XX hagi YY vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja täitekulude jaotamiseks täiteasjas nr 022/2018/4856
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 3. jaanuari 2019 tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andrei Petrov Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja CC
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Keelduda XX apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest pooltele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta XX kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.XX (hageja, isa) esitas 25. augustil 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja, laps) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2018/4856 ja palus täitemenetluse
lõpetada ning jätta täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu kostja kanda, kuid välja mõista need kostja seaduslikult esindajalt CC-lt (ema). Hageja väitel: kostja esitas ema kaudu 24. juulil 2018 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumendiks oli maakohtu 30. augusti 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-17-8924, mille alusel nõutakse hagejalt sisse elatise võlgnevus perioodi 1. november 2017 kuni 1. juuli 2018 eest summas 1 970 eurot, täitemenetluse alustamise tasu 36 eurot ja kohtutäituri põhitasu 456 eurot – kokku 2 462 eurot; hageja rahuldas kostja nõude enne täitemenetluse alustamist. Hageja tasus panga kaudu kostja kontole perioodi 1. november 2017 kuni 1. juuli 2018 eest elatisraha kokku 1 200 eurot ja 18. mail 2018 ühekordse summana elatise võlgnevuse 1 800 eurot; hageja proovis olukorda lahendada kohtuväliselt, pöördudes 2. augustil 2018 kohtutäituri poole kaebusega kohtutäituri otsuste peale, aga ema ei kinnitanud nõude vabatahtlikku täitmist.
2.Maakohus toimetas hagiavalduse kostja emale
20.septembril 2018 (tl 65). Kostja hagile ei vastanud.
edasiandmise
kaudu
kätte
3.Maakohus rahuldas hagi 3. jaanuari 2019 tagaseljaotsusega (vaidlustatud otsus) sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes ja jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 444 lg-le 3 tegi maakohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kuid selgitas otsuse resolutsioonis, millisel alusel ta menetluskulud jaotab. Lisaks sisaldab otsuse resolutsioon selgitust, et kooskõlas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 3 lg-ga 1 ja § 48 lg 1 p-ga 4 lõpetab täitemenetluse kohtutäitur ja tulenevalt TMS § 221 lg 4 sätestatust otsustab kohtutäitur täitekulude jaotuse.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Hageja esitas 14. jaanuaril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja uue otsusega panna menetluskulud kostja kanda. Ühtlasi palub hageja tema menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata ja emalt välja mõista. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 162 lg 4 ja jättis selle sätte pooltega läbi arutamata ning oma otsuse põhjendamata. Otsusest ei selgu, miks on äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kulude panemine kostja kanda. Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega, sel juhul loetakse hageja faktiväited kostja poolt omaksvõetuks. Kui ema oleks täiturile kinnitanud, et nõue on täidetud, ei oleks hageja pidanud esitama kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Hagi esitamine tõi hagejale kaasa menetluskulud.
5.Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kostja maakohtu otsust seni kätte saanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga.
7.TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, st kaebuse alusel saaks ringkonnakohus üksnes muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust hagejale soodsamaks.
8.Hageja leiab kokkuvõtvalt, et menetluskulud tuleks jätta kostja kanda ja mõista välja emalt, sest ema ei esitanud täiturile kinnitust nõude varasema täitmise kohta. Kaebuse väited ei võimalda ka nende õigsuse korral vaidlustatud osas maakohtu otsuse muutmist, samuti ei saa kehtiva menetlusõiguse alusel mõista välja menetluskulude hüvitist isikult, kes ei ole 2 (4)
menetlusosaline. Nii nagu seadusest ei tulene võimalust jätta hageja elatisenõude menetlemisega seotud kulud hageja esindajaks oleva ema kanda (Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 12), ei saa kulude hüvitist välja mõista teiselt isikult peale selle, kelle kanda kulud jäeti kohtulahendi alusel (v.a õigusjärgluse korral). Seega ei ole hageja soovitud eesmärki – saada menetluskulude hüvitist kostja emalt – võimalik kaebusega saavutada.
9.TsMS § 162 lg-s 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 näeb ette kohtu diskretsiooniõiguse jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (Riigikohtu
28.septembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 13 esimene lõik).
10.Õige on hageja seisukoht, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu (vt nt Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 16). Viidatud sätte alusel menetluskulude jaotamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (Riigikohtu
26.jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleneb kaasuse asjaoludest TsMS § 162 lg 4 kohaldamise eeldus. TsMS § 162 lg 4 kaudu soovis seadusandja tagada menetluskulude jaotamisel sotsiaalriigi põhimõttest tulenevat nõrgema poole kaitset. Sarnaselt kaitseb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses nõrgemat poolt TsMS § 175 lg 1, mille kohaselt mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud kohtuvaidluse kaotanud poolelt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (Riigikohtu 27. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1143-11, p 12 neljas lõik). Mõlema abinõu mõõdukus on tagatud kohtu piisavalt suure kaalutlusõigusega menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustuste tegemisel (ibid p 13 kuues lõik). Kuigi praegusel juhul ei ole otseselt tegemist ülalpidamisasjaga TsMS § 103 lg 4 järgi, siis poolte vaidluse põhjustanud ülalpidamisnõude tõttu saab ka täitemenetlusest tekkinud kohtuvaidluses vähemalt üldjuhul järgida samu menetluspõhimõtteid. Kummalgi juhul ei kohaldu küll TsMS § 164 lg 1, aga see ei välista TsMS § 162 lg 4 kohaldamist (Riigikohtu
28.septembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-11, p 14). Riigikohtu senises praktikas on TsMS § 162 lg 4 kohaldamist peetud võimalikuks olukordades, kus kohtlahendi tegemine on mõlema poole huvides (nt kaas- ja ühisomandi lõpetamise vaidlused, 27. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10, p 14 teine lõik), aga ka konkreetselt ülalpidamisasja olukorras, kus kostja oma käitumisega on andnud alust kohtusse pöörduda (16. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 30 teine lõik), või muudes asjades, kus poole varasem käitumine on mõjutanud kohtusse pöördumist ja/või hageja majanduslikku seisundit (15. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16, p 13 esimene lõik). Ülalpidamisnõude täitemenetlus on lapse kui ülalpidamisvaidluse nõrgema ja kaitset vajava poole suhtes olemuselt selline, milles saab sarnaselt ülalpidamisasjaga eelduslikult lugeda vaidluse põhjustatud vanemast, kes ei täitnud ülalpidamiskohustust kohaselt. Hagiavalduse järgi maksis hageja elatist ebaregulaarselt ja eksitavate selgitustega, samuti kasutades selleks kohtuotsusega ettenähtust erinevat makseviisi. Seega on hageja esile toodud asjaoludest piisavalt selge, et elatise tasumine ei toimunud nii nagu täitedokumendiks olevas kohtuotsuses ette nähtud. Kirjeldatud olukorras ei saa kostjale ega emale ette heita täitemenetluse algatamist. See omakorda tingib, et täitemenetluse vaidlustamisega seonduvate kulude jätmine elatist nõudva lapse kanda oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Selline kulude jaotus pärsiks laste tegelikke võimalusi elatist saada. 3 (4)
11.Kulude jaotamisel saab TsMS § 162 lg 4 järgi arvestada mh seda, et hageja nõuded jäid tagaseljaotsusega osaliselt rahuldamata (vrd Riigikohtu 19. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 71). Hageja taotles lisaks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele veel ka täitemenetluse lõpetamist, täitemenetluse kulude jaotamist ja emalt väljamõistmist. Maakohus lahendas ja rahuldas ainult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude.
12.Kokkuvõtvalt jättis maakohus õigesti menetluskulud poolte endi kanda.
13.Põhjendatud on hageja arusaam, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamist tuleb põhjendada. Samas puudub maakohtul selleks tagaseljaotsuse tegemisel võimalus. Kui hagi rahuldamise põhjendused saab kohus hiljem vajadusel esitada kaja lahendamise määruses (vt nt Riigikohtu
17.detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-14, p 11 kolmas lõik), siis hageja võimalikku apellatsioonkaebust kulude jaotusele maakohus ei menetle. Kirjeldatud puuduse saab aga kõrvaldada ringkonnakohus esitades vastavad põhjendused käesolevas määruses.
14.Samuti on õige hageja käsitlus, et üldjuhul tuleb menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 4 kohaldamist pooltega arutada, kuid selleks ei paku tagaseljaotsuse tegemiseks ette nähtud menetlus sisulist võimalust. Maakohtu lahendi üllatuslikkuse saab kõrvaldada seeläbi, et hageja avaldas oma seisukohad apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohus vastas neile käesoleva määrusega. Kostjat ei ole vaja samas küsimuses ära kuulata.
15.TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast. Hageja ei avaldanud kohtule, et ta oleks kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu. Kui hageja seda siiski tegi, siis TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel võib ta taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist käesoleva määruse jõustumisel. Kostjal ei tekkinud kaebusega seonduvaid kulusid, mistõttu pole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.
16.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.