Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Kohtuasi
XX kaebus Tallinna kohtutäituri Katrin Velleti 13.03.2018 otsuse peale täiteasjades nr 031/2009/795 ja nr 031/2009/1982
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.06.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse XX määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (täitemenetluses võlgnik) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei esindajad Smelov Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet Puudutatud isik (täitemenetluses sissenõudja) Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 26.06.2018 määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt määruse põhjendusi.
2.XX määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud avaldaja XX kanda. Avaldaja poolt hüvitamisele kuuluvad rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja 1(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-4562 kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
1.26.02.2018 esitas XX (avaldaja; võlgnik) Tallinna kohtutäitur Katrin Velletile (täitur) kaebuse täiteasjades nr 031/2009/795 ja nr 031/2009/1982. Täiteasjas nr 031/2009/795 on täitemenetlus alustatud Aktiva Finants OÜ (sissenõudja) täitmisavalduse ja Harju Maakohtu 02.12.2008 kohtulahendi alusel tsiviilasjas nr 2-08-74648. Seisuga 13.03.2018 moodustas täiteasjas sissenõutav summa koos täitekuludega 187 eurot 15 senti. Täieasjas nr 031/2009/1982 on täitemenetlus alustatud sissenõudja täitmisavalduse ja Harju Maakohtu 05.05.2009 kohtulahendi alusel tsiviilasjas nr 2-08-31093. Seisuga 13.03.2018 oli selles täiteasjas sissenõutav summa koos täitekuludega 19 eurot 52 senti.
2.Kaebuse põhjenduste kohaselt oli täitur edastanud märgitud täiteasjades Eesti Töötukassale 04.02.2018 töövõimetustoetuse arestimise aktid, millega andis töötukassale korralduse kinni pidada 20% võlgniku töövõimetoetusest. Võlgnikul on puuduv töövõime, mis on määratud töötukassa otsusega tähtajaks kuni 08.01.2019. Võlgniku sissetulekuks on ainult töövõimetoetus päevamääras 11 eurot 82 senti. Võlgnik leidis kaebuses, et viidatud arestimise aktid on vastuolus seadusega ja Eesti Vabariigi põhiseadusega (põhiseadus; PS), kuna pärast arestimist alles jäänud raha ei taga võlgnikule sissetulekut inimväärseks äraelamiseks. Täitemenetluse seadustik (TMS) § 132 lg 12 kohaldamine on vastuolus põhiseadusega, kuna ei arvesta võlgniku eluasemekulusid, ei taga võlgnikule sissetulekut tema inimväärse äraelamiseks ning seaduse sätte, mille järgi sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri, on vastuolus põhiseadusega kuna toimetulekupiiri nõue on meelevaldselt või formaalselt võetud sotsiaalhoolekande seadusest, arvestamata sotsiaalhoolekande seaduse nõudeid. Avaldaja palus kaebuses täituri töövõimetoetuste arestimise aktid tühistada ning peatada aktide kehtivus kuni kaebust lahendava otsuse jõustumiseni.
3.13.03.2018 otsusega jättis täitur avaldaja kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei selgu kaebusest, millise seadusega täituri koostatud akt avaldaja arvates vastuolus on. Täitur leidis, et ei saa hinnata seaduse sätete kooskõla põhiseadusega. Täitur eeldas, et võlgnik pidas täituri akti vastuolus olevaks TMS-i sätetega. TMS § 132 lg 12 tuleneb, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20% TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Täituri 04.02.2018 koostatud akti alusel on arestitud võlgniku töövõimetoetus 20% ulatuses ehk seadusega lubatud ulatuses. Muud vara võlgnik ei oma. Täitemenetluse kestel on võlgnikule garanteeritud TMS-i alusel arestimisele mittekuuluv summa, millest võlgnikul tuleb ära elada. Muid soodustusi või erandeid, näiteks eluaseme kuludega arvestamiseks jne, ei ole seadusega ette nähtud. Akti tühistamise nõude rahuldamata jätmise tõttu ei pidanud täitur vajalikuks ka akti täitmise peatamist.
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-4562
4.Avaldaja esitas 23.03.2018 Harju Maakohtule täituri 13.03.2018 otsuse peale kaebuse, milles palus nii selle otsuse kui ka 04.02.2018 töövõimetustoetuse arestimise aktid tühistada. Avaldaja palus kohtul jätta kohaldamata ja tunnistada PS-iga vastuolus olevaks TMS § 132 lg
12.Kohtule esitatud kaebuse põhjenduste kohaselt on kohtutäituril TMS § 132 lg12 järgi õigus arestita sissetulekut vahemikus 0 kuni 20 protsenti. Täitur oli kohustatud arvestama avaldaja esitatud asjaoludega ja põhjendama arestimise määra suurust. Täitur ei ole seda aga teinud ning tegi formaalse otsuse arestita maksimaalse määra järgi 20% avaldaja sissetulekust. Avaldaja leiab, et selline otsus on õigusvastane. Avaldaja leidis, et TMS § 132 lg 12 kohaldamine on vastuolus põhiseadusega, kuna ei arvesta avaldaja eluasemekulusid ega taga avaldajale inimväärseks äraelamiseks vajalikku sissetulekut. Seaduse säte, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri, on vastuolus põhiseadusega, kuna toimetulekupiir 140 eurot on meelevaldselt võetud sotsiaalhoolekande seadusest (SHS), arvestamata sama seaduse nõudeid ja erisusi. Arestimise aktide täitmine ja TMS § 132 lg 12 kohaldamine piirab olulisel määral avaldaja võimalusi inimväärseks äraelamiseks.
PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD
5.Täitur kaebusega ei nõustunud ning palus jätta see rahuldamata ja menetluskuld avaldaja kanda.
Sissenõudja kaebuse osas oma seisukohta ei esitanud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
7.Maakohus jättis avaldaja kaebuse 26.06.2018 määrusega rahuldamata. Maakohus jättis rahuldamata ka avaldaja taotluse tunnistada TMS § 132 lg 12 PS-iga vastuolus olevaks. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruse põhjenduste kohaselt sai kohus kontrollida vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, mistõttu tuli kohtul lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning käesolevas avalduses esitatud nõudest. Maakohus leidis, et täituri otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel sai anda õigusliku hinnangu, kas täituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses ja täiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte. Täituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise ajaks olid vastu võetud ja 10.06.2018 jõustunud TMS muudatused, millega muudeti sissetuleku arestimise tingimusi. Seaduse muudatuse eesmärk selle seletuskirja kohaselt oli õigusselguse suurendamine. TMS § 132 lg 12 lubab alates 10.06.2018 täituril arestida võlgniku alampalga (ja sellest väiksema) suurusega sissetulekust kuni 20% kuus, kui võlgniku muust varast ei piisa võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Seejuures tuleb kõigepealt lahutada alampalgast maha arvestuslik elatusmiinimum ja alles seejärel saab leida 20%, mis võib võlgnikult ära võtta. Arvestuslik elatusmiinimum on 2017. a kohta oli Statistikaameti poolt arvutatuna 207 eurot 23 senti. Nii on võlgnik jätkuvalt sunnitud panustama võlausaldaja nõuete rahuldamisse, kuid tema panustamise määr oli kuni 10.06.2018 kehtinud õigusega võrreldes oluliselt väiksem ja
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-4562 kindlasti on isikule tagatud arvestusliku elatusmiinimumi suurune sissetuleku säilitamine. Kui võlgnikul on ülalpeetavaid, siis tuleks iga ülalpeetava kohta liita mittearestitavale miinimumile 1/3 500-st eurost ehk 166 eurot. Kohus lähtus täituri tegevuse hindamisel täituri otsuse tegemise ajal kehtinud seadusest. Täituri 04.02.2018 koostatud aktide alusel oli arestitud võlgniku töövõimetoetus 20% ulatuses ehk seadusega lubatud piires. Täitur oli tuvastanud, et muu vara ja muu sissetulek võlgnikul puudus. Täitemenetluse kestel oli võlgnikule garanteeritud TMS alusel arestimisele mittekuuluv summa, millest võlgnikul tuli ära elada. Ülalpeetavaid võlgnikul ei ole. Muid soodustusi või erandeid, nt eluaseme kuludega arvestamiseks, ei olnud täituri otsuse tegemisel ajal kehtinud seadusega ettenähtud. Kohtu hinnangul ei olnud täitur 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise aktide koostamisel ületanud diskretsioonipiire. Täituril oli õigus arestida kuni 20% TMS § 132 lg 1 nimetatud sissetulekust (kuni toimetulekupiirini). Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus avaldaja kaebuse täituri 13.03.2018 otsuse peale täiteasjades nr 031/2009/795 ja nr 031/2009/1982 rahuldamata. Kohus ei tühistanud täituri 13.03.2018 otsust ega 04.02.2018 koostatud arestimisakte. Kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada TMS § 132 lg 12 põhiseadusega vastuolus olevaks. Maakohtu hinnangul ei olnud avaldaja märkinud, millise põhiseaduse sättega on TMS § 132 lg 12 tema arvates vastuolus. Kohus leidis, et kaebuse lahendamise hetkel puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, kuna avaldaja tõstatatud küsimus on alates 10.06.2018 täitemenetluse seadustikus uuesti ja võlgnike huve rohkem arvestavamalt reguleeritud ning TMS § 132 lg 12 on sätestatud uues sõnastuses.
MÄÄRUSKAEBUS
8.12.07.2018 esitas avaldaja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldaja kaebus rahuldada. Menetluskulud palus avaldaja jätta täituri kanda. Avaldaja kordas määruskaebuses ka taotlust jätta kohaldamata 20.03.2018 kehtinud TMS § 132 lg 12 ning tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. TMS § 218 lg 2 kohaselt vaatab kohus kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses kaebuse esitamisest alates 15 päeva jooksul. Avaldaja esitas maakohtule kaebuse 23.03.2018 ja kõrvaldas selle puudused 20.04.2018. Seega pidi maakohus TMS § 218 lg 2 järgi vaatama kaebuse läbi hiljemalt 05.05.2018. Maakohus tegi määruse aga alles 26.06.2018. Sellega rikkus maakohus kohtumenetluse norme. On oluline ka asjaolu, et maakohus tegi alles 10.04.2018 määruse, millega jättis avaldaja kaebuse käiguta. Avaldaja leiab, et eelmärgituga rikkus maakohus avaldaja põhiõigust kohtu menetlusele 15 päeva jooksul. Samuti rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 5 lg 3, § 436 lg 7 ning § 477 lg-d 5 ja 7), kui põhjendas avaldaja taotluse tunnistada TMS § 132 lg 12 põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata jätmist sellega, et võlgnik ei ole märkinud, millise põhiseaduse sättega on TMS § 132 lg 12 avaldaja arvates vastuolus. Kohus ei ole seotud menetlusosalise poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-4562 Võlgnik leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kohaldades määruses alates 10.06.2018 kehtivad TMS § 132 lg-t 12 (elatusmiinimumi 207 eurot 23 senti kohta). Avaldaja esitas kohtule kaebuse 23.03.2018, mil see TMS-i sätte ei kehtinud. Avaldaja väitis maakohtule esitatud kaebuses, et täituri otsus on õigusvastane, kuna täitur ei ole arestimise aktide tegemisel ja TMS § 132 lg 12 kohaldamisel arvestanud võlgniku asjaoludega ega ole põhjendanud arestimise määra suurust. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses märkinud ega põhjendanud, milliste konkreetsete asjaolude alusel peab avaldaja töövõimetoetus olema arestitud just maksimaalse määra (20%) järgi. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest, miks kohus ei nõustunud võlgniku põhjendustega vähendada määra. Ka sellega on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Võlgnik jääb ka kõikide maakohtule esitatud kaebuses märgitud seisukohtade juurde ning palub määruskaebuse lahendamisel nendest lähtuda.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta seisukohta täiturilt. Täitur palus 24.08.2018 esitatud vastuses jätta maakohtu määruse muutmata ja avaldaja määruskaebuse rahuldamata.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas 27.08.2018 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
11.Ringkonnakohus küsis 04.09.2018 kirjaga TsMS § 664 lg-st 1 ja § 663 lg-st 3 tulenevalt määruskaebuse osas täiendavalt ka sissenõudja seisukohta. Sissenõudja ei ole määruskaebusele vastanud.
MÄÄRUSE PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
13.Võlgnik on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et TMS § 132 lg 12 enne 10.06.2018 kehtinud redaktsioonis oli vastuolus põhiseadusega. Seda eelkõige põhjusel, et säte ei arvesta avaldaja eluasemekulusid ega taga talle inimväärseks äraelamiseks vajalikku sissetulekut. Maakohus on põhjendanud TMS § 132 lg 12 põhiseaduspärasuse sisulist kontrollimata jätmist esiteks sellega, et avaldaja on jätnud märkimata, millise põhiseaduse sättega on TMS § 132 lg 12 tema arvates vastuolus. Teiseks on maakohus leidnud, et kaebuse lahendamise hetkel puudus alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, kuna avaldaja poolt tõstatatud küsimus on alates 10.06.2018 täitemenetluse seadustikus uuesti ja võlgnike huve rohkem arvestavamalt reguleeritud (ning TMS § 132 lg 12 on sätestatud uues sõnastuses). Kolleegium maakohtu viidatud põhjendustega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb need põhjendused vaidlustatud määrusest välja jätta ning asendada need järgnevate põhjendustega.
14.Avaldaja on määruskaebuses põhjendatult märkinud, et kohus peab kohaldama seadust ise ning kohus ei ole seejuures seotud menetlusosalise poolt antud õiguslike hinnangutega (TsMS § 436 lg 7; § 438 lg 1 ja § 477 lg 1). Asja lahendamisel peab kohus kohtu ette toodud asjaolude põhjal kontrollima ka iga asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust (vt ka PS § 152).
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-4562 Sellel, kas mõni menetlusosaline on sätte võimalikule põhiseadusvastasusele menetluses tuginenud või mitte või kui põhjalikult on ta oma õiguslikke hinnanguid põhjendanud, ei ole määravat tähtsust. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt on asjassepuutuv selline säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, p 15).
14.1.TMS § 132 lg 12 enne 10.06.2018 kehtinud redaktsioon on kolleegiumi hinnangul asjassepuutuv säte, kuna täitur on vaidlusaluste 04.02.2018 töövõimetustoetuse arestimise aktide koostamisel sellest lähtunud. Juhul kui TMS § 132 lg 12 oleks põhiseadusele mittevastav, ei oleks täituril olnud alust arestida kuni 20% TMS § 132 lg-s 1 nimetatud sissetulekust (s.o ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurus või vastav osa nädala või päeva sissetulekust) ning täituri 13.03.2018 otsus tuleks tühistada.
14.2.Kolleegiumi hinnangul võiks TMS § 132 lg 12 asjassepuutuv redaktsioon avaldaja poolt esitatud argumentide põhjal olla vastuolus eelkõige PS §-st 10 tulenevate sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetega. Isiku vara arestimist puudutavate regulatsioonide puhul võib üldisemalt tõusetuda ka küsimus nende võimalikust vastuolust PS §-ga 32.
14.3.Kolleegiumi hinnangul ei olnud TMS § 132 lg 12 enne 10.06.2018 kehtinud redaktsioon siiski põhiseadusele mittevastav. Kuigi TMS § 132 lg 12 alates 10.06.2018 kehtiv redaktsioon on võlgniku suhtes soodsam, tagades arvestusliku elatusmiinimumi jäämise võlgnikule, ei saa sellest kolleegiumi hinnangul veel järeldada, et enne kehtinud regulatsioon ei olnud põhiseadusega kooskõlas. Kuigi täitemenetlus ei tohi võlgniku huve ebaproportsionaalselt kahjustada, toimub selline menetlus eelkõige ikkagi sissenõudja huvides ning ringkonnakohtu hinnangul on seadusandjal täitemenetluse erinevate osaliste huve (mis on sageli vastandlikud) puudutavate õiguspoliitiliste otsustuste tegemisel lai kaalutulusruum. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 3). Seega peaks toimetulekupiiris saadav sissetulek tagama inimesele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks. Tuleb ka arvestada, et TMS § 132 lg 12 rakendamise eelduseks on see, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele. Ka TMS § 131 lg 1 p-st 61 ja lg-st 2 tulenevalt saab võlgniku töövõimetustoetusele sissenõude pöörata üldse üksnes juhul, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Seega on seadusandja normi loomisel kaalunud sissenõudja ja võlgniku huvisid ning andnud täiturile arestimisel seaduses piiritletud kaalutulusõiguse. Lisaks annab TMS § 45 võlgnikule õiguse taotleda kohtult täitemenetluse peatamist või täitmise pikendamist või ajatatamist, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane.
15.Maakohtu määruse põhjendustest ei jääb ebaselgeks, millisel hetkel kehtinud TMS § 132 lg 12 redaktsioonist on maakohus asja lahendamisel lähtunud. Vaidlustatud määrus on selles osas nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 465 lg 2 p 8; § 478 lg 1). Ringkonnakohus
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-4562 saab ka selle maakohtu vea parandada. Nagu eelnevalt märgitud, tuli täituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel lähtuda TMS § 132 lg 12 redaktsioonist, mis kehtis vaidlusaluste töövõimetustoetuse arestimise aktide koostamisel 04.02.2018.
16.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist.
16.1.TMS § 218 lg 2 esimese lause järgi vaatab kohus kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses kaebuse esitamisest alates 15 päeva jooksul. Avaldaja on määruskaebuses iseenesest õigesti märkinud, et maakohus ei ole praegusel juhul nimetatud tähtaega järginud, kuid see minetus ei anna kolleegiumi hinnangul alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. TsMS § 2 järgi peab kohus lahendama tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegium märgib, et TMS § 218 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on seletatav eelkõige täitemenetluse tõhusa korralduse huvidega. Kaebuse lahendamise viibimisest tingitud võlgniku põhiõiguste rikkumist kolleegium ei tähelda. Samuti märgib ringkonnakohus, et TMS § 218 lg 2 esimesest lausest tulenevat tähtaega ei ole kohtutel suure töökoormuse tõttu võimalik praktikas sageli järgida.
16.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud avaldaja väide, nagu ei oleks täitur arestimise aktide tegemisel ja TMS § 132 lg 12 kohaldamisel arvestanud võlgniku asjaoludega ega ole põhjendanud arestimise määra suurust. 13.03.2018 täituri otsuses põhjendustest järelduvalt olid TMS § 132 lg 12 kohaldamise eeldused täidetud, st sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei olnud viinud nõude täielikule rahuldamisele. Täituri tuvastatu kohaselt võlgnikul muud vara ei ole. Avaldaja ei ole menetluses ka vastupidist väitnud. Täitur on 13.03.2018 otsuse samuti märkinud, et täitemenetluse kestel on võlgnikule garanteeritud TMS-i alusel arestimisele mittekuuluv summa, millest võlgnikul tuleb ära elada. Võlgniku maakohtule esitatud kaebusest ei selgu, milliste faktiliste asjaoludega oleks täitur pidanud arestimisel veel arvestama. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et täitemenetlustes täidetavate nõuete täielikuks rahuldamiseks piisanuks avaldaja töövõimetustoetuse arestimisest väiksemas ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Määruskaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust. Kuivõrd avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja (määruskaebuse esitaja) kanda.
18.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Ringkonnakohus edastas menetlusosalistele 18.01.2019 teate, milles andis menetlusosalistele tähtaja määruskaebuse menetlemisega seonduvate menetluskulude nimekirjade esitamiseks
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-4562 kuni 24.01.2019. Sama teatega andis ringkonnakohus menetlusosalistele tähtaja teiste menetlusosaliste menetluskulude nimekirjade osas seisukoha esitamiseks kuni 29.01.2019. Sissenõudja ega täitur ei ole määruskaebuse menetlemisega seonduvate kulude kohta menetluskulude kohtule nimekirju esitanud. Menetluskulude kandmine nimetatud menetlusosaliste poolt ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega puudub ringkonnakohtul vajadus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
19.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.