Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.11.2018.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) tehinguline esindaja Margus Lõokene Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 14.11.2018.a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas Harju Maakohtule avalduse XX paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Taotluses palus avaldaja rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset tahtest olenematu ravi osutamiseks ning pikendada esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega 40 päevani. Taotluse kohaselt on XX psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale ja teistele. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ta on toimetulematu. Lisaks ei ole ta võimeline ravivajadust ise hindama. 1(5)
Tsiviilasi nr 2-18-17184 TsMS § 534 lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja seejärel tähtaega pikendada kuni neljakümne päevani. Psühhiaatri arvamuse kohaselt pole tõenäoline, et patsient paraneb 4-päevase haiglaravi järgselt, arvestades patsiendi seisundit ja senist toimetulekut. Esmakordselt pöördus XX PõhjaEesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvetuppa 06.05.2001.a Ta oli eelnevalt tarbinud 6 päeva alkoholi ning tal oli vallandunud äge psühhoos, mida hinnati alkohoolse deliiriumina. Samal õhtul lahkus ta kodust ja saabus hommikul ägedalt psühhootilisena, alkoholijoobe tunnuseid ei esinenud. 08.05.2001.a toimetati patsient taas kiirabikorras valvetuppa, kus kahtluse alusel, et patsiendil esineb narkoainetest põhjustatud deliiriumi, suunati ta Wismari Haiglasse. Sealsest haiglast suunati ta 10.05.2001.a tagasi ägeda psühhootilise häire diagnoosiga, psühhoosi seost uimastitega ei esinenud. Kui patsient saabus, siis temaga sisukohast kontakti ei saadud, ta oli laialivalguva mõttekäiguga, avaldas mõjustus- ja kahjustusluulumõtteid, tal esinesid pseudokuulmismeelepetted. Patsiendil diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire. Osakonnas esinesid tal orientatsioonihäired, episooditi tugev rahutus, ta avaldas armastusluulumõtteid abielus tuttava vastu. Psühhoosivastaseks raviks määrati alguses Haloperidol, siis Rispolept ning seejärel mindi üle Leponexile. Viimase toimel hakkas patsiendi seisund paranema. Koduseks raviks määrati talle Leponex (125 mg päevas). Patsient ei võtnud kodus ravimeid, tema tervis halvenes ning ta läbis korduva ravikuuri 18.06.– 02.07.2001.a. Raviks sai taas Leponex (150 mg), millega tema tervis paranes. Ravilt lahkudes oli ta lapsiku ja trotsliku olekuga, kuid psühhoosita. Ravi foonil tekkis tal ambulatoorselt tugev kaaluiive (60->85kg), ta oli valdavalt huvideta ja tegevusetu ning kleepuv ema suhtes. Samuti esinesid patsiendil emaga sagedased konfliktid. Seejärel mindi üle Rispolepti ravile. 2002.a teostatud aju visualiseerival uuringul tekkis kahtlus, et patsiendil esineb hüpofüüsi kasvaja. Esines ka prolaktiini tõus, mille raviks määrati Bromocriptin. Ambulatoorsetel vastuvõttudel kaebas patsient ajuti meelepetete ja jälitusluulumõtete esinemise peale, tema suhtes vormistati TVK 90% ja raske puue. Järgnevalt oli patsient kodune, koduseid toimingud tegi ja patsiendi ravimite võtmise eest hoolitses ema, nende vahel esinesid sagedased konfliktid. Järjekordse konflikti järgselt hospitaliseeriti ta kiirabikorras haiglaravile, kus viibis 25.01.–06.02.2004.a. Patsiendil diagnoositi skisotüüpne häire, talle manustati Mellerili ja Imovanet, mille toimel ta rahunes ning muutus ema suhtes sõbralikumaks. Patsient oli endiselt kodune, tegevusetu, sageli ema suhtes vaenulik ja konfliktne, ei lubanud emal tööle minna, helistas temale vahetpidamata. Patsient viibis 2005.a konfliktide ja agressiivse käitumise tõttu ema suhtes haiglaravil neljal korral. Raviks rakendati erinevaid antipsühhootikume (Melleril, Seroquel, Solian, Olanzapine, Serdolect) ja antidepressanti (Citalec), Risperidon vahetati välja amenorröa tõttu. Ravi foonil enesetunne paranes, kuid olulist käitumismuutust ei esinenud ja patsiendi iseseisev toimetulek ei paranenud. Ravimeid tarvitas patsient ebakorrapäraselt, haiglaravile hospitaliseeriti jätkuvalt koduste konfliktide järgselt ühekordselt 2006.a, 2007.a ja 2008.a, psühhoosi ägenemist ei esinenud ning viibis ravil lühiaegselt. 2008.a patsient abiellus, tema abikaasa töötas erinevatel lihttöödel ning tarbis alkoholi. 2016.a nad lahutasid, kuid elavad siiamaani koos. 2018.a maikuust saati pole patsient ravimeid kasutanud, ta on pidevalt konfliktis nii mehega kui ka majanaabritega. Patsiendi juures kodus käib asotsiaalne seltskond, kes tarbib alkoholi. Ka patsient ise tarbib sageli alkoholi. Patsient sõimleb naabritega, süüdistab korteriühistut, peab kõiki majas toimuvaid remonditöid enda teeneks ning süüdistab naabrit, et see himustab tema meest. Viimasel ajal on patsiendi rahutu ja ebaadekvaatne käitumine süvenenud veelgi, ta käib alasti trepikojas ringi ning urineerib sinna. Patsient on ähvardanud rasedat naist kiviga, hirmutab lapsi, ta olevat võtnud kauplusest kaupa selle eest maksmata. Samuti üritas ta sotsiaaltöötajale kallale tungida. Kohalik omavalitsus plaanib patsiendile eestkoste seadmist. Patsient toimetati haiglaravile kiirabikorras ning politsei kaasabil. Vastuvõtul oli patsient äärmiselt räpane ja hoolitsemata välimusega, ta rääkis monoloogina, süüdistades naabreid ja kiites enda head toimetulekut. Ta ei pidanud ennast haigeks ning keeldus ravist, mistõttu
2(5)
Tsiviilasi nr 2-18-17184 hospitaliseeriti ta valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusega 13.11.2018.a kell 10:39. Osakonnas on patsient pinges olekuga, ta jälgib kaashaigete tegevust, olles ise tegevusetu. Ta kahtlustab pidevalt personali protseduuride ja ravimite pahatahtlikus teostamises ning nende manustamises. Ta ei pea ravimeid endale vajalikuks. Patsient on väga vaenulik majaelanike suhtes. Tal on raske psüühikahäire (skisotüüpne häire F21, alkoholi kuritarvitamine), tema käitumine on luululistest tõlgendustest lähtuvalt konfliktne ja agressiivne ning oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Oma käitumise ja toimetulematuse ning abist keeldumise tõttu ohustab ja kahjustab patsient nii iseennast kui ka teisi. Patsiendi seisundit ja senist toimetulekut hinnates pole tõenäoline tema paranemine 4-päevase haiglaravi järgselt.
2.Kohus kuulas ära raviarsti dr EE, kes väitis, et majaelanikelt laekub kaebusi, et XX jooksis poolpaljalt ringi ning oli agressiivne. Majaelanikud ütlevad, et ta ründab neid, käib alasti ringi, teeb oma väljaheited koridori ning oli ühte rasedat naist rünnanud. Ta toodi haiglasse sotsiaaltöötaja, politsei ja kiirabi saatel. Ta oli üritanud sotsiaaltöötajale kallale minna. Ta hüppas arstile selga ning kaela ja suhtles temaga monoloogis. Alates 2018.a maikuust ei ole patsient enam polikliinikus käinud.
3.Samuti kuulas kohus ära puudutatud isiku, XX, kes väitis, et ta ei saa majanaabritega eriti hästi läbi. Ta väitis, et ta ei ole kuri inimene, vaid on rahulik. Kui keegi teda tülitab, siis ta ütleb, et tegelegu enda isikliku eluga. Majaelanikke häirib, et ta ei tee neist välja. Ta väidab, et ta ei ole kellelegi kallale läinud. Kohus märkis ärakuulamisel, et isik räägib väga kiiresti ja rahutult, vaadates kogu aeg ringi, ei lase esitada endale küsimusi, räägib vahele. XX esindaja, vandeadvokaat Mariann Tusti, toetab taotlust.
4.14.11.2018.a tegi Harju Maakohus määruse, millega paigutas XX esialgse õiguskaitse raames kinnisesse asutusse tahtest olenematu ravi läbiviimiseks kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks. Samuti andis kohus loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta. Kohtu põhjenduste kohaselt olid kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud ning viivitusega kaasneb oht isikule endale ja kolmandatele isikutele. XX on viibinud haiglaravil väga mitmeid kordi. Tal esineb raske psüühikahäire (skisotüüpne häire F21, alkoholi kuritarvitamine), tema käitumine on luululistest tõlgendustest lähtuvalt konfliktne ja agressiivne ning oma seisundist tulenevalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Kohus veendus ärakuulamisel, et isik pole psüühhilise häire tõttu võimeline adekvaatselt tegema otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut. Isik vajab tema häire iseloomu ja senist kulgu arvesse võttes pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Ravita jäämisel võib isik enda ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tulenevalt olla ohtlik iseendale, samuti võib ta ohustada teiste isikute elu, tervist ja julgeolekut. Isik on enda tervisliku seisundi tõttu võimetu aru saama ravi vajadusest ja järgima ravirežiimi.
5.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuses väitis ta, et PsAS § 11 lg 1 eeldused ei ole täidetud ning maakohtu määrus tuleb tühistada. Puudutatud isik ei nõustu haigla avalduses toodud väidetega tema haiguse ja tegude kirjelduste kohta. Ta ei ole psüühiliselt haige. Ta väidab, et avaldus on tingitud tema kadedatest naabritest. Naabrid on kadedad, sest temal on mees, aga neil ei ole. Veel väidab puudutatud isik määruskaebuses, et naabrid tahavad tema korterit endale saada ja on valmis seetõttu rääkima tema kohta igasuguseid valesid. Samuti ei ole ta kunagi olnud endale või teistele ohtlik.
3(5)
Tsiviilasi nr 2-18-17184
6.Avaldaja leidis vastuses, et PsAS § 11 lg 1 eeldused on täidetud. Patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Tal esineb skisotüüpne häire, mis oli tahtest olenematu ravi vormistamise ajal ägenenud. Tema käitumine oli mõjutatud tal esinenud psühhootilistest elamustest. Tema seisund halvenes alates maikuust, ravimeid ei ole ta kasutanud, tal esinevad pidevalt konfliktid nii mehe kui ka majanaabritega. Patsiendi juures kodus käib asotsiaalne seltskond, kes tarbib alkoholi. Samuti kuritarvitab patsient alkoholi ning lärmab. Viimasel ajal on tema rahutu ja ebaadekvaatne käitumine süvenenud veelgi, ta käib alasti trepikojas ringi ning urineerib sinna. Patsient on ähvardanud rasedat naist kiviga, hirmutab lapsi, üritab kallale tungida. Kohalik omavalitsus plaanib patsiendile eestkoste seadmist. Haiglaravile toimetati ta kiirabikorras ning politsei kaasabil. Vastuvõtul rääkis ta monoloogina, süüdistades naabreid ja kiites enda head toimetulekut. Ta on väga vaenulik majaelanike suhtes ja avaldab suurusmõtteid. Tema meelolu on muutlik, muutub kurjaks ja süüdistavaks, kahtlustab kõiges tagamõtet. Tema käitumine on luululistest tõlgendustest ajendatud. Haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Haiglasse saabumisel oli patsient vaenulik, käitumine ebaadekvaatne, süüdistav, ta olevat ähvardanud rasedat naist ning üritanud sotsiaaltöötajale kallale tungida. Praeguseks pole sõnaliselt agressiivne ja ettearvamatu käitumine taandunud. Lisaks ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Patsient keeldub ravist, ta ise ennast psüühiliselt haigeks ei pea, tal puudub haiguskriitika ja ravikoostöövalmidus ning iseseisvalt kodus ta määratud ravimeid vastavalt raviskeemile ei võta.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
8.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu 14.11.2018.a määrus muutmata.
9.Määruskaebuses väitis puudutatud isik, et PsAS § 11 lg 1 eeldused ei ole täidetud. Puudutatud isik väitis, et ta ei ole psüühiliselt haige ja avaldus on tingitud tema kadedatest naabritest, kuna temal on mees, aga tema naabritel ei ole. Samuti väitis puudutatud isik, et naabrid tahavad tema korterit endale saada ja räägivad seetõttu tema kohta valesid. Ta ei ole teistele või endale kunagi ohtlik olnud.
10.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna puudutatud isiku väited alust maakohtu määruse tühistamiseks. 14.11.2018.a esitatud psühhiaatri arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire (skisotüüpne häire F21). Samuti kuritarvitab ta alkoholi. Puudutatud isik on ka varasemalt korduvalt ravil olnud. Tal esinevad pidevad konfliktid nii mehe kui ka majanaabritega. Väidetavalt on viimasel ajal tema rahutus ja ebaadekvaatsus süvenenud, ta on käinud alasti trepikojas ringi ja sinna urineerinud, ähvardanud teist inimest kiviga, hirmutanud
4(5)
Tsiviilasi nr 2-18-17184 lapsi, võtnud kauplusest kaupa selle eest maksmata ning üritanud sotsiaaltöötajale kallale minna. Puudutatud isik toimetati haiglaravile kiirabikorras ning politsei kaasabil. Osakonnas on ta väga vaenulik oma majaelanike suhtes. Psühhiaater arvamuses järeldas, et tema käitumine on luululistest tõlgendustest lähtuvalt konfliktne ja agressiivne ning oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Oma käitumise ja toimetulematuse ning abist keeldumise tõttu ohustab ja kahjustab puudutatud isik nii iseennast kui ka teisi. Dr EE ärakuulamisest nähtub, et kui puudutatud isik haiglasse toodi, siis ta hüppas arstile selga ja kaela ning suhtles monoloogis. Vastuses määruskaebusele avaldas avaldaja, et puudutatud isiku meeleolu on muutlik, ta muutub kurjaks ja süüdistavaks ning kahtlustab kõiges tagamõtet. Praeguseks ei ole sõnaliselt agressiivne ja ettearvamatu käitumine taandunud.
12.Arvestades eeltoodut, nähtub asjaolude kogumist, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ning ta ohustab haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Samuti nähtub toimiku materjalidest ning vastusest määruskaebusele, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isik ei pea ennast psüühiliselt haigeks, tal puudub ravikoostöövalmidus, sh ei võta ta vastavalt raviskeemile iseseisvalt kodus määratud ravimeid. Määruskaebuses esitatud väide, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla avaldus oli tingitud puudutatud isiku kadedatest naabritest ei ole tõendatud ning ei ole eluliselt usutav.
13.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14.11.2018.a määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
14.Ringkonnakohus jätab määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.