Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isikule tahtest olenematu ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras ja taotlus esialgse õiguskaitse pikendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. detsembri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXX) riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Raivo Bergson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 27. detsembri 2018. a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (TsMS § 543). Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; SA PERH) Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas 27. detsembril 2018 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik;
1(6)
patsient) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset, paigutades patsiendi tahtest olenematule ravile 4 päevaks ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani.
2.Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibis puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikus ravil esmakordselt 24. augustist kuni 24. septembrini 2012. Eelnevalt oli puudutatud isik pöördunud vastuvõtule depressiivsete kaebuste tõttu. Ta hospitaliseeriti haiglasse kiirabiga kodust poja saatel. Eelneva 1,5 aasta jooksul oli episooditi avaldanud luulumõtteid jälitamisest ja mürgitamisest. Patsient oli veendunud, et 14-aastane poeg, kellega ta koos elas, püüab teda tappa. Avaldas, et pojale on kõrva pandud aparaat, mille kaudu kästakse pojal teda tappa, ja ta põgenes kodust hirmu tõttu. Tundis end kiiritatavat ja kahjustatavat ka kodutehnika kaudu. Eelnevatel nädalatel olid esinenud kuulmismeelepetteid, mille sisu keeldus avaldamast, arvas, et tema 2 poega ja haiglapersonal teavad neid asju isegi. Kaebas, et kodus käivad tema äraolekul ohtlikud võõrad, kes on nihutanud mööblit ning talle on unerohtu pannud salaja kohvi sisse. Oli teinud ka politseile avalduse, et teda kahjustatakse ja jälitatakse ning kiiritusega tekitatakse tema põlvedesse, selga ja pähe valu. Nii politsei kui ka perearst olid palunud tal ravile pöörduda psühhiaatriahaiglasse, kuid patsient ennast haigeks ei pidanud ja ravivajadust ei tunnistanud. Haiglasse saabudes oli patsient selge teadvusega, pidurdatud, napisõnaline, aeglase ja tõkestatud kõnega, alanenud meeleolus, kuulmismeelepetetest ja luulumõtetest hõivatud. Ravi rakendati patsiendi koostöövalmiduse puudumise tõttu tahtest olenematu ravi korras. Diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire. Psühhoosivastase raviga patsiendi seisund paranes, planeeriti psühhoosivastane toetusravi aripiprasooliga. Haiglaravi järgselt kujunes depressiivne periood, mistõttu läbis korduva haiglaravikuuri 3. jaanuarist kuni
18.jaanuarini 2013, püstitati depressiivse skisoafektiivse häire diagnoos, psühhoosivastaseks raviks määrati amisulpiriid. 2013. a käis korrapäraselt psühhiaatri vastuvõttudel ja kasutas toetusravi. 2014. a algul vahetati ravimit, seejärel väljastati retseptikeskuse andmetel vaid retsepte rahustitele ja uinutitele. 2015. aastast korrigeeriti taas psühhoosivastast raviskeemi korduvalt, kasutas lühiaegselt haloperidooli ja seejärel kvetiapiini. 2017. aastal kombineeriti kvetiapiini aripiprasooliga, kuid alates maikuust 2017 enam psühhiaatri vastuvõtule ei pöördunud. Kehalise tervise osas on esinenud hüübimisprobleemid, käesolevalt hematoloogilist ravi ei ole määratud. Käesoleval aastal on korduvalt pöördunud erinevate eriarstide poole kehaliste kaebustega, on teostatud uuringuid. Psühhiaatrilisi ravimeid ei ole kasutanud. Abikaasa andmetel patsient haigestumisest saadik ei ole tööl käinud, olnud kodune, ravi kasutanud ebakorrapäraselt. Ajuti on esinenud psühhoosi ägenemisi, mille puhul tundnud end robotina, väitnud, et tema keha ei ole tema oma, lähedased ei ole tegelikult tema lähedased. Käesolev haigushoog on olnud varasematest kestvam. On esinenud elavad kuulmismeelepetted, väidab, et korteris käivad võõrad isikud, tema keha on „bioroboti“ oma, kaetud armidega. Patsient on olnud lärmakas, kuri, öösiti ei maganud. Patsient kutsus ise politsei, kelle saabumisel oli lamp laest alla võetud, must ja puhas pesu segi loobitud. Patsient oli rahutu ja kõvahäälne, süüdistas endalt pesu ja raha varguses, väitis, et tema keha ei ole tema keha. Patsiendi ebaadekvaatse ja rahutu käitumise tõttu kutsuti kiirabi ja ta toimetati haiglaravile psühhiaatriakliinikusse. Vastuvõtul oli aktiivne, sekeldav, lärmakas, psühhoosielamustest hõivatud, igasugusest koostööst keeldus, mistõttu hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 25. detsembril 2018 kell 00.54. Osakonnas vaatamata ravile ei ole ta rahunenud, vestlusel riietab end lahti, demonstreerib oma suguorganeid, väidab et
2(6)
kõikjal on armid ja see ei ole tema keha. Ravimeid ei olevat kodus tarbinud, kuna need olevat varastatud.
3.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, segatüüpi skisoafetiivne häire, tema käitumine on meelepettelistest elamustest ja luulumõtetest hõivatud, rahutu ja tasakaalutu ning oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Patsiendi seisundit ja senist ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine ja patsiendi iseseisev toimetulek kodustes tingimustes 4-päevase haiglaravi järgselt, mistõttu on psühhiaatrite hinnangul vajalik tema tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi jätkamine haiglatingimustes 40 päeva vältel. Maakohtu määrus
4.Maakohus rakendas 27. detsembri 2018. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja andis loa paigutada puudutatud isik tema tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 (nelikümmend) päeva. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt psühhoosivastaste ning meeleolu stabiliseerivate ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Maakohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 2. veebruaril 2019. a või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.
5.Maakohus märkis määruse põhjendustes, et avaldaja esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 25. detsembril 2018 kell 00.54 ning arvamuse andmise ajaks ei ole patsiendi seisund paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle. Puudutatud isiku raviarst dr KE selgitas, et patsiendil on olnud viimasel ajal jälitamisluulud, talle näib, et teda kiusatakse. Haiglasse saabudes oli ta üpris kuri ning võis tõugata teisi haigeid. Ta soovib kogu aeg esitada avaldusi.
6.Puudutatud isik selgitas, et haiglas teda ravida ei ole vaja. Ta on olnud ravil ja see ei aidanud. Haiglasse sattus nii, et kutsus ise politsei. Elukaaslane tõmbas lambi maha, tema pidi seetõttu olema pimedas. Elukaaslane loopis ka riideid siia-sinna, aga tema pimedas koristada ei saanud. Lamp enne vilkus ja sellest hakkas arvutisse tulema mingeid horoskoope, mida ta tellinud ei olnud. Ta keeras lambi lahti ja seal oli 6 juhet ning jagaja vahel. Tal on olnud suuri probleeme AH-ga. Elektrik tegi midagi valesti. Siis hakkas toimuma nii, et erinevatest pistikutest kadus vool ära ja tuli tagasi. Politsei kutsus ta ka sellepärast, et tema küüntel ja kehal on jäljed, mida ei ole seal varem olnud. Ei ole ju normaalne, kui küüntel on sellised muljumisjäljed, nagu oleks mingi roboti tehtud. Psühhiaatrilisi ravimeid talle määratud ei ole. Rinna peal on ka jäljed, mida saab prillidega vaadata.
7.Maakohus märkis, et advokaat toetab esitatud taotlust. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
8.Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, asus maakohus seisukohale, et on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, segatüüpi skisoafektiivne häire. Tema käitumine on meelepettelistest elamustest ja luulumõtetest
3(6)
hõivatud, rahutu ja tasakaalutu ning oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Ta on lärmakas, kuri, öösiti ei maga. Ravimeid ei ole kodus tarbinud, kuna väitis, et need on varastatud. Tal esinevad kuulmismeelepetted ning ta väidab, et korteris käivad võõrad isikud. Tal esineb meelepetteid ka enda keha osas. Tema käitumine on ettearvamatu ja agressiivne, täiel määral haiguslikest elamustest tingitud ning oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline ravivajadust ise hindama. Patsient vajab rahustavat ja psühhoosivastast ravi haiglatingimustes. Kodune ravi ei ole praegusel juhul võimalik. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Puudutatud isiku praegust seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele.
9.Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning maakohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt psühhoosivastaste ning meeleolu stabiliseerivate ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
10.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
11.Määruskaebuse kohaselt on puudutatud isik enda sõnul täiesti terve, arstide huviorbiiti sattus eksituse tõttu ja haiglaravi tegelikult ei vaja. Kodus toimus intsident, mille käigus tõmbas tema elukaaslane laest alla lambi. Arvati, et seda tegi tema ja kutsuti politsei. Ravimeid võib võtta ka ise kodus, kui vajadus tekib. Kogu ta keha on kaetud armidega, kuid kes seda tegi või kuidas need tekkinud on, ta ei tea. Vahel tundub, et ta oleks tehtud nagu silikoonist, aga haiglas ei taha keegi sellega tegeleda. Väljaspool haiglat leiaks ise abi.
12.Puudutatud isiku hinnangul ei ole ta ohtlik endale ega teistele, mistõttu ei ole täidetud tema haiglasse paigutamise tingimused. Samuti ei ole millegagi tõendatud, et vajadusel ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Menetluse edasine käik
13.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Avaldaja hinnangul esinevad kõik tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamise kriteeriumid.
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
15.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
16.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused ei ole puudutatud isiku suhtes täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkumata välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lõike 1 kohaldamise
4(6)
eeldused. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (segatüüpi skisoafetiivne häire) ning tahtevastase ravi kohaldamiseks ja haiglasse paigutamiseks andis aluse tema haiguslikest elamustest mõjutatud ettearvamatu käitumine, mis oli nii ennast kui ka ümbritsevaid ohustav.
17.Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul tõendatud eelkõige avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusega ja määruskaebusele 14. jaanuaril 2019. a esitatud raviarsti vastusega. Lisaks on määruse põhjendustest nähtuvalt maakohtu kohtunik puudutatud isiku ära kuulanud ja veendunud vahetult tema tervisliku seisundi vastavusele raviarsti antud arvamusega. Puudutatud isik toimetati ägeda psühhoosi tõttu psühhiaatriakliinikusse ning kuna psühhiaatrite järelduste kohaselt on puudutatud isik oma seisundist tuleneva haiguskriitika puudumise tõttu võimetu ise ravi vajaduse üle otsustama, ei saa arvestada puudutatud isiku enda seisukohaga, et ta haiglasse paigutamist ja tahtevastast ravi ei vaja. Psühhiaatrite arvamustest nähtuvalt ei ole puudutatud isik vabatahtlikult järjepidevalt ravimeid võtnud, mis on põhjustanud tagasilanguse tema tervislikus seisundis. Puudutatud isiku tervislikust seisundist tingituna ei ole ta võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmisest keeldumise osas. Seetõttu ei olnud maakohtul põhjust arvata, et tahteavastase ravi kohaldamiseks puudub vajadus.
18.Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Praegusel juhul seisneb raviarsti hinnangul puudutatud isiku ohtlikkus enda ja ümbritsevate suhtes eelkõige selles, et patsiendil puudub haigustaju, tema käitumine on täiel määral psühhoosielamustest juhitud, mistõttu haiguslikest elamustest tulenevalt käitub ta nii ennast kahjustavalt ja ohtu seades kui „enesekaitseks“ ümbritsevaid rünnates. Patsient tunneb end mõnitavatest kuulmismeelepetetest, kahjustus- ja seksuaalse sisuga mõjustuselamustest tulenevalt alavääristatuna ja piinatuna, on usaldamatu, süüdistav, konflikte provotseeriv ja verbaalselt agressiivne ning ründav kõigi ümbrisevate (elukaaslane, kaashaiged, meditsiinipersonal jm) suhtes. Asja materjalist nähtuvalt hospitaliseeriti puudutatud isik tema ebaadekvaatse psühhoosielamustest hõivatud käitumise tõttu, kui ta ise kutsus endale koju politsei, kes omakorda pidas vajalikuks kiirabi sekkumist. Puudutatud isikul esinevad meelepetted nii enda keha osas, väites, et tema keha on „bioroboti“ oma, kaetud armidega, kui ka ümbritseva suhtes, väites, et tema korteris käivad võõrad, varastavad tema ravimeid, kahjustavad elektrisüsteeme ja paigutavad korterisse jälitusseadmeid (mistõttu asus ta ise elektrisüsteeme lahti võtma). Määruskaebuses arvab puudutatud isik, et tema keha on tehtud silikoonist ja heidab ette, et haiglas ei taha keegi sellega tegeleda, ning arvab, et väljaspool haiglat leiaks ta sellele probleemile ise lahenduse. Kirjeldatu põhjal arvab ringkonnakohus, et puudutatud isik ei mõista enda haigushoo tõsidust. Kolleegium nõustub asjas esiletoodu alusel maakohtuga, et puudutatud isik ei ole hetkel oma vaimse tervise seisundi tõttu võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist, ta ei ole suuteline aru saama oma tegude tähendusest ja neid adekvaatselt juhtima. Asjaolude kirjeldusest nähtuvalt on puudutatud isiku luulumõtted sellised, mille ajel ta võib panna end ohtlikku olukorda või asuda teisi ohustama. Seega on kolleegiumi hinnangul praegust haigushoogu arvestades ja varasemat ravikogemust hinnates reaalne oht, et ilma ravita muutub puudutatud isik oma luulumõtete ajel ohtlikuks nii endale kui ka ümbrisevatele.
19.Puudutatud isik leiab määruskaebuses, et ei ole millegagi tõendatud, et vajadusel ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Nagu eelnevalt märgitud, et ole asja materjalist nähtuvalt puudutatud isik oma seisundist tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima ilma ravita oma käitumist, olles seejuures ohtlik nii endale kui
5(6)
ümbritsevatele. Patsient ei ole haiglaravile eelnevalt järginud ravisoovitusi, ei ole pöördunud ambulatoorsele vastuvõtule. Seega ei ole ta olnud järjekindel koduse ravi kasutamisel. Haiglasse toimetamisel eitas ravivajadust ja keeldus igasugusest koostööst, sh ravist. Raviarsti vastusest määruskaebusele nähtub, et vastuseis ravile ja haiguskriitika puudumine on püsinud ka järgnevalt. Ravita jäädes püsib tema käitumine ettearvamatu, agressiivse ja ohtlikuna nii patsiendile endale kui ümbritsevatele. Seega ei ole haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu muu psühhiaatriline abi võimalik ega piisav.
20.Seega, arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Arvestades eeltoodut ei anna määruskaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks.
21.Täiendavalt märgib kolleegium maakohtu määruse osas, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15513, p 46.3 teine lõik).
22.Kolleegiumi hinnangul ei anna see minetus praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks. Avaldaja esitatud taotlusest nähtuvalt oli arstidel juba esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkinud veendumus, et puudutatud tervisliku seisundi ägenemise kontrolli alla saamine võtab rohkem kui neli päeva. Samuti on maakohus määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda. Maakohtule oli koos avaldaja taotlusega esitatud kahe psühhiaatri ühine arvamus, mille kohaselt on esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine 40 päevani vajalik. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud arvamus käsitletav psühhiaatri või muu pädeva arsti arvamusena TsMS § 534 lg 5 teise lause tähenduses. Seega olid kolleegiumi hinnangul sisuliselt täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Maakohus on ka põhjendanud, miks oli vajalik esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päevani. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega.
23.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.