lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/2-18-4731/34

Rahvusvaheline õigusabi › Välisriigi kohtulahendite tunnustamine ja täitmine

TsiviilasiJõustunudRiigikohtu tsiviilkolleegium · 12.12.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohtu tsiviilkolleegium
Kohtuasja number
2-18-4731/34
Asja liik
Tsiviilasi
Kategooria
Rahvusvaheline õigusabi › Välisriigi kohtulahendite tunnustamine ja täitmine
Menetlusliik
Hagita menetlus
Kuulutamise aeg
12.12.2018
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1121
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-18-4731

Määruse kuupäev

Tartu, 12. detsember 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2018. a määrus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2018, kirjalik menetlus

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14.Avaldaja on esitanud avalduse vahekohtu otsuse Eestis tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks. TsMS § 754 lg 1 järgi tunnustatakse välisriigi vahekohtute otsuseid ja võetakse Eestis täitmisele üksnes vastavalt New Yorgi 1958. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioonile (konventsioon) ja teistele välislepingutele. Konventsiooni kohaldamist kinnitab ka selle art 1 lg 1. Konventsiooni art 4 näeb ette vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatavad dokumendid ja art 5 alused otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks.
15.Peamine vaidlus seisneb praeguses tsiviilasjas selles, kas on alust kohaldada konventsiooni art 5 lg 2 lit-t b. Nimetatud sätte kohaselt võib vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda ka siis, kui selle riigi kompetentne ametkond, kus otsuse tunnustamist ja täitmist nõutakse, leiab, et otsuse tunnustamine või täitmine oleks vastuolus selle riigi poliitikaga (edaspidi kasutatud „riigi poliitika“ asemel „avalik kord“, vt sarnaselt ka Riigikohtu 11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15675/26, p-d 22–24).

Sarnased lahendid

Rahvusvaheline õigusabi
  • 16.04.20262-24-11204/20Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 30.03.20262-25-11362/25Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 20.02.20262-24-17400/20Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 13.01.20262-20-132157/11Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 08.01.20262-25-17516/7Harju Maakohus Tallinna kohtumaja
  • 06.01.20262-25-11282/34Tartu Maakohus Tartu kohtumaja
15.1.Konventsiooni art 5 reguleerib ammendavalt vahekohtu otsuse tunnustamisest keeldumise alused, millest tuleneb ka rahvusvaheliselt tunnustatud järeldus, et vahekohtu otsuse sisulist õigsust tunnustamismenetluses ei kontrollita. Siiski on võimalik erandlikel juhtudel piiratult hinnata vahekohtu otsuse sisulist tulemust selle kaudu, et analüüsitakse vahekohtu otsuse tunnustamise võimalikku vastuolu tunnustava riigi avaliku korraga (art 5 lg 2 lit b). Nii on nt konventsiooni rakendamise juhises märgitud, et vaatamata sellele, et kohus võib avalikule korrale tuginedes kontrollida vahekohtu lahendit sisuliselt, ei ole selline kontroll piiramatu (vt juhise art 5 lg 2 lit b komm 30).
15.2.Avaliku korra mõiste on määratlemata õigusmõiste ning selle sisustamine sõltub konventsiooni liikmesriigi õigusarusaamadest. Eesti avaliku korraga oleks kolleegiumi hinnangul vastuolus eelkõige sellise vahekohtu otsuse tunnustamine, mille aluseks oleks Eesti õigussüsteemile ja selle põhiväärtustele (nt põhiseaduslik kord, põhiõigused ja -vabadused, moraalsed väärtused, aga ka

2-18-4731 materiaal- ja protsessiõiguse kõige üldisemad põhimõtted, vrd ka TsMS § 620 lg 1 p 1) täiesti võõras õigusarusaam. Nii on Riigikohus leidnud, et art 5 lg 2 lit b ei võimaldaks vahekohtu otsust tunnustada nt juhul, kui Eesti riigisisene õigus (TsMS § 718 lg 2) ei võimalda üldse vahekohtumenetluses asja lahendada (vt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15675/26, p 24). TsMS § 751 lg 2 p 2 kohaldamise kontekstis on Riigikohus pidanud võimalikuks vastuolu avaliku korraga juhul, mil vahekohtu otsuse oleks langetanud vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve (vt Riigikohtu 2. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-15, p 12).

16.Ringkonnakohus on leidnud, et vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise välistab avaldaja ja puudutatud isikute kooskõlastatud käitumine eesmärgiga saada vahekohtu lahendi näol täitedokument, millest tulenev nõue on kahe pankrotis oleva puudutatud isiku pankrotimenetluses (pankrot kuulutati välja pärast vahekohtu menetlust) PankrS § 103 lg 4 alusel kaitsmiseta tunnustatud nõue. Kooskõlastatud käitumist järeldas ringkonnakohus mh sellest, et puudutatud isikud ei esitanud vahekohtumenetluses avaldaja hagile sisulisi vastuväiteid, vaid soovisid võimalikult kiiret otsuse langetamist, mis ringkonnakohtu arvates võis omakorda olla tingitud sellest, et otsus sooviti saavutada enne ühe puudutatud isiku Eestis toimuvas pankrotimenetluses ajutise halduri määramist. Samuti viitas ringkonnakohus sellele, et avaldaja kui juriidiline isik kanti äriregistrisse vaid päev enne vahekohtu menetluse aluseks olnud lepingu ning vahekohtu kokkuleppe sõlmimist ja et avaldaja ning põhivõlgnikust puudutatud isiku äriregistrijärgne aadress on sama.
16.1.PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks mh nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Vahekohtu lahendiks PankrS § 103 lg 4 tähenduses on ka välisriigi vahekohtu lahend.
16.2.Kolleegiumi hinnangul ei ole Riia Vahekohtu praeguse otsuse tunnustamine vastuolus Eesti avaliku korraga. Kolleegium märgib kõigepealt, et ringkonnakohus ei ole iseenesest tuvastanud, vaid üksnes pidanud võimalikuks poolte kooskõlastatud käitumist, kasutades formuleeringuid, nagu: „Ringkonnakohtu arvates võis vastav soov olla seotud sellega, et ...“; „Eelnev asjade käik viitab ringkonnakohtu hinnangul sellele, et...“. Samas aga ei ole sellel, kas eelnimetatud asjaolud esinevad või mitte, tähtsust, sest kolleegiumi arvates ei oleks isegi juhul, kui avaldaja ja puudutatud isikud käitusid kooskõlastatult täitedokumendi saamiseks, nõudele sellisel viisil tunnustuse saamine vastuolus Eesti õigussüsteemi põhiväärtustega (vt ka käesoleva määruse p-d 15.2 ja 16.3).
16.3.Kohtulahend või vahekohtu lahend võib olla saavutatud mh nt hagi õigeksvõtu või kompromissi sõlmimise teel (vt kohtulahendi korral TsMS §-d 430 ja 440). Juhul kui kostja jätab hagimenetluses hagile kohtu määratud tähtajaks mõjuva põhjuseta vastamata, võidakse teha tema kahjuks tagaseljaotsus (vt TsMS § 407 lg-d 1–3). Eelnimetatud viisidel saadud kohtulahendid võivad olla tehtud olukorras, kus võlausaldaja ja võlgnik on olnud huvitatud nõude kiirest kohtulahendiga tunnustamisest enne pankrotimenetluse algust ning kohtulahend tehakse enne seda, kui algatatakse võlgniku pankrotimenetlus. Selliselt tehtud kohtulahendid kuuluvad sundtäitmisele ning ei puutu asjasse, kas võlgnik vaidles nõudele vastu enne seda, kui võlausaldaja esitas hagi kohtusse. Eelviidatud sätete järgi tehtud kohtulahendite täidetavusest tuleneb, et Eesti avaliku korraga ei ole vastuolus see, kui võlausaldaja ja võlgnik ei vaidle kohustuse olemasolu üle, kuid vaatamata sellele esitab võlausaldaja kohtusse võlgniku vastu hagi kohtusse ning saab enda kasuks enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist kohtulahendi. TsMS §-st 751 nähtuvalt ei ole alust tühistada eelkirjeldatud olukorraga sarnases olukorras tehtud vahekohtu lahendit. Seega leiab kolleegium, et Eestis tehtud vahekohtu lahendi mittetäidetavaks tunnistamiseks ei anna alust see, kui pooled ei vaidle nõude olemasolu ja suuruse üle, kuid võlausaldaja pöördub siiski 2(3)

2-18-4731 nõudega vahekohtusse ning saavutab selle, et tema kasuks tehakse vahekohtu lahend enne pankrotimenetluse algatamist. Kuna konventsioon või seadus ei sätesta eelkäsitletud osas erandit välisriigis tehtud vahekohtu lahendi kohta, siis kehtib kolleegium arvates sama põhimõte ka välisriigis tehtud vahekohtu lahendi kohta.

16.4.Ringkonnakohus on mh leidnud, et puudutatud isikud tegutsesid nii vahekohtu menetluses kui ka maakohtu menetluses vastuolus oma huvidega (täpsustamata, milles see vastuolu seisneb). Kolleegium aga leiab, et kuna välisriigis tehtud vahekohtu lahendi tunnustamise menetluses ei hinnata, kas võlgnikult võlausaldaja kasuks mingi rahasumma väljamõistmine vahekohtu lahendiga oli põhjendatud või mitte, siis ei ole praeguse asja lahendamise jaoks tähtsust, kas vahekohtu menetluses nõuetele vastu vaidlemata jätmine oli puudutatud isikute huvides või mitte.
17.Otsuse tunnustamata jätmiseks ei anna alust ka ringkonnakohtu seisukoht, et vahekohtu otsuse aluseks olnud leping pidanuks olema Eesti õiguse järgi notariaalselt tõestatud ning et imperatiivsed normid on avaliku korra osa. Riigikohus on leidnud (11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-15675/26, p 24), et välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine ei ole avaliku korraga vastuolus ainuüksi seetõttu, et tunnustava riigi riigisisest õigust ei ole järgitud (vt juhise art 5 lg 2 lit b komm 13). Viidatud lahendis võis üks vahekohtumenetluse osaline olla tarbija ning temaga sõlmitud käendusleping võis olla tühine. Kolleegium lisab, et avaliku korra alla ei kuulu vältimatult kõik vahekohtu lahendi tunnustamist otsustava riigi õiguse imperatiivsed normid, vaid eelkõige need sätted, mis kajastavad selle riigi õigussüsteemi põhiväärtusi, vt ka juhise art 5 lg 2 lit b komm 17 jj). Peeter Jerofejev

Ants Kull

Tambet Tampuu

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 17.11.20252-24-10052/4Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium
  • 14.07.20252-25-6042/2Harju Maakohus Tallinna kohtumaja