Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
14. jaanuar 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-15787
Tsiviilasi
Osaühingu Pecunia Invest ja XX hagi AS-i Baltic International Bank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2017/3092 ja 022/2017/3093. Hagi menetlusse võtmisest keeldumine
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 8. novembri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu Pecunia Invest ja XX määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad (määruskaebuse esitajad) Osaühing Pecunia Invest (registrikood 11245093) ja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), ühised lepingulised esindajad vandeadvokaadid Andreas Veeret ja Riin Rehepapp Kostja AS Baltic International Bank (registrikood 40003127883, asukoht Kaleju iela 43, LV-1050 Riia, Läti Vabariik), lepingulised esindajad vandeadvokaat Martti Peetsalu ja advokaat Silvia Urgas
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 8. novembri 2018 määruse resolutsioon muutmata, täiendades määruse põhjendusi.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta võrdsetes osades Osaühingu Pecunia Invest ja XX kanda.
4.Rahuldada AS-i Baltic International Bank menetluskulude suuruse kindlaksmääramise ning Osaühingult Pecunia Invest ja XX-lt väljamõistmise taotlus osaliselt.
5.Määrata AS-i Baltic International Bank menetluskulude rahaliseks suuruseks 797,50 eurot ning mõista nii Osaühingult Pecunia Invest kui ka XX-lt AS-i Baltic International Bank kasuks välja menetluskulu katteks 398,75 eurot.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Osaühingul Pecunia Invest ja XXl tasuda AS-ile Baltic International Bank võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Pecunia Invest (hageja I) ja XX (hageja II, koos hagejad) esitasid
19.oktoobril 2018 Harju Maakohtule hagi AS-i Baltic International Bank (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2017/3092 ja 022/2017/3093. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Atlant Advisors LLP 29. jaanuaril 2009 kaubanduse finantseerimise lepingu nr 13/08/09 (edaspidi Atlandi laen). Kostja ja hageja I sõlmisid
26.oktoobril 2010 laenulepingu nr 13/40/10-588 (edaspidi laenuleping), mille eesmärgiks oli OÜ Kreutzwaldi 12 100% osade ostmine ning Tallinnas Kreutzwaldi 12 paikneva kinnisasja omandamine ja renoveerimine. Samuti sõlmis kostja 26. oktoobril 2010 hagejaga I käenduslepingu nr 17/21/10-588 (edaspidi käendusleping I) ja hagejaga II käenduslepingu nr 17/22/10-588 (edaspidi käendusleping II) Atlandi laenust tulenevate Atlant Advisors LLP kohustuste tagamiseks. Läti Kommertspankade Liidu Vahekohus tegi käenduslepingute I ja II alusel 8. veebruaril 2016 otsuse asjas nr 301/2015 (edaspidi vahekohtu otsus), millega mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja rahalise põhivõlgnevuse, intressi, viivise ja menetluskulud. Vahekohtumenetlus toimus Läti Vabariigis ja hagejad menetluses ei osalenud.
18.oktoobril 2016 esitas kostja maakohtule avalduse, milles palus tunnustada vahekohtu otsust ning tunnistada see Eesti Vabariigis täidetavaks. Hagejad vaidlesid avaldusele vastu, kuid Riigikohtu 11. aprilli 2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-15675 jõustus maakohtu 8. juuni 2017 määrus (edaspidi tunnustamise määrus), millega kohus tunnustas vahekohtu otsust ja tunnistas selle Eesti Vabariigis täidetavaks. Vahekohtu otsusega mõisteti hagejatelt kostja kasuks solidaarselt välja võlgnevus 878 117 USD (799 523,81 eurot) ja vahekohtumenetluse menetluskulud 2 601,21 eurot. Vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses tsiviilasjas nr 2-1615675 mõistis kohus menetluskuludena hagejatelt solidaarselt välja kokku 5 814,54 eurot koos lisanduva seadusjärgse viivisega ning hagejatelt mõlemalt eraldi 945 eurot koos lisanduva seadusjärgse viivisega. Lisaks kandsid hagejad tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluses ise menetluskulusid 9 686 eurot. Kohtumääruse alusel alustas Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus hageja I suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 022/2017/3092 ja hageja II suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 022/2017/3093 hagejatelt solidaarselt 806 546,33 euro sissenõudmiseks. Tunnustamise määrus jõustus 11. aprillil 2018. Nimetatud hetkel tekkis hagejatele kahju ehk käenduslepingute I ja II kehtetusest olenematult õiguslikult siduv solidaarne kohustus tasuda kostjale 807 939,56 eurot ning ka tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluskulude hüvitamise kohustus. Eeltoodust tulenevalt tekkis poolte vahel tasaarvestuse olukord võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg-te 1 ja 2 alusel tsiviilasja nr 2-16-15675 lõpetava kohtulahendi jõustumisel 11. aprillil 2018, 2 (6)
ehk hetkel, kui muutus sissenõutavaks hagejate rahaline (õigusvastase kahju tekitamise) nõue kostja vastu ning muutus hagejate jaoks õiguslikult siduvaks kehtetutest käenduslepingutest tulenev kostja rahaline nõue hagejate vastu.
MAAKOHTU MÄÄRUS
2.Maakohus keeldus 8. novembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 ja § 2 lg 1 p-de 18-191 alusel, kuna hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Maakohus asus seisukohale, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa väärata jõustunud kohtulahendit, mille toime ei ole suunatud tulevikku. Seda keelab TMS § 221 lg 1. Käesoleval juhul soovivad hagejad vaidlustada juba jõustunud vahekohtu otsust ning tunnustamise määrust, leides, et need on ebaõiged. Samas ei ole hagejad toonud välja ühtegi asjaolu, mis on ilmnenud pärast lahendi jõustumist. Vahekohtu otsuse täitmine ei ole hagejate õiguste rikkumine ega too kaasa kahju hüvitamise kohustust võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 tähenduses. Seega ei vasta esitatud hagi ja selles toodud asjaolud TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgile. Lisaks ei ole tunnustamise määruse puhul tegemist ühegi TMS § 2 lg 1 p-des 18-191 nimetatud täitedokumendiga, mille puhul on eelkõige võimalik TMS § 221 kohase sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks ei ole TMS § 221 lg 11 ega § 2 lg 1 p-de 18-191 kohaldamine käesoleval juhul asjakohane. Täitedokumendiks on maakohtu tunnustamise määrus. Kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise lubatavust tuleb hinnata TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel. Teiseks jättis maakohus täielikult analüüsimata, kas õiguslikult on võimalik, et kostjal eksisteerib kahju hüvitamise kohustus, millega on tema sundtäidetav nõue tasaarvestatud ning asus põhjendamatult ebaõigele seisukohale, et kahju hüvitamisest VÕS § 1043 tähenduses rääkida ei saa. Tasaarvestatud kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole puudused vahekohtu menetluses ega tsiviilasja nr 2-16-15672 menetluses, vaid kostja pahauskne käitumine ja oma õiguste kuritarvitamine viisil, mis on käsitletav heade kommete vastase kahju tekitamisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Seejuures ei seisne hagejate õiguste rikkumine üksnes vahekohtu menetluse algatamises või tunnustamise määruse täitmises, vaid hagiavalduses kirjeldatud hagejatele kahju tekitanud kostja tegevused kogumis. Kolmandaks on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks tasaarvestus, mis on tehtud pärast täitedokumendi jõustumist. Asjaolu, et tasaarvestatava kahjunõude aluseks olevad asjaolud hõlmavad ka enne vahekohtu otsuse ja tunnustamise määruse tegemist toimunud elulisi sündmusi, ei mõjuta asjaolu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus ehk tasaarvestus on tekkinud pärast tunnustamise määruse jõustumist. Lisaks on ka tasaarvestatud nõue tekkinud alles pärast tunnustamise määruse jõustumist. Neljandaks ei ole hagiavalduse aluseks olnud asjaolusid sisuliselt arutatud ega tuvastatud üheski varasemas menetluses. Hagiavalduse aluseks on asjaolud, mis ei kattu ei vahekohtu menetluse ega tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluse asjaoludega ning üheski menetluses ei ole sisulisi asjaolusid analüüsitud ega tuvastatud. Vahekohtu menetlus toimus ilma hagejate osavõtuta (hagejaid ei teavitatud menetlusest) ja tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluse näol oli 3 (6)
tegemist formaalse menetlusega, mis ei võimaldanud hagejatele mistahes sisuliste vastuväidete esitamist ega sisuliste küsimuste tõstatamist.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja määruskaebusele vastamiseks.
5.Kostja määruskaebuse vastuse kohaselt on maakohus materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud ning hagi menetlusse võtmisest on õigesti keeldutud.
6.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 19. detsembril 2018.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, täiendades määruse õiguslikke põhjendusi.
8.Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel selle perspektiivituse tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et tegemist on perspektiivitu hagiga, sest sellega on taotletava eesmärgi saavutamine võimatu. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt Riigikohtu 8. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-2-1-177-16, p 10). Kohtud ei saa viidatud sätte kohaldamisel hinnata tõendeid.
9.Maakohtu määrusest jääb ebaselgeks, mis on täiteasjades täitedokumendiks. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi. Praeguses asjas on täitedokumendiks täidetavaks tunnistatud Läti Kommertspankade Liidu Vahekohtu 8. veebruari 2016 otsus asjas nr 301/2015 (TMS § 2 lg 1 p 6). Vahekohtu otsuse Eestis sundtäitmiseks tuleb seda Eesti kohtulahendiga tunnustada ja tunnistada see täidetavaks. Seejuures kontrollitakse 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (konventsioon) art-te 4 ja 5 eelduste täitmist (vt Riigikohtu 21. juuni 2017 määrus asjas nr 3-2-1-63-17, p 15). Eeltoodust tulenevalt on tegemist kohtulahendi sundtäitmisega ning vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda TMS § 221 lg-st 2. Hagejad on esitanud kostja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et nõue on tasaarvestatud. Nimetatud vastuväide on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistatud määrus jõustus 11. aprillil 2018.
10.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.1.Kuivõrd hagejad esitasid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi olukorras, kus sundtäitmine toimub jõustunud kohtulahendi alusel, selgitas maakohus põhjendatult, et hagejad ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 11), nagu saaks teha TMS § 2 lg 1 p-des 18-191 nimetatud täitedokumentide puhul.
10.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejad soovivad sisuliselt vaidlustada täidetavaks tunnistatud vahekohtu otsust ja tunnustamise määrust. Hagejate kahju hüvitamise nõude aluseks on kostja heade kommete vastane käitumine, nõudes hagejatelt kehtetute käenduslepingute alusel kohustuse täitmist (vt hagiavalduse p 2.4, tl 3). Hagejad väidavad: 1) hagejaga II sõlmitud käendusleping on VÕS § 143 lg 2 alusel tühine, kuna käendusleping on sõlmitud väljaspool hageja II majandus- ja kutsetegevust ning 4 (6)
käenduslepingus puudub käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma; 2) käenduslepingud sõlmiti edasilükkava tingimusega, mis ei saabunud ja käenduslepingute alusel ei tekkinud pooltele õigusi ega kohustusi; 3) hagejad on käenduslepingud olulise eksimuse tõttu 28. augusti 2011 e-kirjaga esitatud avaldusega tühistanud. Hagejad on määruskaebuses rõhutanud, et tasaarvestatud kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole puudused vahekohtu menetluses ega vahekohtu täidetavaks tunnistamise menetluses, vaid kostja pahauskne käitumine ja oma õiguste kuritarvitamine viisil, mis on käsitletav heade kommete vastase kahju tekitamisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Hagejate varaline kahju on: 1) vahekohtu otsusega käenduslepingute alusel välja mõistetud ja täidetavaks tunnistatud nõue 802 125,02 eurot ja 2) täidetavaks tunnistamise menetluses kantud ning hagejatelt väljamõistetud menetluskulud.
10.3.Kostja nõue hagejate vastu ei tekkinud vahekohtu otsuse või tunnustamise määruse jõustumisega, vaid poolte vahel sõlmitud käenduslepingute alusel. Hagejate kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud tulenevad käenduslepingute kehtetusest. Eeldades hagejate faktiliste asjaolude kohta esitatud väidete õigsust, sai tasaarvestuse olukord tekkida enne vahekohtu otsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist. Hagejad oleksid pidanud esitama samasisulised vastuväited, mis on esitatud käesolevas hagiavalduses, vahekohtumenetluses või vahekohtu otsuse tunnustamise menetluses. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu 15. aprill 2015 otsus asjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguses asjas erandit, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi.
10.4.Põhjendamatu on hagejate väide, et neid ei teavitatud vahekohtu menetlusest. Vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise menetluses on tuvastatud, et art-s 5 sätestatud alused otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks puuduvad. Hagejaid oli teavitatud kooskõlas vahekohtu reglemendiga. Hagejatel oli võimalus vahekohtumenetluse dokumentidega tutvuda, kuid nad jätsid dokumentidele postkontorisse mitte järele minnes ise selle võimaluse kasutamata (vt Riigikohtu 11. aprilli 2018 määrus asjas nr 2-16-15675, p 21). Kolleegiumi hinnangul saab tuua võrdluse n-ö tavalise hagimenetlusega, kus on võlgniku kui kostja enda risk, kui ta jätab võla sissenõudmiseks esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud. Võlgnik ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist (vt Riigikohtu 21. veebruar 2018 määrus asjas nr 2-14-7385, p 15.3). Seega oli hagejatel võimalus osaleda vahekohtu menetluses ning esitada tasaarvestuse avalduse aluseks olevaid väiteid käenduslepingute tühisuse ja täidetavuse kohta.
10.5.Nagu kolleegium eelnevalt märkis, siis vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses kontrollib kohus konventsiooni art-te 4 ja 5 eelduste täitmist. Üheks vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseks art 5 lg 2 lit b järgi on „vastuolu selle riigi poliitikaga“. Nimetatud sätte kohaselt võib vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda ka siis, kui selle riigi kompetentne ametkond, kus otsuse 5 (6)
tunnustamist ja täitmist nõutakse, leiab, et otsuse tunnustamine või täitmine oleks vastuolus selle riigi poliitikaga (edaspidi kasutatud „riigi poliitika“ asemel „avalik kord“, Riigikohtu 12. detsembri 2018 määrus asjas nr 2-18-4731, p 15, vt sarnaselt ka Riigikohtu 11. aprilli 2018. a määrus asjas nr 2-16-15675/26, p-d 22-24). Seega said hagejaid oma õigusi kaitsta vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses.
11.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel hagejate kanda võrdsetes osades. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja lepinguliste esindajate ajakulu kokku 6,9 t, millest advokaadil Silvia Urgasel kulus hagi ja määruskaebuse analüüsile ning vastuse koostamisele 5,5 t tasumääraga 145 eurot tunnis ja vandeadvokaadil Martti Peetsalul kulus vastuse täiendamisele 1,4 t tasumääraga 170 eurot tunnis. Selliselt kujunes menetluskuludeks kokku 1 035 eurot.
11.1.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kohus mõistab TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole põhjendatud kahe lepingulise esindaja kulude hüvitamine 6,9 tunni ulatuses, kuna tegemist ei ole tavapärasest keerukama ja mahukama vaidlusega (TsMS § 175 lg 3). Kuivõrd menetlusdokumentide analüüsi ja vastuse koostamisega tegeles põhiliselt advokaat, ei ole põhjendatud vandeadvokaadi ajakulu hüvitamine hagejate poolt. Advokaadi tunnitasu määra 145 eurot (käibemaksuta) peab ringkonnakohus TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus rahuldab kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt. Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusabi osutamise mahust 5,5 t ja tunnitasust 145 eurot, kujuneb hüvitatavaks summaks 797,50 eurot (= 5,5 × 145), millest kumbki hageja peab kandma 398,75 eurot (= 797,5 ÷ 2). Kostja on kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga kinnitanud, et menetluskulud tuleb välja mõista käibemaksuta.
11.2.Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja kostja taotlusest, märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
11.3.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
12.TsMS § 372 lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.