Tallinna linna avaldus XX psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.01.2019 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu)
(Tallinna
korduvaks
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Raivo Bergson ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 03.01.2019 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jätta riigi kanda. Muud puudutatud isikul tekkinud menetluskulud jäävad tema enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.
1.Harju Maakohtu 30.11.2018 määrusega rakendati XX (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset alates 28.11.2018 kuni 02.12.2018, pikendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani, paigutati puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 28.11.2018 kuni 07.01.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks ning kohaldati puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
2.21.12.2018 esitas Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) (avaldaja) avalduse puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks kuni kolmeks kuuks tulenevalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla poolt esitatud taotlusest ning psühhiaatrite arvamusest tema psüühilise seisundi kohta. Avalduse kohaselt esitas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla avaldajale 20.12.2018 taotluse, mille kohaselt ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund alates hospitaliseerimisest käesoleva ajani oluliselt paranenud. Puudutatud isik ei mõista ravivajadust ega nõustu edasise haiglaraviga. Ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, mistõttu on vajalik jätkata tahtest olenematut ravi haiglatingimustes. Psühhiaatrid paluvad lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikus orienteeruvalt kuni 3 kuud.
3.Puudutatud isiku esindaja leidis 02.01.2018 seisukohas, et ravi pikendamiseks alust ei ole, sest puudus ka alus tema esialgseks paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks. Esimese astme kohtu määrus
4.Harju Maakohtu 03.01.2019 määrusega rahuldati avaldus puudutatud isiku korduvaks psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks, paigutati puudutatud isik tema tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kuni 03.04.2019 ning loeti tahtest olenematu psühhiaatriline ravi loeti lõpetatuks 03.04.2019 või mõnel eelnevalt päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.
5.Psühhiaatrite KT ja ML 20.12.2018 koostatud arvamuse kohaselt esineb patsiendil raske psüühikahäire (psühhootiline häire (F29)). Patsient ei ole varem psühhiaatrilisel statsionaarsel ravil viibinud. Anamneesis paar depressiivset episoodi, mida on ravitud ambulatoorselt. 28.11.2018 toodi patsient kiirabi ja politsei saatel SA PERH Psühhiaatriakliiniku valvetuppa, kuna oli läinud politseisse sooviga teha avaldust, kuid ei suutnud oma probleeme täpsustada. Patsient rääkis segaselt jälitamisest, asjade varastamisest, enda vägistamisest. Politseinikel tekkis kahtlus patsiendi tervisliku seisundi suhtes, mistõttu kutsuti välja kiirabi. Kiirabi saabudes muutus patsient emotsionaalselt labiilseks, nuttis ja keeldus koostööst. Valvetoas oli ärritunud, negativistlik, keeldus kõndimast, oli raskesti mõistetava kõnega, peitis nägu ja pomises, avaldas, et teda jälitatakse. Ägeda psühhootilise seisundi ja ohtlikkuse tõttu eelkõige iseendale vormistati tahtest olenematu ravi otsus 28.11.2018, mida pikendati Harju Maakohtu määrusega 40 päevaks (tsiviilasi nr 2-18-18155). Osakonnas vajas patsient rahutu ja agressiivse käitumise tõttu ka ohjeldusmeetmete rakendamist. Vaatamata ravile ei ole patsiendi seisund käesolevaks ajaks oluliselt paranenud, ta on jätkuvalt psühhootiline, paranoiline lähedaste vastu, kahtlustab jälitamist, asjade varastamist, kardab et vennad üritavad teda firmast ilma jätta jne. Mõttekäik on raskesti jälgitav,
laialivalguv, ebaloogiline. Haigeks ta ennast ei pea, ravimeid vajalikuks ei pea. Ravita jäämisel on ta jätkuvalt ohtlik eelkõige iseendale.
6.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 30.11.2018 esialgse õiguskaitse rakendamisel, mistõttu ei ole kohus tulenevalt TsMS § 5391 lg-st 2 isikut enne käesoleva määruse tegemist ära kuulanud. 30.11.2018 ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et ei saa aru, miks ta haiglasse toodi. Ärakuulamise käigus puhkeb nutma. Arvab, et haiglas olemine võib talle ohtlik olla kaaspatsientide tõttu. Haiglas on uimane olla, kardab, tundmatu olukord tema jaoks. Hetkel elab hotellis Tallinnas. Ema elab Laagris, aga tema juurde ei taha minna, sest öösiti ei saa tema juures rahulikult magada, ema kõnnib öösiti ringi. Selgitab, et läks politseile tunnistust andma mitmete asjade kohta, mis on aasta algusest toimunud. Onust ja vennast. Võimalik jälitustegevus. Samuti on juhtunud väiksemad asjad, millele ei teadnud kas tähelepanu pöörata. Pöördus ka Inglismaal politseisse, seal teda jälitati. Praegu on puudutatud isik loomas mingit karjääri, talle pakub huvi kontsertide korraldus, heategevus. Küsib, kas see on riiklik haigla. Märgib, et tal on depressioon, tahaks leida endale oma arstid erakliinikus, keda ta usaldab. Selgitab, et tal poleks pidanud käsi selja taha kinni panema. Liigutab käsi selja taha ja hakkab uuesti nutma, ütleb, et käsi siiamaani valutab. Agressiivse käitumise osas selgitab, et teda on kodus pekstud, ta kardab kui meesterahvas häält tõstab. Teised peavad taganema, kui ta seda palub, vajab ruumi.
7.Kohus kuulas ära puudutatud isiku ema ja vennad. Puudutatud isiku ema YY ei ole tütre käitumises midagi erilist tähele pannud ja tütar ei ole emale ka rääkinud probleemidest tervise või muuga. Samuti ei osanud ema kommenteerida tütre ja poegade omavahelisi suhteid. Tütar ei ole emaga kuigi lähedane, on olnud pigem vanaemade hoole all. Puudutatud isiku vennad MM ja TT avaldasid, et õel on varemgi olnud psühhiaatrilisi probleeme, sh on 3-4 aastat tagasi tehtud selle kohta Suurbritannias test, kus viidatud impulsiivsele käitumisele, ning viimase poole aasta jooksul on õe seisund halvenenud. Ka ema on haige. Vennad on püüdnud õde ravile suunata, sh käinud temaga koos psühhiaatriakliinikus, aga õde ei ole soovinud end ravida. Mõlemad vennad on õega vahelduva eduga suhelnud telefoni teel, viimane kohtumine oli pool aastat tagasi. Õega rääkida pole võimalik, ta ärritub, karjub ja sõimab. On saatnud tohutult süüdistavaid ekirju vendadele ja onule, etteheidetega, et vennad ahistavad, peksavad, võtavad ilma temata otsuseid vastu. Süüdistused on alusetud, sest vennad pole õega kokkugi saanud. Ka jälitamise jutt ei vasta tõele. MM on õelt telefoni teel küsinud, kus ta on, kuidas tal läheb ja millega ta tegeleb. Selle peale on õde ärritunud ja leidnud, et vend sekkub tema ellu. Nii vähe kui vennad ja õde on ettevõttes ametlikke otsuseid teinud (eelkõige dividendide väljavõtmise kohta), ei ole suuri konflikte olnud, otsustele on igaüks oma allkirja andnud. MM näitas õele ettevõtte dokumente ja andis selgitusi. Pärast bilansi nägemist hakkas puudutatud isik vendadelt raha nõudma. Puudutatud isik saadab vendasid süüdistavaid kirju ka suvalistele inimestele, sh nt isa endistele äripartneritele, kus mh väitis, et need ei soovi kaitsta Eesti metsa ja naiste õigusi. Pidevalt on õel mingid uued käitumismaneerid – üks päev on ta vegan, teine päev metsakaitsja. Kõik peavad temaga nõustuma. Kui mitte, siis ta ärritub.
8.22.12.2018 teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti (psühhiaater MM) kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire, täpsustamata äge psühhootiline episood (F23.9), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Käesoleval ajal ei ole võimalik tema suhtes kohaldada peale haiglaravi muud psühhiaatrilist ravi, sest haigustaju on puudulik ja esineb paranoiline suhtumis- ja tagakiusamisluul. Luulu tõttu võib isik olla ka ohtlik. Isiku tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse paigutamise eelduste äralangemist on raske prognoosida. Ekspert teeb ettepaneku ravi kestuseks kuni kolm kuud. Ravi kulgu jälgib ja korrigeerib raviarst.
9.Tulenevalt eelnevast on avaldus põhjendatud, puudutatud isik tuleb paigutada tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks täiendavalt kuni kolmeks kuuks. Ohtlikkus seisneb osalt selles, et haiguskriitika puudumise tõttu ei ole puudutatud isiku ravi väljaspool psühhiaatriahaiglat tagatud, kuna ta ei saa aru ravi vajadusest, mistõttu ei suudaks ta iseseisvalt ravi jätkata. Psühhiaatrite arvamusest ja eksperdiarvamusest nähtuvalt on puudutatud isiku vaimne seisund ebaadekvaatne ka praegusel ajal, seda vaatamata juba mõnda aega kestnud ravile. Puudutatud isiku seisund ei ole oluliselt paranenud. Tal on jätkuvalt paranoiline suhtumis- ja tagakiusamisluul. Ta ei ole võimeline tegema adekvaatseid otsuseid enda ravi suhtes. Arvestades seda, et puudutatud isiku seisund ei ole paranenud ka kontrollitud keskkonnas ravimite manustamisel, on esitatud asjaolude põhjal alust eeldada, et praeguses seisundis tahtest olenemata ravi lõpetamisel võib ta oma tervisliku seisundi tõttu väljaspool raviasutust käituda selliselt, et see ohustaks eelkõige tema enda elu ja tervist. Puudutatud isik on vendade sõnul kergesti ärrituv ja võib käituda impulsiivselt, mis nähtub ka tema käitumisest haiglas. Kohtu hinnangul viitab tema ohtlikkusele ka puudulik haiguskriitika, kuna ta ei saa aru oma haiguse tõsidusest. Samuti võib ta olla ohtlik teistele, arvestades asjaolu, et haiglasse saabumisel oli ta rahutu ja agressiivne, mistõttu vajas ka ohjeldusmeetmete rakendamist. 30.11.2018 ärakuulamisel õigustas ta agressiivset käitumist sellega, et teda on kodus pekstud, ta kardab kui meesterahvas häält tõstab ning teised peavad taganema, kui ta seda palub. Samuti muutus ta 01.12.2018 osakonnas rahutuks, sülitas, hammustas personali. Puudutatud isikul esinev raske psüühikahäire piirab olulisel määral tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Ekspert on leidnud, et ei ole võimalik osutada psühhiaatrilist abi ilma tahtevastase haiglaravita. Määruskaebus
10.07.01.2019 määruskaebuses palub puudutatud isik maakohtu määruse tühistada.
11.Puuduvad igasugused tõendid, mis õigustaksid kaebaja paigutamist psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamiseks. Samuti ei ole kohus põhjendanud kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut. Maakohus ei ole analüüsinud ühtegi kaebaja esindaja 02.01.2019 seisukohas esitatud väidet. Kohus ei ole analüüsinud eksperdiarvamust kriitiliselt ning on otsustanud sellest tulenevalt kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise liigselt kergekäeliselt. 22.12.2018 ekspertiisiaktis on lakooniliselt märgitud: „luulu tõttu võib isik olla ka ohtlik“. Ekspertiisist ei nähtu isegi see, kas kaebaja on väidetavalt ohtlik iseendale või kolmandatele isikutele.
12.Maakohus ei ole piisava põhjalikkusega hinnanud ohtlikkuse olemasolu lähitulevikus. Kohus ei ole hinnanud ohtlikkust objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt ning puudub ohu hindamine kindla nähtusena tulevikus (vt RKTKm nr 3-2-1-145-06, nr 3-2-1-81-07). Tsiviilasja materjalide hulgas puuduvad igasugused tõendid ja väited selle kohta, et kaebaja oleks kunagi ohustanud enda tervist, rääkimata elust.
13.Kohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata mitmeid objektiivseid asjaolusid ning kaalumata jäid ka tõendid, mis õigustavad kaebaja emotsionaalset käitumist. Kaebaja selgitas, et ta kahtlustas enda jälitamist ning pöördus abi saamiseks politsei poole. Kuna tegemist on emotsionaalselt väga raske teemaga, kaotas kaebaja kahjuks politseis enesevalitsuse ning puhkes nutma. Seejärel kutsus politseid kiirabi. Vahepeal oli kaebaja rahunenud ning soovis jätkata politseile ütluste andmist, kuid see ei õnnestunud, kuna kohale saabunud kiirabi soovis toimetada kaebaja psühhiaatriahaiglasse. Kiirabi soov toimetada kaebaja haiglasse oli arusaamatu, kuna esiteks ei saanud kaebaja aru, millisesse haiglasse teda toimetada soovitakse, lisaks ei saanud ta aru, mis põhjusel teda
haiglasse viia soovitakse, kuna tema eesmärk oli saada politseilt abi. Seejärel kasutas politsei kaebaja suhtes ka jõudu, mis olukorra rahunemisele kuidagi kaasa ei aidanud ning seepeale hakkas kaebaja ka karjuma. Kokkuvõttes oli tegemist äärmiselt traumeeriva sündmusega, mistõttu oli ka kaebaja reaktsioon tugev. Kohus on jätnud eelnimetatud faktilised asjaolud täielikult tähelepanuta. Asjaolu, et inimene on olnud mõnel hetkel enda elus (ja tugevas stressisituatsioonis) rahutu ning agressiivne, ei tõenda kuidagi seda, et inimene on rahutu ja agressiivne ka edaspidi. Samuti olukorras, kus politsei ei ole kontrollinud kaebaja kahtlusi seoses jälitamisega, ei ole võimalik väita, et tegemist on luulumõtetega. Samuti ei ole politsei teostanud ühtegi toimingut kaebaja vägistamise tuvastamiseks, mille tõendamine võib nüüd olla raskendatud, kuna möödunud on palju aega.
14.Lisaks ei ole kohus analüüsinud kaebaja isikuga seotud asjaolusid. Kui keskmise inimese puhul võib jälitamise hirm olla arusaamatu, siis kaebaja puhul on mitmed erilised asjaolud, mida arvestades võivad kaebaja kahtlused jälitamise osas olla põhjendatud. Kaebaja suhted enda vendadega on äärmiselt keerulised, mistõttu ta on mitmeid kuid viibinud/elanud Suurbritannias. Eelkõige kardab kaebaja, et tema jälitamise võivad olla korraldanud tema vennad, kes said ema kaudu teada kaebaja Eestis viibimisest. Kuna aga kaebaja ja tema vennad ning ema on OÜ Q ühisomanikud (kaebaja isa pärand on jagamata), kardab kaebaja, et tema vennad soovivad saavutada täielikku kontrolli OÜ Q üle ning kahjustada kaebaja majanduslikke huve.
15.Kaebaja ema on ärakuulamisel öelnud, et ei ole oma tütre käitumises midagi erilist tähele pannud. Kohus oleks pidanud lähtuma kaebaja ema ütlustest, kuna need on kõige erapooletumad. Jääb arusaamatuks, mis põhjusel kohus tugines vaid kaebaja vendade ütlustele ja ema ütlustega jäeti täies mahus arvestamata. Kohus on määruse tegemisel tuginenud kaebaja vendade ütlustele ja seda olukorras, kus kaebaja kahtlustab enda vendi kaebaja suhtes kuriteo toimepanemises. Eestisse saabudes suhtles kaebaja peamiselt emaga, mistõttu kaebaja ema ütlused on kõige usaldusväärsemad.
16.Käesoleval juhul tekitab psühhiaatriakliinikus viibimine kaebajale lisaks emotsionaalsetele üleelamistele ka otsest varalist kahju.
17.Kaebajale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht, et kaebaja ei suudaks iseseisvalt ravi jätkata, kui kaebaja väljendas enda soovi pöörduda ravi saamiseks teisse kliinikusse, et leida arst, keda ta usaldab. Menetluse edasine käik
18.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
19.10.01.2019 teatas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, et seoses puudutatud isiku seisundi paranemisega on lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 07.01.2019.
20.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
22.Ringkonnakohus ei nõustu, et täidetud ei olnud kaebaja psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kontrollinud piisavalt põhjalikult PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldusi. Asja materjalidest nähtub, et
puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Puudutatud isiku ravivajadus oli kolleegiumi hinnangul tõendatud eelkõige psühhiaatrite KT ja ML 20.12.2018 arvamusega ja 22.12.2018 ekspertiisiaktiga. Lisaks on maakohus ära kuulanud puudutatud isiku 30.11.2018 ning puudutatud isiku ema ja vennad 03.01.2019 ning leidnud tõendeid koosmõjus hinnates, et puudutatud isik tuleb paigutada tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks täiendavalt kuni kolmeks kuuks. Maakohus on vaidlustatava määruse p-s 11 põhjalikult põhjendanud, milles seisneb puudutatud isiku ohtlikkus nii endale kui teda ümbritsevatele inimestele. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu põhjendused puudutatud isiku ohtlikkuse osas piisavad. Maakohus on õigustatult leidnud, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane ning puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik ainult statsionaari tingimustes.
23.Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 kohaldamise eeldused, ei saa ringkonnakohus hinnata määruskaebuse väiteid selle kohta, et maakohus on jätnud arvesse võtmata asjaolud, mis õigustavad kaebaja emotsionaalset käitumist ning ei ole analüüsinud kaebaja isikuga seotud asjaolusid (suhted vendadega, OÜ-ga Q seonduv).
24.Puudutatud isik väidab määruskaebuses, et on nõus vabatahtliku raviga. Asjas esitatud muudest tõenditest nähtub samas, et puudutatud isik tegelikult ei mõista oma ravivajadust. Seega ei saa arvestada puudutatud isiku seisukohaga, et ta saab endale ravi korraldamisega ise hakkama.
25.Kaebaja ema ütlused selle kohta, et ta ei ole oma tütre käitumises midagi erilist tähele pannud, ei lükka ümber asjas kogutud muid tõendeid (s.o psühhiaatrite arvamus, ekspertiisiakt, kaebaja vendade ütlused), millest nähtub ravi vajadus.
26.Kaebaja leiab, et maakohus ei ole analüüsinud ühtegi 02.01.2019 seisukohas esitatud väidet. 02.01.2019 seisukohas esitatud väited kattuvad suures ulatuses määruskaebuses esitatud väidetega, millele on ringkonnakohus käesolevaga hinnangu andnud.
27.Kaebaja leiab, et maakohus ei ole põhjendanud kaebaja kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja valikut. Kohus otsustas paigutada kaebaja psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kuni kolmeks kuuks avaldaja avaldusest ja eksperdi arvamusest lähtudes. Samas on tähtaeg otseselt seotud ravivajadusega. Määruse kohaselt loeti tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 03.04.2019 või mõnel eelnevalt päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Asja materjalist nähtub, et käesolevaks ajaks on seoses puudutatud isiku seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.
28.Kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Kuivõrd kaebajal on lisaks lepinguline esindaja, kelle poolt esitatud määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad muud kaebajal tekkinud menetluskulud tema enda kanda (TsMS § 172 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.