Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Kaija Kaijanen ja Ele Liiv Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus XX paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 12.10.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399; Psühhiaatriakliiniku kaudu) Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ning Harju Maakohtu 12.10.2018 määrus muutmata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
3.Toimetada puudutatud isikule kätte üksnes kohtumääruse resolutsioon. Edasikaebamise kord Kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja asutusse paigutamisest keeldumise määruse, paigutamise lõpetamise ja lõpetamisest keeldumise määruse ning esialgse õiguskaitse rakendamise määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise
Tsiviilasi nr: 2-18-15358 abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543). Asjaolud ja menetluse käik
1.12.10.2018 esitas Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik haiglas alates 11.10.2018 kell 09.03 kui rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-le 11. Puudutatud isik on oma psüühikahäire tõttu ohtlik ümbritsevatele isikutele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ning toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei olnud tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida nelja ööpäeva vältel. Seetõttu palus avaldaja TsMS § 534 lg 5 alusel pikendada esialgset õiguskaitset pärast nelja päeva kuni 40 päevani. 12.10.2018 psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isik mitu korda viibinud haiglas. Esmakordselt psühhiaatriahaiglas uuringutel 1992. aastal, kui diagnoositi neuroositaoline seisund orgaanilisest keksnärvisüsteemi kahjustusest ebaselge etioloogiaga. Teistkordselt viibis puudutud isik haiglaravil 04.01.–18.03.2008, kui ta hospitaliseeriti erakorraliselt ägedas psühhootilises seisundis. Puudutatud isikul esinesid kuulmismeelepetted (jumala ja saatana saadetud mõtted) ning religioosse sisuga mõjustusluul, võõrmõjuelamused. Arvamuse kohaselt oli puudutatud isik veendunud, et jumal valis ta välja maailma paremaks muutma. Saatan pani puudutatud isikule valesid mõtteid pähe, mh et ta kellegi ära tapaks. Ravi keskel lahkus puudutatud isik luululistel ajenditel omavoliliselt haiglast. Ta toimetati kodust turvafirma abiga tagasi haiglasse ning rakendati tahtest olenematut ravi kohtu määruse alusel. Puudutatud isik rahunes ravi foonil, äge haigussümptomaatika taandus, kuid sellele vaatamata puudutatud isikul haiguskriitikat ei kujunenud. Hiljem on puudutatud isik viibinud statsionaarsel ravil veel kolmel korral psühhoosi ägenemiste tõttu, viimati 2015. aastal. Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabiga kontorihoonest, kus istus püksteta, ajas segast juttu ning asjad olid tänavale laiali paisatud. Puudutatud isik oli haiglas vastuvõtul katkeva mõttekäiguga, avaldas religioosse sisuga luulumõtteid ja mõjustuselamusi. Valvearst vormistas talle tahtest olenematu ravi otsuse 11.10.2018 kell 09:03. Nimetatud psühhiaatri arvamuse kohaselt muutus tütar puudutatud isiku ema andmetel mõni aeg tagasi endassetõmbunuks, suhtus emasse vaenulikult ja oli kõige suhtes, mis ema ütles, negatiivselt meelestatud. Enne praegusel juhul haiglasse sattumist lahkus puudutatud isik kodunt, hulkus tänavatel ega vastanud lähedaste kõnedele. Arvamuses on psühhiaatrid välja toonud, et puudutatud isik on ise avaldanud, et ei julgenud kodus olla, kuna tundis, et emalt
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-15358 tuleb halb energia. Ema ja vanaema räägivad temast halbu asju. Puudutatud isik nägevat igal öösel õudusunenägusid, mida seostab musta maagiaga ning seetõttu ei julgevat samuti kodus ööbida. Ka taotluse esitamisel ajal teatas puudutatud isik, et koju ei julge ta minna ning plaanib jätkuvalt ööbida tänavatel. Kokkuvõtvalt on psühhiaatrid leidnud, et puudutatud isiku psüühiline seisund ei ole paranenud. Ta põeb rasket psüühikahäiret (paranoidset skisofreeniat). Tema käitumine on täiel määral haiguslikest elamustest mõjutatud. Puudutatud isik on siiani ettearvamatu, ründav ja ümbritsevaid ohustav ning oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Maakohtu määrus
2.12.10.2018 määrusega rakendas maakohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutatas ta tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriaklinnikusse alates 11.10.2018 kella 09:03 kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva. Maakohus andis määruses loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud ravi tuli maakohtu määruses märgitu järgi lugeda lõpetatuks 19.11.2018 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus kuulanud ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Raviarst avaldas ärakuulamisel, et puudutatud isiku seisund on sama, mis kohtule esitatud arsti kirjelduses. Patsiendil olid jalgadel värsked külmakahjustused. Puudutatud isik olevat eitanud, et ta on need külmakahjustused ise põhjustanud. Puudutatud isik süüdistab nende tekitamises haigla personali. Puudutatud isik tõi ärakuulamisel kodust lahkumise põhjendusena välja halvad suhted emaga. Puudutud isik kinnitas, et ta ei ööbi kodus, öösiti on hulkunud tänavatel ning sõitnud kella 12ni bussidega. Süüa sai pensioni raha eest. Puudutatud isik avaldas, et tahab olla teises osakonnas ja koju minna ei taha. Puudutatud isik oli nõus mõneks ajaks haiglasse jääma, aga mitte sellesse osakonda. Puudutatud isik leidis, et tema haiglasse sattumine on projekt, et kinni võtta teatud inimesed. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas taotlust. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aitaks nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Maakohus leidis, et arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema
3(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-15358 käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna iseendale. Kohtu hinnangul kujutas puudutatud isik ohtu iseendale seetõttu, et tema käitumine on ettearvamatu ning irratsionaalne. Puudutatud isik on nädala jooksul segastel haigusest tingitud ajenditel tänavatel ringi hulkunud ja bussides elanud, tema jalgadel on külmakahjustused. Puudutatud isik tegutseb seega ennast hooletusse jätvalt ja ennast kahjustavalt – seab ohtu enda elu ja tervise. Puudutatud on kinnitanud, et koju ei plaani minna ja plaanib endiselt tänavatel ööbida. Ratsionaalne mõtlemine puudutatud isikul puudub, kahtlustab riigiorganeid vandenõus. Psühhiaatrite sõnul on patsient ohtlik iseendale. Puudutatud isiku seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei olnud alust prognoosida seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel. Hetke seisundit arvesse võttes vajas puudutatud isik pikaajalist hospitaliseerimist ja seega maksimumtähtaja kohaldamist. Sellest tulenevalt asus kohus seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige teda ümbritsevaid isikuid. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse. Kohus leidis, et kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole alust prognoosida isiku seisundi paranemist nelja päeva jooksul, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus leidis samuti, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Määruskaebus
3.Puudutatud isik on esitanud maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isik ei nõustu määrusega. Ta leiab, et tema suhtes ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1 nõuded. Puudutatud isik väidab, et ta on nõus vabatahtliku raviga. Puudutatud isiku kontakt praeguse raviarsti dr E-ga on üliminimaalne. Puudutatud isikut väga häirib režiim. Varasemalt on puudutatud isik olnud 8. ja 9. osakonnas, kus liikumine on vabam ja ka varasemate raviarstidega on koostöö olnud parem. Puudutatud isik on välja toonud lisaks, et 4. osakonnas on väga palju rahutuid kaaspatsiente, kes ei lase öösel magada. Kuivõrd isik on nõus vabatahtliku raviga, siis ei ole tahtest olenematu ravi kohaldamine tema suhtes põhjendatud. Menetluse edasine käik
4.Maakohus võttis määruskaebus menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-15358
5.Ringkonnakohus küsis TsMS § 664 lg 1 ja § 663 lg 3 alusel määruskaebuse kohta seisukohta ka avaldajalt ja Tallinna linnalt.
6.Avaldaja on vastuses puudutatud isiku määruskaebusele leidnud, et puudutatud isiku suhtes on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused.
Tallinna linn seisukohta määruskaebuse osas esitanud ei ole.
Määruse põhjendused
8.Kolleegium, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
9.Vastusena määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkumata välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lõike 1 kohaldamise eeldused. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia) ning vähemalt tahtevastase ravi kohaldamise ja haiglasse paigutamise ajal oli tema haiguslikest elamustest mõjutatud käitumine ettearvamatu ja ümbritsevaid ohustav. Ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku käitumine võis asja materjalidest nähtuvalt olla lisaks ka ennast ohustav. Muu psühhiaatriline abi ei olnuks ilmselgelt piisav. Puudutatud isiku ravivajadus oli kolleegiumi hinnangul tõendatud eelkõige psühhiaatrite arvamusega, mida kinnitasid ka tsiviilasja materjalidest nähtuv muu info ning maakohtu kohtuniku poolt puudutatud isiku ärakuulamisel tajutu. Puudutatud isik väidab määruskaebuses, et on nõus vabatahtliku raviga. Asjas esitatud muudest tõenditest nähtub samas, et puudutatud isik tegelikult ei mõista oma ravivajadust. Seetõttu ei olnud ka maakohtul põhjust arvata, et tahteavastase ravi kohaldamiseks puudub vajadus. Maakohtul ei olnud avaldaja taotlust lahendades võimalik otsustada, millises psühhiaatriakliiniku osakonnas tuleb puudutatud isikut ravida ning kliiniku kõik osakonnad ei pruugi vastata tahtevastase ravi kohaldamiseks vajalikele nõuetele. Vastavat otsust ei saa teha ka ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel. Seega ei anna määruskaebuse väited kolleegiumi arvates alust maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks.
10.Ringkonnakohus siiski märgib, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-18-15358 päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1155-13, p 46.3 teine lõik). Kolleegiumi hinnangul ei anna see minetus praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks. Avaldaja esitatud taotlusest nähtuvalt oli arstidel juba esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkinud veendumus, et puudutatud tervisliku seisundi ägenemise kontrolli alla saamine võtab rohkem kui neli päeva. Samuti on maakohus määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda. Samuti on maakohus enne määruse tegemist ära kuulanud raviarsti ning maakohtule oli koos avaldaja taotlusega esitatud kahe psühhiaatri ühine arvamus, mille kohaselt on esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine 40 päevani vajalik. Seega olid kolleegiumi hinnangul sisuliselt täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Maakohus on ka põhjendanud, miks oli vajalik esialgse õiguskaitse pikendamine 40 päevani. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega.
11.TsMS § 541 lg 1 kohaselt toimetab kohus kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Eelkõige võib määruse põhjenduste teadasaamine uuesti halvendada puudutatud isiku psüühilist seisundit. Neid kaalutlusi arvestades ringkonnakohus käesoleva määruse põhjendusi puudutatud isikule teatavaks ei tee ning toimetab talle kätte üksnes määruse resolutsiooni.
12.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad. Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega pärast vastava taotluse saamist.
13.Seoses kohtunik L. Arrak lähetusega asendas teda määruskaebuse lahendamisel vastavalt ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik K. Kaijanen.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen Ele Liiv
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.