Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 17. detsembri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17. detsembri 2018 määrus tühistada osas, millega kohus pikendas esialgset õiguskaitset 40 päevani ning lubas kohaldada XX suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 23. jaanuarini 2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohtu määrus jätta muutmata esialgse õiguskaitse rakendamise osas kuni nelja ööpäevani.
2.Lugeda maakohtu määruse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 1) Rakendada esialgset õiguskaitset ja lubada kohaldada XX suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 17. detsembrini 2018. 2) Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 17. detsembril 2018 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. 3) Kohaldada XX suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad riigi kanda.
5.Määrus kätte toimetada menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).
Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja, kliinik) esitas
16.detsembril 2018 Harju Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks (taotlus), millega taotles XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja tema paigutamist psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni ning ühtlasi palus seda aega pikendada 40 päevani ja lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvates tahtest olenematu ravi otsusest.
2.Puudutatud isik toodi 14. detsembril 2018 kliiniku vastuvõttu suunatuna polikliinikust, kuna oli tarvitanud alkoholi suuremas koguses pikema aja vältel. Saabudes vastuvõttu isik värises, oli teadvusel ja napisõnaline, vastas aeglaselt, olekult ärevil, tema mõttekäik oli üldiselt sihipärane. Märkega „alkoholvõõrutus deliiriumi tõttu krampidega“ hospitaliseeriti ta tahtest olenematult uuringutele ja ravile 14. detsembril 2018 kell 12.02.
3.Psühhiaatrite VL ja KI arvamusest nähtub puudutatud isiku haigestumise ja haiguse kulgemise kohta järgmine. Puudutatud isik pöördus alates 31. maist 2018 alkoholiprobleemide tõttu dr K vastuvõtule. Viimati käis ta dr O vastuvõttudel alkoholvõõrutuse tõttu juunist – oktoobrini 2018. Viimastel päevadel enne 14. detsembril 2018 polikliinikusse tulekut olid tal süvenenud paanikahood, ärevus, masendus ja depressioon. Varasemalt ravitud ärevusega depressiooni ja on ebaregulaarselt tarbinud fluoksetiini. Puudutatud isiku seisund on halvenenud – tal tekkisid tõsised psühhootilised sümptomid, keha värisemine süvenes, kujunes segasusseisund ja meelepetted. Ravile allub seisund väga raskelt, ta vajab ohjeldamist ja korduvat infusioonravi koos vajaliku medikamentoosse raviga. Puudutatud isiku psüühiline seisund on raskelt häiritud, kogu tema käitumine lähtub alkoholdeliiriumist tingitud psühhoosist, ta on ettearvamatu, kõrvalseisjaile mõistetamatu ja ebaadekvaatne. Ravita jäädes ja väljapool haiglat on ta ohtlik nii endale kui teistele. Seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
4.Raviarst avaldas ärakuulamisel maakohtule, et jääb esitatud arvamuse juurde. Puudutatud isiku ema avaldas raviarstile, et puudutatud isikut on 2015. aastal ravitud ärevushäire tõttu. Viimasel ajal haigus süvenes, ta läks naisest lahku, tarvitab alkoholi ja tööl ei suuda käia. Paar päeva tagasi ütles emale, et tahab ennast ära uputada, käis mere ääres. Tuli aga ise tagasi, oli määrdunud ja haises. Tal on ka kaks alaealist last, kuid nende eest ei suuda hoolitseda.
2 (6)
5.Maakohtul puudutatud isikuga 17. detsembril 2018 kontakti saada ei õnnestunud.
6.Puudutatud isiku esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras.
MAAKOHTU MÄÄRUS
7.Maakohus rahuldas 17. detsembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse, kohaldas esialgset õiguskaitset ja pikendas seda 40 päevani lubades kokkuvõtvalt kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 23. jaanuarini 2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Ühtlasi määras maakohus, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
7.1.Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. PsAS § 13 lg 1 kohaselt esitab esialgse õiguskaitse rakendamise taotluse isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja isiku haigla psühhiaatriaosakonda paigutamiseks isiku elukoha järgne valla- või linnavalitsus, isiku eestkostja või haigla pea- või ülemarst haigla tegevuskohajärgsele kohtule.
7.2.Avaldusest ja selle lisatud arvamusest järeldas maakohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada nii enda, kui ka ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut. Arstide arvamuse kohaselt on puudutatud isiku psüühiline seisund raskelt häiritud. Kogu tema käitumine lähtub alkoholideliiriumist tingitud psühhoosist. Ta on ettearvamatu, kõrvalseisjaile mõistetamatu, ebaadekvaatne. Ravita jäädes ja väljaspool haiglat on ta potentsiaalselt ohtlik nii endale kui ka ümbrisevatele. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Seetõttu tuleb puudutatud isiku suhtes kohaldada esialgset õiguskaitset ja paigutada ta neljaks päevaks kinnisesse asutusse.
7.3.Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma ta piisavat arusaama ravivajadusest. Seisundist tingituna ei ole ta võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmisest keeldumise osas. Seetõttu tuleb puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
7.4.Puudutatud isikuga maakohtul kontakti saada ei õnnestunud. Siiski leidis kohus, et isik ei mõista ravivajadust ja tema pikemaajaline haiglas viibimine on vajalik, kuna haiguskriitika puudub. Ta on avaldanud suitsiidmõtteid, mistõttu on ohtlik eelkõige iseendale, kuid ka teistele, kuivõrd peab aegajalt hoolitsema oma 2- ja 5-aastase lapse ees. Eeltoodust tulenevalt tuleb pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest.
7.5.Ühtlasi märkis maakohus, et ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest.
3 (6)
MÄÄRUSKAEBUS
8.Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada, kuna pole ühtegi seaduslikku alust tema tahtevastaseks ravimiseks ja vabaduse võtmiseks. Puudutatud isik ei nõustu põhimõtteliselt tema suhtes kohaldatud menetlusega. Ta ei mäleta ärakuulamist ja leiab, et sellises seisundis ei tohi ei kohus ega arstid mingeid toiminguid tema suhtes teha. Kui isik on koomas, siis tuleb oodata, millal ta teadvusele tuleb ja annab oma nõusoleku. Puudutatud isik tuli ise haiglasse ja teda ei pea tahtevastaselt ravima. Pealegi viidi ta vahepeal 2. osakonda, kus on kergem režiim, kuid seal tekkis pahandus. Nüüd on ta
3.osakonnas, mis on täielik vangla ja elamiskõlbmatu. Tänavatel on palju teisi joodikuid, keda ei peeta haiglas kinni. Kahtlane on ka see, et kohtumäärus allkirjastati digitaalselt, mitte käsitsi. See annab alust arvata, et mingit kohut polnudki.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 7. jaanuaril 2019.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 4 alusel tühistada osas, millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes rakendatud esialgse õiguskaitse tähtaega ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 23. jaanuarini 2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Vaidlustatud määrus jääb muutmata esialgse õiguskaitse rakendamise osas kuni neli ööpäeva. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud alused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks. TsMS § 534 lg 1 sätestab, et kohus võib avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Määruskaebusega ei ole vaidlustatud psüühikahäire esinemist, selle raskust ega ka asjaolu, et psüühikahäire piirab isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seega ei ole määruskaebemenetluses enam vaidluse all, kas PsAS § 11 lg 1 p 1 eeldused on täidetud.
12.Põhjendatud ei ole kaebuse etteheide maakohtule, et määrus on allkirjastatud digitaalselt. TsMS § 441 lg 1 ja § 463 lg 2 kohaselt vormistatakse kohtumäärus eesti keeles elektrooniliselt ja varustatakse selle teinud kohtuniku digitaalallkirjaga. Ainult kohtust või kohtunikust sõltumatul põhjusel võib kohtulahendi vormistada ja allkirjastada paberil (TsMS § 441 lg 2).
4 (6)
13.Põhjendatud on aga määruskaebuse väide, et ärakuulamine toimus puudutatud isikut küsitlemata. See rikkumine toob kaasa vaidlustatud määruse osalise tühistamise. Maakohus rikkus TsMS § 534 lg 5 teist lauset, kui pikendas esialgset õiguskaitset 40 päevani ilma puudutatud isikut tegelikult ära kuulamata ja kaalumata, kas esinevad esialgse õiguskaitse pikendamise alused. Viidatud lõike esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. See toiming ei eelda isiku ärakuulamist. Sama lõike teise lause kohaselt saab alles pärast isiku enda ärakuulamist asjaomast tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esialgse õiguskaitse puhul TsMS§ 534 lg-te 3 ja 4 järgi on ärakuulamine reegel, millest võib vaid erandjuhul kõrvale kalduda. Toimikust ei nähtu, et puudutatud isik oleks ära kuulatud. Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et puudutatud isikuga 17. detsembril 2018 ärakuulamisel kontakti saada ei õnnestunud. Samas kohus ei põhjendanud, miks ei ole isikut ära kuulatud pärast esialgse õiguskaitse (algse kestusega neli päeva) rakendamist, nagu näeb ette TsMS § 534 lg 4. Puudutatud isiku esindaja tasutaotlusest nähtub, et tal kulus veerand tundi puudutatud isikuga kohtumisele, mis toimus samal päeval ca tund aega hiljem. Sellest järeldub, et sel ajal oli võimalik isikuga suhelda, sest vastasel juhul puuduks korduval käigul isiku juurde igasugune vajadus, aga seda ei ole maakohus 18. detsembri 2018 määruses esindajale ette heitnud. Ilmselt oleks ka kohtunikul olnud võimalik puudutatud isikuga hiljem vestelda.
14.Lisaks ei nähtu vaidlustatud määrusest põhjendused, miks tuli esialgset õiguskaitset pikendada olukorras, kus põhimenetluse taotlus oli esitamata. TsMS § 534 lg-st 5 tervikuna tuleneb, et kohus saab esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (Riigikohtu 19. veebruari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15513, p 46 teine lõik). Ringkonnakohus leiab, et isiku tegeliku ärakuulamise takistus on üks võimalik põhjus mitte teha mõlemat otsustust korraga ja sama määrusega. Ka käesoleval juhul asjakohane eelviidatud Riigikohtu määruse p 46 kolmandas lõigus märgitud seisukoht, et kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva (nii nagu on tõdenud psühhiaatrid puudutatud isiku osas), tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist. Esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks kehtiva õiguse järgi olema erandlik ja põhjendatud nt juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha. Asja materjalidest ei nähtu mõistlikku põhjust, miks sel viisil ei saanud toimida. Ringkonnakohus möönab, et kehtiv õigus on mõneti ebaselge ega tarvitse piisavalt järgida neid eesmärke, mida seadusandja normide kehtestamisel silmas pidas. Sellele juhtis Riigikohus tähelepanu käesolevas punktis juba viidatud lahendis, aga TsMS § 534 sõnastust ei ole muudetud. Ka praegu näeb see ette esialgse õiguskaitse regulatsiooni, mis TsMS § 4771 sätete kohaselt saab vähemalt üldjuhul kaasneda üksnes põhiavalduse lahendamisega.
15.Eeltoodust tulenevalt on maakohtu määrus osas, millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset, põhjendamatu ja tuleb tühistada. Ringkonnakohus ei saa teha sama taotluse kohta uut määrust, sest esialgse õiguskaitse periood lõppes enne määruse tegemist. Tulenevalt TsMS § 543 teisest lausest saab puudutatud isik paluda määruskaebuses mh tuvastada, et tema ravile allutamine oli ebaseaduslik (vrd eespool viidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19), aga sellist taotlust määruskaebus ei sisalda.
5 (6)
16.Juhindudes TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus maakohtu muudetud määruse tervikresolutsiooni. Kuna esialgne õiguskaitse oli põhjendatud nelja päeva pikkusel perioodil, siis algas see 14. detsembriga ja lõppes 17. detsembriga 2018.
17.Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis menetluskulude jaotuse nii maa- kui ka ringkonnakohtus. Puudutatud isiku esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus täna eraldi määrusega.
18.TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.