XX avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.09.2018.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Puudutatud isik määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
III,
OSAÜHING
MAAMAJA,
nende Avaldaja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Merilin Ojasaar Puudutatud isik III (määruskaebuse esitaja): OSAÜHING MAAMAJA (registrikood 12012379), tehinguline esindaja Deivi Vaht Puudutatud isik I: OSAÜHING MAAKOHT (registrikood 12012362), seaduslik esindaja KV. Puudutatud isik II: OSAÜHING MAAÕHK (registrikood 12012333), seaduslik esindaja KV Puudutatud isik
XXXXXXXXXXX)
IV:
MM
(isikukood
Puudutatud isik V: TT (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik VI: SS (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
1.Jätta Harju Maakohtu 03.09.2018.a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud puudutatud isiku III, OSAÜHING MAAMAJA, kanda.
4.Jätta puudutatud isik III poolt esitatud riigilõivu tagastamise taotlus rahuldamata.
5.Mõista puudutatud isikult III, OSAÜHING MAAMAJA, XX’a kasuks välja menetluskulud summas 72 eurot ja viivis sellelt summalt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.12.06.2016.a esitas XX Harju Maakohtule avalduse kinnistule juurdepääsutee määramiseks AÕS § 156 lg 1 alusel. Avalduses palus avaldaja määrata Salmistu külas asuvale Uuemetsa kinnisasjale tähtajatu ööpäevaringne juurdepääs igat liiki sõidukiga avalikult kasutatavale teele Salmistu külas asuva Pedassaare 92 kinnistu kaudu, kanda Pedassaare tee 92 kinnisasja kinnisturaamatu kolmandasse jakku kitsendus juurdepääsu tee võimaldamise kohta Uuemetsa kinnistu kasuks ning jätta kohtumenetluse kulud puudutatud isikute kanda. Avalduse kohaselt puudus avaldajal juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Seni on avaldaja pääsenud oma kinnistule mööda puudutatud isikutele kuuluvat kinnisasjal asuvat pinnasteed. Avaldaja soovis, et tema kinnistult juurdepääs avalikult kasutatavale teele rajataks üle Pedassaare 92 kinnistu sinna rajatava tupiktee pikendusena. Puudutatud isikud I-III palusid jätta avalduse rahuldamata. Nad leidsid, et avalduses väljatoodud juurdepääsutee vähendab nende kavandatavate kinnistute turuväärtust, sest kaob ära kruntide privaatsus. Juurdepääsutee rajamine põhjustaks tolmu ja müra. Puudutatud isikud I-III pakkusid avaldajale juurdepääsuks Pedassaare tee 92 kinnistu idaserva planeeritavat teed. Avaldaja sellise lahendusega ei nõustunud. Avaldaja leidis, et selline juurdepääsutee on viis korda pikem ning selle ehitamiseks on vajalik rajada tee üle kahe kraavi ja üle kahe soise pinnasega kinnistu. Puudutatud isik IV ei olnud nõus juurdepääsu tee rajamisega üle temale kuuluva Tiigikalda kinnistu. Puudutatud isikud V ja VI olid nõus avalduse rahuldamisega.
2.Harju Maakohus tegi määruse, millega rahuldas avalduse osaliselt ja jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus kaalus puudutatud isikute ja avaldaja huve ning leidis, et juurdepääsu määramine häirib kõige enam kinnistute omanikke, kes on juba astunud samme kinnistu arendustegevuseks ja elamute püstitamiseks ning vähem neid omanikke, kelle kinnistute puhul on tegemist maatulundusmaaga ja kuhu elamuid planeeritud ei ole. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud valida juurdepääsuteeks kõige lühem võimalik tee, kuna kõige lühem võimalik tee riivab ebaproportsionaalselt puudutatud isikute I-III huve privaatsusele. Samuti leidis kohus, et kuna avaldaja huvi on rajada juurdepääsutee võimalikult madalate kuludega, siis ei ole mõistlik seda rajada üle Tiigikalda kinnistu. Kohus pidas põhjendatuks määrata juurdepääs avaldaja kinnistule üle Metsa 2 ja Marimetsa kinnistute. Planeeritud juurdepääsutee läbib puudutatud isiku V kinnistut. Kahtlemata häirib tee määramine mingil määral puudutatud isiku V huve, kuid puudutatud isiku V kinnistul ei ole peale metsa mitte midagi. Teised juurdepääsu variandid on koormavamad ja häirivamad nii puudutatud isikutele kui ka avaldajale.
2(6)
Tsiviilasi nr 2-16-9132
Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda. Kohus leidis, et TsMS § 172 lg-st 1 tulenevalt kannab hagita menetluses menetluskulud üldjuhul isik, kelle huvides lahend tehakse ning erandjuhtudel mõni muu menetlusosaline. Maakohus viitas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2011.a lahendi nr 3-2-1-18-11 p-le 19, mille kohaselt ei lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi, vaid kohus kohaldab esmajoones kaalutlusõigust ning seega puudub üldjuhul hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi. Kohus leidis, et antud juhul ei olnud tegemist keeruka õigusvaidlusega ning avaldajal ei saanud olla õigustatud ootust, et tema menetluskulud jäävad puudutatud isikute kanda. Samuti leidis kohus, et ka puudutatud isikutel ei saanud olla õigustatud ootust, et avaldaja kannab nende menetluskulud. Kohus pidas õiglaseks jätta menetluskulud seega menetlusosaliste endi kanda, arvestades, et tegemist ei olnud keerulise õigusvaidlusega ning kohus võttis arvesse nii avaldaja kui ka puudutatud isikute huve, eelkõige puudutatud isikute I-III huve.
3.Puudutatud isik III, OSAÜHING MAAMAJA, esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu määruse osas, milles kohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning teha menetluskulude jaotuse osas määrus, millega jäetakse nii maa- kui ka ringkonnakohtus tekkinud puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda. Samuti palus puudutatud isik määruskaebuse rahuldamisel tagastada tasutud riigilõiv. Määruskaebuses leiab puudutatud isik, et kohus jättis põhjendamatult menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus pidi TsMS § 172 lg 1 alusel jätma menetluskulud avaldaja kanda. Asjaolu, et kohus kaalus asja lahendamisel puudutatud isiku huve, ei anna alust jätta menetluskulusid menetlusosaliste endi kanda. Maakohus pidigi asja lahendamisel kaaluma kõigi puudutatud isikute huve. Maakohus jättis arvestamata sellega, et õiguslik keerukus on subjektiivne arvamus. Arvestades Eesti kohtute praktikat asjaolude suhtes, mille alusel kaalutakse juurdepääsutee määramist, ei saa sellesisulist vaidlust üldistatult õiguslikult selgeks ja lihtsaks pidada. Objektiivselt oli juurdepääsu määramisel võimalik puudutatud isiku omandiõiguse intensiivne riive, mistõttu olid puudutatud isiku kohtuvälised kulud (õigusabikulud, eksperthinnangu kulu) vajalikud ja põhjendatud kulud oma subjektiivsete õiguste kaitsmiseks. Olukorras, kus kohus lahendas avaldaja juurdepääsu määramise viisil, mille puudutatud isik pakkus välja juba esimeses vastuses, on õiglane jätta kõik asja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldajal tegelikkuses teine juurdepääs oma metsakinnistule oli olemas ning seda ka ilma kohtu poolt juurdepääsu määramiseta. Asjaolu, et vaid seaduslik õigus juurdepääsutee määramiseks on olemas, aga eluline vajadus selleks puudub, annab üheselt aluse jätta puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda. Arvestada tuleb ka seda, et juurdepääsu kohus küll määras aga seda mitte avaldaja soovitud viisil.
4.Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
5.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu määrus muutmata.
6.Ringkonnakohus selgitab esmalt määruskaebemenetluse ulatust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, mille peale ei ole määruskaebust esitatud. Puudutatud isik III esitas määruskaebuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isik III palub ringkonnakohtul teha nimetatud osas uue määruse, millega jäetakse
3(6)
Tsiviilasi nr 2-16-9132 menetluskulud avaldaja kanda. Seega käsitleb ringkonnakohus ainult maakohtu määratud menetluskulude jaotust.
7.Maakohus leidis, et menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine on õiglane tulenevalt TsMS § 172 lg-st 1. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulude jätmine menetlusosaliste endi kanda on kohtu diskretsiooniotsustus. Ringkonnakohus saab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas muuta seega ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 172 lg 1 ls-st 1 tulenevalt jäetakse hagita asjas menetluskulud üldreeglina avaldaja kanda. TsMS § 172 lg 1 ls 2 kohaselt võib menetluskulud jaotada muu hulgas erinevalt üldreeglist siis, kui menetlusosaline (nt puudutatud isik) põhjendamatult venitab menetlust, põhjustades sellega mh menetlusosalistele täiendavaid menetluskulusid. Kohus võib menetluskulude teisiti määramisel arvestada asja lahendamise õigusliku keerukusega ning sellega, kas asja lahendati ainult avaldaja enda huvides või ka teiste puudutatud isikute huvides. Samuti võib arvestada sellega, et hagita menetluses pole üldjuhul vajalik puudutatud isikutel kaasata professionaalset esindajat oma huvide kaitseks ning oodata menetluskulude jätmist avaldaja kanda, kuna kohtu uurimiskohustus tagab puudutatud isikute huvide piisava kaitse. Antud juhul pidas maakohus õiglaseks menetluskulude jätmist menetlusosaliste endi kanda. Maakohus arvestas määruses käesoleva asja õigusliku keerukusega ning sellega, et kohus võttis asja lahendamisel arvesse lisaks avaldaja huvidele ka puudutatud isikute huve, sh eelkõige puudutatud isikute I-III huve. Seejuures ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ning määruskaebuses toodud väited ei anna alust jõuda ka teistsugusele järeldusele.
9.Määruskaebuses leiab puudutatud isik III, et õiguslik keerukus on subjektiivne arvamus ning kohtute praktikat arvestades, ei saa juurdepääsu määramisega seonduvaid vaidlusi pidada selgeks ja lihtsaks. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul tuleb hinnata, kas asja lahendamine on õiguslikult keeruline või mitte. Maakohtu selline otsustus on kohtu diskretsiooni rakendamine. Määruskaebusest ning toimiku materjalidest ei nähtu, milles seisneb käesoleva vaidluse eriline õiguslik keerukus, mis tingis puudutatud isiku poolt lepingulise esindaja kaasamise vajaduse ning selliste menetluskulude tekkimise. Puudutatud isik tõi määruskaebuses välja, et objektiivselt oli juurdepääsu määramisel võimalik puudutatud isiku omandiõiguse intensiivne riive, mistõttu olid puudutatud isiku kohtuvälised kulud (õigusabikulud, eksperthinnangu kulu) vajalikud ja põhjendatud subjektiivsete õiguste kaitsmiseks. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud väide ei tähenda, et avaldaja peab lisaks enda kuludele kandma ka teiste menetlusosaliste kulud, sh õigusabikulud. Omandiõiguse potentsiaalne riive ei tähenda, et vaidlus on õiguslikult keeruline ning professionaalse esindaja kaasamine seetõttu põhjendatud. Kohtupoolne uurimiskohustuse täitmine tagas menetlusosaliste huvide piisava kaitse. Määruskaebuses leiab puudutatud isik, et õiglane on jätta menetluskulud avaldaja kanda, kuna juurdepääs määrati eelkõige avaldaja huvides ning asjaolu, et kohus kaalus asja lahendamisel puudutatud isikute huve, ei anna alust jätta menetluskulusid puudutatud isiku kanda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu kõikide menetlusosaliste huvide, sh avaldaja ja puudutatud isikute huvide, kaalumine on muu hulgas üks tingimustest, millega arvestada menetluskulude
4(6)
Tsiviilasi nr 2-16-9132 jätmisel menetlusosaliste endi kanda TsMS § 172 lg 1 alusel. Juurdepääsu määramise asjades tulebki arvestada kõikide menetlusosaliste huvidega ning mitte ainult avaldaja huvidega. Seadus näeb ette, et isikutel peab olema juurdepääs oma kinnisasjadele. Avaldaja küll pöördub kohtusse ja algatab menetluse, kuid lahend tehakse kõigi huvides. Sellisel juhul on üldreeglina õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Puudutatud isik leiab kaebuses, et kohus lahendas avaldaja juurdepääsu määramise viisil, mille puudutatud isik pakkus välja juba esimeses vastuses, millest tulenevalt on õiglane jätta menetluskulud avaldaja kanda. Esiteks ei nähtu avaldaja esimesest vastusest, et avaldaja pakkus välja rajada juurdepääs selliselt, nagu kohus lõppastmes kohtulahendis leidis. Puudutatud isik III esitas vastuse avaldusele 05.10.2016.a (t I kd, lk 125). Nimetatud vastusest ei nähtu, et juurdepääs tuleks määrata üle Metsa 2 ja Marimetsa kinnistute. Vastusest nähtub hoopis, et juurdepääs tuleks määrata lõuna pool asuva reformimata riigimaa koridori kaudu, mis viib avalikult kasutatavale Kiiu-Jaanukse teele. Teiseks ei nõustu ringkonnakohus, et menetluskulude jaotamine juurdepääsu asjades sõltub sellest, millise menetlusosalise lahendust kohus järgis. Selline väide põhineb eeldusel, et menetluskulude jaotamisel hagita menetluses tuleb lähtuda sarnaselt hagimenetlusele põhimõttest, et menetluskulud kannab see menetlusosaline, kelle kahjuks otsus tehakse. Ringkonnakohus ei nõustu, et menetluskulude jaotamine TsMS § 172 lg 1 alusel sõltub ainuüksi sellest, kelle juurdepääsutee lahendus osutub lõppastmes valituks ning kui otsustust ei tehta avaldaja väljapakutud lahenduse kasuks, siis tuleb avaldajal kanda puudutatud isikute menetluskulud. Kui avaldaja väljapakutud lahendust kohus ei järgi, vaid järgib mõne puudutatud isiku lahendust või hoopis menetlusosaliste poolt välja toomata lahendust, ei saa öelda, et kohus oleks otsustanud avaldaja kahjuks. Juurdepääsutee määramisel ei ole tingimata menetlusosalist, kelle kahjuks sarnaselt hagimenetlusele lahend tehakse. Juurdepääsutee asjas palub avaldaja kohtul määrata kindlaks juurdepääsutee avalikule teele. Avaldaja võib avalduses välja pakkuda oma lahenduse. Isegi kui avaldaja väljapakutud lahendust kohus ei järgi, saavutab avaldaja lõpuks siiski selle, mille pärast ta kohtusse pöördus – juurdepääsu määramise. Seega ei tehta otsustust avaldaja kahjuks. Puudutatud isik leiab määruskaebuses, et avaldajal oli tegelikkuses teine juurdepääs oma metsakinnistule olemas ning seda ka kohtu poolt juurdepääsu määramiseta. Asjaolu, et vaid seaduslik õigus juurdepääsutee määramiseks on olemas, aga eluline vajadus selleks puudub, annab üheselt aluse jätta puudutatud isiku menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus ei nõustu, et avaldajal puudus eluline vajadus juurdepääsu määramiseks. Avaldusest nähtus selgelt, et avaldajal puudus mõistlik juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Avalduse kohaselt soovis avaldaja, et kohus määraks juurdepääsu, mille rajamisega tekib avaldajale kõige vähem kulusid. Kohtuväliselt ei saavutanud menetlusosalised kokkulepet. Avaldajal oli seega AÕS § 156 alusel seadusest tulenev õigus paluda kohtult juurdepääsu määramist. Vastasel juhul oleks jäetud avaldus rahuldamata. Avaldaja oli seega õigus pöörduda kohtusse ning avaldaja ei põhjustanud kohtusse pöördumisega ebavajalikku vaidlust.
10.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohus ei ületanud diskretsioonipiire. Seega tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Kuna maakohtus tekkinud menetluskulud kuni maakohtu määruse tegemiseni 03.09.2018.a jäävad menetlusosaliste endi kanda, ei ole vajalik määrata kindlaks menetlusosaliste menetluskulude suurust nimetatud kuupäevani. Menetluskulud määruskaebuse menetluses
5(6)
Tsiviilasi nr 2-16-9132
11.Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse menetluses tekkinud kulud määruskaebuse esitaja, puudutatud isiku III kanda.
12.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks määruskaebuse menetluses tekkinud avaldaja menetluskulud. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Avaldajale osutati õigusabi 1 tund ja 45 minutit tunnihinnaga 145 eurot, millele lisandub käibemaks. Riigikohtu senises praktikas on peetud mõistlikuks lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt RKTKm nr 3-2-1-115-14 p 14). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on mõistlik lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o 144 eurot. Ringkonnakohus ei leia, et avaldaja menetluskulu vastuväite koostamiseks määruskaebusele 1 tund ja 45 minutit on põhjendatud ja vajalik ajakulu. Avaldaja 27.09.2018.a vastuväide määruskaebusele on kaks lehekülge pikk ning kordab sisuliselt maakohtu 03.09.2018.a määruse seisukohti. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ajakulu nimetatud menetlusdokumendi koostamiseks on 30 minutit. Seega moodustavad avaldaja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud koos käibemaksuga kokku 72 eurot (120 eurot x 1,2 x 30 min = 72 eurot). Vastavalt avaldaja taotlusele ja TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt märgib kohus kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb puudutatud isikul tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
13.TsMS § 178 lg 2 järgi menetluskulude kindlaksmääramise peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
14.Viimaseks käsitleb ringkonnakohus puudutatud isiku taotlust tagastada temale riigilõiv, kui määruskaebus rahuldatakse. Ringkonnakohus leiab, et riigilõiv tuleb jätta tagastamata, kuna ei esine riigilõivu tagastamise aluseid TsMS §-st 150 tulenevalt.
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.