XX kaebus kohtutäitur Kristiina Feinmani 04.04.2018 otsuse peale täiteasjas nr 034/2018/349
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.05.2018 määrus
Tsiviilasja hind
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja Reet Vokk Puudutatud isik I: Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinman Puudutatud isik II (sissenõudja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Artjom Morozov
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 23.05.2018 määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta määruse põhjendusi.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Muuta tsiviilasja hinda maakohtus ja lugeda tsiviilasja hinnaks maakohtus 3500 eurot.
4.Määruskaebuse menetluskulud jätta XX kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest.
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 18.06.2010 otsuse tsiviilasjas nr 2-08-50936 ja YY (sissenõudja) 28.02.2018 avalduse alusel algatas kohtutäitur Kristiina Feinman (kohtutäitur) täitemenetluse nr 034/2018/349 XX-lt (võlgnik, avaldaja) võla 45 936,50 euro sissenõudmiseks.
2.Võlgnik esitas kohtutäiturile 06.03.2018 avalduse täitemenetluse lõpetamiseks, kuna sama täitedokumendi alusel oli kohtutäitur Kaire Põlts viinud läbi täitemenetlust täiteasjas nr 025/2015/464 ja lõpetanud selles menetluse 05.02.2018 sissenõudja avalduse alusel seoses loobumisega nõudest. Seega ei oleks sissenõudja saanud uut täitemenetlust alustada.
3.Kohtutäitur keeldus menetlust lõpetamast. Võlgnik esitas 16.03.2018 kohtutäituri tegevuse peale kaebuse. Kohtutäitur jättis võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale 04.04.2018 otsusega rahuldamata.
4.Avaldaja esitas 19.04.2018 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri 04.04.2018 otsuse peale täiteasjas nr 034/2018/349. Kaebuse väidete kohaselt keeldus kohtutäitur ebaõigesti täitemenetluse nr 034/2018/349 lõpetamisest, leides, et avaldajal tuleb esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sissenõudja loobus 05.02.2018 täitemenetluse lõpetamise avalduses oma nõudest. Nõudest loobumise korral ei saa täitemenetlust enam uuesti alustada. Kohtutäituril oleks tulnud enne täitemenetluse alustamist kontrollida eelmise täitemenetluse lõpetamise aluseid ning jätta täiteasi alustamata. Kohtutäituri seisukoht
5.Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata. Täitemenetlus on formaalne menetlus, millest tulenevalt puudub kohtutäituril pädevus hinnata väidetavat nõudest loobumise avaldust täitemenetluse seadustiku (TMS) § 49 lg 2 mõttes. Tegemist on sissenõudja ja võlgniku materiaalõigusliku vaidlusega täitedokumendi täidetavuse kohta. Sissenõudja seisukoht
6.Sissenõudja vaidles avaldaja kaebusele vastu. 05.02.2018 avalduse eesmärgiks oli täitemenetlus lõpetada, mitte nõudest loobuda, millest räägib ka avalduse pealkiri. Avalduses on puudutatud isik märkinud: käesolevaga palun lõpetada täitemenetlused asjades nr 025/2015/464 ja 025/2015/484, kuna mina ja võlgnik XX sõlmisime kompromissi võlgnevuse tasumise kohta, millega andsin nõusoleku loobuda oma võlanõudest. Kuna puudutatud isik andis nõusoleku loobuda nõudest tulevikus, kuid võlgnik ei ole oma lepingulisi kohustusi täitnud ja kokkulepitud tasaarveldust ei toimunud,
taganes sissenõudja müügilepingust ning täitedokumendist tulenev nõue on jäänud täitmata. Täitemenetluse lõpetamine ei piira sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus jättis 23.05.2018 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
8.Menetlusosaliste vahel puudus vaidlus selles, et täiteasjas nr 034/2018/349 algatati täitemenetlus sissenõudja avalduse ja kohtuotsuse alusel. Täitmisteade on võlgnikule toimetatud kätte 05.03.2018. Avaldaja leidis, et kuna täitemenetlused täiteasjades nr 025/2015/464 ja nr 025/2015/484 on lõpetatud sissenõudja avalduse alusel seoses sissenõudja kirjaliku loobumisega nõudest, siis tulenevalt TMS § 49 lg-st 2 ei saa nõudest loobumise korral täitemenetlust enam uuesti alustada ja täitemenetlus tuleb lõpetada TMS § 48 lg 1 p 8 alusel.
9.TMS § 49 lg 2 järgi ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata. Täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, millest lähtuvalt ei saa kohtutäitur anda hinnanguid täitedokumendi sisule ega muudele pooltevahelistele suhetele. Kohtutäitur ei loo uut õigust ega võta vastu otsuseid pooltevaheliste vaidluste lahendamiseks. Kohtutäituril puudub võimalus täitedokumenti või sellest tuleneva nõude põhjendatust analüüsida, kuna kohtutäitur ei täida ei seadusandlikku ega kohtuvõimu funktsiooni. Ehkki kohtutäitur peab nõude sissenõutavaks muutumist kontrollima, on kohtutäituri pädevus formaliseerituse põhimõttest tulenevalt siiski piiratud. Kohtutäituril ei ole õigust sekkuda isikute tegevusse ega kontrollida enne täitemenetlust poolte vahel sõlmitud lepingute kehtivust või neist tulenevate kokkulepete mõju sundtäidetavatele nõuetele, sh seda, kas täitemenetluse osaline on nõude sundtäitmise õigusest kehtivalt loobunud või mitte.
10.Tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14 tehtud lahendis on Riigikohus märkinud, et kohtutäituri otsuse peale esitatavas kaebuses saab esitada täitedokumendi puudumise vastuväite vaid juhul, kui selle vastuväite lahendamine on kohtutäituri pädevuses. Nii võib see olla nt juhul, mil kaebuses juhitakse tähelepanu täitedokumendi jõustumismärke puudumisele, mille olemasolu või puudumist saab kohtutäitur kontrollida. Samas ei ole välistatud, et täitedokumendi puudumise vastuväide tähendab sisuliselt ka materiaalõiguslikku vastuväidet nõudele, mida aga kohtutäitur lahendada ei saa.
11.Olukorras, kus kohtutäitur peab võlgniku poolt esitatud täitemenetluse lõpetamise taotluse põhjendatust hindama teises täiteasjas sissenõudja esitatud täitemenetluste lõpetamise avalduse alusel, millelt omakorda ei nähtu selgesõnaliselt sundtäidetavate nõuete täidetavusest loobumine (vaid soov lõpetada täiteasjade menetlus seoses vaidlusalustes küsimustes kompromissile jõudmisega), on tegemist mitte täitedokumendi sundtäidetavuse formaalsete eelduste kontrollimisega, vaid hoopis selle sundtäidetavuse materiaalõiguslike eelduste hindamisega, mis aga ületab kohtutäiturile antud pädevust. Kohtutäiturile on esitatud ülalnimetatud väidetav nõudest loobumise avaldus ning kohtutäitur on selle osas nõudnud sissenõudjalt selgitusi. Sissenõudja on kohtutäiturile andnud kinnituse selle kohta, et ta ei ole sundtäidetavast nõudest loobunud. Seega on kohtutäitur teinud kõik tema pädevuses oleva ning on õigesti asunud seisukohale, et tal puudub alus täitemenetluse lõpetamiseks.
12.Praegusel juhul valis avaldaja vale õiguskaitsevahendi, kuna poolte vahel esineb materiaalõiguslik vaidlus, mida ei saa lahendada vaidluses kohtutäituri otsuse õiguspärasuse üle. Avaldaja peab vaidluse lahendamiseks esitama kohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
13.Kuna avaldaja taotleb täiteasja lõpetamist, kus sundtäidetava nõude jääk on 45 936,50 eurot, siis on tsiviilasja hinnaks 45 936,50 eurot. Määruskaebus
14.Võlgnik esitas 12.06.2018 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega rahuldada avaldaja kaebus.
15.Määruskaebuse kohaselt on avaldaja ning sissenõudja vahel vaidlus selles, kas sissenõudja on loobunud enda nõudest võlgniku vastu. Maakohus ei ole avaldajale edastanud teiste menetlusosaliste seisukohti ja esitatud dokumente, mistõttu ei ole avaldajale teada, millistele tõenditele on kohus oma otsustuse rajanud ja asjaolusid tuvastanud.
16.Maakohus leidis ekslikult, et avaldaja ei ole valinud kohast õiguskaitsevahendit ja kohtutäitur ei saa lahendada materiaalõiguslikku vaidlust. Kohtutäiturile on esitatud dokument, mis kinnitab, et sissenõudja on nõudest kirjalikult loobunud. See dokument on kehtiv, seda ei ole muudetud ega tühistatud. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus sissenõudja on nõudest kirjalikult loobunud ja esitab siiski uue täitmisavalduse, peab just võlgnik ennast sissenõudja tegevuse eest kaitsma hagi esitamisega. Võlgnikku kaitseb seadus, mis ei luba täitemenetlust nõudest kirjaliku loobumise korral uuesti alustada. Lisaks ei ole sissenõudjal tegelikult üldse õigust käsutada täitedokumendist tulenevat nõuet, s.t esitada sellest tulenevat nõuet täitmisele või muul viisil sisse nõuda. Nimelt on sissenõudja nõude, mis tuleneb täitmisel olevast kohtuotsusest, loovutanud 01.02.2018 OO-le. Seega saaks teoreetiliselt täitedokumendist tulenevat nõuet käsutada OO. Kuna sissenõudja on oma nõude loovutanud, siis tal puudus õigus esitada kohtutäiturile täitmisavaldust täitedokumendi täitmiseks ning täitemenetlus tuleb lõpetada. Isegi juhul, kui nõude oleks esitanud õige isik, tuleb kohtutäituril täitemenetlus lõpetada TMS § 49 lg 2 alusel, sest sissenõudja on kirjalikult nõudest loobunud.
17.Maakohus on ebaõigesti määranud tsiviilasja hinnaks 45 936,50 eurot. Avaldaja ei ole vaidlustanud nõude suurust, vaid vaidlusesemeks on asjaolu, kas kohtutäitur peab täiteasjas kohaldama TMS § 49 lõiget 2 või mitte. Vastused määruskaebusele
18.Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kohtutäituril pädevust sundtäidetavuse materiaalõiguslike eelduste hindamiseks. Lisaks on OO nõude sissenõudjale tagasi loovutanud.
19.Kohtutäitur palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Edasine menetluse käik
20.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi, kuna kolleegium peab vajalikuks muuta tsiviilasja hinda maakohtus (TsMS § 657 lg 1 p 21). Muus osas nõustub ringkonnakohus vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
22.Võlgniku väite kohaselt ei ole maakohus võlgnikule edastanud teiste menetlusosaliste seisukohti ja menetluses esitatud dokumente, mistõttu ei ole võlgnikule teada, millistele tõenditele on kohus oma otsustuses tuginenud. Ringkonnakohus tegi maakohtus esitatud dokumendid võlgnikule kohtuinfosüsteemi kaudu nähtavaks ning andis võimaluse avaldada oma seisukoha kohtutäituri ja puudutatud isiku maakohtule esitatud vastuste osas. Võlgnik esitas vastuse puudutatud isikute seisukohtadele määruskaebuse menetluses.
23.Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et võlgniku vastu on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 1 märgitud sundtäidetav täitedokument (jõustunud kohtuotsus). TMS § 49 lg 2 sätestab, et täitemenetluse lõpetamine ei piira sissenõudja õigust pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui täitedokumendist tulenev nõue on tegelikult täitmata. Sissenõudja ei või pöörduda uuesti kohtutäituri poole, kui ta on nõudest kirjalikult loobunud.
24.Võlgnik on tuginenud asjaolule, et sissenõudja on samast nõudest täitemenetluses nr 025/2015/464 loobunud. Sissenõudja on seisukohal, et ta ei ole nõudest loobunud, vaid andis üksnes nõusoleku täitemenetluse lõpetamiseks.
25.Kolleegium on seisukohal, et võlgniku väide selle kohta, et sissenõudja on võlgniku vastu esitatud nõudest loobunud, tähendab sisult materiaalõiguslikku vastuväidet nõudele, mida aga kohtutäitur lahendada ei saa. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14 tehtud otsuse p 17 selgitanud, et formaalselt seaduse nõuetele vastav täitedokument kuulub täitmisele. Täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine on saavutatav üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et olukorras, kus kohtutäitur peab täitemenetluse lõpetamise taotluse põhjendatust hindama teises täiteasjas sissenõudja poolt esitatud täitemenetluse lõpetamise avalduse pinnalt, ei ole tegemist mitte sundtäidetavuse formaalsete eelduste kontrollimisega, vaid sundtäidetavuse materiaalõiguslike eelduste hindamisega, mida kohtutäitur teha ei saa.
26.Võlgnik on määruskaebuses täiendavalt esile toonud, et sissenõudja on nõude 01.02.2018 loovutanud OO-le. Sissenõudja on märkinud, et nõue on sissenõudjale tagasi loovutatud.
27.Ringkonnakohus märgib, et TMS § 18 lg 1 sätestab, et kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Sama kehtib kohtulahendi täitmise kohta vaidlusaluse asja valdaja suhtes, kui valdaja on pärast kohtulahendi tegemist muutunud. TMS § 18 lg 3 sätestab, et kui sissenõudja ei tõenda õiguste üleminekut käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud dokumendiga, võib ta esitada hagi võlgniku vastu nõudega tunnustada täitedokumendist tuleneva õiguse või kohustuse üleminekut.
28.Riigikohus on 20.09.2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-14364 (p 10.1-11) selgitanud, et võlaõigusseadus ei kehtesta kohustust tõestada notariaalselt lepingut, millega rahaline nõue loovutatakse teisele isikule, seda ka juhul, kui loovutatakse kohtulahendist kui täitedokumendist tulenev nõue. VÕS § 167 lg 4 kohaselt läheb nõude loovutamisel uuele
võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi. VÕS § 167 lg-t 4 täiendab siiski TMS § 18 lg 1, mis kokkuvõttes tähendab seda, et VÕS § 167 lg-s 4 sätestatud õiguse teostamiseks täitemenetluses võib olla vajalik sõlmida nõude loovutamise leping notariaalselt. TMS § 18 lg 1 peamiseks eesmärgiks on võlgniku huvide kaitse selle eest, et tema vastu ei algatataks täitemenetlust dokumendi alusel, mille ehtsust ei saa kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest (vt selle kohta lähemalt nt Riigikohtu 21. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-63-17, p 32) lähtuvalt kontrollida. Täitedokumendist tuleneva nõude loovutamine peab olema kohtutäituri jaoks lihtsalt ja võimalikult õiguskindlalt kontrollitav. Kui väidetavale uuele võlausaldajale ei ole täitedokumendist tulenevaid õigusi loovutatud notariaalselt tõestatud lepinguga, saab ta oma õigusi kaitsta ja nõude loovutamist tõendada TMS § 18 lg 3 kohaselt võlgniku vastu esitatava hagiga. Selle hagi ese on tunnustada täitedokumendist tuleneva õiguse üleminekut uuele võlausaldajale.
29.Ringkonnakohus märgib, et võlgniku väidetest tuleneb, et notariaalselt on tõestamata nii esialgne loovutamise leping kui tagasiloovutamise leping. Kui esimene nõude loovutamise leping oleks notariaalselt tõestatud, siis võiks sissenõudjal kerkida vajadus TMS § 18 lg 3 sätestatud hagi esitamiseks, kuna tagasiloovutamise leping ei ole notariaalselt tõestatud. Kuna aga ka esialgne nõude loovutamise leping ei ole notariaalselt tõestatud, siis ei ole TMS § 18 lg 1 sätestatud tingimustele vastavalt tõendatud, et sissenõudjaks võiks olla keegi muu, kui Harju Maakohtu 18.06.2010.a otsusest tsiviilasjas nr 2-08-50936 nähtub. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka nõude loovutamisega seotud võlgniku väited olla aluseks määruskaebuse rahuldamisele.
30.Maakohtu määruse kohaselt on tsiviilasja hind 45 936,50 eurot. Võlgnik leiab, et maakohtu määratud tsiviilasja hind on ebaõige. Kolleegium nõustub, et tsiviilasja hind on määratud ebaõigesti. Kuna käesoleval juhul on vaidlus selle üle, kas kohtutäituril oli alust täitemenetluse algatamiseks, siis ei ole põhjendatud tsiviilasja hinnaks määrata 45 936,50 eurot. Näiteks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks (TsMS § 132 lg 5). Tulenevalt TsMS § 122 lg 3, § 125 ja § 132 lg 1 on põhjendatud tsiviilasja hinnaks lugeda 3500 eurot. Tulenevalt TsMS § 137 lg 11 muudab ringkonnakohus vastavalt asja hinda maakohtus. Kolleegium märgib aga ka, et tsiviilasja hind ei oma käesolevas vaidluses sisulist tähendust, kuna antud juhul ei sõltu tsiviilasja hinnast riigilõivu suurus, kassatsioonikautsjoni suurus ega ka lepingulise esindaja menetluskulude suurus.
31.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab maakohus mõistliku aja jooksul alates määruse jõustumisest kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.