4.Mõista Y OÜ-lt XX kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 200 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult
2-17-2340 teatavaks tegemisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale ei saa esitada kaebust, sest vaidlustatav menetluskulude summa ei ületa 200 eurot. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas Tööinspektsiooni Tallinna Töövaidluskomisjonile (TVK) 6. detsembril 2016 avalduse Y OÜ (kostja) vastu töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks ning haigus- ja puhkusehüvitise (3754 euro 19 sendi (56 kalendripäeva × 67,04 eurot/päev)) saamiseks. TVK rahuldas 3. jaanuari 2017. a otsusega nr 4-1/2543/16 avalduse osaliselt, sh mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 454 eurot 82 senti (9,86 kalendripäeva × 46,41 eurot/päev).
2.Hageja esitas 11. veebruaril 2017 Harju Maakohtule Y OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja puhkusehüvitise 3486 eurot 8 senti (52 kalendripäeva × 67,04 eurot/päev). Muus osas ei ole pooled töövaidluskomisjoni otsuse peale hagi esitanud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. jaanuaril 2012 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus hageja kostja juures tööle turundusjuhina, tema põhipalk oli 2000 eurot kuus ning tal oli õigus iga-aastasele põhipuhkusele 28 kalendripäeva. Tööleping lõppes 6. novembril 2016. Kostja jättis lõpparve maksmisel hagejale välja maksmata 1. jaanuarist 2015 kuni
6.novembrini 2016 kasutamata puhkuse hüvitise 52 kalendripäeva eest, kuigi hageja ei saanud vähemalt kahel viimasel aastal puhkust. Hagejal oli õigus saada 2015. aastal puhkust 28 päeva ja 2016. aastal 24 päeva. Hageja päevatasu oli 67 eurot 4 senti (hageja 6 kuu töötasu oli 12 000 eurot (6 x 2000 eurot) ning arvestatud kalendripäevade arv 179). Seega on saamata jäänud puhkusetasu kokku 3486 eurot 8 senti (52 päeva x 67 eurot 4 senti/päev). Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle läbivaatamata või rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta läbivaatamata, sest hageja viivitas pahatahtlikult TVK otsuse vastuvõtmisega ja sai seeläbi kolm päeva selle vaidlustamiseks lisaaega. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja on saanud nii 2015. kui ka 2016. aastal puhkust. Hageja määras ja reguleeris turundusjuhina ise töötajate puhkuste ajakavad ning koostas need. Hageja arvutus on vale, sest päevatasu peaks olema 46,41 eurot, äärmisel juhul 51,97 eurot. Hagejal on puhkamata 10 päeva.
2-17-2340
Kostja tasaarvestuse vastuväide
4.Kostja esitas 28. augustil 2017 menetlusdokumendi, milles tõi esile, et hageja on puhanud vaidlusalusel ajavahemikul kokku 45 päeva, sh viibis hageja 8 päeva Bulgaarias, 15 päeva Tais, 3 päeva Riias, 10 päeva Rootsis, Taanis ja Poolas ning 9 päeva Barcelonas. Neid asjaolusid kinnitavad puhkuse-komandeeringu aruanded ja kassa väljaminekuorderid ning WhatsApp-vestlused. Seega on hagejal kasutamata üksnes 8 puhkusepäeva. Kuna hageja viibis ülalnimetatud päevadel puhkusel, mitte lähetuses, kuid kostja hüvitas talle lähetuse kuluna ja avansina kokku 5806 eurot 19 senti, on hageja saanud selle aluseta ning kostja palub käsitada seda vastuväitena haginõude tasaarvestamiseks.
5.Hageja vaidles kostja alusetu rikastumise nõudele ja tasaarvestusele vastu. Kostja ei ole TVK-s ega kohtus seni väitnud, et lähetusi tuleks pidada puhkuseks ega esitanud oma nõudmisi TVK-s ega enne seda. Välislähetused olid seotud hageja töötamisega turundusjuhina. Hageja esitas kostjale lähetusaruanded, kostja kinnitas need ja maksis välja lähetuskulud. Kuna hageja viimasest lähetusest ja selle aruande esitamisest on möödunud üle aasta, on kõik kostja nõuded aegunud. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus rahuldas 31. oktoobri 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja puhkusehüvitise 3486 eurot 8 senti. Kostja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks ja tasaarvestuse vastuväite jättis maakohus rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 900 eurot kohustusega tasuda sellelt alates otsuse jõustumisest seadusjärgses määras viivist.
6.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - pooled sõlmisid 1. jaanuaril 2012 töölepingu nr 174, mille alusel asus hageja kostja juures tööle turundusjuhina; tema põhipalk oli 2000 eurot kuus; - tööleping lõppes 6. novembril 2016; - hagejal oli töölepingu p 7.1 järgi õigus iga-aastasele põhipuhkusele 28 kalendripäeva, st 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2015 oli hagejal õigus saada 28 päeva puhkust ning 1. jaanuarist 2016 kuni 6. novembrini 2016 24 päeva puhkust.
6.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab kostja hüvitama hagejale kasutamata jäänud aegumata puhkuse töölepingu seaduse (TLS) §-de 70 ja 71 alusel rahas, sest hageja ei ole saanud vaidlusalusel ajavahemiku puhkust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab küll kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kuid töövaidluste lahendamisel tuleb käsitada töötajat töösuhte nõrgema poolena ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus. Töötajale puhkuse andmine ja puhkusetasu maksmine on tööandja kohustus TLS § 28 lg 2 p 3 kohaselt. Kohtu hinnangul ei ole hagejal võimalik tõendada negatiivse asjaoluna seda, et tal jäi puhkus saamata. Töösuhete regulatsioonist tulenevalt peab kostja tõendama, et ta on tööandjana täitnud kõik oma kohustused töötaja suhtes tulenevalt TLS § 28 lg-st 1. Põhipuhkust töötatud aja eest kavandatakse ette terveks kalendriaastaks ja iga aasta alguses peab tööandja koostama puhkuse ajakava, millesse märgitakse põhipuhkus ja kasutamata puhkus, samuti näidatakse ajakavas puhkuse alguse ja lõpu kuupäev ning puhkuse kestus kalendripäevades. TLS § 69 lg 2 kohaselt tehakse puhkuse ajakava töötajatele teatavaks hiljemalt kalendriaasta esimese
2-17-2340 kolme kuu jooksul. Ajakava teatavaks tegemine eeldab, et töötajad annavad sellele oma allkirja. Ajakava muutmine toimub ainult poolte kokkuleppel ja seda tuleb teha kirjalikult. Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et hageja on vaidlusalusel ajavahemikul puhanud. Nimetatud asjaolu ei tõenda väljatrükk kostja digitaalsest 2016. aasta puhkuse ajakavast, sest kostja ei ole tõendanud, et see on hagejale nõuetekohaselt teatavaks tehtud. Samuti ei tõenda hageja puhkusel viibimist väljavõte 19. ja 20. märtsi 2016. a WhatsApp-vestlusest. See, et väidetavalt kirjeldab hageja laupäeval kella 22.32 ajal ja pühapäeval kella 16.20 ajal enda tegevusi lähetusel viibides, ei tõenda hageja puhkusel viibimist. Samuti ei ole piisavaks tõendiks 25.–28. märtsi 2016. a ja 12. aprilli 2016. WhatsApp-vestlused, kuna nendelt ei nähtu milliste isikute vahel on sõnumeid vahetatud, samuti ei nähtu teisi käesoleva vaidluse seisukohalt olulisi asjaolusid. Samas nähtub kostja konto väljavõttest, et kostja on ajavahemikul 2. jaanuarist 2015 kuni 1. detsembrini 2015 tasunud hagejale kord kuus 1557 eurot 20 senti ning ajavahemikul 6. jaanuarist 2016 kuni 6. novembrini 2016 kord kuus 1560 eurot 40 senti, märkides selgitusse konkreetse aasta ja kuu eest „tasu“. Sellest ei saa järeldada, et makstud tasu hulgas oleks hageja puhkusetasu. Kostja esitatud tõendid kinnitavad eelkõige asjaolu, et hageja viibis kostja töötajana kostja nõusolekul välislähetuses. Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja sai 2015. ja 2016. aastal kostja juures töötades puhkust, peab kostja hüvitama saamata jäänud puhkuse hagejale rahas. Hageja töölepingu lõppemisele eelnenud 6 kuu sissenõutavaks muutunud töötasu oli 12 000 eurot (6 kuud × 2000 eurot) ning päevatasu 67 eurot 4 senti (12 000 eurot / 179 päevaga). Hageja saamata jäänud puhkus 2015. aasta eest on 28 päeva ning 2016. aasta eest 24 päeva (28/366 × 310), seega kokku 52 päeva. Hageja saamata jäänud puhkusetasu 2015. ja 2016. aasta eest on kokku 3486 eurot 8 senti (52 päeva × 67,04 eurot).
6.3.Kostja väidetav alusetu rikastumise nõue on individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi aegunud.
6.4.Hageja esitas kohtule hagi ITVS § 24 lg 1 järgi tähtaegselt. Hageja sai TVK otsuse kätte
11.jaanuaril 2017. Seega hakkas hagi esitamise tähtaeg kulgema 12. jaanuaril 2017 ning pidi lõppema 12. veebruaril 2017, mis oli pühapäev. Hageja esitas hagi esmaspäeval 13. veebruaril 2017. Apellatsioonkaebus
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
7.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt järeldas maakohus tõendeid vääralt hinnates, et hageja puhkamine vaidlusalusel ajavahemikul ei ole tõendanud. Maakohus jättis kostja väited ja tõendid arvestamata. Maakohus ei arvestanud, et hageja korraldas oma töö- ja puhkeaja ise. Samuti jättis maakohus kohaselt hindamata kostja esitatud WhatsApp-vestlused. Maakohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav.
7.2.Maakohus leidis vääralt, et kostja alusetu rikastumise nõue on aegunud ja seda ei saa tasaarvestada hageja nõudega. Alusetu rikastumise nõudele ei kohaldu ITVS § 6 lg 1 ning see aegub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi kolme aasta jooksul. Isegi kui kostja nõue oleks aegunud, sai kostja oma nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 2 järgi tasaarvestada.
2-17-2340 Vastustaja seisukoht
8.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et hageja ei ole puhkust saanud. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Maakohus tuvastas lähetusaruannete ja kassa väljaminekuorderite alusel õigesti ka selle, et kostja esitatud tõendite kohaselt viibis hageja välislähetuses ning WhatsApp-vestlused ei lükka seda ümber. Kostja kinnitas välislähetusaruanded ja maksis hagejale välja lähetuskulud. Seega on kostja ise kinnitanud, et hageja viibis lähetuses mitte puhkusel. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hageja jättis lähetuses olles oma tööülesanded täitmata. Seega isegi juhul, kui kostja nõue ei oleks aegunud, tuleks see jätta rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jääb hageja apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
10.Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus asjas esitatud tõendeid arvestades õigesti, et hageja ei ole saanud kostja juures töötades 2015. ja 2016. aasta eest puhkust, ning seda ei kummuta ka kostja esitatud tõendid, sh hageja komandeeringuaruanded koosmõjus WhatsApp-vestlustega. Maakohus hindas kõiki asjas esitatud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et kostja ei ole tõendanud oma vastuväiteid selle kohta, et hageja on saanud vaidlusalusel ajavahemikul puhkust. Tõendite hindamine on maakohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul kolleegium seda ei tähelda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele tõendite hindamata ja vastuväidete arvestamata jätmise kohta märgib kolleegium järgmist. Maakohus juhindus poolte vaidlust lahendades õigesti sellest, et TLS § 28 lg 2 p 4 järgi peab tööandaja pidama tööaja (sh puhkeaja) arvestust ning TLS § 69 järgi on puhkuse ajakava koostamine ja töötajatele teatavaks tegemine tööandja ülesanne. Seega ei saa kostja tugineda sellele, et hageja pidi ise oma töö korraldama ning koostas ise oma puhkuse ajakava. Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et ta pidas hageja tööaja arvestust, kinnitas kohtule esitatud puhkuste ajakava seaduses sätestatut järgides ning tegi selle hagejale teatavaks. Samuti ei kinnita kostja esitatud komandeeringuaruanded, kassaorderid ning WhatsApp-vestlused koosmõjus seda, et hageja puhkas välislähetuste asemel. Maakohus leidis põhjendatult, et nimetatud tõendid kinnitavad seda, et hageja viibis välislähetustes, mitte seda, et hageja puhkas. Ka asjaolu, et hageja küsis WhatsApp-vestluses kostjalt 15.–22. maiks 2016 puhkust, et sõita Barcelonasse (tl 65), ning kostja andis hagejale
14.mail 2016 Barcelona lähetuse tõttu 2000 eurot (tl 66) ja hageja esitas kostjale komandeeringu aruande 15.-22. mail 2016 Barcelona lähetuse kohta (tl 66 pöördel), ei anna alust järeldada, et hageja viibis sel ajal puhkusel. WhatsApp-vestluse sisu viitab küll sellele, et nimetatud päevadeks soovis hageja puhkust ning pooltel võis olla kokkulepe, et hageja puhkus vormistatakse välislähetusena, kuid see ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Isegi kui see nii oli, on kostja tööandjana aktsepteerinud seda, et hageja reis Barcelonasse
2-17-2340 vormistatakse välislähetusena. Seega on kostja ise soovinud või nõustunud, et hageja viibib Barcelonas välislähetusel, kinnitades hageja komandeeringu aruande ja hüvitades hagejale lähetusega seotud kulud. Seda tehes võttis kostja tööandjana teadlikult endale riski, et töötaja võib nõuda temalt lisaks seaduse ja töölepinguga ettenähtud puhkust või selle hüvitamist rahas.
11.Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus eksis, kui leidis, et kostja alusetu rikastumise nõuded hageja vastu on aegunud, ning isegi kui nõue olnuks aegunud, oleks kostjal õigus see tasaarvestada. Selles osas ei nõustu kolleegium maakohtu põhjendustega ning muudab neid alljärgnevalt. Kuna kostja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hageja puhkas välislähetuste ajal, ei ole kostja maksnud hagejale alusetult lähetuskulude hüvitist. Isegi kui pooltel olnuks kokkulepe, et puhkus vormistatakse välislähetusena, kinnitavad asjas esitatud komandeeringuaruanded koosmõjus kassa väljamineku orderitega seda, et kostja soovis sel viisil hagejat rikastada (hüvitada tema kulud). Seega ei ole kostjal hageja vastu VÕS §-st 1028 tulenevat alusetu rikastumise nõuet, mida hageja puhkusetasu hüvitisega tasaarvestada. Sellest tulenevalt ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust sellel, kas kostja nõue oli aegunud, või kas ta sai seda hageja nõudega tasaarvestada sõltumata oma nõude aegumisest.
12.Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
13.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonmenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
14.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 200 eurot (käibemaksuga). Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele (maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsile ning vastuse koostamisele) kokku 2 tundi. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 100 eurot, mis ei ületa praegusel juhul koosmõjus toimingutele kulunud tundide arvuga kogenud juristi keskmist tasumäära. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 200 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb hagejal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
2-17-2340
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.