenindada lisaks ka rongiga, paigutades ühe vaguni laohoonesse sellelt kauba mahalaadimiseks, samal ajal kui teised vagunid paiknevad laohoonest väljaspool, st kas haruraudtee 201 osal kuni haruraudteega nr 202 liitumiskohani või haruraudteel nr 202. Vaidlust ei ole selles, et haruraudtee nr 202 on avaldaja kasutuses ning sellele mahub vähemalt kolm vagunit. Avaldaja infrastruktuur ja kinnistud võimaldavad vagunite paigutamist. Järgenvalt analüüsis maakohus, kas AÕS § 156 lg 2 kohaselt on Peterburi tee 55a laohoone kasutamisel välja kujunenud tava, mille kohaselt avaldajal oli õigus hoida vagunite mahalaadimise ajal osad vagunid haruraudtee nr 201 puudutatud isiku I kinnisasjal asuval osal. AS-i EVR Cargo (uus ärinimi AS Operail) esitatud andmetest vagunite etteandmise kohta Ülemiste jaamas Peterburi tee 55a ja 53b kinnistul asuvale haruraudteele nr 201 perioodil 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2016 nähtub, et 2009. aastal on teenindatud vaidlusalust haruraudteed ühel korral kahe vaguniga, 2011. aastal ühe korra kahe vaguniga ning 2015. aastal kolmel korral kahe vaguniga. Avaldaja esitas kohtule arved, mis tõendavad avaldaja väitel seda, et tegelikkuses tellis Peterburi tee 55a tollane omanik 2015. aasta märtsis kolme ja maikuus nelja vaguni etteandmise. Arvetest saab järeldada, et SEG Kinnisvara OÜ (pankrotis) on tellinud raudteeinfrastruktuuri kasutamise 2015. aasta märtsis (kogus kolm) ja 2015. aasta maikuus (kogus neli), kuid nendest arvetest ei saa järeldada, et tellitud kogused oleksid ette antud ühel ja samal päeval ning üheaegselt. Avaldaja esitatud tabelitest kauba vastuvõtmise kohta perioodil 1. jaanuar 2013 kuni 27. detsember 2017 ei saa teha järeldust, et AS-i EVR Cargo andmed oleksid ebaõiged, sest tabelitest ei nähtu, millisesse lattu kaup transporditi ja mitmest vagunist veerem koosnes. Tunnistaja AC (tunnistaja I) ütluste kohaselt, kes töötas Peterburi tee 55a laohoones 2013.– 2016. aastatel, tuli üle ühe vaguni 2–3 korda kuus. See oli tunnistaja sõnul tavapärane ning 6 (13)

2013. aastal ja 2014. aastal oli see sagedasem, kui hiljem. 2015. aasta sügisel tuli ja 3–4 vagunit korraga vähemalt kaks korda ja 2016. aasta kevadel oli vist kaks vagunit. Pärast 2016. aasta kevadet enam vaguneid ei tulnud. Kui saabus neli vagunit, siis tehti väravad lahti ja kolm vagunit lükati siseterritooriumile. Tunnistaja RA (tunnistaja II) sõnul olid 2000. aastal vagunid, siis umbes 10 aastat polnud ühtegi, siis väikese perioodi jooksul oli jälle. 10 aastat tagasi ei olnud seal midagi. Paar aastat tagasi on tunnistaja II seal vaguneid näinud mõnel korral, võibolla sõitsid need ka öösel ja üks kord nägi kahte või kolme vagunit. Tunnistaja II ütlused ei lükka ümber tunnistaja I ütlusi, sest tunnistaja II ei pruukinud kõiki mahalaadimisi oma silmaga näha. Seega saab tunnistajate ütlustest teha järelduse, et 2013.–2014. aastatel esines olukordi, kus puudutatud isiku I kinnisasjal asuvale haruraudtee lõigule lükati vaguneid. Tunnistajate ütlused aga ei muuda ebausaldusväärseks AS-i EVR Cargo poolt esitatud andmeid. Kohtule esitatud AS-i EVR Infra (uus ärinimi aktsiaselts Eesti Raudtee), AS-i EVR Cargo ja Balti Teras OÜ vahel 26. aprillil 2012 sõlmitud lepingu nr 65 p 8.9.2. kohaselt kohustus AS EVR Cargo andma jaama saabunud vagunid ette ülekandeteedele. Lepingu p 9.1. kohaselt kohustusid kliendid maksma AS-ile EVR Cargo vagunite etteandmise-äratoomise, manöövritöö, vagunite kasutamise ja teiste teenuste eest. Sama sisuga leping oli sõlmitud ka 27. jaanuaril 2015. Seega pidi AS EVR Cargo pidama täpseid arvestusi vagunite etteandmise osas ja maakohtul puudus alus kahelda arvestuse õigsuses. Küll aga ei ole välistatud, et haruraudteele nr 201 võidi lükata ka teisi, haruraudteele nr 202 suunatud vaguneid. Maakohus ei nõustunud puudutatud isiku I väitega, et Peterburi tee 55a laohoonesse mahuks kaks vagunit korraga. Ka ei saa 26. aprillil 2012 sõlmitud lepingust nr 65 järeldada, et Peterburi tee 55a laohoone mahutaks rohkem kui ühe vaguni. Eeltoodud asjaolu luges maakohus tõendatuks avaldaja seadusliku esindaja AM vande all antud seletuse ja esitatud fotoga. Kokkuvõttes järeldas maakohus, et perioodil 1. jaanuar 2009–31. detsember 2012 on kasutatud raudteeharu nr 201 kahel korral ühe vaguni hoidmiseks, perioodil 1. jaanuar 2013– 31. detsember 2014 igakuiselt 2–3 korral kuni kolme vaguni hoidmiseks, perioodil 1. jaanuar 2015–31. detsember 2015 kahel korral 3–4 vaguni hoidmiseks ning perioodil 1. jaanuar 2016–31. detsember 2016 ühel korral kahe vaguni hoidmiseks. Kohtu hinnangul ei saa sellisest sagedusest järeldada poolte vahelise tava väljakujunemist ning et varasemate Peterburi tee 55a laohoone omanike ja kasutajate poolt oli laohoone kasutamine rohkem kui ühest vagunist koosneva veeremiga pigem erandlik. Raudteelõigu kasutamise tava ei saa järeldada ka sellest, et puudutatud isik I sõlmis

10.novembril 2016 sõlmitud reaalservituudi ja reaalkoormatise seadmise lepinguid, mis viitavad samuti avalikule huvile. Avaldaja ei nõustu maakohtu järeldusega, et laohoonet on võimalik teenindada rongiga (vaidlustatud määruse p 68). Tehniliselt pole maakohtu kirjeldatud manöövrit võimalik teha. Kolmandaks ei nõustu avaldaja maakohtu tuvastatuga, et Peterburi tee 53b esmakinnistamine toimus pärast 1. aprilli 1999, sest asjas puuduvad mistahes tõendid selle asjaolu kohta. Seega pidi maakohus kohaldama AÕSRS § 152 lg 1. Neljandaks ei arvestanud maakohus asjaoluga, et avaldaja taotles servituudi seadmist naaberkinnisasjal asuva raudteeharu kasutamiseks. Puudutatud isik I müüs raudteeharu 1996. aastal ning peale müüki oli see kasutuses ja Peterburi tee 55a omanike valduses. Asjas omab tähtsust, et haruraudtee on müüdud ja avaldaja poolt vastavasisulises registris registreeritud. Tallinna linna poolt väljastatud lammutusloa kohaselt peab puudutatud isik I arvestama haruraudtee valdaja huvidega. Avaldaja valdab raudteeharu õiguslikul alusel ning tal peab olema sellele juurdepääs. Viiendaks ei arvestanud maakohus AÕS § 156 kohaldamisel asjaoluga, et avaldaja palus juurdepääsu raudteeharule (vaidlustatud määruse p 65). Maakohus pole arvestanud raudteejaama logistikaga, et haruraudtee nr 202 on mahalaadimise plats, mitte jaam. Kuuendaks ei nõustu avaldaja maakohtu järeldusega väljakujunenud tava kohta, mille kohus tuvastas raudteeharu kasutamise sagedusest tulenevalt (vaidlustatud määruse p 70). Maakohus ei hinnanud haruraudtee remontimise, hooldamise, registreerimise ega reaalse kasutamise fakti kohta esitatud tõendeid. AS-i EVR Cargo esitatud tõendid 2009–2016 kohta on vastuolus muude asjas esitatud ja kogutud tõenditega (tunnistaja I ütlused). Maakohus sai arvestada ASi EVR Cargo esitatud andmetega, mis esitati maakohtu nõudmisel. Eelnevad kinnistu omanikud ei saanud 2015. aastal raudteeharu kasutada, sest seda remonditi. Avaldaja saab vaguneid kordades rohkem kui eelmine kinnistu omanik. Seitsmendaks ei nõustu avaldaja kohtu seisukohaga, et avaldajal on võimalik kauba mahalaadimine lahendada ühe vaguni kaupa laohoonesse toomisega (vaidlustatud määruse p 8 (13)

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses esitatud väited alust maakohtu määruse resolutsiooni muutmiseks. Maakohus on välja selgitanud kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ning on tõlgendanud ja kohaldanud õigesti tehnorajatise talumiskohustuse (AÕS § 158 lg 1 ja AÕSRS § 152) ja juurdepääsu määramise (AÕS § 156 lg 1) kohta käivaid sätteid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tehnorajatise reaalservituudi seadmise ja alternatiivselt juurdepääsu määramise nõuded jätnud rahuldamata. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kuigi TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, ei pea kolleegium siiski võimalikuks, et määruskaebuses esitatakse uusi asjaolusid, mis väljuvad maakohtu lahendatud avalduse raamidest. Avaldaja esitas maakohtule avalduse tehnorajatise reaalservituudi seadmiseks ja alternatiivselt juurdepääsu määramiseks. Nimetatud nõudeid menetletakse TsMS-i 611. peatükist tulenevalt hagita menetluses. Avaldaja nõuete ulatused olid selged ja maakohus on need korrektselt hagita menetluses lahendanud. Kolleegium märgib, et menetlusosalised peavad oma menetlusõigusi käsutama ka hagita menetluses ning kõik asjaolud ja tõendid tuleb kohtu ette tuua menetlusosalistel. Praeguses asjas ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse ja uurimisprintsiibi täitmata jätmist. Kuigi hagita menetluses kohaldub TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-te 5 ja 7 järgi uurimispõhimõte, ei seisne selle esmane tähtsus aktiivses informatsiooni kogumises ning tõendite otsimises (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2018 määrus asjas nr 2-16-3663, p 23). Maakohus ei saanud menetleda nõuet, mida avaldaja polnud kohtule esitanud. Avaldaja ei esitanud kohtule nõuet, mis tulnuks läbi vaadata hagimenetluses. Juhul, kui avaldaja soovis, et maakohus hindaks olemasolevat olukorda ka AÕS § 148 juhtumina (ehitis üle naaberkinnisasja piiri), siis sellise nõude maksmapanekuks oleks avaldajal tulnud esitada hagi kohustamaks 9 (13)

puudutatud isikut I sõlmima lepingu haruraudtee nr 201 kasutamiseks ja andma nõusolek reaalservituudi sissekandmiseks kinnistusraamatusse. Nõuet esitades pole avaldaja AÕS §-le 148 tuginenud ega toonud välja nimetatud sätte kohaldamise eeldusi. Kolleegium ei nõustu, et sellise nõude eeldused on avaldaja välja toonud 5. veebruari 2018 menetlusdokumendi p-s 6 (vt III kd, tl 28). Nimetatud punktis avaldaja selgitab, et AÕS § 158 ja AÕSRS § 152 kohaldatavust kinnitab avaldaja arvates ka sarnaseid põhimõtteid sätestav AÕS § 148. Seega on avaldaja ise välistanud tema poolt esitatud asjaoludele AÕS § 148 võimaliku kohaldamise ning tugines sättele analoogia korras. Kolleegium märgib, et maakohus saab õigussuhte ennekõike kvalifitseerida esitatud asjaolude alusel. Kui sellised asjaolud oleksid maakohtu ette toodud, siis oleks maakohus, juhindudes TsMS §6181 lg-st 2, pidanud selgitama avaldajale, et AÕS §-st 148 tulenev nõue lahendatakse hagimenetluses. Ka praegusel juhul ei saa ringkonnakohus võtta arvesse avaldaja uusi väiteid AÕS § 148 kohaldamise eelduste olemasolu kohta, sest nimetatud nõude läbivaatamiseks tuleb avaldajal esitada hagi maakohtule. Seetõttu ei anna kolleegium hinnangut üle piiri ehitatud ehitise talumiskohustuse kohta esitatud sisulistele väidetele. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et tegemist ei ole tehnorajatisega ja ei pea vajalikuks seda korrata (TsMS § 654 lg 6 koostoimes §-ga 659). Avaldaja palub talumiskohustuse olemasolu tuvastada haruraudtee nr 201 suhtes. Avaldaja tugineb RdtS § 3 ple 4, mille kohaselt on raudteerajatised raudtee, sillad, viaduktid, estakaadid, tunnelid, tugiseinad, truubid, kontaktvõrgud, turvangu-, side-, valgustus- ja energiaseadmed ning tehnorajatised, ülekäigu- ja ülesõidukohad, jaamad ja teised meldepunktid, oote- ja laadimisplatvormid, teekaitseobjektid ning muud raudtee sihtotstarbeliseks kasutamiseks vajalikud rajatised. Kolleegiumi hinnangul on tegemist raudteerajatiste loeteluga ning selle sätte järgi ei saa haruraudteed lugeda tehnorajatiseks AÕS § 158 lg 1 ja AÕS § 152 lg 1 mõttes. Alates 1. jaanuarist 2003 on nii AÕS §-s 158 kui ka AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud tehnorajatise mõiste loetelu kaudu. Maakohus on tuvastanud, millest rajatis koosneb, mis on selle eesmärk ja reaalne kasutamine ning leidnud põhjendatult, et vaidlusalust haruraudteed ei saa lugeda tehnorajatiseks. Haruraudteed ei kasutata seaduses ettenähtud tehnorajatistega sarnastel eesmärkidel ja põhimõtetel, selle eesmärgiks ei ole avaldaja kinnisasja ühendamine mõnda suuremasse võrku ning selle kasutamine takistaks koormatava kinnisasja kasutamist. Põhimõtteliselt soovib avaldaja naaberkinnisasja kasutada vagunite parkimisena ajal, mil rongi esimesi vaguneid laohoones tühjaks laetakse (vt vaatluse protokoll, III kd, tl-d 123–133, fotod 10 ja 12). Kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, siis ei oma tähtsust ka avaldaja muud väited haruraudtee seadusliku valduse, õiguslikul alusel püstitamise ja Peterburi tee 53b esmakinnistamise kohta. Kuna faktiliselt asub haruraudtee puudutatud isiku I kinnistul, siis ei oma tähtsust, et avalikes registrites, mh ehitisregistris, on haruraudtee seostatud avaldaja kinnistuga. Ringkonnakohus muudab maakohtu määruse põhjendust osas, mis puudutab AÕS § 1581 kohaldamata jätmist. Maakohus märkis, et puudub vaidlus, et haruraudtee nr 201 ei ole rajatud avalikes huvides. Määruskaebuses väidab avaldaja, et tema poolt esitatud asjaolud ja tõendid viitavad, et tegemist on avalikes huvides vajaliku tehnorajatisega, mistõttu on maakohus alusetult jätnud AÕS § 1581 kohaldamata. Ringkonnakohus muudab maakohtu põhjendust selliselt, et kuna tegemist ei ole tehnorajatisega, siis ei ole ka AÕS § 1581 kohaldamise eeldus täidetud. Kohtulahendi alusel tekkiva reaalservituudiga avaldaja kinnisasjale haruraudtee nr 201 kaudu juurdepääsu tagamist seadus ette ei näe. AÕS § 178 lg 1 järgi määratakse reaalservituudi sisu poolte kokkuleppega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus ei saa sundida pooli reaalservituudi seadmise lepingut sõlmima, kui puudub seadusest tulenev kohustus lepingu 10 (13)

sõlmimiseks või kui on võimalik tekkinud olukord lahendada kinnistut koormamata (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2006 otsus asjas nr 3-2-1-14-06, p 24). Järgmisena on maakohus hinnanud avaldaja nõuet AÕS § 156 alusel kui avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõuet. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega, et ka juurdepääsu määramiseks eeldused puuduvad. Avaldaja rõhutab määruskaebuses, et vaidlus ei ole juurdepääsu olemasolu puudumises laohoonele Peterburi tee 57a kinnistult või Ülemiste jaamast, vaid juurdepääsu saamine avaldaja enda kasutuses olevale haruraudteele, mis asub Peterburi tee 53b kinnistul ja mis on ajalooliselt ühendatud avaliku raudteega. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus AÕS § 156 lg 1 vääralt kohaldanud. Riigikohus on oma varasemas praktikas selgitanud, et määrates juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb esmalt arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 määrus asjas nr 3-2-1-31-17, p 11 ja selles viidatud lahendid). Avaldaja leiab, et haruraudtee nr 201 kuulub rajatisena talle. AÕS § 156 lg 1 ei võimalda taotleda juurdepääsu vallasasjale selle kasutamise võimaldamiseks, sest vallasasja omanik saab vallasasja kaasa võtta, et võimaldada sellele juurdepääs endale sobivas asukohas. Maakohus on hinnanud juurdepääsu määramise eeldusi nõuetekohaselt, kaaludes mõlema kinnisasja omaniku huve. Valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole avaldaja nõude rahuldamata jätmisel diskretsiooni piire ületanud, samuti ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Praeguses asjas on maakohus nõuetele vastavalt tuvastanud, et avaldajal on laohoonele juurdepääs kõikide liiklusvahenditega, sh raudteesõidukiga, millel on üks vagun. Laohoonest ca 100 m kaugusel asub haruraudtee nr 202, millele mahub vähemalt 3 vagunit (vt vaatluse protokoll, III kd, tl-d 123–133). Vaatluse protokolli kohaselt vajab avaldaja puudutatud isiku I kinnistul asuvat haruraudteed nr 201 selleks, et mahalaadimise ajal saaksid vagunid sõita läbi laohoone, mitte laohoone juurde (vaatluse protokolli foto 9). Haruraudtee nr 21 lõppeb puudutatud isiku I kinnistul (vaatluse protokolli fotod 10 ja 12). Määruskaebuses heidab avaldaja maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Kohus arvestab asja lahendamisel ainult sellise tõendiga, millel on asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Maakohtu määruse põhjendustes on märgitud tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid on maakohus nõuetele vastavalt analüüsinud ja selgitanud, miks ta peab mingit asjaolu just konkreetse tõendiga tuvastatuks. Maakohtu järeldused on arusaadavad ja jälgitavad. Kolleegium ei nõustu avaldaja etteheitega, et maakohus on väljakujunenud tava hindamisel jätnud olulised tõendid hindamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud ajaperioodist, mis omab asja lahendamisel tähtsust, s.o alates 1. jaanuarist 2009. Vagunite arvu tuvastamisel ei ole maakohus teinud kaalutlusvigu ning maakohus on määruse p-s 70 põhjendanud, et avaldaja poolt esitatud andmed ei lükka ümber AS-i EVR Cargo andmeid, sest avaldaja andmetest ei nähtu, millisesse laohoonesse kaup transporditi ning mitmest vagunist veerem koosnes. Samuti pidi AS EVR Cargo pidama täpseid arvestusi vagunite etteandmise osas. Avaldaja väide, et selline kohustus 26. aprilli 2012 lepingu nr 65 p-st 9.1 ja 11 (13)

27.jaanuari 2015 lepingu nr 23 p-s 9.1 oli üksnes deklaratiivne, ei ole kolleegiumi hinnangul millegagi põhjendatud (I kd, tl-d 124 pöördel–128; II kd, tl-d 65–68). Samuti pole välistatud, tulenevalt tunnistajate AC ja RA ütlustest, et haruraudteele nr 201 lükati ka teisi, haruraudteele nr 202 suunatud vaguneid. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et arvestades haruraudtee nr 201 kasutamist, on avaldajal võimalik kauba mahalaadimine lahendada ühe vaguni kaupa kauba laohoonesse toomisega. Asjaolu, et see on avaldajale ebamugav, ei lükka eeltoodud järeldust ümber. Kuna avaldaja nõude eelduseks ei olnud haruraudtee nr 201 remontimine, hooldamine ja registreering, siis on maakohus põhjendatult jätnud sellekohased väited ja tõendid arvestamata. Detailplaneeringu hindamisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kaalutlusvigu teinud. Asjaolu, et avaldaja maakohtu määruses tõenditele antud hinnangutega ei nõustu, ei viita menetlusõiguse normi rikkumisele. Määruskaebuse kohaselt saab avaldaja nõude aluseks olla asjaolu, et maa erastamisel on tekkinud vead. Kolleegium selle avaldaja väitega ei nõustu. Võimalikud vead erastamismenetluses ei anna servituudi seadmiseks ega juurdepääsu määramiseks iseseisvat õiguslikku alust. Maakohus on jätnud menetluskulud avaldaja kanda ja määranud need rahaliselt kindlaks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks puudutatud isiku I hüvitavate määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need avaldajalt puudutatud isiku I kasuks välja. Tallinna linnal menetluskulud puuduvad. Puudutatud isiku I ringkonnakohtule esitatud määruskaebemenetluse kulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt oli puudutatud isiku I esindajate kulu ringkonnakohtus 3500,42 eurot (käibemaksuta), sh määruskaebusega tutvumine 20 min, määruskaebuse analüüs 1 tund 30 min, määruskaebusele vastuse koostamine 12 tundi 45 min, määruskaebuse vastuse koostamises osalemine 2 tundi, määruskaebusele vastuse esitamine kohtule 15 min, määruskaebusega seotud muud tegevused 30 min, 22. märtsi 2019 menetlusdokumendi koostamine 7 tundi. Puudutatud isik I taotleb menetluskulude hüvitamist käibemaksuta. Õigusteenust on puudutatud isikule I osutatud 17 tunni ja 20 min osas tunnihinnaga keskmiselt 145,40 eurot ja 7 tunni osas tunnihinnaga 140 eurot. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegiumi hinnangul, arvestades asja keerukust ja mahukust, ei ületa puudutatud isiku I esindaja tunnitasu ringkonnakohtus keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Asja olemust, vaidluse keerukust ja määruskaebemenetluses tehtud toiminguid arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud puudutatud isiku I lepingulise esindaja ajakulu 12 tunni ja 20 min ulatuses. Avaldaja arvates on vajalik ja põhjendatud puudutatud isiku I esindaja ajakulu 4 tundi. Arvestades menetlustoimingute sisu, peab ringkonnakohus põhjendatuks ajakuluks: määruskaebusega tutvumine, määruskaebusele vastuse koostamine ja sellega seonduvad toimingud 9 tundi ja 22. märtsi 2019 menetlusdokumendi koostamine 3 tundi. Ajakulu hindamisel võtab kolleegium arvesse, et määruskaebuses esitas avaldaja uusi väiteid AÕS § 148 kohaldamise kohta. Samas, kahele esindajale tehtud kulutuste hüvitamine pole praeguses asjas põhjendatud (TsMS § 175 lg 3). Eeltoodust tulenevalt on hüvitatavate menetluskulude suurus (9 x 145,40 ja 3 x 140) 1728,60 eurot. 12 (13)