Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsa (Laanemets) avaldus XX (X) õiguste peatamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.09.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets Puudutatud isik I (sissenõudja) YY XXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC Puudutatud isik (ik XXXXXXXXXXX), Erik Lepikson
Menetluse liik
(ik
II (võlgnik) XX esindaja vandeadvokaat
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 10.09.2018 määrus ja teha uus lahend, millega jätta kohtutäitur Marek Laanemetsa avaldus rahuldamata.
2.Rahuldada XX määruskaebus.
3.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni p 3 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Asjaolud
Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets esitas 01.06.2016 Harju Maakohtule avalduse XX (võlgnik) õiguste peatamiseks ja nende andmise keelamiseks. Avalduse kohaselt oli võlgniku suhtes algatatud YYi (sissenõudja) avalduse alusel täitemenetlus (täiteasi nr 014/2012/974). Nõude sisuks oli elatise võlg ja igakuine elatis 296,73 eurot alates 01.05.2012 kuni sissenõudja täisealiseks saamiseni. Nõude suurus oli 16 575,36 eurot, millest elatise võlgnevus 15 360,23 eurot (seisuga 21.03.2016) ja täitekulud 1 215,13 eurot. Sissenõudja seaduslik esindaja palus 01.03.2016 rakendada seaduses ette nähtud võimalust ja peatada võlgniku erinevad õigused ja load. Kohtutäitur hoiatas 07.04.2016 võlgnikku täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 1772 loetletud sanktsioonide kohaldamise eest. Tutvunud
võlgniku vastusega hoiatusele, leidis kohtutäitur, et hoiatuses märgitud õiguste ja lubade piiramine ei olnud võlgniku suhtes ebaõiglane ning palus kohtult järgmiste õiguste peatamist või nende andmise keelamist: jahipidamisõigus, mootorsõiduki juhtimisõigus, relvaluba ja relvasoetamisluba, väikelaeva ja jeti juhtimisõigus ning kalastuskaart.
2.Võlgnik oli seisukohal, et kohtutäituri avaldus tuli jätta rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda. Alused võlgnikule väljastatud lubade peatamiseks puudusid ja see oleks võlgniku suhtes ka äärmiselt ebaõiglane ning takistaks võlgniku toimetulekut. Võlgnik nõustus, et on sissenõudja elatise võlgnik ja ta ei ole kahe kuu jooksul korrapäraselt elatist maksnud. Samas ei püüdnud kohtutäitur elatist sisse nõuda võlgniku vara arvelt ning jättis tähelepanuta võlgniku põhjendused, miks oleks hoiatuses märgitud õiguste piiramine tema suhtes ebaõiglane ja takistaks toimetulekut. Võlgnikule kuulus 5%-line osalus K OÜ-s; 49,9%-line osalus Osaühingus A; 33,3%-line osalus H OÜ-s; 50%-line osalus P OÜ-s. Riiklikult tunnustatud ekspert arvas, et võlgniku osade väärtus Osaühingus A oli 224 539 eurot ja K OÜ-s 7 451 eurot. Kohtutäitur püüdis võlgniku osalust Osaühingus A võõrandada enamapakkumise kaudu, kuid ebaõnnestunult. Samas ei teinud kohtutäitur mistahes toiminguid ülejäänud osaluste võõrandamiseks. Ka ei selgitanud kohtutäitur välja H OÜ ja P OÜ osaluste väärtust. Seega oli täitmata TMS § 1771 lg-s 1 nimetatud eeldus, mille kohaselt on lubade peatamine võimalik üksnes juhul, kui kohtutäituril ei ole õnnestunud elatist sisse nõuda võlgniku vara arvelt. Õiguste ja lubade piiramine oli võlgniku suhtes ebaõiglane. Võlgnikul oli töösuhe R OÜ-ga, kus ta töötas valvemehaanikuna. Kuna tema peamine tööülesanne oli olla veo- ja liikurmasinajuht, oli tal töö tegemiseks vajalik juhilubade olemasolu. Samas kohas töö tegemiseks oli tal vajalik ka relvaloa olemasolu, sest ta valvas ka tehnikat. Kui võlgnikul nimetatud lube ei ole, kaotab võlgnik töö. Lisaks oli võlgnik P OÜ juhatuse liige, mis tegeles veesõiduki rentimisega koos meeskonnaga. Võlgnik oli renditava veesõiduki kapten. Ühtlasi korraldas P OÜ jahiturismi reise Pakrile. Seega piiraks võlgnikult väikelaeva juhtimisõiguse, relvaloa ja jahipidamisõiguse äravõtmine oluliselt tema suutlikkust endale elatist teenida ja seega ka täitemenetluse raames elatist tasuda. Kohtutäitur jättis eelneva kontrollimata ja sellega arvestamata. Eelnevale lisaks lasi võlgnik pisteliselt oma tuttaval sissenõudja kontole teha ülekandeid elatisevõla tasumiseks. Võlgnikule teadaolevalt oli sissenõudja pangakonto tema seadusliku esindaja faktilise kontrolli all ja sissenõudja seaduslik esindaja kandis ülekantud summad enda kontole.
3.Sissenõudja toetas kohtutäituri avaldust ja vaidles võlgniku seisukohtadele vastu. Võlgnik väitis, et vajab juhi- ja relvaluba töökohustuste täitmiseks ning töötasu saamiseks. Nimetatud töötasust jõudis sissenõudjani elatustoetusena 78 senti kuus, mis ei ole ligilähedalgi kohtu poolt määratule. Veel väitis võlgnik, et jahiloa omamine võimaldab võlgniku ühingul teenida kasumit. Selgusetuks jäi, et kui võlgnik tänu ülal nimetatud lubadele nii palju erinevaid tasusid teenis, siis kuidas ei olnud tal võimalik oma kohustusi poja ees täita. Võlgnik oli võimeline töötama raamatupidajana, mis ühtegi kohtutäituri poolt loetletud luba ei vajanud, kuid võimaldas teenida töötasu ja täita sissenõudja ees oma rahalisi kohustusi. Võlgnik hoidis pahatahtlikult kohustustest kõrvale, mille eest on teda ka kriminaalkorras karistatud. Sissenõudja seaduslik esindaja ei aktsepteerinud sissenõudja isiklikule kontole tehtud ülekandeid võlgniku elatisekohustuse täitmisena. Maakohtu määrus
4.Maakohus jättis rahuldamata võlgniku taotlused tõendite kogumiseks. Kohus rahuldas kohtutäituri avalduse ja peatas võlgniku järgmised õigused ja lubade kehtivuse: mootorsõiduki juhtimisõigus, väikelaeva ja jeti juhtimisõigus, relvaluba ja relvasoetamisluba, jahipidamisõigus, kalastuskaart. Ühtlasi selgitas kohus, et lõpetab võlgniku õiguse ja loa kehtivuse peatatuse ning temale õiguse ja loa andmise keelamise võlgniku avalduse alusel, kui täidetatud TMS § 1775 lg-s 1 sätestatud tingimused. Menetluskulud jättis kohus võlgniku kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puudusid. Kohus märkis, et õigused ja load loetakse peatunuks kohtumääruse jõustumisest ja samal ajal tuleb määrus edastada resolutsioonis loetletud ametiasutustele. Taotlused tõendi kogumiseks ja Swedbank AS-ilt sissenõudja pangakonto väljavõtete küsimiseks tuli jätta rahuldamata, sest täitedokumendi järgi tuli elatis tasuda sissenõudja seadusliku esindaja pangakontole ja sissenõudja esindaja ei aktsepteerinud muid viise. Seega, kui võlgnik tasus elatise otse sissenõudja kontole, ei saanud seda käsitleda elatise tasumisena sõltumata sellest, kas raha jõudis sissenõudja esindajani või mitte. Menetletava avalduse esitamiseks olid TMS § 1773 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimused täidetud, s.t täitur oli võlgnikule kätte toimetanud TMS 1771 lg-s 1 sätestatud tingimustele vastava hoiatuse ja võlgnik ei täitnud 30 päeva jooksul hoiatuse kättetoimetamisest vähemalt ühte TMS § 1771 lg-s 1 nimetatud tingimust. Vaidlust ei olnud selles, et võlgnik ei täitnud oma ülalpidamiskohustust sissenõudja ees ja tema suhtes algatati täiteasi nr 014/2012/974 lapse elatise võlgnevuse sissenõudmiseks. Võlgnevuse suurus oli 21.03.2016 seisuga 15 360,23 eurot ja kasvas pidevalt. Sissenõudja seadusliku esindaja pangakonto väljavõtte järgi pidas kohtutäitur kinni ja kandis lapse emale elatise katteks üle igakuiselt summasid vahemikus 0,78 eurot kuni 2,08 eurot. Samuti oli võlgnikku karistatud karistusseadustiku (KarS) § 169 järgi. Samuti oli tõendatud, et kohtutäituril ei õnnestunud elatist sisse nõuda võlgniku vara arvelt. Kohtutäitur tegi piisavaid pingutusi võlgniku vara võõrandamiseks, s.t arestis võlgniku osakud ja püüdis kõiki võlgnikule kuuluvaid äriühinguid võõrandada, kuid tulutult; arestis kõik võlgniku arveldusarved krediidiasutustes, kuid rahalised vahendid puudusid; arestis võlgniku töötasu, mis oli Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud miinimumpalga alammäär. Võlgnik ei tõendanud, et asus elatisnõuet täitma ja tasus vähemalt kahe kuu elatise; sõlmis sissenõudjaga elatise tasumiseks maksegraafiku kokkuleppe ja tasus vähemalt ühe kuu elatise. Seda ei nähtunud ka kohtuasja toimikust. Võlgnik väitis, et tasus otse sissenõudjale, kuid sellisel viisil elatise tasumine ei vastanud tsiviilasjas nr 2-10-50587 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses sätestatud tasumise korrale ja sissenõudja seaduslik esindaja ei aktsepteerinud sissenõudja kontole tehtud makseid elatise tasumisena. Järgnevalt hindas kohus, kas õiguste piiramine oli võlgniku suhtes ebaõiglane. Ainuüksi kriminaalasja otsustega (I ja II astme otsused) oli tõendatud, et elatise tasumisest kõrvalehoidumiseks puudus võlgnikul mõjuv põhjus. Ühtegi mõjuvat põhjust elatise tasumise võimatuse osas ei toonud praeguse menetluse kestel esile ka võlgnik. Samuti ei takistanud õiguste piiramine oluliselt võlgniku ja tema ülalpeetavate toimetulekut. Näiteks oli võlgnikul võimalik kohtutäituri kontrolli all endale kuuluvad osalused võõrandada ja saadud tulust end ja ülalpeetavaid elatada. Pealegi määrab äriühingu juhatuse liige, kes on samaaegselt osanik, endale makstava tasu suuruse ise. Kuigi võlgnik võis kaotada töö valvemehhaanikuna R OÜ-s, kui kohus talt mootorsõiduki juhtimise õiguse ja/või relvaloa ära võtta otsustab, ei piiranud see oluliselt võlgniku kui tööealise isiku võimalusi tööturul endale mootorsõiduki juhtimisõigust mittevajav töö leida. Kohus möönis, et juhtimisõiguse puudumine võis ahendada võlgniku töö leidmise võimalusi, kuid juhtimisõiguse olemasolu ei olnud vältimatu tingimus töö leidmiseks ja tööle asumiseks.
Pealegi väitis sissenõudja seaduslik esindaja, et võlgnik on kvalifitseeritud raamatupidaja ja küllap on töö valvemehhaanikuna fiktiivne. Pelgalt lümfooni ehk vereloome kasvaja diagnoosimine ei andnud alust arvata, et tal on juhtimisõiguse omamine oluline, sest talle ei olnud määratud töövõimetus või seatud arstide poolt piiranguid töö tegemisel. Ka oli tema elukoha läheduses ühistranspordi peatus ja ühistransporti kasutades oli võlgnikul võimalik sõita nii Tallinna kui Laagri suunal. Ka relvaloa omamine ei olnud võlgniku jaoks ülioluline. Võlgniku väitel vajas ta seda nii R OÜ-s töötamiseks kui P OÜ poolt jahiturismi reiside korraldamiseks. Puudus mistahes mõistlik põhjendus, miks just juhatuse liige peaks vajadusel olema äriühingu poolt korraldatavatel reisidel relvaluba omav isik. Pealegi ei teeninud võlgnik P OÜ juhatuse liikme ega osanikuna mistahes tulu. Tõendamata oli, et võlgnik vajas väikelaeva ja jeti juhtimisõigust. Väidetavalt tegeles P OÜ, mille juhatuse liige oli võlgnik, veesõiduki rentimisega koos meeskonnaga ning võlgnik oli renditava veesõiduki kapten. Samas ei tõendanud ainuüksi äriregistrisse tegevusala märkimine, et äriühing selle tegevusalaga tõepoolest tegeles ja sellelt kasumit teenis. Teiseks puudus mõistlik põhjendus, miks just võlgnik peaks vajadusel renditavat veesõidukit juhtima. Kolmandaks ei nähtunud asja materjalidest, et võlgnik teenis P OÜ juhatuse liikme ega osanikuna tulu. Kalastuskaardi äravõtmisele võlgnik vastuväiteid ei esitanud. Seega ei olnud kalastamise õiguse piiramine võlgniku suhtes ebaõiglane. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli kohtutäituri avaldus rahuldada ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel jätta võlgniku kanda. Sissenõujda ja kohtutäitur asja materjalidest nähtuvalt menetluskulusid ei kandnud. Võlgniku määruskaebus
5.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Kohus kohaldas ebaõigesti TMS § 1774 lg 2 p-te 1 ja 3 ning jõudis seetõttu ebaõige lahendini. Võlgnik maksis kolmandate isikute kaudu praeguse menetluse kestel sissenõudjale elatist kokku 3 560,76 eurot, mis jõudis tõenäoliselt sissenõudja seadusliku esindaja arveldusarvele. Arvestades, et võlgnikul oli kohustus tasuda elatist 296,73 eurot kuus, tasus kaebaja menetluse käigus enam kui 12 kuu elatise ehk kuus korda rohkem, kui oli nõutud TMS § 1774 lg 2 p-s 1. Kohtu lähenemine, et elatise maksmisena sai käsitleda üksnes selle tasumist sissenõudja seadusliku esindaja arveldusarvele, oli äärmiselt formalistlik ja irdus seaduse mõttest. Õiguste piiramine oli ebaõiglane ja takistas oluliselt võlgniku ning tema ülalpeetavate toimetulekut. Valvemehaanikuna R OÜ-s töötamiseks oli vajalik juhiloa ja relvaloa olemasolu. Oli kummastav, et ühelt poolt tuvastas kohus, et juhilubade kehtivuse peatamine tähendaks kaebajale sisuliselt töö kaotamist, kuid ei pidanud seda ebaõiglaseks ega toimetulekut ohustavaks asjaoluks. Kusjuures TMS-i asjakohaste sätete mõttes ei olnud oluline, kas lubade peatamine takistab võlgnikul uue töökoha otsimist või mitte. Veel oli arusaamatu, kuidas sai kohus leida, et võlgniku õiguste piiramine ei takista oluliselt võlgniku ja tema ülalpeetavate toimetulekut, sest võlgnik saaks endale kuuluvad osad kohtutäituri kontrolli all müüa, kui leidis eelnevalt, et kohtutäituril oli osade müümine korduvalt nurjunud. Samuti selgitas võlgnik, et juhatuse liikme tasu või dividendi maksmine ei olnud võlgniku otsustada. Selleks on vajalik kasumliku ühingu osanike enamuse tahe.
Samuti rikkus kohus õigusnorme, kui tugines lahendi tegemisel paljasõnalistele väidetele. Näiteks sellele, et võlgnik on kvalifitseeritud raamatupidaja ja tema töötamine R OÜ-s on fiktiivne. Menetluse edasine käik
6.Vaatamata kohtu vastavasisulisele palvele ei esitanud kohtutäitur ja sissenõudja seisukohti võlgniku määruskaebusele.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
8.Ringkonnakohus küsis 22.01.2019, tuginedes TsMS § 230 lg-tele 3, 4 ja lg 5 p-le 5, Swedbank AS-ilt sissenõudja pangakonto nr XXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtte perioodi 01.06.2016-22.01.2019 kohta ja väljavõtte saamisel küsis menetlusosalistelt sellele seisukohta. Seisukoha edastas kohtule üksnes võlgnik. Ringkonnakohtu seisukoht
9.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja kohtuasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 alusel tühistada ning teha esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus määrus, millega jätta kohtutäituri avaldus rahuldamata. Määruskaebus tuleb rahuldada. Kui võlgnik ei ole lapse elatise sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse ajal maksnud kolme kuu jooksul korrapäraselt elatist ja kohtutäituril ei ole õnnestunud seda sisse nõuda võlgniku vara arvelt, võib kohus sissenõudja nõusolekul ja kohtutäituri avalduse alusel, millele on eelnenud võlgniku hoiatamine, määrusega tähtajatult peatada võlgniku nende õiguste ja lubade kehtivuse, mis on sätestatud TMS § 1772 lg 1 p-des 1-5 (TsMS § 1772 lg 1). Tegemist on kohtu kaalutlusotsusega, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohus tuvastas õigesti, et sissenõudja soovis võlgniku õiguste peatamist ja õige isik esitas kohtule avalduse, olles võlgnikku eelnevalt hoiatanud, et TMS § 1772 lg-s 1 loetletud õigused ja lubade kehtivus peatatakse ning nende andmine keelatakse, kui ta ei täida vähemalt ühte TMS § 1771 lg 1 p-des 3 nimetatud tingimust. Samas leidis maakohus ebaõigesti, et praegusel juhul ei esinenud TMS § 1774 lg-s 2 nimetatud tingimusi, mil kohus ei peata võlgniku õigusi ega keela temale nende andmist. TMS § 1774 lg 2 p 1 järgi ei peata kohus võlgniku õigusi ega keela temale nende andmist, kui võlgnik on asunud elatisnõuet täitma ning on tasunud vähemalt kahe kuu elatise. Pärast kohtule avalduse esitamist 01.06.2016 on võlgnik kolmandate isikute kaudu sissenõudja arveldusarvele elatisnõude katteks tasunud kokku 9 199,14 eurot (3 858 eurot 22.12.2016; 1 780,38 eurot 06.06.2017; 1 780,38 eurot 07.12.2017; 1 780,38 eurot 19.06.2018), s.o kuni 29.01.2019. Sissenõudja on kostja alaealine laps, s.t piiratud teovõimega isik (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2) ja VÕS § 79 lg 2 esimese lause järgi, kui kohustus on täidetud piiratud teovõimega võlausaldajale, loetakse kohustus täidetuks, kui piiratud teovõimega võlausaldajale täideti kohustus tema seadusliku esindaja nõusolekul või kui seaduslik esindaja täitmise heaks kiitis. Praegu avaldas kostja kohtule kirjalikult, et ei aktsepteeri elatise tasumist otse lapse arveldusarvele. Samas väljendavad tema teod vastupidist.
Nimelt nähtub sissenõudja arveldusarvest, et suur osa võlgniku poolt (kolmandate isikute kaudu) sissenõudjale kantud summadest kanti edasi sissenõudja seadusliku esindaja arvelduskontole. Nii kanti 22.12.2016 võlgnikule laekunud 3 858 eurost 3 808 eurot üheksa maksega perioodi 23.12.2016-02.01.2017 jooksul sissenõudja seadusliku esindaja arveldusarvele; 06.06.2017 võlgnikule laekunud 1 780,38 eurost 1 511 eurot kaheksa maksega perioodi 15.06.2017-30.06.2017 jooksul sissenõudja seadusliku esindaja arveldusarvele; 07.12.2017 võlgnikule laekunud 1 780,38 eurost 1 750,38 eurot üheksa maksega perioodi 07.12.2017-23.12.2017 jooksul sissenõudja seadusliku esindaja arveldusarvele; 19.06.2018 võlgnikule laekunud 1 780,38 eurost 1 741,42 eurot kolme maksega perioodi 19.06.201721.06.2017 jooksul sissenõudja seadusliku esindaja arveldusarvele. Riigikohus on möönnud et heakskiit kui tahteavaldus ei pea olema tingimata väljendatud sõnades, vaid võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, s.t heakskiit kui tahteavaldus võib olla tehtud ka konkludentselt. Nii tuleks lugeda heakskiit antuks, kui vanem asub teise vanema poolt lapse kontole kantud raha kasutama (Riigikohtu 21.03.2007 otsus asjas nr 3-2-1-3-07, p 13). Nii kiitis sissenõudja seaduslik esindaja tegudega heaks võlgniku poolt kolmandate isikute kaudu elatise tasumise sissenõudja arveldusarvele vähemalt 8 810,8 euro ulatuses (3 808 + 1 511 + 1 750,38 + 1 741,42). Nimetatud summa on kordades suurem kui kahe kuu elatis. Seega puudus vajalik eeldus kohtutäituri taotluse rahuldamiseks, mistõttu ei saanud avaldust rahuldada. Eelneva tõttu puudus vajadus asuda hindama teisi määruskaebuse väiteid, mis lähtusid eeldusest, et võlgnik ei asunud elatisnõuet täitma ning ei tasunud vähemalt kahe kuu elatise. Ringkonnakohus soovitab hilisemate sekelduste vältimiseks võlgnikul tasuda elatis sissenõudja seadusliku esindaja arveldusarvele ning selgitab, et vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg-le 4 makstakse elatis iga kalendrikuu eest ette. Määruskaebus tuleb eespool märgitud põhjendustel rahuldada. Menetluskulud
10.Kooskõlas TsMS § 173 lg-ga 3 ja § 172 lg-ga ning lähtudes asjaoludest, et kohtutäitur esitas kohtule avalduse võlgniku erinevate õiguste peatamiseks, tuginedes seaduses sätestatud võimalusele ja avalduse esitamise ajal esinesid kõik selle eeldused; avaldus jääb rahuldamata pärast avalduse esitamist toimunud võlgniku tegevuse tõttu, jätab ringkonnakohus nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud poolte endi kanda.
11.TsMS § 660 lg 3 kohaselt saab hagita menetluses tehtud määruse peale edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. TMS § 1774 lg 6 järgi saavad menetlusosalised kaevata üksnes määruse peale, millega võlgniku õigus ja loa kehtivus peatatakse ning keelatakse temale õiguse ja loa andmine. Käesolev kohtumäärus ei ole vaidlustatav osas, milles kohus kohtutäituri avalduse õiguste peatamiseks rahuldamata jättis. Kohtumäärus on vaidlustatav menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 178 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.