Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.08.2018 määrus esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.08.2018 määrus muutmata ja XX määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates. Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja; psühhiaatriakliinik) esitas 16.08.2018 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik; patsient) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi
haiglatingimustes 40 päeva vältel, arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Valvearsti otsusega alustati patsiendi ravi alates 15.08.2018 kl 8:45. Arsti arvamusest nähtub, et patsiendil tekkis 2009 mais ootamatult verevalandus ajus ja peale insulti jäi patsient koduseks. 2011 muutus patsient emotsionaalselt labiilseks, kahtlustavaks, lõpetas sõpradega suhtlemise ja ta hakkas avaldama paranoilisi mõtteid, et teda jälitatakse, tahetakse tappa. Patsient pöördus luulumõtete tõttu korduvalt politseisse. Esmakordselt hospitaliseeriti ta 2012 politseijaoskonnast ja viibis seejärel ravil. Kokku on patsient vajanud haiglaravi 13 korral. Kõik haiglas viibimised on olnud patsiendi tahte vastaselt ja kõigi hospitaliseerimiste põhjuseks on olnud patsiendi agressiivne käitumine, vaenulik ja süüdistav suhtumine politseisse. Patsient viibis ööpäevaringsel tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusel Valklas 16.06–18.10.2015. Peale sealt lahkumist leidis ta töö hooldajana XXX. Ravimeid ta ei tarvita, sest peab ennast terveks. Patsient on vajanud haiglaravi peale Valklat 4 korral. Eelviimasel korral oli ta haiglas 28.01–20.02.2018. Ta hospitaliseeriti kiirabi ja politseiga 28.01.2018. Patsiendile vormistati tahtest olenematu ravi otsus, mida pikendati kohtu loal kuni 40 päevaks. Patsiendi määruskaebuse rahuldamise järel kirjutati ta haiglast välja 23. päeval. Patsient oli rahulikum, kuid tal puudus haiguskriitika. Talle määrati pikatoimesüstid, kuid patsient süstile ei ilmunud. Uuesti hospitaliseeriti patsient 01.04.2018. Ta toimetati haiglasse kiirabiga politseijaoskonnast. Patsient võeti ravile tahtest olenematu ravi otsusega, kuid kohtult tahtest olenematu vältimatu ravi luba ei taotletud. Patsient ennast ise ravida ei soovinud ja ta kirjutati järgmisel päeval haiglast välja. Talle tehti pikatoimeline süst ja määrati uus süstile tulemise aeg, kuhu ta ei ilmunud. Praegusel juhul hospitaliseeriti patsient kiirabi ja politseiga käeraudades. Kiirabi saabudes patsient karjus nii kõvasti, et terve maja kuulis. Kiirabi juuresolekul helistas vähemalt 10 korda KAPO-sse, oli väga tige ja valjuhäälne. Parameetreid ei lubanud mõõta. Patsiendi ema sõnul on patsiendi käitumine läinud hullemaks, kuna ta kodus ravimeid ei tarvita. Haiglasse saabudes patsient karjus ja sõimas valjul häälel. Teatas, et politsei on teda silma löönud, tal on haige isa kodus ja vana ema ja ta peab homme tööle minema. Tema olevat vaid politseisse kirja kirjutanud. Kõneles stereotüüpselt, sisulist vestlust ei tekkinud ja ühelegi küsimusele ta ei vastanud. Arvestades patsiendi rahutusseisundit tegi valvearst tahtest olenematu ravi otsuse. Avalduse esitamise ajaks patsiendi seisund ei ole paranenud. Mingit konstruktiivset vestlust temaga ei teki. Ta vaid karjub, sõimab, süüdistab ja ähvardab. Patsiendi mõttekäik on kitsenenud. Ta süüdistab arste selles, et teda kui täiesti tervet inimest on psühhiaatriliste ravimitega ravitud ning politseid oma vanemate kahjustamises. Lõpetab vestluse ja lahkub vihaselt kabinetist. Ilma ravita patsiendi psüühiline seisund halveneb. Hospitaliseerimise hommikul võttis patsient emalt vägisi telefoni ja hakkas helistama. Ema kutsus kiirabi, lootis, et patsiendile tehakse süst. Patsient aga ei lasknud kiirabil ennast isegi mitte puudutada. Ta oli kuri, karjus. Kiirabi kutsus politsei ja patsient viidi haiglasse. Kokkuvõtvalt leidis avaldaja, et patsiendil esineb raske psüühikahäire, paranoidne luululine häire. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine on täiel määral mõjutatud tema haiguslikest elamustest (luululistest veendumustest). Ta on pinges, vihane, süüdistav. Haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna eeskätt teda ümbritsevatele inimestele, kuid ka iseendale, sest väljendunud pingeseisund võib soodustada ajuverevalumi teket. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist.
2.Maakohus kuulas 17.08.2018 puudutatud isiku ära. Patsient avaldas ärakuulamisel, et ta ravi ei vaja. Tal on vanad vanemad, keda on 8 aastat mõnitatud. Tema endaga on alates 2009 halvasti käitutud, teda on mõnitatud. Politseist pole vastuseid saanud. Lootis, et ärakuulamisele tuleb ka A, kes saab teda siis kuulata. Möönab, et on politseilt vastuseid nõudnud, kuid mida täpsemalt, ei
2(6)
selgita. Ei tunnista korduvat politseisse jm asutustele helistamist („tõendage, et olen helistanud“, „tõendage, et olen kedagi ähvardanud“). Kordab pidevalt, et on „privilegeeritud“, kuid selle tähendust ei selgita. Väidab, et ta koer tapeti ja politsei seda ei uurinud. Väidab, et käitub seaduse järgi.
3.Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust. Maakohtu määrus
4.Maakohus rakendas 17.08.2018 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 15.0819.08.2018, pikendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks 15.08.-24.09.2018 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Kohus andis loa kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 ja § 13 lg 2 ning TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 ning § 537 lg 4 alusel ning esitatud taotluse, sellele lisatud arsti arvamuse, isiku poolt ärakuulamisel avaldatu ning määratud esindaja seisukohaga tutvununa leidis maakohus, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni ravi vajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päeva. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Kohus andis ka loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Patsient hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 15.08.2018 kl 8:45. Käesolevaks ajaks ei ole tema seisund paranenud. Esitatud taotluses ja raviarsti arvamuses esitatut arvestades võib puudutatud isik olla oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ümbritsevatele, kuid ka iseendale. Oma psüühilisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust ega võimeline tegema ka adekvaatset otsust enese ravimise kohta ja andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku 4 päevaks kinnisesse asutusse 15.08-19.08.2018. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (paranoidne luululine häire), millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas väljaspool haiglat võib ta olla oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega ohtlik iseendale, kuna võib oma käitumise tagajärjel sattuda ennast ohustavatesse situatsioonidesse. Puudutatud isiku käitumine on juhitud haiguslikust seisundist ning seetõttu kontrollimatu ja ettearvamatu. Enesele ohtlikkus seisneb selles, et isik võib ravita jätmisega enda tervist ja elu ebaadekvaatse käitumise tagajärjel ohustada. Psühhiaater leiab, et patsient on nii pinges, et see võib soodustada ajuverevalumi teket. Patsient pole oma seisundist tulenevalt võimeline adekvaatselt ümbritsevat keskkonda tajuma ja selle tulemusena võib ta ohustada ka ümbritsevaid. Ta ei ole varasemalt olnud füüsiliselt agressiivne, küll aga on ta sõnades agressiivne ja ärritunud. Tema väitel on olukord kestnud juba 8 aastat (tema ja tema vanemate mõnitamine), kuid oma käitumist ta millegagi ei põhjenda ja pigem eitab korduvat helistamist ja avalduste esitamist erinevatele asutustele. Lisaks on ta vaenulik ja kuri oma lähedaste suhtes ning tema ema väide, et tütrega ravimitest rääkides „läheb sõda lahti“, viitab lähedaste hirmule konflikti eskaleerumise suhtes. Oma käitumisega kutsub ta esile konflikte. Teda ümbritsevate inimeste suhtes on kaudselt ohtlik ka olukord, kus erinevad asutused peavad
3(6)
reageerima tema korduvatele pöördumistele, mis on ajendatud tema haiguslikust seisundist ja mille tõttu võivad ümbritsevad inimesed jääda vajaliku abita. Sõltuvalt oma seisundist on puudutatud isik võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Lähtudes patsiendi psüühikahäirest, vajab ta pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ja on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda 4 ööpäeva jooksul. Seega esines alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani alates haiglasse saabumisest. Kohus määras puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Maakohus ei kuulanud ära muid isikuid, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus
5.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas patsiendi soovil määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Kaebuse kohaselt ei vaja puudutatud isik ravi kinnises asutuses, talle on määratud sobiv ravi, millega ta saab jätkata ambulatoorselt, ta ei ole ohtlik enesele ega teisele. Puudutatud isiku sõnul on tal vanad vanemad, keda ta peab seaduse järgi hooldama ja ta ei saa seepärast haiglas olla, samuti vajatakse teda tööl. Kaevatav määrus ei ole seaduslik. Puudutatud isiku enesetunne on hea. Tegelikult helistas ema telefonilt politseisse ta sõbranna ja võib-olla tema ka ühe korra. Ema kutsus kiirabi ja politsei ehk sellepärast, et ta rääkis telefoniga liiga kõvasti. Ta on nõus võtma ravimeid kodus. Haiglaravi on talle määratud seepärast, et politsei ja kiirabi ei soovi tegelikke probleeme, mida ta tõstatab, lahendada juba 2009.a saadik. Puudutatud isiku ohtlikkus ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendatud, et vajadusel ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Menetluse edasine käik
6.Psühhiaatriakliinik asus oma vastuses määruskaebusele seisukohale, et maakohtu määrus on põhjendatud.
7.Maakohus kuulas 10.09.2018 ära puudutatud isiku ema, kes toetas tütre ravile jätmist kuni 24.09.2018.
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
9.Ringkonnakohus palus avaldajal seoses puudutatud isiku tahtevastase hospitaliseerimisega selgitada täiendavaid asjaolusid, sh vastata järgmistele küsimustele. Milliste sümptomite alusel leiti, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (paranoidne luululine häire F22.0)? Millel põhineb järeldus, et haiglaravita jäädes püsib puudutatud isik ohtlikuna eeskätt teda ümbritsevatele inimestele? Kas ja kuidas võivad ravita jäämisel puudutatud isikul esineva psüühikahäire sümptomid ohustada teiste isikute elu, tervist, turvalisust ja/või julgeolekut? Millel põhineb järeldus, et patsiendi väljendunud pingeseisund võib soodustada ajuverevalumi teket ning et ägestudes on oht verevalumi kordumiseks? Kas patsiendil on seoses 2009. aastal aset leidnud verevalumiga ajus tehtud mingeid kordusuuringuid verevalumi kordumise ohu tuvastamiseks? Millised olid uuringute tulemused (nt verevalumi kordumise tõenäosus)? Mis oleks taotletud asjas võimalik muu psühhiaatriline abi ning miks ei oleks see olnud käesoleval juhul küllaldane? Milliste asjaolude alusel saab kohus jõuda järeldusele, et just avaldaja nimetatud ravi (ravisüstid, antipsühhootilised ja üldrahustavad ravimid) oli puudutatud isiku ravina vajalik?
4(6)
10.Vastuseks ringkonnakohtu päringule märkis avaldaja järgmist. Patsiendil esineb kindel luulumõtete kompleks (süüdistavad, paranoilised mõtted politsei, KAPO, arstide ja kiirabi suhtes), soov kaevata ja protsessida, veendumus, et talle on politsei poolt tekitatud korvamatut kahju kõige esimesel hospitaliseerimisel. Süüdistuste ja kaebekirjade sisu on aastate vältel muutunud raskemini mõistetavaks, kohati absurdseks ja kriitika luulumõtete suhtes puudub täielikult. Patsient on varasemalt käinud politseijaoskonnas füüsiliselt ähvardamas, helistanud arstidele ja ähvardanud füüsilise kättemaksuga. Kuna ametisikute asukoht on patsiendile kättesaadav, püsib psühhoosi ägenedes reaalne oht ähvarduste elluviimiseks. Patsiendil on suurem oht veresoone lõhkemiseks, kuna ärevuse ja pingeseisundis tõuseb inimesel vererõhk ja pulsisagedus. Varasema ajuverevalanduse esinemine tõstab riski vererõhu kontrollimatutel tõusudel verevalanduse kordumisele. Ennetavad visualiseeruvad uuringud ei anna infot verevalanduse võimalikkusest. Patsiendile manustatav antipsühhootiline ja rahustav ravi alandab vererõhku. Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, kui patsient ei anna teadvat nõusolekut statsionaarseks raviks ja/või keeldub ambulatoorsest ravist. Patsient on kogu aeg keeldunud mõlemast abi vormist. Patsiendile on määratud toetusravi lihasesiseste depoosüstetena 1 kord kuus. Haiglaravil olles on tema seisund ravi foonil stabiliseerunud, ta on saanud haiglas ja kojumineku eel depooravi (pikatoimeline antipsühhootikum haloperioodil), mis on taganud mõneks kuuks stabiilsuse. Edaspidi ei ole patsient kordussüstidele ilmunud. Patsient vajab pikaajalist antipsühootilist ravi stabiilsuse tagamiseks ja ravi kestvat jälgimist ja toetamist Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu 17.08.2018 määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
12.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni 4 päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
13.Praegusel juhul on puudutatud isik leidnud, et ta ei vaja ravi kinnises asutuses ning ta ei ole ohtlik enesele ega teistele. Ringkonnakohus määruskaebuse väidetega ei nõustu ja leiab, et kaebuses toodu ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatud tahtevastase ravi kohaldamise vajadust ning psühhiaatrite poolt esitatud andmeid, mille kohaselt on patsiendil diagnoositud alates aastast 2013 luululine häire (F22.0), tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14.Riigikohus on selgitanud 19.02.2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 punktis 70, et Eesti Vabariigi põhiseadus, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ega ka Eesti seadused ei luba isikult võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas, mh kui ta näeb ümberringi vaid oma õiguste rikkumist ja seda avalduste ja kaebustega ka väljendab. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega.
5(6)
Ringkonnakohus leidis, et asja materjaliga tutvudes ei saa välistada võimalust, et puudutatud isik võidi tahtevastaselt hospitaliseerida ja talle ravimeid manustada vähemalt osalt tema protestikäitumise tulemusena, mitte niivõrd tema ohtlikkusele ja vaimsele seisundile tuginedes. Seega veendumaks, et esinesid TsMS § 534 lg-s 1 ja 5 sätestatud eeldused esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse perioodiks 15.08.2018-24.09.2018, palus ringkonnakohus avaldajal selgitada täiendavalt asjaolusid. Avaldaja kinnitas, et patsiendil esineb kindel luulumõtete kompleks, kriitika luulumõtete suhtes puudub täielikult ning paranoiliste süüdistavate mõtete süvenemisel muutub patsient ärritatuks, emotsionaalselt labiilseks ning impulsiivseks, mille tõttu võib olla tema tegutsemine ootamatu ja ettearvamatu. Avaldaja arvamusest nähtuvalt on patsiendil ärevuse ja pingeseisundis suurem oht veresoone lõhkemiseks ning varasema ajuverevalanduse esinemine tõstab riski vererõhu kontrollimatutel tõusudel verevalanduse kordumisele. Seejuures alandab patsiendile manustatav antipsühhootiline ja rahustav ravi vererõhku, kuid patsient on kogu oma haiguse algusest saadik keeldunud ravist. Muu psühhiaatriline abi ei ole avaldaja väitel küllaldane sellistel juhtudel, kui patsient ei anna teadvat nõusolekut statsionaarseks raviks ja/või keeldub ambulatoorsest ravist. Puudutatud isik sellist nõusolekut pole andnud ja on keeldunud ambulatoorsest ravist.
15.Tuginedes ülaltoodule leiab ringkonnakohus, et kinnisesse asutusse paigutamise üldised tingimused olid praegusel juhul täidetud (PsAS § 11 lg 1) ning tuvastatud on, et korralisest menetlusest tingitud viivitusega kaasnenuks oht puudutatud isikule endale. Oht teiste isikute elule, tervisele või julgeolekule on ringkonnakohtu arvates asja materjalidest nähtuvalt pigem hüpoteetiline. Seega esinevad käesoleval juhul asjaolud, mille alusel saab jõuda järeldusele, et haiglaravita jätmisel ohustanuks puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda elu ja tervist.
16.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
17.TsMS § 172 lg-st 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalsel Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.