2-19-131/13 - TSÜS - Isiku paigutamine haiglasse - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei olnud tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Seetõttu palus avaldaja TsMS § 534 lg 5 alusel pikendada esialgset õiguskaitset pärast nelja päeva kuni 40 päevani. 04.01.2019 psühhiaatri arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik haiglas ravil 29. korda. Sel korral tõi ta ravile AS Hooldekande asutuse töötaja haiguse ägenemise foonil kujunenud teisi häiriva ja rahutu käitumise tõttu toetatud elamisel. Puudutatud isik kasvas lastekodus (ema oli skisofreeniahaige, paigutatud hooldekodusse), hiljem sugulaste juures. Psüühikahäired ilmnesid 1983. aastal. Puudutatud isik viibis 3 korral haiglaravil, mille järgselt vormistati talle invaliidsuspension. Kliinilises pildis väljendusid meeleolukõikumised, millega kaasnesid skisofreeniale omased psühhootilised elamused. Varasemalt diagnoositi skisofreeniat afektiivsete kõikumistega. 2001. aastast diagnoositi skisoafektiivset häiret. Puudutatud isik on avaldanud kuulmismeelepetteid, laialdast suurus- ja paranoidset luulu (pidas end kaitsepolitsei ja välisministeeriumi töötajaks, kes teostab iseseisvalt luureoperatsioone). Patsient elas 2009. aastast hooldekodus. Viibis 2015. aastast tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi korras haiglaravil 2 korral: 23.07.-03.09.2015 ja 15.10.29.12.2015. Haiglas puudutatud isiku seisund ravi toimel paranes, ta rahunes, kuid haiguskriitikat ei kujunenud. Hooldekodusse naastes katkestas ta koheselt toetusravi ja seisund halvenes. Hulkus ringi, varastas kauplustest, ei söönud, ei maganud, avaldas suurusluulumõtteid, igasugustele piirangutele reageeris agressiivselt (sõimas, ähvardas). 2016. aastal seisundi ägenedes suunati puudutatud isik uuesti haiglaravile, mille foonil seisund stabiliseerus. 2018. aastal viibis haiglaravil 07.01-15.02 ja 22.02-15.03.2018. Haiglaraviga saavutati vaid osaline paranemine, ravisoostumus halb. Seekordselt saabus puudutatud isik vastuvõtule koos AS Hooldekande töötajaga, kuna ta oli käitunud toetatud elamisel ebaadekvaatsel. Esialgselt puudutatud isik nõustus raviplaaniga ning ta hospitaliseeriti ravilepingu alusel. 02.01.2019 hakkas puudutatud isik käituma provokatiivselt, ignoreerides osakonna reegleid, nõudes õigusi pöörduda politseisse ja muudesse institutsioonidesse. Nõudmistele mittevastamise korral süüdistas arste temavastases vandenõus ning nõudis statsionaarse ravi lõpetamist. Avaldas, et ei ole haige, ei põe psüühikahäireid ja tahab tegeleda erivõimetega, milleks on tuleviku nägemine ja aja peatamine. Samuti kirjutas puudutatud isik oma avalduses, et arvab, et teda tahetakse tappa ja vägistada kellegi tundmatu isiku poolt. Arvestades haiguse varasemat anamneesi ja viiteid haiguse ägenemisele vajas puudutatud isik oma turvalisuse tagamiseks tugevdatud järelevalvet ja ravi jätkamist, mistõttu otsustasid psühhiaatrid jätkata tahtest olenematut ravi 03.01.2019 kell 10.26. Puudutatud isik põeb rasket psüühilist haigust (skisoafektiivne häire F25.0) Haigus on ägenenud, puudutatud isik on maniakaalne, kaasuvaks alkoholi liigtarbimine, esinevad suurusluulumõtted, käitumine on mõjutatud haiguslikest elamustest. Puudutatud isik ei ole oma seisundist lähtuvalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisundit ja varasemat ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek sotsiaaleluruumi tingimustes 4-päevase haiglaravi tulemusena, mistõttu taotletakse puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamist, temale psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamseks haiglatingimustes 40 päeva vältel, arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Maakohtu määrus

2.Maakohus rahuldas määrusega taotluse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 03.01.2019 kella 10.26-st kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus määras lugeda esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatuks 11.02.2019 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtuvalt vajas puudutatud isik esialgse õiguskaitse korras tahtevastast kinnisesse asutusse paigutamist neljaks päevaks ja taotletakse tähtaja pikendamist 40 päevani. Kohus pidas tõendatuks, et puudutatud isikul on raske psüühiline haigus (skisoafektiivne häire F25.0). Momendil on haigus ägenenud – puudutatud isik on maniakaalne, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega, olles ohtlik eelkõige iseendale kui ka teatud määral ümbritsevatele. Puudutatud isiku käitumine on kohati agressiivne, ettearvamatu, kontrollimatu ning ta käitumine on juhitud haiguslikust seisundist. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus kuulanud ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Raviarst avaldas ärakuulamisel, et puudutatud isiku seisund on sama, mis kohtule esitatud arsti kirjelduses. Patsient on varasemalt vältinud ravimite võtmist, olnud vägivaldne ja on alust arvata, et see võib korduda. Osakonnas käitub maniakaalselt – tuleb arsti kabinetti mitu korda päevas, millal soovib ja keeldub lahkumast, lööb jalaga uksi, kuulab öösel kõvasti muusikat, on väga sekeldav, tahab käia mööda asutusi. Puudutatud isik tõi ärakuulamisel esile, et arstid ei suhtle temaga piisavalt ja ta kirjutas nende peale kaebuse. Tunnistab, et kuulab öösel valjult muusikat, paugutab uksi ja tõstab häält, kui ei saa seda, mida nõuab. Peab haiglat teiseks koduks, kuid on nõus ka kodus ravimeid tarvitama, kuigi on perioode, kus on unustanud ravi. Peab end terveks, sest on väga aktiivne, kui on haige, siis on depressioonis. Ei nõustu ühegi kohtulahendiga. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas taotlust. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid ei aitaks nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Maakohus leidis, et arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isikul esineb psüühiline haigus, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna iseendale. Kohtu hinnangul kujutas puudutatud isik ohtu iseendale ja teistele seetõttu, et tema käitumine on ettearvamatu, vägivaldne. Psühhiaatrite sõnul on patsient ohtlik iseendale, ta ei mõtle selgelt, ei tunnista