Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. märts 2019, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-4845
Tsiviilasi
I.M. hagi A.P. vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
I.M. apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot A.P. apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. detsembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I.M. apellatsioonkaebus A.P. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I/vastustaja II (hageja): I.M. (isikukood XXXXXXXXXXX ), lepinguline esindaja Eve Leimann Apellant II/vastustaja I (kostja): A.P. (isikukood XXXXXXXXXXXX ), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi Katrin Jennsen
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 21. detsembri 2018 otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr
XXXXXXXXXXXX
elatise võlgnevuses perioodi eest 7. aprillist 2009 kuni 23. detsembrini 2014 täies ulatuses lubamatuks.
Muus osas jätta Tartu Maakohtu 21. detsembri 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta maakohtu põhjendusi.
4.Lugeda Tartu Maakohtu 21. detsembri 2018 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1 Rahuldada I.M. hagi A.P. vastu sundtäitmine lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX . 4.2 Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX lubamatuks. 4.3 Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Maakohtu 30. märtsi 2016 määrusega käesolevas tsiviilasjas kohaldatud hagi tagamine. 4.4 Jätta menetluskulud poolte endi kanda.“
5.Rahuldada I.M. apellatsioonkaebus.
6.Jätta A.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.I.M. (hageja) esitas 28. märtsil 2016 Tartu Maakohtule hagi A.P. (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX . Hagiavalduse kohaselt on Võru kohtutäitur Taive Peedosaare menetluses täiteasi nr XXXXXXXXXXXX . Täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 12. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 2-09-15323, millega hagejalt mõisteti lapse A.A. (laps) ülalpidamiseks elatis igakuise summana 2175 krooni ehk 139 eurot 6 senti alates 7. aprillist 2009 kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o kuni
8.oktoobrini 2017). Elatis tuli kanda kostja kontole. Hageja on seisukohal, et täitemenetluses sissenõudjaks olev kostja ei ole õigustatud subjekt. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 1 mõtte kohaselt saab sissenõudjaks olla alaealine laps. Laps on hetkel 16-aastane ning ta ei ole avaldanud soovi nõuda hagejalt elatise võlgnevust kostja kasuks. Alates 24. detsembrist 2014 elab laps hageja juures ja on hageja ülalpidamisel. Tartu Maakohtu
18.septembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11073 kinnitas kohus hageja ja kostja vahel sõlmitud kompromissi, mille järgi kostja tasub igakuise elatisena lapse ülalpidamiseks 20 eurot kuus alates 1. oktoobrist 2015 kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o 8. oktoobrini 2017). Seega
kostja maksab elatist lapse ülalpidamiseks seaduses ettenähtust vähem. Pärast 12. mai 2009 kohtumääruse jõustumist on oluliselt muutunud selle määruse tegemise hetkel hagejalt elatise väljamõistmise alused. Hageja palus tunnistada sundtäitmine täiteasjas lubamatuks, kuna sissenõude esitas isik, kellel puudub selleks õigus, nõue on osaliselt rahuldatud või alternatiivselt tasaarvestatud hagejapoolse ülalpidamiskohustuse täitmisega.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kohtuotsusega on elatis välja mõistetud kostja kasuks lapse kasvatamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja ei ole õigustatud subjekt täitemenetluse algatamiseks. Alaealisel lapsel puudub võimalus elatise nõuet kohustatud vanema suhtes iseseisvalt maksma panna. Kostja esitas avalduse täitemenetluse algatamiseks võlgnevuse perioodi 7. aprillist 2009 kuni 23. detsembri 2014 eest. Alates 23. detsembrist 2014, kui laps asus elama hageja juurde, kostja elatist ei nõua. Alates märtsist 2016 elab laps pool aega hageja ja pool aega kostja juures. Sellest tulenevalt peavad mõlemad pooled kandma lapse kasvatamisega seonduvad kulud võrdselt ja langeb ära kostja kohustus tasuda elatisraha. Võlaõigusseadus (VÕS) § 200 lg p 1 kohaselt ei saa ülalpidamise nõuet tasaarvestada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 21. detsembri 2018 otsusega hagi osaliselt, tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX elatise võlgnevuses ajavahemiku 7. aprill 2009 kuni 23. detsember 2014 eest 2480 euro osas. Maakohus jättis rahuldamata ja sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX lubamatuks tunnistamata elatise võlgnevuses ajavahemiku 7. aprill 2009 kuni 23. detsember 2014 eest summas 6579 eurot 79 senti. Maakohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada maakohtu 30. märtsi 2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulud jäid poolt endi kanda. Maakohus määras advokaat K. Jennsenile riigi õigusabi tasuks kostjale osutatud õigusabi eest 654 eurot 40 senti. Täitemenetluses on sissenõudjana kohtutäiturile avalduse esitanud alaealise lapse ema tema kasuks 12. mai 2009 kohtuotsusega alaealise lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise nõudes. See ei tähenda, et sundtäitmine ei toimuks lapse elatise nõudes ja seega lapse huvides ning kostja ei muutu lähtuvalt sellest kohtuotsusest ülalpidamissuhte pooleks. Vaidlusalune periood on aeg, kus laps ei olnud veel täisealine. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et sundtäitmine saab olla lubatav vaid juhul, kui laps, kes praegu on täisealine, ka ise soovib sundtäitmist. Sundtäitmist saab lõpetada või lubamatuks tunnistada heade kommete vastasuse tõttu üksnes äärmiselt erandlikel ja ilmselgelt ebaõiglastel juhtudel, näiteks siis, kui isik, kellelt elatist täitemenetluses sisse nõutakse, ei ole seaduse järgi üldse ülalpidamist andma kohustatud isikuks. Tartu Maakohtu 13. aprilli 2017 otsusega (jõustus 12. detsembril 2017) on tuvastatud, et laps ei põlvne hagejast. Praeguses asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja on käitunud hageja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kellel lapse ülalpidamiskohustust ei ole. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et tema isadus ei olnud seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, s.o. tal ei olnud lapse suhtes ajavahemikul 7. aprillist 2009 kuni 23. detsembrini 2014 perekonnaseaduse (PKS) § 96 järgi ülalpidamiskohustust. Kostja kasutas seadusest tulenevat õiguskaitsevahendit, et saada rahalisi vahendeid lapse ülalpidamiseks. Maakohus viitas hageja, kostja ja lapse, samuti L.M. konto väljavõtetele, samuti hageja vande all antud ütlustele ning tunnistajate A.A. ja H.L. ütlustele. Eeltoodud tõendite alusel on põhjendatud, arvestades ka asjaolu, et kostja on sisuliselt aastate vältel aktsepteerinud hageja sellisel kujul elatise tasumist, lugeda lapse kontole selgitusega „I.M. , elatis“ laekunud 1670 eurot hageja lapse
ülalpidamiskohustuse täitmisena. Kohustus on täidetud ka siis, kui ülekanne on tehtud kolmanda isiku kontolt ning sellelt nähtub selgelt, millise kohustuse täitmiseks on see tehtud. Kompromissi sõlmimisel on juba kokku lepitudki elatise tasumises lapse kontole. Hageja on esitanud kohtule pangakonto väljavõtted, millest nähtuvalt on L.M. kontolt tehtud ülekannetena kulutusi lapse huviringide, õppereiside, esinemisriiete jms eest vaidlusalusel perioodil kokku 493 eurot 50 senti. Maakohus viitas ka tunnistaja H.L. ütlustele ning leidis, et ka see summa on põhjendatud lugeda hageja lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. L.M. konto väljavõttest nähtuvalt on 2012.-2014.a. tasutud H.L. le telefoniarveid ja toimunud makseid kontode vahel. Maakohus viitas ka tunnistaja H.L. ütlustele. Vaidlust ei ole selles, et laps kasutas telefoninumbrit XXXXXXXX . Selle kasutamise eest on H.L. tasunud vaidlusalusel perioodil kokku 784 eurot 50 senti, mille on tunnistaja ütluste kohaselt hageja talle hüvitanud. Maakohus luges lapse sellise sideteenuste kasutamise hüvitamise põhjendatuks hageja ülalpidamiskohustuse täitmisena. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et telefoni kasutamine toimus ainult hageja isiklikes huvides, sest kostja sellekohased väited on paljasõnalised. Maakohus asus seisukohale, et väikese taskuraha andmist lapsele ei saa pidada ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Samuti ei ole tõendeid ühiste ostude ja hageja kulude kohta seoses lapse psühholoogilise nõustamisega. Ka kallite telefonide ja Iirimaa reisi kulud ei ole arvestatavad elatise maksetena. Ei ole tõendatud, et vanemad oleksid sellisel viisil elatise tasumises kokku leppinud või kostja selle heaks kiitnud. Praeguses asjas ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamine põhjusel, et nõue on tasaarvestatud. VÕS § 200 lg 1 p 1 kohaselt ei saa ülalpidamisnõuet tasaarvestada. Kostja konto väljavõttest nähtuvalt on kostja tasunud lapse kontole alates oktoobrist 2015 kokkulepitud elatist. Seega ei ole tõendatud ka sel perioodil tekkinud tasaarvestatava nõude olemasolu. Eelneva tõttu rahuldas maakohus hagi osaliselt, tunnistades sundtäitmise lubamatuks 2948 euro osas. Ülejäänud nõude osas (6579 eurot 87 senti) jättis maakohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi hageja esmasest alusest lähtuvalt (s.o lähtuvalt asjaolust, et kohtuotsuse elatise väljamõistmiseks on sundtäitmisele pööranud isik, kellel ei oleks selleks õigust). Kui ringkonnakohus leiab, et kostja oli selline õigus olemas ja hageja hagi esmasel alusel rahuldamine ei ole põhjendatud, palub hageja tühistada maakohtu otsus osaliselt ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule sundtäitmisele kuuluva/mittekuuluva summa kindlaksmääramiseks lapse osavõtul. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on hagi esmaseks aluseks asjaolu, et kostjal ei ole õigus sundtäitmist taotleda. Kostja ei ole ülalpidamissuhte pool. Sellest tulenevalt ei ole tal ka õigust enda nimel elatise sissenõudmiseks sundtäitmist alustada. Ülalpidamissuhte õigustatud pooleks on laps. Kostjal oleks olnud õigus pöörata kohtuotsus täitmisele alaealise lapse seadusliku esindajana lapse nimel. Praeguseks ajaks on laps saanud täisealiseks. Sellega on lõppenud kostja õigus olla tema seaduslikuks esindajaks. Hageja on esitanud kohtule ka taotluse vaheotsuse tegemiseks lähtudes hageja nõude esmasest alusest. Maakohus jättis hageja taotluse rahuldamata. Hageja on taotlenud lapse kaasamist iseseisva nõudeta kolmanda isikuna. Samuti on hageja taotlenud lapsele esindaja määramist. Maakohus on jätnud hageja taotlused rahuldamata. Maakohus on kohtuistungil arutanud ülalpidamiskohustuse täitmist ka sisuliselt ja teinud lapse osavõtuta lõpliku otsustuse summa kohta, milles loeb elatise maksmise kohustuse täidetuks.
Kohtuotsusega on tuvastatud, et laps ei põlvne hagejast. Sellest tulenevalt ei ole hagejal ülalpidamiskohustust. Ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega nõuda täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kellel ei ole ülalpidamiskohustust. Kostja teadis juba lapse sünni registreerimisel ja elatise nõude esitamisel kohtule, et hageja ei ole lapse isa, kuid ta ei teavitanud sellest hagejat. Nii on kostja juba lapse sünni registreerimisel toiminud hageja suhtes pahauskselt ja saavutanud formaalse õiguse hiljem elatise väljamõistmiseks isikult, kellel ülalpidamiskohustust ei oleks pidanud olema. Lapse sünni registreerimine teadvalt esitatud valeandmete alusel ei ole põlvnemise kindlakstegemine seaduses sätestatud korras. Hageja ei nõustu kohtuga selles, et kostja esitatud valeandmetel põhinev omaksvõtt ja seega tema registreerimine lapse isana koos sellest tuleneva ülalpidamiskohustuse tekkimisega on olnud õiguspärane. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga telefoniostude osas. Telefoni omamine on teenuste kasutamise vältimatu eeldus. Telefone valides on arvestatud lapse vajadusi. 129 euro suurune hind on pigem tavapärane kui kallis. Lapsel – seda enam praeguseks täisealisel – on ülalpidamissuhte õigustatud subjektina endal õigus otsustada, kas on peab telefoni(de) ostu ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Maakohus on jätnud tähelepanuta lapse ütlused. Lapse ütlused on kooskõlas hageja väidetega, et elatist on kogu aeg tasutud, alguses sularahas ja hiljem ülekannetega, ning tasumise viis on toimunud hageja ja kostja kokkuleppel. Alates märtsist 2012 on elatist tasutud ülekannetega ning neid makseid on maakohus aktsepteerinud. Ülekannetele eelnenud 35 kuu jooksul on sularahas tasutud vähemalt 1750 eurot.
5.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX elatise võlgnevuse perioodi eest 7. aprillist 2009 kuni 23. detsembrini 2014 lubamatuks 2480 euro osas. Tühistatud osas palub kostja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on kostja menetluses korduvalt viidanud VÕS § 76 lg-s 3 sisalduvale põhimõttele. Kuna vaidlusalusel perioodil ei ole toimunud nõude rahuldamist ei kohtutäituri vahendusel ega otse sissenõudjale (kostjale), on hageja kohustus täitmata ning nõue rahuldamata. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit nõude tasumise kohta sissenõudjale (kostjale) kohtuotsuses kindlaksmääratud viisil ja ulatuses. Kostja ei ole andnud nõusolekut nõude täitmiseks kohtuotsuses toodud viisist erinevalt ega seda ka hiljem heaks kiitnud. Kostjale jääb arusaamatuks, milliste tõendite alusel on maakohus tuvastanud, et kostja on kohustuse täitmise heaks kiitnud. Kogu menetluse kestel on kostja esitanud vastuväiteid ning leidnud, et kolmandate isikute raha kandmist lapse kontole ei saa pidada kohaseks ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja viitab lapse ütlustele. Ka hageja ise on vande all avaldanud, et tegemist oli taskurahaga. Samuti jääb kostjale arusaamatuks, millisel alusel ning milliste kulude osas on maakohus tunnistanud sundtäitmise lubamatuks ülejäänud 810 euro osas. Maakohtu põhjendused telefoni osas on vastuolulised ja ekslikud. Menetlusosalised on avaldanud, et lapsel oli hageja ostetud telefon, kuid see ei olnud uus. Hageja on vande all selgitanud, et ostis lapsele uue telefoni, kuna olemasoleval oli aku sageli tühi ja ta ei saa lapsega tihti ühendust. Selliselt on tõendatud, et telefoni ostmine lapsele toimus hageja enda huvides. On arusaamatu, kuidas on kostja avaldanud heakskiitu elatise tasumiseks muul viisil – s.o mõningate sidekulude kandmiseks, kuid heakskiit ja nõusolek puudub reisimise osas.
On meelevaldne ja kehtiva õigusega vastuolus maakohtu järeldus selle kohta, et kuna kompromissi sõlmimise ajal lepiti kokku, et kostja tasub elatise lapse kontole, siis saab sellest tulenevalt lugeda vastuvõetuks ka hageja kohustuse täitmise lapsele. Kuni 23. detsembrini 2014 oli elatise nõude õigustatud sissenõudjaks kostja. Alates 18. septembrist 2015 oli selleks hageja. Kui hageja on avaldanud, et loeb nõude nõuetekohaselt täidetuks ka selle täitmise korral alaealisele ülalpeetavale, ei saa sellest tuletada, et sama sisuga heakskiidu on andnud ka kostja nõude osas, mille tasumise kohustus on hagejal. Praegusel juhul ei olnud vaidlust selles, kas kostja kiidab heaks kohustuste täitmise kolmanda isiku poolt VÕS § 78 mõttes, kuna kolmas isik ei ole täitnud hageja kohustust kostja (õigustatud sissenõudja) ees. Kolmas isik ei ole teinud ülekandeid kostja kontole, nagu näeb ette jõustunud kohtuotsus. Kohustuse täitmist lapsele saab lugeda kohaseks täitmiseks üksnes kostja nõusolekul või hilisemal heakskiidul, mis praegusel juhul puuduvad. Maakohus on jätnud kostja vastuväited täielikult tähelepanuta.
6.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu.
7.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX elatise võlgnevuses ajavahemiku 7. aprill 2009 kuni 23. detsember 2014 eest lubamatuks tunnistamata. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult ja tunnistab sundtäitmise täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX täies ulatuses lubamatuks elatise võlgnevuses ajavahemiku 7. aprill 2009 kuni 23. detsember 2014 eest. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Hageja on esitanud kostja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi teise lõike järgi on nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu
27.jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).
10.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: Tartu Maakohus rahuldas 12. mai 2009 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-09-15323 kostja hagi hageja vastu elatise nõudes ja mõistis hagejalt alates 7. aprillist 2009 elatise kostja kasuks kostja arveldusarvele 2175 krooni kuus lapse ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni 8. oktoobril 2017 (I kd, tl 11-13). Kostja esitas kohtutäitur Taive Peedosaarele avalduse täitemenetluse algatamiseks Tartu Maakohtu 12. mai 2019 tagaseljaotsuse tsiviilasjas nr 2-09-15323 alusel
võlgnevuse ajavahemiku 7. aprill 2009 kuni 23. detsember 2014 eest kokku 9527 eurot 87 senti. Alates 23. detsembrist 2014 asus laps elama hageja juurde. Tartu Maakohus kinnitas 18. septembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11073 vahelise kompromissi, mille kohaselt tasub kostja lapsele igakuise elatisena 20 eurot (I kd, tl 7-8). Tartu Maakohus tuvastas 13. aprilli 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-12977, et laps ei põlvne hagejast (otsus jõustus 12. detsembril 2017; II kd, tl 30-33).
11.Esmalt analüüsib ringkonnakohus seda, kas kostjal oli õigus esitada enda nimel avaldus täitemenetluse algatamiseks. Enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada vanem enda nimel. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Sellest tulenevalt saab 1. juulist 2010 alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt nt Riigikohtu 28. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 14.1).
12.Tartu Maakohtu 12. mai 2009 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-09-15323 on elatis välja mõistetud hagejalt kostja kasuks lapse ülalpidamiseks. Selliselt on otsus kooskõlas otsuse tegemise ajal kehtinud perekonnaseadusega. Olukorras, kus ühelt vanemalt on välja mõistetud elatis teise vanema kasuks, on sissenõudjaks vanem, kelle kasuks on elatis välja mõistetud, mitte laps. See ei muuda sissenõudjaks olevat vanemat ülalpidamissuhte pooleks. Kui elatis oleks välja mõistetud lapse kasuks (alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse alusel), oleks sissenõudjaks laps. Sellises olukorras oleks kostja lapse seaduslikuks esindajaks.
13.Olukorras, kus sissenõudjaks on vanem, kelle kasuks on elatis välja mõistetud, ei sõltu sundtäitmise lubatavus sellest, kas täisealiseks saanud laps on sundtäitmisega nõus. Seetõttu ei olnud lapse kaasaamine menetlusse ega talle ka esindaja määramine vajalik.
14.Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, ei saa PKS § 72 lg-st 2 tulenevalt makstud elatist tagasi nõuda (vt nt Riigikohtu 19. novembri otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 13). Praegusel juhul nõutakse elatist täitemenetluses, kus täidetakse 9549 euro 61 sendi suurust elatise võlgnevust ajavahemiku 7. aprill 2009 kuni 23. detsember 2014 eest. Tartu Maakohtu 13. aprilli 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-12977 on tuvastatud, et laps ei põlvne hagejast (otsus jõustus 12. detsembril 2017). Täitemenetluses tuleb arvestada mh TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Sellest tulenevalt saaks kohus erandina lõpetada sundtäitmise ka siis, kui sundtäitmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kelle isadus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, s.o isikult, kellel ei ole lapse suhtes PKS § 96 järgi ülalpidamiskohustust (vt nt Riigikohtu 26. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-11, p 11). Praegusel juhul on täitedokumendiks jõustunud kohtuotsus hageja ülalpidamiskohustuse suhtes perioodi eest enne seda, kui kohtuotsusega tuvastati, et laps ei põlvne kohustatud isikust. Lapse mehest mittepõlvnemine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini. ( vt Riigikohtu 16. veebruari 2011. a otsust tsiviilasjas 3-2-1-164-10, p 16). Kui vanem on aga lapse ülalpidamises osalenud
ning oma ülalpidamiskohustust täitnud, ei saa makstud summat tagasi nõuda. Nimetatu vastab vanema hooldusõiguse sisule ning välistab selle, et lapse ülalpidamist käsitletaks kahjuna. Täitemenetlus on alustatud kostja 1. detsembri 2015 avalduse alusel. Vaidluse all on kostja väitel elatise mittemaksmine ajavahemikul aprill 2009 kuni detsember 2014 (I kd, tl 145). Lapse ema vastusest hagile tuleneb, et laps on alates 2016. aastast elanud vahelduvalt ema ja isa juures (I kd, tl 72jj), hagiavalduse järgi on laps elanud isa juures alates detsembrist 2014. Tartu Maakohtu 18. septembri 2015 määruse alusel on kostja kohustatud tasuma hagejale lapse ülalpidamiseks alates 1. oktoobrist 2015 20 eurot kuus. Seega on kostja esitanud avalduse täitemenetluse alustamiseks pärast seda, kui temalt endalt on lapse kasuks elatis välja mõistetud. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et hageja on lapse elus ka varasemalt osalenud. Hageja väitel on ta tasunud alates 2009. a juunist lapse telefoniarved, ostis kooliasju, jalanõusid ja riideid. Ka hageja perekond on last toetanud. Lapse ütluste kohaselt olid tema suhted isaga head (II kd, tl 191jj). Tal ei olnud tunnet, et isa ei oleks teda toetanud, isa andis väikest taskuraha, maksis kinni lennukipiletid. Maakohus tuvastas, et hageja on täitnud vaidluse all oleva ajavahemiku jooksul elatist 2480 euro ulatuses.
15.Ringkonnakohus leiab, et kuigi seaduslik vanem on kohustatud PKS § 96 järgi oma last üleval pidama ning õiguste kuritarvitamise vastuväide on elatise nõude sundtäitmise puhul vaid erandjuhul lubatud, ei ole kostja praegusel juhul käitunud täitemenetluse avalduse esitamisel heas usus. Olukorras, kus hilisema kohtuotsusega on tuvastatud, et laps ei põlvne hagejast, hageja on vähemalt osaliselt oma ülalpidamiskohustust täitnud ning avaldus täitemenetluse algatamiseks on esitatud siis, kui õigustatud isiku enda vastu on esitatud ülalpidamisnõue, on kostjapoolne elatise nõudmine jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluses vastuolus hea usu põhimõttega. Elatise nõudmist täitemenetluses saab seega praegusel juhul käsitleda õiguste kuritarvitamisena ning heas usus käitumise põhimõtte rikkumisena. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Seega on sundtäitmine täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX täies ulatuses lubamatu. Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamata (6579 euro 87 sendi osas) tuleb maakohtu otsus tühistada (TsMS § 657 lg 1 p 2). Tühistatud osas tuleb teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja tunnistada sundtäitmine ka 6579 euro 87 sendi osas lubamatuks. Selle tulemusena rahuldatakse hagi täielikult ning ka sundtäitmine tuleb tunnistada täies ulatuses lubamatuks.
16.Üldjuhul jäävad menetluskulud hagi rahuldamise korral TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral TsMS § 171 lg 1 alusel kaebuse esitanud isiku kanda. Ringkonnakohtu hinnangul oleks praeguse asja eripära arvestades hageja kulude väljamõistmine kostjalt äärmiselt ebaõiglane. Siinkohal arvestab ringkonnakohus järgmist. Sundtäitmisel oli lapse ülalpidamiseks mõeldud elatise nõue. Hagi oli esitatud kohtule
28.märtsil 2016, samas kui kohtuotsus, millega tuvastati, et laps ei põlvne hagejast, on tehtud aasta hiljem. Esialgses hagis ei tuginenud hageja sellele, et elatise nõudmine täitemenetluses on vastuolus hea usu põhimõttega. Eelneva tõttu jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
17.Tartu Maakohtu 29. märtsi 2016 määrusega on hagejale antud menetlusabi ning ta on vabastatud 300 euro suuruse riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. TsMS § 184 lg 4 alusel luges ringkonnakohus menetlusabi andmise jätkuvaks ka apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 190 lg 3 esimene lause sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral
kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Olukorras, kus menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud mõista kostjalt riigituludesse välja riigilõiv, mille tasumisest hageja oli vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.