Lääne-Harju valla avaldus X psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.02.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
C määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja: Lääne-Harju vald (Vallavalitsuse kaudu) Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Annemarie Kunila Määruskaebuse esitaja: C (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 10.02.2025 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.
2-25-27 Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Harju Maakohus rakendas 03.01.2025 määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja pikendas seda 04.01.2025 neljakümne päevani, lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 10.02.2025 kell 17.06. Maakohus leidis, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, millest tulenes teda ennast ja teisi ohustav käitumine. Puudutatud isik oli võimetu otsustama enda ravivajaduse üle.
2.Lääne-Harju vald (Vallavalitsuse kaudu) (avaldaja) esitas 28.01.2025 avalduse puudutatud isiku suhtes haiglaravi pikendamiseks kolme kuu võrra. Avalduse kohaselt on puudutatud isikul psühhiaatriakliiniku info kohaselt raske psüühikahäire – psühhootiliste sümptomitega maania. Puudutatud isik võib haiglaravita jäädes psühhoosist lähtuva käitumise tõttu olla ohtlik nii enesele kui ka ümbritsevatele ebaadekvaatse, impulsiivse, afektlabiilse käitumise tõttu. Puudutatud isik on olnud agiteeritud, ähvardav, impulsiivne ja konfliktne. Puudutatud isik ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravi kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Puudutatud isik suunati tema käitumisest tulenevalt 24.01 tagasi akuutosakonda, kus on kõrgendatud järelevalve ja olemas ainult naistele mõeldud osakond. Arvestades raviprotsessi senist kulgu, polnud tõenäoline, et puudutatud isiku tervislik seisund paraneks 10.02 piisavalt, et oleks tagatud tema iseseisev ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas.
3.Maakohus määras 28.01.2025 ekspertiisi, selgitamaks välja, kas isik vajab tahtevastase ravi pikendamist kolme kuu võrra.
4.Psühhiaater JK teostas 05.02.2025 ekspertiisi, mille kohaselt orienteerus puudutatud isik isikus, kohas ja ajas õigesti, kuid olukorda kriitiliselt ei hinnanud. Puudutatud isiku mõttekäik oli kiirenenud, hüplik, vahel raskesti jälgitav ja häiritud seoslikkusega. Tema tahteaktiivsus oli tõusnud, kuid selle sihipärasus oli oluliselt häiritud ja tähelepanu hajuv. Puudutatud isiku meeleolu oli kõrgenenud, kohati düsfoorilise alatooniga. Puudutatud isik oli kergesti ärrituv ja emotsionaalselt labiilne. Ta suhtles avatult, väga aktiivselt, valjuhäälselt ja elavalt žestikuleerivalt. Vestluse ajal jõudis ta paralleelselt käia koridoris, kus alustas suhtlemist vaatevälja sattuvate inimestega. Haigla arstidest rääkis puudutatud isik sarkastiliselt ja süüdistavalt. Ta avaldas vestluse käigus fragmentaarseid luulumõtteid. Puudutatud isik 2 (6)
2-25-27 kinnitas, et tema alaealisel pojal oli ilmselt kavatsus teda tappa. Samuti jälitas poeg puudutatud isikut Egiptuses, ei lubanud puudutatud isikul midagi teha, peksis ja piiras. Puudutatud isik pidas enda meeleolu heaks. Ekspert määras puudutatud isiku diagnoosiks bipolaarse häire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.1), mis oli ägenenud ja piiras puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Väljaspool haiglat on puudutatud isiku ründav, provotseeriv, konfliktne ja kriitikavaene käitumine pigem kindel kui tõenäoline. Kuna puudutatud isikul puudus haiguskriitika ning ta ei suutnud järgida ravirežiimi ilma meditsiinilise järelevalveta, siis ei olnud muu psühhiaatriline abi piisav. Isiku tahtest olenemata psühhiaatriahaiglasse paigutamise eelduste äralangemise aega ei olnud võimalik täpselt prognoosida. Siiski oli eksperdi hinnangul vajalik jätkata isiku tahtest olenematut ravi kuni 3 kuud alates tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsusest.
5.Puudutatud isikule määratud esindaja avaldas kohtule, et senine 40-päevane ravi ei olnud kestnud piisavalt isiku psüühilise seisundi parandamiseks. Puudutatud isikul esinesid jätkuvalt luulumõtted. Ta oli vaenulikult meelestatud nii kliiniku arstide kui poja suhtes ning oma haigust ja selle ravivajadust eitas. Esindaja nõustus eksperdiga, et väljaspool kontrollitud keskkonda viibides oli võimalik, et puudutatud isik seab ohtu oma elu ja tervise ning et muu psühhiaatriline abi ei ole piisav. Maakohtu määrus ja põhjendused
6.Maakohus rahuldas avalduse ning paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse talle haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks kuni 10.05.2025. Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Kohus märkis, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 10.05.2025 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on otsustanud tahtevastase ravi lõpetada seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda.
6.1.Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (tahtest olenematu ravi), kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. PsAS § 13 lg 2 kohaselt võib isiku tahtest olenematu ravi haigla psühhiaatriaosakonnas kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. TsMS § 533 lg 1 p 1 kohaselt menetleb kohus isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel asja psüühiliselt haige isiku paigutamiseks tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamiseks.
6.2.Kohus märkis, et kuulas puudutatud isiku ära psühhiaatriahaiglas esialgse õiguskaitse rakendamisel ja ei pidanud vajalikuks isikut uuesti ära kuulata, kuivõrd isik ei olnud ekspertiisist nähtuvalt võimeline enda seisundit ise adekvaatselt hindama. Kohus ei pidanud vajalikuks ka avaldaja arvamuse suulist ärakuulamist, kuivõrd avaldaja avaldas oma seisukohad kirjalikult. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei oleks aidanud nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
6.3.Kohus veendus ärakuulamisel tuvastatu, puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha, arstide arvamuse ja ekspertiisiakti põhjal, et puudutatud isikul esines raske psüühikahäire bipolaarne häire, psühhootiliste sümptomitega maania (F31.1), 3 (6)
2-25-27 mis oli ägenenud ning piiras oluliselt puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Maniakaalse seisundi ägenemise tõttu jäi puudutatud isiku käitumine kontrollimatuks, konfliktseks ja kohati ebaadekvaatseks. Tema turvalisus oli tagatud pideva järelevalve ja raviga, mida polnud võimalik tagada haiglavälises keskkonnas. Ravimata psühhootiliste tunnustega maniakaalse seisundi ohtlikuks tagajärjeks on maniakaalsele seisundile järgnev raske depressiivne seisund ja kõrgenenud suitsiidi oht. Vaatamata ravile ei olnud puudutatud isiku tervislik seisund oluliselt paranenud ja haiguskriitika jätkuvalt puudus. Puudutatud isik oli jätkuvalt kergesti ärrituv, emotsionaalselt labiilne, sarkastiline, süüdistav ja avaldas fragmentaarseid luulumõtteid (IX osakonnas tekkis tema vastu mingi vandenõu; anti meelega selliseid riideid, et ta meelitaks mehi; pojal oli siiski kavatsus teda tappa jm). Puudutatud isiku käitumine oli mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu oli ta ohtlik nii endale kui teistele. Kohus leidis, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isik polnud võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Arvestades eeltoodut ei ole tema suhtes võimalik kohaldada muud psühhiaatrilist abi peale tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Järelikult on põhjendatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamine 3 kuuks. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
7.C (puudutatud isiku poeg) esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja vabastada puudutatud isik haiglast.
7.1.Määruskaebuse kohaselt on puudutatud isiku tervislik seisund oluliselt paranenud ja isik on muutunud oluliselt adekvaatsemaks. Ta suudab igapäevaselt enda eest hoolitseda, on kaotanud varasemad agressiivsed käitumismustrid ning osaleb aruteludes loogiliselt ja arusaadavalt.
7.2.Määruskaebuse esitaja on 12. klassi õpilane ning valmistub lõpueksamiteks. Puudutatud isiku haiglas hoidmine tõstab oluliselt määruskaebuse esitaja koormust, sest ta peab koduseid kohustusi üksinda täitma, mis on õppimise kõrvalt väga kurnav. Puudutatud isiku vabastamine haiglast leevendaks määruskaebuse esitaja olukorda ning tagaks, et ta saab keskenduda oma haridusele.
7.3.Puudutatud isiku tervislikku seisundit on põhjalikult hinnatud ning füüsilised terviseprobleemid on välistatud. Seetõttu puudub vajadus tema edasiseks haiglaraviks.
7.4.Puudutatud isiku kriitiline unevõlg on korrigeeritud, ta saab korralikult magada ning tema vaimne ja füüsiline seisund on stabiliseerunud. Pikem haiglaravi võib mõjuda puudutatud isikule negatiivselt ning takistada normaalse elu taastumist.
8.Avaldaja oli seisukohal, et seisukohal, et isiku suhtes tehtavad raviotsused, sealhulgas ravi jätkamine, on raviasutuse pädevuses.
9.Puudutatud isikule määratud esindaja avaldas kohtule, et määruskaebuse esitaja ei ole kompetentne otsustama, kas ja millisel määral on puudutatud isiku psüühiline tervis taastunud ja kas temale kohaldatud tahtest olenematu ravi tuleks koheselt lõpetada. Asjaolu, et 12. klassis õppiv määruskaebuse esitaja arvab vajavat ema abi koduste kohustuste täitmisel ja peab nendega ilma emata toimetulemist endale koormavaks, ei saa olla aluseks puudutatud isiku ravi ennetähtaegseks lõpetamiseks.
10.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla tõi esile, et puudutatud isiku puhul on täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused. 4 (6)
2-25-27
11.Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
12.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatas 11.03.2025, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 11.03.2025.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
14.Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine määruskaebuse lahendamist.
15.Maakohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kolmeks kuuks, sh vajadusel tahtevastaselt ravimite manustamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
16.Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Määruskaebuses ei vaidlustata maakohtu tuvastatut, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega maania kujul (F31.2).
17.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse (PsAS § 11 lg 1 p 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku ohtlikkus väljendus eelkõige haiguskriitika puudumises, mis oli ohtlik nii tema enda kui ka teiste isikute elule ja tervisele. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1).
17.1.Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku psüühiline seisund ja käitumine vaatamata haiglaravile paranenud. Puudutatud isiku mõttekäik oli hüplik ja laialivalguv. Tema käitumine oli jätkuvalt maniakaalne ja ebastabiilne. Puudutatud isik oli sihipäratult aktiivne, nõudlik, pretensioonikas ja kohati mõnitav. Ta oli kaaspatsientide suhtes pealetükkiv, ahistav ega arvestanud ümbritsevate isikute piiridega. Puudutatud isik ähvardas haiglapersonali vägivallaga. Puudutatud isiku kohta esitati kolme päeva jooksul (21.01 kuni 23.01) kolm vägivallateadet. Puudutatud isik suunati 24.01.2025 kõrgendatud järelevalvega osakonda, kus ta viibis kuni 29.01.2025 (dtl 81). Eeltoodust tulenevalt oli puudutatud isiku käitumine ettearvamatu ja agressiivne, mistõttu ta võinuks haiglaravita jätmisel ohustada iseenda või teiste elu ja tervist.
17.2.Asjaolu, et puudutatud isiku poeg on seisukohal, et tema ema tervislik seisund oli oluliselt paranenud, ei saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda asjatundjate seisukohtades. 5 (6)
2-25-27
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et olukorras, kus puudutatud isikul haiguskriitika puudus, ei piisanud muust psühhiaatrilisest abist. Puudutatud isik ei mõistnud psühhiaatrite ja eksperdi arvamustest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks. Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ning asjas esitatud arvamusi, ei nähtu ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega ise toime tulnud. Seetõttu ei olnud võimalik osutada puudutatud isikule psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
19.Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud. Vaidlustatud määruse tegemise ajal olid täidetud tingimused puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja tema paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse haiglaravi kohaldamiseks kolmeks kuuks. Seda järeldust ei mõjuta ravivajaduse hilisem äralangemine. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
20.Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.
21.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.