Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.11.2018 määrus esialgse õiguskaitse rakendamise kohta
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Imbi Seimar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 09.11.2018 määrus muutmata.
2.XX määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543).
Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas 09.11.2018 Harju Maakohtule taotluse, milles palus XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja tema paigutamist psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Valvearsti otsusega alustati patsiendi ravi tema tahtest olenematult alates 09.11.2018, kell
04.04.Avaldaja taotles esialgse õiguskaitse rakendamist ja selle pikendamist 40 ravipäevani ning luba kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi haiglatingimustes 40 päeva vältel tahtest olenematu ravi otsusest. Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil 12. korda. Seekord hospitaliseeriti patsient keset ööd kiirabiga, mille ta endale ise kutsus. Ta toodi Kadriorust. Patsient väitis kiirabile, et teda rööviti – võeti ära hõberebasekrae ja telefon. Patsient oli vastuvõtmisel rahutu, suurelise käitumisega, kõneles valjult ja räuskavalt. Patsiendil tuvastati alkoholijoove 0,6 promilli. Patsient oli ettearvamatu ja agressiivse käitumisega ning vajas ohjeldusmeetmete rakendamist. Valvearst tegi tema kohta tahtest olenematu ravi otsuse. Praeguseks ajaks on puudutatud isik minimaalselt rahulikum – ohjeldamist ei vaja. Patsient avaldas, et peale elukaaslase lahkumist 25.07.2018 on ta elanud hotellides. Eile istus restoranis ja sai ühe inimesega tuttavaks. Sõitsid koos taksoga kuhugi Kadriorgu. See inimene tõukas ta trepist alla. Kõik info on politsei käes. Patsient on vestluse jooksul ärrituv, tõstab häält. Tahteaktiivsus on tõusnud, kuid puudub sihipärasus, käitub riskialdilt. Patsient teatab, et mingeid ravimeid ta võtma ei hakka. Süüdistab oma lahutatud meest ja elukaaslast. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - bipolaarne häire, maania psühhoosiga (F31.2). Tema käitumine on ebaadekvaatne ja impulsiivne, kõrgenenud meeleolust ja psühhootilisest seisundist mõjutatud. Ta ohustab nii enda kui teiste turvalisust ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isiku seisukoht
2.Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et teda rööviti Kadrioru pargis ning avaldus on politseile esitatud ja juurdlus käib. Puudutatud isik leidis, et tal pole tervise ega psüühikaga midagi viga ja ravi ei vaja. Ta ei ole endale ega teistele ohtlik. Ta tarvitas kõik määratud ravimid ära.
Puudutatud isiku esindaja arvamus
3.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 09.11.2018 määrusega avaldaja taotluse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 09.11.2018 kuni 13.11.2018 ning pikendas seda 40 päevani. Kohus määras paigutada puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 09.11.2018 kuni 19.12.2018 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Kohus määras kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
5.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-le 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Kohus leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
6.Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtuvalt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil korduvalt. Patsient haigestus psüühiliselt 2000. aastal depressiooniga. 2001. aastal muutus ta üliaktiivseks. Avaldas suurusmõtteid, oli ümbritsevate suhtes süüdistav ja vaenulik. 2001. aasta veebruaris, olles kõrgendatud meeleolus ja alkoholijoobes, sõitis kiirusega 180 km/tunnis ja põhjustas raske liiklusõnnetuse, milles ka ise raskelt viga sai. Esmakordselt viibiski patsient haiglaravil pärast autoõnnetust. Diagnoositi bipolaarne meeleoluhäire, maania psühhoosiga. Patsient vajas kahte praktiliselt järjestikust hospitaliseerimist, oli haiglaravil kokku 69 päeva. Patsient külastas peale ravi psühhiaatriapolikliinikut, esialgu tarvitas ka ravimeid, kuid 2001. aasta lõpus avaldas soovi ravi lõpetada, mida psühhiaater heaks ei kiitnud. 2002. aasta algusest taas aktiivne, jutukas, kiirenenud mõttekäiguga. Siis keeldus juba ravimitest. Patsient vajas uuesti haiglaravi 2003. aastal, sest tema käitumine muutus ebaadekvaatseks ja agressiivseks. Lähedased ei julgenud kodus ööbida patsiendi agressiivsuse tõttu. Patsiendil puudus igasugune koostöövalmidus, ta proovis mitu korda haiglast põgeneda. Ta vajas 2003. aastal haiglaravi väikeste vaheaegadega kahel korra ja kokku 56 päeva. Pärast haiglat ta ravi ei jätkanud ja sattus haiglasse maniakaalse seisundi tõttu 2004. aasta suvel. Oli haiglas 31 päeva ja pärast käis päris korralikult polikliinikus ja tarvitas ravimeid. Seisund püsis stabiilne kuni 2005. aasta augustini, mil patsient enam psühhiaatri juurde ei tulnud. Lähedased helistasid ja teatasid, et ta on jälle agressiivne, konfliktne. Patsient viskas vanaema majast välja ja vanaema ööbis kuuris. Patsiendi toimetasid haiglasse sugulased, kuid ta lahkus omavoliliselt peale kaheksapäevast ravi. Tagasi ravile tõid ta sugulased ja viibis haiglaravil aprill – mai 2005. Diagnoositi maniakaalne skisoafektiivne häire. Puudutatud isik hospitaliseeriti uuesti SA PERH Psühhiaatriakliinikusse 2016. aastal kõrgenenud meeleolus ja psühhootilises rahutusseisundis. Patsient suunati turvameeste saatel polikliinikust. Ravikuuri tulemusena seisund paranes, jätkas mõne aja ambulatoorse toetusraviga, kuid lähedaste hinnangul haigusnähud täielikult ei taandunud. Pärast haiglat vajas ta veel tööst vabastamist (haiguslehte). Patsient oli haiglas ja hiljem haiguslehel 18.04.–07.06.2016. Polikliinikusse ta rohkem ei pöördunud ja uuesti vajas statsionaarset ravi 2017. aastal, seekord depressiooni tõttu – tal esines pidurdatus, rohked enesesüüdistusmõtted, samas paranoilised mõtted lahutatud abikaasa suhtes. Raviga
depressioon möödus. Diagnoositi depressiivne skisoafektiivne häire. Patsient viibis ravil lühiaegselt 13.04.–25.04.2017. Väljaspool haiglat patsient ravi ei jätkanud. Uuesti vajas puudutatud isik hospitaliseerimist 26.09.– 11.12.2017 (76 päeva). Seekord maniakaalse seisundi tõttu. Ta hospitaliseeriti kiirabi ja politseiga. Ta oli hospitaliseerimisel rahutu, avaldas paranoilisi mõtteid nii elukaaslase kui sõbrannade suhtes. Kõik kahtlustused kuidagi maffiaga seotud. Raviga patsiendi seisund paranes. Ta jätkas esialgu ravi ambulatoorselt, kuid ei teinud seda järjepidevalt. Viimane hospitaliseerimine oli 27.07.–31.08.2018. Ta toodi Psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabiga oma venna juurest, kelle juurde oli tulnud peale tüli elukaaslasega. Täiskasvanud poja sõnul esinevad puudutatud isikul hood, kus ta ei teadvusta mida ta teeb, öösiti ta ei maga ja märatseb. Kuna sellest probleemid elukaaslasega, siis puudutatud isik lahkus kodust, läks linna võõraste inimestega alkoholi tarbima. Poja sõnul on ta alkoholi tarbimise tõttu töölt lahti lastud. Elukaaslane kirjutas seletuskirjas, et puudutatud isik on loobunud ravist koheselt peale haiglaravi, lõhkunud ja vägivallatsenud kodus, öörahu rikkunud, keeldunud vabatahtlikult ravile minemisest ning ravile suunamise vältimiseks põgenes kodust. Raviga patsient rahunes, käitumine muutus adekvaatsemaks. Sisulist haiguskriitikat ei kujunenud. Peale haiglat käis ta veel dr E vastuvõtul, sest oli haiguslehel. 06.09.2018 kirjutati ta tööle ja rohkem ta psühhiaatriapoikliinikusse ei tulnud. Nagu retseptikeskusest näha, ei ostnud puudutatud isik välja ka kõiki ravimeid. Seekord hospitaliseeriti puudutatud isik keset ööd kiirabiga, mille ta endale ise kutsus. Ta oli vastuvõtmisel rahutu, suurelise käitumisega. Ta kõneles valjult ja räuskavalt, tal tuvastati alkoholijoove 0,6 promilli. Puudutatud isik oli ettearvamatu ja agressiivse käitumisega ning vajas ohjeldusmeetmete rakendamist. Praeguseks ajaks on puudutatud isik minimaalselt rahulikum – ohjeldamist ei vaja. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire - bipolaarne häire, maania psühhoosiga (F31.2) Tema käitumine on ebaadekvaatne ja impulsiivne, kõrgenenud meeleolust ja psühhootilisest seisundist mõjutatud. Ta ohustab nii enda kui teiste turvalisust ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
7.Maakohus leidis, et eeltoodust tulenevalt võib puudutatud isik oma seisundist tingituna, ja ravita jäämisel, olla ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii ümbritsevatele kui ka endale. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset. Maakohus asus seisukohale, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita, ja tavapärases keskkonnas väljaspool haiglat, võib ta olla oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele. Puudutatud isiku käitumine on agressiivne ja ähvardav. Tema käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu. Enesele ohtlikkus seisneb kohtu hinnangul selles, et isik võib enda tervist ja elu ebaadekvaatse käitumise tagajärjel ohustada. Puudutatud isik pole oma seisundist tulenevalt võimeline adekvaatselt ümbritsevat keskkonda tajuma ning võib sellest tulenevalt sattuda tervist või elu ohustavasse situatsiooni. Sõltuvalt oma seisundist on puudutatud isik võimetu otsustama
ravi vajaduse üle. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, tuleb tema suhtes kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Puudutatud isik võib muutuda ootamatult füüsiliselt agressiivseks ja ähvardavaks, milline käitumine kujutab reaalset ohtu nii talle endale kui ka ümbritsevatele. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Puudutatud isik ei ole oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmise osas. Seetõttu tuleb määrata puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamine, sealhulgas vajadusel tahtevastane ravimite manustamine. Määruskaebus
8.Puudutatud isiku esindaja esitas 15.11.2018 puudutatud isiku soovil maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt on puudutatud isik seisukohal, et ta ei ole haige ning on veendunud, et ei vaja ka mingit psühhiaatrilist ravi. Tema ohtlikkus ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendatud asjaolu, et varasemalt ambulatoorselt saadud ravi ei ole tema jaoks piisav. Seega ei ole puudutatud isiku puhul täidetud PsAS § 11 lg 1-s sätestatu. Vastus määruskaebusele
9.Avaldaja palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomitega mania (F31.2), millest paranemine on pikaajaline. Puudutatud isik kirjutatakse haiglast välja niipea, kui tahtest olenematu ravi näidustused ära langevad. Edasine menetluse käik
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel koosmõjus §-ga 659 ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
12.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire - bipolaarne häire, maania psühhoosiga (F31.2). Tema käitumine on ebaadekvaatne ja impulsiivne, kõrgenenud meeleolust ja psühhootilisest seisundist
mõjutatud. Ta ohustab nii enda kui teiste turvalisust ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline kontrollima oma käitumist. Hospitaliseerimisel oli puudutatud isik ettearvamatu ja agressiivse käitumisega. Psühhiaatrite arvamusest nähtub, et on olnud olukordi, kus puudutatud isik märatseb kodus. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele.
13.Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul puuduvad haigusteadvus ja ravisoostumus, mistõttu ei ole tema suhtes muu psühhiaatriline ravi võimalik. Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, et puudutatud isik on korduvalt olnud psühhiaatriahaiglas ravil ning haiglast lahkudes ta iseseisvat ravi nõuetekohaselt ei jätka. Seda, et puudutatud isik ei mõista ravivajadust, kinnitab ka asjaolu, et maakohtu poolt ärakuulamisel leidis puudutatud isik, et ta ei vaja ravi.
14.Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isiku suhtes täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise abi tingimused, mistõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
15.Maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit teeb ka ringkonnakohus puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).
16.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.