A Si hagi OSAÜHINGU TEN-TEAM vastu saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja viiviste nõuetes
Hagihind
Hagi hind 12 127,22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A S (isikukood xxx), lepinguline esindaja M Xxx-S (epost: [email protected]) Kostja OSAÜHING TEN-TEAM (registrikood xxx, e-post: [email protected])
Asja läbivaatamise kord
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Mõista OÜ-lt TEN-TEAM välja A Si kasuks saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu kokku 6997,84 eurot, sh saamata jäänud töötasu 2018. a jaanuari eest 508,13 eurot, veebruari eest 1157,41 eurot, märtsi eest 1504,54 eurot, aprilli eest 791,04 eurot; puhkusetasu 2016. a eest 1133,29 eurot, 2017. a eest 1525,75 eurot ja 2018. a eest 377,68 eurot.
3.Mõista OÜ-lt TEN-TEAM välja A Si kasuks hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest 3 kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 4002,15 eurot.
4.Mõista OÜ-lt TEN-TEAM välja A Si kasuks saamata jäänud töötasult ja puhkusetasult 04.06.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 247,23 eurot.
5.Mõista OÜ-lt TEN-TEAM välja A Si kasuks saamata jäänud töötasult, puhkusetasult ja ülesütlemise hüvitiselt alates 05.06.2018 kuni nõude (10 999,99 eurot brutosummas) tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras iga viivitatud päeva eest.
6.Kõik resolutsiooni punktides 2-5 toodud summad on brutosummad, millelt tööandja peab kinni pidama seaduses ette nähtud maksud ja maksed.
7.Jätta menetluskulud kostja kanda. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu
2-18-8520 2449 eurot. Kostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2449 eurot) tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras iga viivitatud päeva eest.
8.Kohus jätab hagi tagamise abinõud jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna ning tühistab abinõud taotluse esitamisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.A S esitas 4.06.2018 hagi OÜ TEN-TEAM vastu saamata jäänud töötasu, puhkusetasu, töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise ja viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt on OÜ Ten-Team asutatud 08.03.1999. Üheks asutajaliikmeks oli hageja. Hageja töötas 01.10.1999 – 01.06.2005 töölepingu alusel Ten-Team OÜ tehnikadirektorina. Ajavahemikus 01.06.2005 – 10.04.2014 töötas hageja IT-spetsialistina VÕS lepingu alusel. Töötasuks leppisid pooled kokku tunnitasu netosumma 191 krooni. Töötasu kokkulepe toimis edasi ka euro tulekuga, tunnitasu määraks sai 12,21 eurot neto ehk 15,51 eurot bruto. Tööleping kehtis 01.07.2014 – 16.05.2018. Hageja töötas IT-spetsialistina, kelle tööülesanneteks olid kostja arvutipargi haldamine, kodulehtede (tenteam.ee, dokumendipood.ee) administreerimine, raamatute ja reklaammaterjalide küljendamine ning trükiks ettevalmistamine, CD-del oleva infomaterjali komplekteerimine, veebis olevate infomaterjalide komplekteerimine ja publitseerimine veebi. Töötasu maksmisel kehtis eeltoodud kokkulepe. Töötasu maksmine oli kokku lepitud suuliselt ning igakuiselt 5. kuupäeval. Töötasu maksmisega esines aeg-ajalt viivitusi ja maksmist osade kaupa, kuid tavaliselt sai töötasu makstud hiljemalt kuu 15. kuupäevaks. Alates 2018. a. veebruarist jäi jaanuarikuu töötasu maksmata, mis on osaliselt maksmata käesoleva hetkeni. Samuti jäid maksmata 2018. a veebruari, märtsi, aprilli töötasud ja lõpparve maikuus. Küsimustele töötasu maksmise ja üldise edasise tegevuse kohta tööandja (juhataja M P) midagi konstruktiivset välja ei pakkunud. Tööandja ei vaidlustanud talle esitatud nõudmisi saamata töötasude ja puhkusetasude kohta. Hageja ütles 16.05.2018 töölepingu üles TLS § 91 alusel, s.o tööandja poolse kohustuste olulise rikkumise tõttu. Hageja saatis M Pile e-kirjaga töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille kättesaamist viimane ka kinnitas. Kostja vastuväiteid ülesütlemisavaldusele ei esitanud ning lõpetas alates 17.05.2018 Töötamise registris (TÖR) hageja töölepingulise suhte kostjaga, lõpetamise alusena on märgitud TLS § 91 lg 2 p 2 viivitus töötasuga.
2-18-8520 Oluliseks tööandjapoolseks rikkumiseks oli palga maksmisega viivitamine ning seejärel maksmata jätmine. Kostja oli pikema aja jooksul viivituses puhkusetasude maksmisega (alates november 2016) ning viimase poole aasta jooksul vähemalt kolmel korral töötasu maksmisega (november 2017, detsember 2017, jaanuar 2018). Alates veebruarist 2018 kostja hagejale palka ei maksnud. Tööandjal puudus sellises olukorras alus eeldada hagejalt töölepingu jätkamise soovi. Hageja leiab, et ei pidanud TLS § 98 lg 2 järgi erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, sest asjaolusid arvestades ei võinud mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kostjale oli teada hageja rahulolematus palga maksmisega viivitamisel ja palgast korduvalt üleüldse ilmajäämisel. Kostjal oli enne töötajapoolset lepingu erakorralist ülesütlemist 16.05.2018 vähemalt 100-päevane (5.02.2018-16.05.2018) võimalus kohustuse kohaseks täitmiseks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis summas 4002,15 eurot (3 kuu keskmine töötasu). Hageja on esitanud hagis saamata jäänud töötasu arvestuse. Aluseks on võetud iga kuu tegelike tööpäevade arv, töötunnid kokku, tunnitasu 15,51 eurot (bruto, netosumma on 12,21 eurot) ning kostja poolt tasutud summad. Kokku on jaanuarist aprillini 2018 saamata töötasu 3961,12 eurot (bruto; netosumma on 3118,19 eurot). Hageja on arvestanud ka aastate 2016, 2017 ja 2018 eest saamata jäänud puhkusetasu kokku summas 3036,72 eurot (bruto; netosummas 2390,51 eurot). Hageja palub mõista kostjalt välja ka viivised seadusjärgses määras saamata jäänud töötasult ja puhkusehüvitiselt kuni hagi esitamiseni kogusummas 247,23 eurot ning töötasult, puhkusetasult ja töölepingu ülesütlemise hüvitiselt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Hageja leiab, et kostja väited võlaõigusliku lepingu kohta on alusetud ja tõendamata. Asjas ei ole vaidlust töösuhte olemuse üle. Puudub vaidlus, et hagejal olid lisaks töölepingule kostjaga võlaõiguslikud lepingud Xxx OÜ ja Xxx OÜ-ga ning lisaks töölepingule ka litsentsileping kostjaga. Töötasu maksti hagejale eraldi. Hageja töötas tööandja vahenditega ning kasutas igapäevaselt tööandja tööruume/kontoriruume aadressil Merivälja tee 5-E206, Tallinn kuni 2017.a. jaanuarini, mil ruumid müüdi kostja võlgade katteks (võlad maksuametile ja teistele krediidiasutustele) maha. Pärast korteriomandi müüki tegid kõik töötajad vajalikud tööd oma kodus kaugtöö vormis, sh hageja. Tööleping oli sõlmitud Ten-Team OÜ juhatajaga suulises vormis ning muud tingimused sh palgatingimused on pooled leppinud kokku kirjalikult e-maili teel. Kostja on asunud tõendeid fabritseerima. Raamatupidaja ei teinud ühtegi väljamakset ilma juhataja teadmata ja korralduseta. Alusetu ja tõendamata on kostja väide, et raamatupidaja on ekslikult kajastanud hageja töötamise registris töölepingu alusel töötajana, sest kohtule esitatud tõenditest nähtub, et ettevõtte majandustegevusega seotud finantstoimingud, sh palgamaksmine, toimus vaid juhataja M Pi korraldusel. Samuti ei ole tõene ega eluliselt usutav, et igas pisiasjas pedantne ja korrektsust nõudev ettevõtte juhataja M P ei märganud 4 aasta jooksul, et ettevõttesse on „ekslikult“ võetud tööle töölepinguline töötaja, kes on kantud TÖR-i, makstud töölepingu alusel palka, arvestatud palgalist puhkust jne. Arvestades fakti, et juhataja isiklikult andis korraldusi hagejale töötasu maksmiseks ja eraldi litsentsilepingu tasu maksmiseks, pidi ta ilmselgelt olema teadlik hageja ja kostja vahelisest töölepingulisest suhtest. Hageja ei ole kunagi esitanud tööaruandeid ettevõtte raamatupidajale. Hageja esitas aruanded igakuiselt tööülesannete täitmise kohta juhatajale. Juhataja M P aktsepteeris tehtud tööde aruannet ja andis edasised korraldused raamatupidajale palga väljamaksmiseks. Raamatupidaja ei teinud ühtegi rahalist kannet ega muud toimingut ilma juhatajalt saadud korralduseta. Juhatuse liikme pereprobleemid ei ole vabandavaks asjaoluks palga maksmisega viivitamisel hagejale. Ka ei ole
2-18-8520 järelevalve töötajate tegevuse üle olnud lünklik, kuna töötajad, sh hageja on esitanud M Pile aruandeid tehtud tööde kohta, juhatajal on olnud sellest täielik ülevaade ning ta on andnud ettevõtte raamatupidajale korraldused töötajatele palga maksmiseks, kuni ettevõttel on selleks vahendeid jätkunud. Alusetud on väited, et kostjal puudus võimalus kontrollida tegelikku tööks kulunud aega. Väited selle kohta, et hageja on esitanud kolmele isikule teostatud tööde eest arved pahatahtlikult vaid kostjale, on alusetud. Hageja esitas kostjale kõikide tööde aruanded samas failis (mille alusel arvestati ja maksti eraldi töötasu ja litsentsilepingute eest). IT-tugiteenuseid osutas hageja ainult kostjale, kellega oli hagejal sõlmitud tööleping ning mille kohta hageja esitas kostjale tööaruandeid. Tööleping hõlmas igapäevast IT-tuge, kostja töötajate arvutipargi ja kostja serveri korrashoidu (veebiserver, meiliserver, arvete ja tellimuste haldamise programm), kaastöötajate abistamist erinevate probleemide lahendamisel, nende juhendamist ja õpetamist. Samuti kostja klientide jooksvalt tekkinud murede ja probleemide lahendamist, mis puudutasid Ten-Team OÜ tooteid ja klientide eritellimusel tehtavaid ohutusmärke jms. Võlaõigusliku lepingu (litsentsi- või töövõtulepingu) alusel tegi hageja selliseid töid nagu trükiste, CD-plaatide, Internetilahenduste, koolitusmaterjalide jms. ettevalmistamine ning perioodiliste väljaannete üldkujunduse väljatöötamine ning kasutusse andmine. Kõik need tööd on kostja, Xxx OÜ ja Xxx OÜ poolt tasustatud ja selles osas vaidlus puudub. Kõik tööaruanded on esitatud kostja juhatajale M Pile, kusjuures alati oli eristatav ettevõte, töö iseloom ning tööle kulunud aeg. Juhataja on aruanded aktsepteerinud ning andnud raamatupidajale palgamaksmiseks selgesõnalised korraldused. Kostja uus juhatuse liige ei ole pädev hindama hageja töö põhjendatud mahtu. R E on ise kinnitanud e-kirjas hagejale “Ma olen nendel IT aladel nii hädine ja kohmakas, sorry“. Ka ei saa sellist kompetentsi tuleneda tema äriühingute juhtimisest. M P kostja juhatajana ei ole töömahu kohta esitatud andmeid vaidlustanud. Kostja toodud palgaarvestus on meelevaldne ning selge ei ole, millel selline arvestus põhineb. Hageja aruannetes toodud lühike kirje on kokkuvõtlik ega sisalda detailselt kogu vajaliku töö olemust. M P on vaid ühel korral palunud lahti kirjutada, mida tähendavad aruandes märgitud „jooksvad asjad“ ning hageja seda ka tegi. Kostja ei ole varasemalt aruandeid kunagi vaidlustanud ning tegemist on otsitud põhjusega, eksitamaks kohut ja vabanemaks väljateenitud töötasu maksmisest. Töötasu ei jäetud maksmata seetõttu, et kostja ei aktsepteerinud hageja arvestust vaid seetõttu, et kostjal ei olnud palga maksmiseks raha. M P on korduvalt viidanud oma kirjades majanduslikele raskustele, ka pankrotiolukorrale. Alusetu on väide puhkuseavalduse esitamata jätmise kohta. Kostja tegevjuht koostas iga-aastaselt töötajate puhkuste ajakava, milles on kirjas ka hageja korralise puhkuse ajad. Puhkuste ajad olid kooskõlastatud ja kinnitatud. Puhkusetasud arvestas raamatupidaja välja juhatuse liikme korraldusel. Ka on M P viidanud maksmata puhkusetasule kirjas raamatupidajale, milles palus välja arvestada hageja lõpparve suuruse (sh puhkusetasu). Hageja kui kostja töölepingulise töötaja ning juhataja vahel oli alluvussuhe. Hageja täitis temale juhataja poolt antud töökorraldusi ning esitas kirjalikud aruanded juhatajale. Hageja tagastas peale töölepingulise suhte lõppemist 27.06.2018 kostja tegevjuhile hageja kasutuses olnud kostjale kuuluvad töövahendid (arvuti, monitor, hiir) ja laoruumi võtmed. Mis puutub kostja väidetavasse tagasinõudesse, siis ei saa kostja selles tsiviilasjas esitada oma nõudeid ilma vastuhagi või eraldiseisvat hagi esitamata. Hageja täpsustas 04.03.2019 menetlusdokumendis oma nõude suurust ja koosseisu, samuti
2-18-8520 maksude arvestamisega seonduvat. Hageja leiab, et kuna kostja on maksejõuetu, tekib hagejal netosummadelt tulumaksu maksmise kohustus. Hageja taotles nõude täpsustuses mõista kostjalt välja taotletud summad brutosummadena ja alternatiivselt netosummadena, kohustades kostjat tasuma väljamõistetud summadelt kõik maksud ja maksed. Teise alternatiivina palus hageja mõista summad välja netosummana. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja 10.08.2018 vastuses hagi ei tunnistanud. Kostja (uue juhatuse liikme Ra Ei isikus) leidis, et pooltevahelist suhet ei saa käsitleda tööõigusliku suhtena, kuna hageja teostas tööd oma vahenditest, oma tööruume kasutades ja vaba graafiku alusel; kostjal puudus võimalus töö ja tööaja kontrolliks ning järelevalveks ja poolte vahel ei ole sõlmitud töölepingut. Seega on tema nõuded puhkuse- ja töötasule, ülesütlemise hüvitisele ning viivisele alusetud ja õigustühised. TÖR-is on kostja raamatupidaja kajastanud hagejat kostja töötajana. Tegemist oli töötaja inimliku eksimusega ning töötajale on selle eest tehtud hoiatus. Eksimusest ei tulene kostjale õiguseid ega kohustusi. A S esitas raamatupidamisele oma tasude väljamaksmiseks aruanded, mida juhatus ei ole kunagi kinnitanud. Raamatupidaja on teostanud ülekanded ilma juhatuse aktsepteeringuta. A S on võlaõigusliku kokkuleppe alusel osutanud IT-tugiteenuseid kolmele firmale (Tean-Team OÜ, Xxx OÜ, Xxx OÜ), millel on üks ja sama raamatupidaja. Ühe firma (Xxx OÜ) omanikeringi kuulub ka A S. Kas ekslikult või pahatahtlikult on A S esitanud oma aruanded tasude väljamaksmiseks ainult Ten-Team OÜ-le. Kostjale maksti osutatud teenuste eest. Raamatupidaja on märkinud pangaülekannetel eksliku sõnastuse, mis ei muuda makse olemust. Hageja on valdava osa teenustest osutanud väljaspool kontoriruume, enda poolt valitud ajal ja oma vahendeid (eelkõige riist- ja tarkvara, võrguühendus jne kasutades). Hagejal ei ole olnud tema isiklikus kasutuses olevat tööarvutit, kõik raamatupidamisse saadetud maksekäsud on tehtud tema koduarvutist. Puudus kirjalik tööleping. Kirjavahetus hageja ning kostja juhatuse liikme vahel ei tõenda töösuhte olemasolu, tegemist oli vaid läbirääkimistega teenuste osutamise hindade üle. Hageja esitas valeandmeid oma töömahu osas IT-tugiteenuse osutamisel. Kostja uus juhatuse liige, olles vajalike teenuste mahuga tutvunud, on tuvastanud, et maksimaalne vajalik igapäevane IT teenuse maht 3 pisifirma peale sai olla 2 tundi päevas, kui sedagi. Sellele on hageja tähelepanu juhtinud e-maili teel ka kostja senine juhatus. R E on juhtinud organisatsioone alates aastast 1997 ning oskab adekvaatselt hinnata firmades vaja mineva IT teenuse mahtu. Peale hageja osutatava teenuse katkemist on töötajad ja kliendid vajanud IT-teenust ning sellega seotud abi 20 minutit päevas. Müügimaht ei ole samal ajal vähenenud. Kostja nõustub täielikult saamata jäänud töötasu arvestusega eritellimuse teostamise eest ning saamata jäänud töötasuga IT-teenuste eest osaliselt, arvestades teenuste kogumahuks 2 tundi päevas ning jagatuna see proportsionaalselt kolme firma vahel. Hageja esitas IT teenuseid ka teisele kahele ettevõttele. OÜ Ten-Team nõustub tasuma kostjale aastal 2018 osutatud teenuste eest lisaks juba välja makstule 309,90 eurot ning on nõus tasuma ka nende summade pealt arvestatud viiviseid. Tööde tegelik maht ajas kahanes. Hageja on esitanud seega aruannetes valeandmeid. Kostja on teostanud oma arvutused kostja hinnangul põhjendatud töötundide ja tööde osas ning leiab, et kostja on ekslikult tasunud hagejale 6459 eurot rohkem, kui hagejal oleks olnud õigus saada. Kostja on esitanud hagejale enammakstud nõude osas tagasinõude avalduse ja teinud ettepaneku tasaarvestada saamata jäänud töötasu põhjendatud osa tagasimaksmisele kuuluva summata, seeläbi vähendades hageja võlgnevust kostja ees. Kostjapoolne eksimus ning puudulik järelevalve lepinguliste töötajate tegevuse üle tulenes eelmise juhatuse liikme (M Pi)
2-18-8520 tervise- ja pereprobleemidest. Hageja ei ole kunagi esitanud puhkuseavaldust ning talle ei ole arvestatud ega tasutud puhkusetasu. Hageja pole tasu maksmata jätmist kunagi vaidlustanud, millest kostja hinnangul nähtub, et hageja oli teadlik võlaõigusliku suhte olemasolust. Kostja leiab, et ei ole esitanud ega saa esitada vastunõuet, mida tuleks esitada vastuhagina või eradi hagina, vaid vastuväited enammakstud summade osas. Kostja leiab 15.03.2019 seisukohas, et ei ole püsivalt maksejõuetu, mistõttu palub kostja väljendada võimalikku nõuet netosummas. Kostja tunnistab nõuet netosummas 2500 eurot.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
4.Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: poolte vahel on sõlmitud leping, mille alusel teostas hageja kostjale vajalikke IT valdkonna töid; poolte vaheline leping on lõppenud alates 16.05.2018; kostja on tasunud hagejale osutatud tööde eest hageja esitatud aruannete alusel; kostja ei ole hagejale kunagi maksnud puhkusetasu; kostja on olnud viivituses esitatud aruannete alusel tasu maksmisega nii enne lepingu ülesütlemist kui ka selle järgselt. Poolte vahel on vaidlus järgmistes asjaoludes: kas poolte vahel oli sõlmitud tööleping või võlaõiguslik leping teenuse osutamiseks; millisel alusel on leping lõppenud; kas hagejal oli õigus saada puhkusetasu; kui suur on hagejal saamata jäänud põhjendatud töötasu ja puhkusetasu; kas täidetud on TLS § 100 lg 4 hüvitise maksmise eeldused ning kui suur peaks olema hüvitis.
5.Esmalt peab kohus andma hinnangu sellele, millise õigussuhte pooled lepingu sõlmimisel valisid. Hageja hinnangul oli poolte vahel sõlmitud tööleping. Hageja kinnitusel viitab sellele selgelt kanne töötajate registris, igakuiste kostjalt hagejale tasutavate maksete selgitus ning hageja ja kostja juhatuse liikme M Pi e-kirjavahetuses kajastatu. Hageja hinnangul viitab sellele ka asjaolu, et kuni kostja poolt kinnistu müügini tegi hageja tööd kostjale kuuluvates ruumides, kasutades selleks ka kostja töövahendeid (mida hageja hiljem kostjale tagastas) ning hageja allus töö tegemisel kostja juhatuse liikmele. Kostja tugineb vastuväidete esitamisel sellele, et hageja teostas tööd oma vahenditest, oma tööruume kasutades ja vaba graafiku alusel; kostjal puudus võimalus töö ja tööaja kontrolliks ning järelevalveks ning poolte vahel ei ole sõlmitud töölepingut. Kostja arvamuse kohaselt tuleb kannet töötajate registris ning selgitusi igakuistel tasu maksekorraldusel lugeda ekslikuks. TLS § 1 lg-s 1 on toodud töölepingu mõiste, mille kohaselt teeb füüsiline isik (töötaja) töölepingu
2-18-8520 alusel teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. TLS § 4 lg-s 2 on sätestatud, et tööleping sõlmitakse kirjalikult. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Kohus märgib, et tulenevalt TLS § 4 lg 2 teisest lausest ei tähenda kirjaliku töölepingu puudumine seda, et töölepingulist suhet poolte vahel ei ole, kui töötaja on asunud tegema tööd ja puudub alus eeldada, et ta teeb seda tööd tasuda. Tööle on võimalik seega asuda ka suulise kokkuleppe alusel. Sellisel juhul on hiljem keerulisem tõendada kokkuleppe sisu. Kohtu hinnangul on tõendatud hageja väited, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Kohtu hinnangul nähtub see selgelt töötamise registri kandest (I kd, tl 18), millel on töötamise liigi alla märgitud „tööleping“. Samuti nähtub see selgelt hageja kontoväljavõtetest ajavahemiku 18.01.2016-02.05.2018 kohta (I kd, tl 8-10), millel on igakuised kanded selgitusega „detsembri töötasu“, „jaanuari töötasu-osaline“ jne. Iga kirje selgituses on lisaks kuule, mille eest on tasu makstud, märgitud ka, et tegemist on töötasuga. Ka on hageja esitanud 16.05.2018 avalduse just töölepingu, mitte mõnel muul alusel sõlmitud lepingu lõpetamiseks. Kostja töölepingu lõpetamisele vastuväiteid ei esitanud, aktsepteerides kohtu hinnangul nii töötaja soovi tööleping lõpetada kui ka seda, et poolte vahel oli sõlmitud just tööleping, mitte muu leping. Samuti on M P palunud 16.05.2018 kirjas kostja raamatupidaja M L (I kd, tl 143) võtta A S töötajate registrist maha, kuna temaga seotud tööleping on lõpetatud. M P kirjutas 09.08.2018 kostja raamatupidajale ka (I kd, tl 144): „Palun arvuta välja: A töötasu töölepingu alusel Ten-Team OÜ-le mai, 2017 kuni töölepingu ülesütlemiseni aprill, 2018 oli 1791 eurot NETO. Kui palju oleks tema lõpparve. Kiire.“ Samas kirjavahetuses on M P kirjutanud: „Täpsustan. Manuses A palgatabel, kus kollasega on märgitud igakuine Ten-Team töölepinguline NETOpalk. Palun arvuta selle põhjal: 1. Lõpparve (puhkusetasu) 2. Lepingu ülesütlemisele eelneva kuue kuu keskmine töötasu, Neto ja bruto“. Tõenditena esitatud e-kirjadest nähtub ka, et kostja on korduvalt viidanud hagejale „palga“ maksmisele. Sõna „palk“ seostub eeskätt töölepinguga. Palgale on viidatud juba poolte vahelistes hinnaläbirääkimistes (tl 7) ja M Pi kirjadest kostja raamatupidajale (I kd, tl 94-96). Sealjuures on 15.08.2016 ja 14.07.2016 kirjades (I kd, tl 95 pöördel-96) selgelt näha, et A Sile makstavaid summasid käsitleb kostja palgana ning tasumata jäänud summasid palgavõlana. Kohtu hinnangul on eeltoodud tõenditega tõendatud, et poolte vahel puudus kuni hagiavalduse kohtusse esitamiseni igasugune vaidlus töösuhte olemuses. Kuni selle hetkeni said mõlemad pooled üheselt aru, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Leping lõppes ülesütlemisega alates 16.05.2018. Esimest korda on viidatud võimalusele, et poolte vahel võis olla teistsuguse sisuga leping, alles kostja hagile vastamise tähtaja pikendamise taotluses 19.07.2018.
6.Kuivõrd poolte õiguslik käsitlus ei ole kohtule siduv, tuleb kohtul kontrollida ka, kas poolte vahel võis olla sõlmitud siiski mõni teine leping, näiteks töölepinguga sarnane tööettevõtuleping või käsundusleping. Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev (TLS § 1 lg 4). Kohus märgib, et kostja ei ole välja toonud, milline leping tema hinnangul poolte vahel sõlmitud oli, viidatud on vaid võlaõiguslikule kokkuleppele. Riigikohus on 19.04.2010 otsuses nr 3-2-1-26-10 (p 11) leidnud, et TLS § 8 kohaselt loetakse
2-18-8520 vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Ka kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 ja nr 3-2-1-9-05, Riigikohtu 31. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08 ja Riigikohtu 13. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09). Kohtu hinnangul puudub igasugune alus kvalifitseerida poolte vahel sõlmitud lepingut teisiti kui töölepingut. Kohtu hinnangul ei anna selleks alust ka kostja tõendamata vastuväited, mille kohaselt osutas hageja teenust vaid talle kuuluvates ruumides, endale kuuluvate töövahenditega ning ilma järelevalveta. Hageja esitatud kostja tegevjuhi K Ma teatisega (I kd, tl 140) on tõendatud, et kuni 31.01.2017 täitis hageja igapäevaselt oma ülesandeid kostjale kuuluvates ruumides aadressil Merivälja tee 5-E206 Tallinn, kus tal oli töökoht ja töövahendid (arvuti, printer jm) ning pärast kontoriruumide müüki jätkasid kõik kostja töötajad töökohustuste täitmist kaugtöö vormis kodudes, kuna ettevõte ei võimaldanud töötajatele uusi tööruume. Kuna kostjal hagejale tööruume pakkuda ei olnud, ei saa antud juhul lugeda, et hageja oli töö tegemise koha valikul suurel määral iseseisev ning vastavate etteheidete tegemine on kohatu. K Ma 18.09.2018 teatisest (I kd, tl 149) nähtub ka, et hageja andis 27.06.2018 üle tema kasutuses olnud kostjale kuulunud töövahendid (arvuti, monitor, hiir) ning ka kostja laoruumi võtmed. Kuivõrd menetlusdokumentidest nähtuvalt oli hageja tööülesandeks IT teenuste osutamine ning nende teenuste osutamiseks on vajalik eeskätt arvuti olemasolu, siis saab eeltoodu pinnalt järeldada, et põhilised töövahendid, mida hageja kasutas, kuulusid kostjale. Kostja väited selle kohta, et tal puudus võimalus teostada hageja töö üle järelevalvet, on tõendamata. Kostja on kinnitanud, et hagejale on makstud töötasu hageja esitatud aruannete järgi. Kohtule jääb selgusetuks, mis takistas kostjal hageja tegevuse üle järelevalve teostamist, näiteks hageja kohustamist esitama detailsemad ülevaated tehtud töö ja sellele kulunud põhjendatud aja kohta. Vastupidiselt kostja väidetule nähtub kohtule hageja ning M Pi vahelisest kirjavahetusest (I kd, tl 174), et kostja on hageja töö üle järelevalvet siiski teostanud. Nimelt on M P palunud täpsemalt lahti kirjutada, mida stabiilne 4 tundi päevas „jooksvaid asju“ tähendab. Hageja on vastavalt nõudele ka kohaselt vastanud ning esitanud põhjaliku selgituse selle kohta, mis toimingutest koosneb igapäevane töine tegevus kostja heaks. Samast e-kirjast (I kd, tl 174) nähtub, et hageja ei ole tööaja valikul kuigi iseseisev. Hageja on toonud selles e-kirjas välja, et tema tööaeg on seotud suurel määral kostja teiste töötajate tööajaga, mis tuleneb vajadusest toetada igapäevaselt teisi töötajaid nende tööülesannete täitmisel ette tulevate takistuste kõrvaldamisel ja probleemide lahendamisel. Sellest samas kirjast tuleneb samuti, et hageja ei ole ka töö tegemise viisi suhtes kuigi iseseisev. Ainus asjaolu, mis viitab võimalikule lepingule muul alusel, on kohtu hinnangul see, et ette ei ole nähtud igapäevast ega igakuist töötundide arvu ja sellest tulenevalt ka muutumatut igakuist töötasu. Tõenditest nähtuvalt on kostja tasunud hagejale igakuiselt vastavalt esitatud aruannetele tegelike töötundide eest. Hageja töötasu erinevate kuude lõikes on seega olnud erinev. Kohtu hinnangul ei anna see aga alust leida, et poolte vahel oli sõlmitud mõni muu leping kui tööleping. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et töölepingu pooled lepivad kokku, et igakuine töömaht ja sellest tulenevalt ka töötundide arv on erinev ning tuleneb töö tegemise tegelikust vajadusest.
2-18-8520 Kokkuvõtlikult leiab kohus, et hageja ei olnud töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Tuginedes ülaltoodud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-26-10 ning leides, et esitatud asjaolude põhjal ei ole ilmne, et tegemist oli muu lepinguga, tuvastab kohus, et poolte vahel oli sõlmitud just tööleping ning poolte vahelisele vaidlusele kohalduvad töölepingu sätted.
7.Seonduvalt kostja vastuväidetega ekslikute kirjete kohta märgib kohus järgmist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 92 lg 1 järgi on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Kohtule jääb esitatud asjaolude põhjal selgusetuks, milles kostja eksimus seisnes, s.o millised olid need tegelikud asjaolud, millest oli kostjal ebaõige ettekujutus. Kohus märgib, et ei ole eluliselt usutav, et kostja juhatuse liige on leidnud kogu aeg, et kostjal on hagejaga sõlmitud mõni teine leping peale töölepingu ning märkeid töötajate registrisse ja maksekorraldustele tuleb käsitleda sisuliselt kogemata valesti märgitutena.
8.Töötamise registri andmetel sõlmiti tööleping 01.07.2014 (I kd, tl 18). Vaidlus puudub selles, et poolte vahel sõlmitud tööleping on lõppenud ülesütlemisega 16.05.2018. Hageja ütles töölepingu üles 16.05.2018 avaldusega (I kd, tl 15-16), mille edastas kostjale 16.05.218 e-kirjaga (I kd, tl 17). Sama e-kirja vastusest (I kd, tl 17) nähtub kohtule, et kostja (juhatuse liikme M Pi isikus) on ülesütlemisavalduse kätte saanud 16.05.2018. TLS § 105 lg-te 1 ja 2 järgi peab kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitama 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Kui hagi või avaldust ei esitata tähtaja jooksul või kui hagi või avalduse esitamise tähtaega ei ennistata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval. Kostja ei ole vaidlustanud hageja ülesütlemist ning on avaldust aktsepteerinud, märkides töötamise registris töötamise lõppenuks 16.05.2018 seisuga ning lõpetamise aluseks TLS § 91 lg 2 p 2 järgne viivituse töötasu maksmisel. Märge on tehtud 17.05.2018. Kohtu hinnangul ei saa olla seega vaidluse all ning on eeltoodud tõenditega on tõendatud, et poolte vahel 01.07.2014 sõlmitud tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 16.05.2018.
9.Hageja on esitanud saamata jäänud töötasu nõude. Töötasu nõudele annab aluse TLS § 1 lg 1. Kui isik teeb tööd, mille tegemist võib asjaolusid arvestades eeldada tasu eest, eeldatakse, et töötasus on kokku lepitud (TLS § 29 lg 1). Poolte vahel puudub kirjalik tööleping, millest nähtuks töötasu suurus. Hageja selgituse kohaselt lepiti aastal 2005 kokku tunnitasu suuruseks 191 eurot ning töötasu kokkulepe toimis edasi ka euro tulekuga. Kokkulepitud töötasu oli seega 12,21 eurot netosummana ja 15,51 eurot brutosummana. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid tunnitasu suuruse osas. Kostja seisukohast (I kd, tl 81) nähtuvalt on kostja oma arvestustes lähtunud samast tunnitasu summast. Kohtu hinnangul on tõendatud, et pooltevaheline tasukokkulepe oli 12,21 eurot netosummana ja 15,51 eurot brutosummana.
10.Hageja esitatud töötasunõue põhineb jaanuarist aprillini 2018 esitatud aruannetel. 2018. a jaanuaris oli kostja töötundide arv 92 töötundi, veebruaris 91 töötundi, märtsis 97 töötundi ja aprillis 51 töötundi. Vastavalt tunnitasule oli töötasu nõue jaanuaris 1426,98 eurot, veebruaris 1411,41 eurot, märtsis 1504,54 eurot ning aprillis 7910,01 eurot. Kokku on hageja arvestanud jaanuar-aprill 2018. a eest töötasu 5134,03 eurot brutosummas (4041,51 eurot netosummas). Kostja on tasunud selle ajavahemiku eest netosummana: jaanuari eest 723,32 eurot ning veebruari eest 200 eurot. Kostja on 10.08.2018 vaielnud vastu põhjendatud töötundide osas ning leidnud, et hageja põhjendatud töötunnid jaanuarist aprillini 2018. a ei saa ületada kokku 101 tundi, s.o summat
2-18-8520 1566,50 eurot. Kostja hinnangul on hageja esitanud valeandmeid tegelike töötundide osas. Kohtu hinnangul ei ole kostja vastuväited põhjendatud. Kostja esindaja on saanud hagejalt jaanuari- aprilli aruanded vastava kuu viimasel päeval (I kd, tl 163-170). Kostja ei ole vastuväiteid tehtud töö osas enne hagile vastamise tähtaja pikendamise taotlemist esitanud (vähemasti ei ole vastavaid tõendeid kohtule esitatud). Kohus märgib, et selliste etteheidete esmakordne esitamine alles kohtumenetluses viitab pigem asjaolule, et kostja on asunud otsima ettekäändeid tasu maksmisest keeldumiseks või selle suurel määral vähendamiseks. Kohtule jääb selgusetuks, mis takistas kostjal varasemalt tuvastada, milline on tegelik ja põhjendatud töötundide arv. Hageja on tõendanud, et aruanded tehtud töö kohta on esitatud kostja juhatuse liikmele (I kd, tl 163-170). Kostja ei ole tõendanud, et on vaidlustanud hageja aruanded tehtud töö kohta ega ole aruandeid aktsepteerinud. Pigem vastupidi- näiteks on hageja poolt M Pile saadetud jaanuari 2018 aruandes (I kd, tl 164) kogusummaks 1123,32 eurot. Kostja on tasunud hagejale kolme osamaksega (I kd, tl 13) kokku 723,32 eurot. Hageja on ülesütlemisavalduses viidanud sellele, et jaanuari 2018 eest on tasumata veel 400 (1123,32-723,32) eurot. Kostja ei ole ülesütlemisavaldust kätte saades vaidlustanud jaanuari eest aruande alusel tasumisele kuulunud summat. Kostja on poolte vahelisest kirjavahetusest nähtuvalt aktsepteerinud hageja esitatud aruandeid esitatud ulatuses ning korduvalt kinnitanud kavatsust tasuda saamata jäänud töötasu. Töötasu maksmine aruannete põhjal on jäänud teostamata vaid seetõttu, et kostjal puudusid selleks vajalikud vahendid (I kd, tl 11-14). Sellele viitab selgelt ka kostja 06.06.2018 e-kiri hagejale (I kd, tl 63), milles kostja teavitab hagejat plaanitavast pankrotiavalduse esitamisest. Seetõttu leiab kohus, et töö põhjendatud mahtu puudutavad etteheited ei ole asjakohased ning kohus nendega kostja vastuväiteid põhjendatuks lugeda ei saa. Kohus leiab, et kui kostjal ka eksisteerisid sisulised vastuväited tehtud töö koguse osas, siis oleks ta pidanud need hagejale esitama esimesel võimalusel. Praegusel juhul on näiteks jaanuari 2018 puudutavate etteheidetega tulnud kostja konkreetselt välja alles 10.08.2018 vastuses hagile, s.o 6 kuud peale töötasu maksmise tähtaega. VÕS § 6 lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tEgust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus märgib, et isegi kui kostja etteheited tehtud töö tundide arvu osas oleksid põhjendatud, on niivõrd hilja nende etteheidete esitamine ja neile tuginemine hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus leiab, et ka sel põhjusel tuleks jätta kostja vastavad etteheited asja lahendamisel arvesse võtmata. Kostja on viidanud, et pretensioonide varasemat esitamist takistasid kostja juhatuse liikme tervislikud ja perekondlikud põhjused. Kohtu hinnangul on sellised väited paljasõnalised ja tõendamata. Ka ei saaks sedavõrd pika aja vältel kestnud takistust lugeda erakorraliseks ja vabandavaks. Puudused kostja juhtimises ja töötajate üle järelevalve teostamises ei pea olema miski, mille pärast peavad vastutama kostja töötajad. Kohtu hinnangul vastab hageja esitatud arvestuskäik esitatud tõenditele, sh hageja poolt kostja juhatuse liikmele edastatud jaanuar- aprill aruannetele (I kd, tl 163-170). Kohus leiab, et jaanuaraprill 2018 töötasu kuulub rahuldamisele hagis taotletud ulatuses vastavalt hagis esitatud arvestusele, kokku brutosummas 3961,12 eurot (neto 3118,19 eurot).
11.Hageja on esitanud ka saamata jäänud puhkusetasu nõude. Puhkusetasu maksmise kohustus tuleneb TLS § 28 lg 2 p-st 3. Töötajal on õigus saada TLS § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu (TLS § 70 lg 1). Hageja on palunud mõista kostjalt välja saamata jäänud puhkusetasu 2016. a 21 päeva eest 1133,29 eurot (bruto, 892,13 eurot neto); 2017. a 28 päeva eest 1525,75
2-18-8520 eurot (bruto, 1201,07 eurot neto) ning 2018. a 7 päeva eest 377,68 eurot (bruto, 297,31 eurot neto). Kostja on vaielnud puhkusetasu nõudele vastu. Kostja kinnitab, et ei ole kunagi hagejale puhkusetasu maksnud ning leiab, et poolte vahel ei eksisteerinud ka puhkusetasu maksmise kokkulepet. Ka viitab kostja sellele, et hageja ei ole esitanud ühelgi korral puhkuseavaldust. Kohus märgib esmalt, et põhipuhkuse aja määrab ja puhkuste ajakava koostab tööandja (TLS § 69 lg-d 1 ja 2). Avaldus tuleb esitada vaid graafikuvälise puhkuse võtmiseks (TLS § 69 lg 3). Seega ei ole asjakohane kostja vastuväide, mille kohaselt ei ole hageja kunagi puhkuseavaldust esitanud. Olemasoleva ajakava korral polegi selleks vajadust. TLS § 55 järgi eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Tõenditest ei nähtu, et poolte vahel oleks lepitud kokku pikemas puhkuses, seega eeldab kohus, et hagejal oli õigus saada igal aastal puhkust 28 päeva. Hageja ei ole taotlenud sellest pikema puhkuse hüvitamist. Asjaolu, et poolte vahel oli konkreetselt kokku lepitud, millal hageja puhkab, nähtub kostja puhkuste ajakavast (I kd, tl 79 ja 79 pöördel; 186). Puhkuste ajakavas märgitud hageja puhkuse päevade arv ei ületa puhkuste pikkust, mille hüvitamist hageja taotleb. Asjaolu, et hagejal puhkuse saamise nõue on põhjendatud, nähtub ka kostja juhatuse liikme poolt raamatupidajale saadetud ülesannetest (I kd, tl 178-179). Dokumendis on toodud kostja poolt tasumata kohustused, milles rohelisega on märgitud need, mis raamatupidajal tuli sellel päeval ära tasuda. Dokumendis on esimesel, kolmandal ja üheksandal real toodud hankijana „A puhkus“ ning tasumise tähtaeg ja summa vastavalt 15.11.2016. a 892,19 eurot, 29.09.2017. a 1201,05 eurot ja 01.02.2018.a 297,31 eurot, mis vastavad valdavalt hagis toodud puhkusetasu nõude suurusele. Kostja kinnitusel ei ole hageja puhkusetasu kunagi makstud, seega puudub vaidlus selles, et puhkusetasu on maksmata kogu ulatuses. Kohtu hinnangul on põhjendatud rahuldada hagi ka puhkusetasu nõude osas kogusummas (1133,29+1525,75+377,68) 3036,72 eurot (brutosumma).
12.Hageja on taotlenud TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise väljamõistmist kostjalt. TLS § 100 lg-s 4 on sätestatud, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud tööleping lõppes töötaja poolse ülesütlemisega TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, s.o tööandja poolse olulise lepingurikkumise tõttu. Kostja ei ole taotlenud, et kohus muudaks TLS § 100 lg 4 kohase hüvitise suurust. Kohus leiab, et hageja hüvitise nõue on põhjendatud täies ulatuses. Kohtu hinnangul puuduvad antud juhul ka asjaolud, mis annaks aluse hüvitise suuruse oluliseks muutmiseks. Töölepinguline suhe praeguse lepingu alusel poolte vahel kestis pea 4 aastat (I kd, tl 18). Hageja on tõendanud, et kostja on olnud korduvalt viivituses nii puhkusetasu kui ka töötasu maksmisega. Kostja ei ole vastupidist ka väitnud. Kohtu hinnangul puudub alus hüvitise suuruse muutmiseks. Hageja arvestuskäik on kohtu hinnangul korrektne. Kohus rahuldab hagi kolme kuu hüvitise väljamõistmise nõudes, s.o summas 4002,15 eurot.
13.Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hageja põhinõuded täies ulatuses, s.o töötasu nõue 3961,12 eurot, puhkusetasu nõue 3036,72 eurot ning TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise nõue 4002,15 eurot.
2-18-8520
14.VÕS)§ 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus on tuvastanud, et kostja on viivitanud kohustuse täitmisega, s.o töötasu ja puhkusetasu väljamaksmisega. Hageja on nõudnud neilt summadelt (kokku 6997,84 eurot) viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni 04.06.2018, kogusummas 247,23 eurot. Hageja on nõudnud alates 05.06.2018 viivist lisaks ka hüvitise nõudelt. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Kostja on olnud viivituses hagejale töötasu ja puhkusehüvitise tasumisega. Kohus rahuldab hageja viivisenõude selliselt, et mõistab kostjalt hageja kasuks välja 04.06.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 247,23 eurot töötasult ja puhkusehüvitiselt ning TsMS § 367 alusel alates 05.06.2018 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras töötasu, puhkusehüvitise ja ülesütlemise hüvitise nõudelt kuni põhinõude täitmiseni.
15.Tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 1 esimese lause kohaselt maksustatakse tulumaksuga kõik rahalised tasud, mida makstakse töötajale või ametnikule, sealhulgas palk, lisatasu, juurdemakse, puhkusetasu, töölepingu ülesütlemisel või teenistusest vabastamisel ettenähtud hüvitis, kohtu või töövaidluskomisjoni väljamõistetud hüvitis või viivis, haigushüvitis ning riigieelarvest hüvitatav puhkusetasu. Tulumaks peetakse tööandja poolt kinni väljamakstavast palgast (TuMS § 36 lg 1, § 40 lg 1 ja 2, § 41 p 1) ning tööandja on kohustatud kinnipeetud tulumaksu üle Maksu- ja Tolliameti pangakontole hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks (TuMS § 40 lg 4). Kuna kõik summad, mille kohus kostjalt välja mõistab, kuuluvad maksustamisele (sh viivis), mõistab kohus need välja brutosummas ning märgib, et tööandja peab kinni pidama seaduses ette nähtud maksud ja maksed.
16.Kohus peab vajalikuks peatuda ka kostja esinduse küsimusel. Kohtule esitati 19.07.2018 kostja ainuosaniku 08.07.2018 otsus, millega valiti kostja uueks juhatuse liikmeks tähtajatult R E. Äriseadustiku § 34 lg-s 3 on sätestatud, et kui registrisse kandmisele kuuluvaid asjaolusid ei ole registrisse kantud, on neil asjaoludel kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus üksnes juhul, kui kolmas isik neist teadis või pidi teadma. Äriregistrile ei ole kandeavaldust uue juhatuse liikme sissekandmiseks praeguse hetkeni esitatud. Kohus märgib, et kuivõrd kohtule on otsus uue juhatuse liikme valimise kohta esitatud, lähtub kohus vaatamata Äriregistri kande puudumisele sellest, et R E sai kostjat seadusjärgse esindajana esindada. Kohus märgib, et kui lähtuda vaid Äriregistri kandest ning leida, et R Eil puudus siiski esindusõigus ning jätta tema poolt esitatud menetlusdokumendid tähelepanuta, siis tuleks jõuda järeldusele, et kostja ei ole hagile sisuliselt vastanud (välja arvatud vastuväited kvantitatiivse analüüsi näol, esitatud 30.01.2019) ning täidetud on tagaseljaotsuse tegemise eeldused.
17.Kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus TsMS § 445 lg 2 kohaselt kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Hageja ei ole taotlenud hagi tagamise abinõude tühistamist hagi rahuldamise korral. Kohus jätab hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna ning tühistab abinõu taotluse esitamisel. Menetluskulud
18.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS
2-18-8520 § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldati täies ulatuses. Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.
19.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda sama paragrahvi lg 11 kohaselt selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad TsMS § 175 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Viidatud piirmäära käesoleval hetkel kehtestatud ei ole.
20.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt (I kd, tl 203-204) oli hageja menetluskulu järgmine: riigilõiv hagiavalduselt 425 eurot ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot, hagi tagamise tagatis 562,36 eurot ning lepingulise esindaja kulu 2074 eurot. Kostja leidis 20.03.2019 seisukohas, et hageja menetluskulud on tõendamata. Hageja lepinguliseks esindajaks on tema abikaasa, kellele kuuluv Xxx ja Xxx OÜ (mille kaudu lepinguline esindaja tegutseb) ei ole deklareerinud kogu kohtuprotsessi vältel mingisugust käivet ning riiklikke makse on deklareeritud 29,77 euro ulatuses. Kostja hinnangul on 17.1.2019 menetluskulude nimekiri fiktiivne. Ka on hageja väitnud, et tal puudus varaline võimekus riigilõivu tasumiseks ning selle on tasunud Xxx & Xxx OÜ. Seega tuleb Xxx & Xxx OÜ-l nõuda riigilõiv sisse hagejalt, mitte kostjalt, kuna hageja ei ole riigilõivu tasunud. Kostja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda.
21.Kohtu hinnangul on põhjendatud menetluskulu nii riigilõiv hagilt 425 eurot kui ka hagi tagamise taotluselt 50 eurot. Kohus rahuldas hagi tagamise taotluse. Kohtu hinnangul ei ole asjakohased kostja viited sellele, et riigilõivu on tasunud mitte hageja vaid lepinguline esindaja. Menetluskulu kandmiseks kohustatud isik on hageja ning puudub alus eeldada, et teine isik kannab hageja eest menetluskulu, seda hagejalt välja nõudmata.
22.Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hagi tagamise tagatise kulu. Selle summa saab hageja kohtult TsMS § 195 lg 1 alusel tagasi küsida.
23.Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja viited sellele, et hageja lepinguline esindaja on tema abikaasa ning seetõttu on menetluskulu fiktiivne. Riigikohus on 9. novembri 216. a otsuses nr 32-1-102-16 (p 15) viidanud varasemale seisukohale, mille kohaselt õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi ei pea ka korteriühistu juhatuse liikmest seaduslik esindaja osutama tasuta, täites lepingulise esindaja ülesandeid (vt Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-62-14, p 14). Kolleegium kinnitab, et selline põhimõte on kohaldatav ka äriühingu juhatuse liikme puhul. Äriühingu juhatus on juhtorgan, mis esindab ja juhib äriühingut. Äriseadustikust ei tulene äriühingu juhatuse liikme kohustust anda äriühingule õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi. Äriühingu juhatuse liige ei pea osutama äriühingule tasuta õigusabiteenust. Eeltoodut arvestades tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel hinnata, millises ulatuses olid õigusabikulud lepingulise esindaja osavõtu tõttu kohtumenetluses TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt põhjendatud ja vajalikud ja millises ulatuses saanuks menetlusosalise õigusi ja huve kaitsta kohtumenetluses õigusalase kvalifikatsioonita seaduslik esindaja. Sellel, kas T. V oli sel ajal hageja juhatuse liige või mitte, ei ole seejuures tähendust. Kohus leiab sarnaselt ülalviidatud lahendiga, et oma äriühingu kaudu tegutsev abikaasa ei pea andma abikaasale õigusalast kvalifikatsiooni nõudvat õigusabi kohtuvaidluses tasuta. Seega puudub kohtul ka alus eeldada, et tegemist on fiktiivse õigusabikuluga. Kohus märgib, et võib
2-18-8520 eeldada, et selles asjas osutatud õigusabile kulunud aja arvelt jäi lepingulisel esindajal saama töötasu, mida ta oleks saanud aja teistmoodi kasutamisel, s.o teistele klientidele teenust osutades. Seega tuleb kohtul kindlaks määrata, millise ajakulu osas on lepingulise esindaja õigusabi põhjendatud.
24.Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lepingulise esindaja ajakulu 29.06.2018 seisukoha osas. Kohus ei küsinud hagejalt seisukohta tähtaja pikendamise osas ning kuivõrd tegemist oli menetlustähtaja esmakordse pikendamisega, puudus kohtul ka seisukoha küsimise kohustus. Samuti ei ole põhjendatud 25.07.2018 taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks ajakulu, kuivõrd hageja oli vastava taotluse esitanud juba hagis. Ülejäänud ajakulu on kohtu hinnangul põhjendatud täies ulatuses. Seega on hageja õigusabikulu põhjendatud kokku 19,74 tunni ulatuses. Kohtu hinnangul on põhjendatud suuruses ka esindaja tunnitasu 100 eurot. Kokku on hageja õigusabikulu 1974 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulu (1974+475) 2449 eurot.
25.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
26.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.