Cafe Mademoiselle OÜ hagi M-H R vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning M-H R vastuhagi Cafe Mademoiselle OÜ vastu saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise, õigusvastaselt mahaarvatud töötasu ja hüvitise nõudes
Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja (vastuhagis kostja): Cafe Mademoiselle OÜ (registrikood 14247661; asukoht x, x), Hageja tehingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Ergma ja advokaat Maris Alt (e-post: [email protected]), Kostja (vastuhagis hageja): M-H R (isikukood x; elukoht x; elektronposti aadress x) Kostja tehinguline esindaja Kristjan Okas (elektronposti aadress x)
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 04.09.2018.a
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Cafe Mademoiselle OÜ hagi M-H R vastu.
2.Tuvastada, et M-H R poolt Cafe Mademoiselle OÜ-ga sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine 26.01.2018.a TLS § 91 lg 1 alusel on tühine.
Lõpetada M-H R ja Cafe Mademoiselle OÜ vaheline tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates 30.01.2018.a.
4.Rahuldada M-H R vastuhagi Cafe Mademoiselle OÜ vastu osaliselt.
5.Mõista Cafe Mademoiselle OÜ-lt M-H Ra kasuks välja 2956,73 eurot (bruto) so saamatajäänud töötasu summas 2016,26 eurot (bruto), puhkusehüvitis summas 917,78 eurot (bruto)ja õigusvastaselt mahahaarvatud töötasu summas 22,69 (bruto) eurot.
6.Mõista Cafe Mademoiselle OÜ-lt M-H Ra kasuks välja jooksev viivis summalt
2-18-3085 2956,73 eurot alates 31.01.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus
7.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Cafe Mademoiselle OÜ esitas 26.02.2018.a Harju Maakohtule hagiavalduse M-H Ra vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Cafe Mademoiselle OÜ ja M-H R 01.06.2017.a käsunduslepingu nr 21, mis kehtis kuni 31.12.2017.a. Seejärel sõlmisid hageja ja kostja 25.01.2018.a käsunduslepingu nr 104. Kostja esitas 26.01.2018.a käsundiandjale lepingu ülesütlemisavalduse alates 30.01.2018.a. Kostja asus lepingu ülesütlemisavalduses seisukohale justkui oleks hageja ja kostja vahel sõlmitud leping käsunduslepingu asemel hoopis tööleping ning nõudis hagejalt alusetult kasutamata puhkuse eest kompensatsiooni ja hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel.
2.Hageja leiab, et kostja osutas hagejale teenust võlaõigusliku lepingu alusel. Hageja hinnangul on kostja 26.01.2018.a avalduses ekslikult asunud seisukohale, justkui tuleks poolte vahel sõlmitud lepingut käsitleda töölepinguna. Hageja hinnangul vastab pooltevaheline suhe käsunduslepingu tunnustele, muuhulgas kostja võis ise valida, millal ja kui palju ta teenust osutada soovis. Hageja ja kostja ei leppinud lepingus kokku ei minimaalset ega maksimaalset ühes kalendrikuus osutatava teenuse mahtu. See, kui palju kostja hagejale teenust osutas sõltus kostja tahtest. Samuti oli kostja vaba otsustama, millal kostja teenust osutada soovis. Kuivõrd kostja ei osutanud hagejale teenust järjepidevalt sarnases mahus, kostja sai ise osutatava teenuse mahtu määrata ning seetõttu ei saanud hageja kunagi kindel olla, et kostja järgmisel kalendrikuul teenust osutab (sest kostjal puudus vastav kohustus), ei saa lugeda lepingu alusel osutatud teenust järjepidevaks protsessiks. Kuivõrd töölepingu üheks põhikriteeriumiks on töö kui järjepideva protsessi tegemine, siis oleks kostja TLS § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel olnud kohustatud tegema igakuiselt ja järjepidevalt kokkulepitud tööd, kokkulepitud (sarnases) mahus, kohas ja ajal. Seda kostja aga ei teinud.
3.Isegi, kui lepingut tuleks käsitleda töölepinguna (millega hageja ei nõustu), siis ei olnud kostjal õigust töölepingut erakorraliselt etteteatamistähtaega järgimata ülesse öelda. Hageja ja kostja sõlmisid lepingu 01.06.2017.a. Kostjal olid kogu lepingu kehtivuse ajal teenuse osutamiseks samad tingimused. Kostjal ei olnud hagejale kuni lepingu
2-18-3085 ülesütlemisavalduse esitamiseni etteheiteid ei lepingu ega hageja kui käsundiandja suhtes. Lepingu ülesütlemisele oleks pidanud eelnema hoiatus. Ükski ülesütlemisavalduses toodud rikkumine ei olnud selline, mida hageja ei oleks saanud kõrvaldada, kui kostja oleks hagejat hoiatanud. Alles 25.01.2018.a ülesütlemisavalduses ehk enam kui 7 kuud pärast lepingu sõlmimist tegi kostja hagejale etteheiteid. Juhul, kui lepingut mõistliku aja jooksul üles ei öelda, võib lepingut rikkunud pool eeldada, et teine pool on rikkumisega nõustunud ning valmis oma kohustusi töölepingu alusel täitma. Hageja soovib siinkohal rõhutada, et kostja sõlmis hagejaga 25.01.2018.a (s.o üks päev enne lepingu ülesütlemiseavalduse esitamist) uue, eelnevaga sisuliselt identse käsunduslepingu. Seega võib järeldada, et kostja oli nõus kokkulepitud tingimustega teenust osutama ning tegelikult ei olnud kostjal hageja suhtes ülesütlemisavalduses välja toodud etteheiteid.
4.Hageja ja kostja sõlmisid lepingu 01.06.2017.a, seega oleks pidanud rikkumised olema kostjale oluliselt varem teada kui 26.01.2018.a. Kui kostja poolt väidetud rikkumised (mida hageja omaks ei võta) olid kostja jaoks olulised rikkumised, ei saa mõistlikuks pidada lepingu sellel alusel ülesütlemisega viivitamist üle 6 kuu ega ka uue käsunduslepingu sõlmimist 25.01.2018.a. Isegi, kui hageja oleks töölepingut rikkunud, siis rikkus kostja kohustust öelda tööleping üles mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai. Seetõttu kaotas kostja õiguse tööleping TLS § 91 alusel üles öelda ega võinud enam töölepingut erakorraliselt ülesse öelda. TLS § 104 lg 1 kohaselt on seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Eeltoodust tulenevalt on hageja hinnangul kostja poolt 26.01.2018.a esitatud ülesütlemisavaldus tühine.
5.Lisaks ei esine asjaolusid, mille alusel oleks töötaja saanud töölepingu erakorraliselt tööandjast tuleneval põhjusel üles öelda. Ülesütlemise aluseks olevad põhjused peavad olema nii olulised, et töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Lisaks sellele on kostja lepingu ülesütlemisavalduse jätnud olulises osas põhjendamata, mistõttu ei ole hagejal võimalik aru saada, milliseid rikkumisi talle ette heidetakse. Hageja hinnangul on kostja poolt avalduses välja toodud väited väärad ja põhjendamata. Näiteks heidab kostja hagejale ette, et hageja on ühepoolselt muutnud sõlmitud lepingu tingimusi. Kostja väide ei vasta tõele. Käsunduslepingud nr 21 ja nr 104 on sisuliselt identsed, seega ei ole hageja ühepoolselt lepingu tingimusi muutnud, kostja on mõlemad käsunduslepingud ka allkirjastanud. Järelikult on kostja väide alusetu. Samuti heidab kostja hagejale ette, et hageja on teinud ühepoolseid mahaarvamisi maksmisele kuulunud tasust. Samas ei ole kostja ülesütlemisavalduses toonud välja ühtegi summat, mille osas kostja on seisukohal, et hageja on selle tema tasust alusetult kinni pidanud. Tuleb eeldada, et kostja esitas hageja vastu ülesütlemisavalduses kõik nõuded, mis tal hageja vastu on (ka nt alusetu puhkusetasu nõude). Kuivõrd kostja ei nõudnud hagejalt ülesütlemisavalduses väidetavalt alusetult mahaarvatud summasid, siis on ka kostja ise asunud seisukohale, et hageja ei ole viidatud rikkumist toime pannud. Järelikult on kostja väide alusetu ega anna alust lepingu ülesütlemiseks. Eeltoodust tulenevalt on kostja poolt 26.01.2018.a esitatud ülesütlemisavaldus TLS § 104 lg 1 kohaselt tühine.
6.Täiendavalt selgitab hageja, et isegi kui lepingut tuleks käsitleda töölepinguna, siis ei oleks kostjal õigus nõuda puhkuse hüvitist ajavahemiku 22.04.2016 – 30.01.2018 eest. Nimelt sõlmis kostja hagejaga lepingu alles 01.06.2017.a. Seega isegi, kui vaidlusalusele lepingule kohalduks töölepingu sätted, siis oleks töötatud päevade arv maksimaalselt 243 (01.06.2017 - 30.01.2018) ning vastavalt väljateenitud ja kasutamata puhkusepäevade arv
7.Hageja on seisukohal, et isegi kui lepingut tuleks tõlgendada töölepinguna, siis ei vasta
2-18-3085 lepingu ülesütlemisavaldus seadusest tulenevatele nõuetele ning on tühine. Järelikult puudub kostjal õigus nõuda hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel. Juhul, kui kohus mõistab siiski kostjale hüvitise välja, palub hageja arvestades lepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve TLS § 109 lg 1 teise lause alusel vähendada hüvitise suurust 50 euroni.
8.Kostja esitas 26.01.2018.a hagejale lepingu ülesütlemisavalduse, seega puudub kostjal ilmselgelt soov hagejale edaspidi teenust osutada. Ka hagejal puudub soov edasiseks koostööks. Seetõttu palub hageja sõltumata sellest, kas lepingut loetakse töölepinguks või käsunduslepingu, kohtul tuvasta lepingu lõppemine alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (s.o 30.01.2018). Hageja palub kohtul tuvastada M-H R poolt Cafe Mademoiselle OÜle 26.01.2018.a esitatud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus, tuvastada käsunduslepingu nr 104 korraline üles ütlemine M-H R’a poolt VÕS § 195 lg 1 alusel alates 30.01.2018.a, jätta menetluskulud täies ulatuses M-H R’a kanda. Alternatiivselt juhul, kui kohus asub seisukohale, et M-H R’a ja Cafe Mademoiselle OÜ vahel oli sõlmitud tööleping, tuvastada töölepingu üles ütlemine Cafe Mademoiselle OÜ poolt TLS § 107 lg 2 alusel alates 30.01.2018.a. Alternatiivselt juhul, kui kohus asub seisukohale, et M-H R’a ja Cafe Mademoiselle OÜ vahel oli sõlmitud tööleping, määrata kindlaks, et M-H R’al on õigus saada puhkuse hüvitist 19 päeva eest. Alternatiivselt juhul, kui kohus asub seisukohale, et M-H R’a ja Cafe Mademoiselle OÜ vahel oli sõlmitud tööleping ning see on lõppenus M H R’a poolse erakorralise ülesütlemisega, vähendada hüvitise suurust TLS § 109 lg 1 teise lause alusel 50 euroni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE JA VASTUHAGI
9.Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja leiab, et poolte vahel sõlmitud leping on vormilt küll käsundusleping, kuid sisult tööleping. Hagi ja vastuhagi rajanevad töölepinguseadusest tulenevatele nõuetele. Kostja selgitab, et töösuhe poolte vahel ei alanud 01.06.2017.a nagu hageja väidab, vaid 22.04.2016.a. Töösuhe jätkus järgmise lepingu allkirjastamisega 01.12.2016.a. Tööleping läks muutumatul kujul üle ühelt ettevõttelt teisele ning kolmas tööleping allkirjastati 01.06.2017.a. Töösuhe jätkus 2018. aastal vaikimisi, uus leping allkirjastati 25.01.2018.a tagasiulatuvalt. 26.01.2018.a kostja ütles töölepingu üles hagejapoolsete rikkumiste tõttu.
10.Poolte vahel toimusid enne hagi kohtule esitamist läbirääkimised, mille tulemusena valmistati ette kompromissileping, mis jäi küll sõlmimata. Kostja on seisukohal, et läbirääkimiste alustamine ning kompromissilepingu ettevalmistamine on piisav alus väitmaks, et ka hageja oli veendunud selles, et nendepoolsed rikkumised olid tõendatud. Lähtudes sellest, et pooled on pidanud läbirääkimisi ja hageja on vaikimisi tunnistanud oma rikkumisi, tuleb lugeda, et poolte vahel on sõlmitud tööleping ning hageja tunnistab olulisi lepingurikkumisi.
11.Kostja ei nõustu hageja väitega, et kostja ei ole lepingut mõistliku aja jooksul üles öelnud pärast rikkumistest teadasaamist. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb vaadata hagejapoolseid rikkumisi kogumis ning anda hinnang kogumile. Hageja ei võimaldanud töötajatele tööpäeva-siseseid puhkepause. Hageja ei pidanud kinni töö- ja puhkeaja nõuetest – töö- ja puhkeaja korraldus on hageja vastutusala ning kostja allus hageja juhtimisele. Kostja võttis arvesse asjaolu, et tegemist oli kõrghooajaga ning hagejal ei olnud vajalikku tööjõudu, kellega tööjõuvajadust katta. Hageja muutis ühepoolselt lepingutingimusi – kehtestas täiendavaid trahve ja lisas kostjale uusi tööülesandeid. Viimane suurem muudatus toimus oktoobris 2017.a, kui kaotati nõudepesija ametikoht ning ülesanded anti kostjale. Lepingumuudatust ei sõlmitud, lisatasu ei makstud. Hageja muutis ühepoolselt lepingust tulenevaid leppetrahve – uued leppetrahvid kehtestati 28.06,
2-18-3085 24.07, 31.07, 13.08, 15.08, 29.08 ja 18.10.2017.a. Hageja viivitas uue töölepingu sõlmimisega – kolmanda lepingu sõlmimisega (01.06.2017.a) oli tööleping muutunud tähtajatuks. Kostja oli nõus möönduse tegema ja uue lepingu hagejaga sõlmima. Faktiliselt oli töösuhe olnud püsiv ja jätkuv. Hageja saatis allkirjastamiseks 2 erineva ettevõttega (Cafe Mademoiselle OÜ ja Mademoiselle Baltics OÜ) käsunduslepingud – hageja ja kosja vahel ei olnud eelnevaid läbirääkimisi uue ettevõttega lepingu sõlmimiseks. Kuivõrd hageja oli viivitanud kirjaliku töölepingu sõlmimisega, oli ühepoolselt muutnud tingimusi (leping uue ettevõttega), siis tegemist oli kostja hinnangul olulise rikkumisega, mille alusel tööleping üles öelda. Hageja esindaja kinnitas, et ületunnid makstakse kinni vastavalt seadusele. 2018.a esimeseks palgapäevaks ei olnud hageja hüvitanud 2017.a lõpuks kogunenud ületunde. Tegemist on töötasu maksmisega viivitamisega ehk olulise töölepingu sätte rikkumisega. Kostja palus võimaldada talle korralist puhkust vahemikul 14.12 – 21.12.2017.a. Puhkus on kantud graafikusse, kuid selle eest hageja ei ole tasunud. Kuivõrd tööandjal on võimalik tasuda puhkusetasusid ka järgneval palgapäeval, siis kostja sai sellest teada alles jaanuaris 2018, kui töötasuga koos ei kantud puhkusetasusid üle. Tegemist on töötasu maksmisega viivitamisega ehk olulise töölepingu rikkumisega.
12.Kostja on seisukohal, et kui hageja oleks tõepoolest seisukohal, et tegemist on võlaõigusliku, mitte töölepinguga, siis ei oleks pidanud hageja esitama kohtule avaldust asja läbivaatamiseks hagimenetluse korras, vaid nõude esitaja – ehk siis antud juhul kostja. Hageja on lähtunud avalduse esitamisel TLS § 105 lg 1 sätetest, mis näevad ette 30-päevalise aja ülesütlemise tühisusele tuginemiseks. Võlaõiguslik leping ei näe ette piiranguid ülesütlemise vaidlustamisele, samuti ei pea lepingupartner ülesütlemist vaidlustama. Kostja on seisukohal, et kui tegemist oleks võlaõigusliku lepinguga nagu hageja seda ekslikult arvab, siis see oleks võlausaldaja (kostja) huvi pöörduda lepingust tuleneva nõude täitmiseks kohtusse. Hetkel on hageja pöördunud esimesena maakohtusse, et ülesütlemist vaidlustada ning teinud seda lähtuvalt TLSis toodud menetlusnormidest.
13.Kostja esitas 29.03.2018.a hageja vastu vastuhagi, milles palub välja mõista saamata jäänud töötasu kokku summas 6315,62 eurot (brutos), millest saamata jäänud töötasu moodustab 2056,26 eurot, puhkusehüvitis - 1510,57 eurot, õigusvastaselt mahaarvatud töötasu – 22,69 eurot, 3 kuu hüvitis - 2726,10 eurot.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
14.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada ning vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
15.Asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: Hageja ja kostja sõlmisid 01.06.2017.a lepingu nr 21, mis kehtis kuni 31.12.2017.a (tl 6) hageja ja kostja sõlmisid 25.01.2018.a lepingu nr 104 (tl 7-8) Kostja esitas 26.01.2018 hagejale lepingu ülesütlemisavalduse alates 30.01.2018.a (tl 9-10).
2-18-3085
16.Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel oli sõlmitud võlaõiguslik käsundusleping või tööleping, kas kostja esitas erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduse mõistliku tähtaja jooksul, kas esinesid alused töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötaja algatusel tööandjast tuleneval põhjusel.
17.Töölepinguseaduse (TLS) § 1 lg 1 - 4 kohaselt teeb füüsiline isik (töötaja) töölepingu alusel teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Töölepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 järgi käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
18.Riigikohus on selgitanud, et "Töösuhte tuvastamisel tuleb teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta /.../." (RKTKo 3-2-1-41-11). Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et „.Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut.“ (RKTKo 3-2-1-41-11, 3-2-1-3-05, 3-2-1-9-05, 3-2-1-26-10).
19.Nii 01.06.2017.a sõlmitud käsunduslepingu nr 21 kui ka 25.01.2018.a sõlmitud käsunduslepingu nr 104 järgi andis hageja ning kostja võttis täitmiseks Cafe Mademoiselle OÜ toitlustusteenindaja teenuse osutamise kohustuse (tl 6). Teenusena kästlesid pooled kõiki töid ja toiminguid, mis on vajalikud lepingus nimetatud teenuse tulemuslikuks saavutamiseks (tl 7). Samuti nähtub toimiku materjalist, et xxx OÜ ja kostja sõlmisid 22.04.2016.a käsunduslepingu nr 173, millega xx OÜ andis ning kostja võttis täitmiseks xx OÜ toitlustusteenindaja teenuse osutamise (tl 50). Leping kehtis kuni 30.09.2016.a. 01.12.2016.a sõlmisid xx OÜ ja kostja taaskord käsunduslepingu nr 173, millega xxx OÜ andis ning kostja võttis täitmiseks xxx OÜ toitlustusteenindaja teenuse osutamise (tl 51). See leping kehtis kuni 01.12.2017.a. Kuid 01.06.2017.a. sõlmisid hageja ja kostja käsunduslepingu nr 21, mille kohaselt andis hageja ning kostja võttis täitmiseks Cafe Mademoiselle OÜ toitlustusteenindaja teenuse osutamise (tl 6). Asja materjalist selgub, et muutus tööandja isikus oli vaid formaalne, kuivõrd kohvikute juhataja A U töötajatele antud selgituste kohaselt „xxx OÜ muutus Cafe Mademoiselleks, töötajatele ei muutu midagi, ainult uus firma ja registri nr, need tingimused, mis teil praegu on jöäävad kehtima ja tööstaaž läheb edasi“ (tl 68). Käsundusleping nr 21 kehtis kuni 31.12.2017.a. 25.01.2018.a sõlmitud käsundusleping nr 104 pidi kehtima alates 01.01.2018.a tähtajatult.
2-18-3085
20.Kohus on seisukohal, et hageja ning kostja vahel oli töölepinguline suhe. Kohus ei saa kuidagi nõustuda hageja arvamusega selles, et kostja osutas hagejale teenust ja poolte vahel ei olnud töölepingust tulenev suhe. Kuigi vormiliselt on pooled sõlminud käsunduslepingu, on lepingu olemusest ning õigussuhte sisust nähtuvalt tegemist siiski töölepingulise suhtega.
21.Pooltevahelise suhte kindlakstegemisel tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet – millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Tööleping erineb käsunduslepingust tööd tegeva isiku otsustusvabaduse ja alluvuse määra poolest: erinevalt käsundisaajast on töötaja allutatud tööandja juhtimisele ja kontrollile. Erinevalt muudest teenuse osutamise lepingutest on tööleping suunatud tööprotsessi õiguslikule reguleerimisele ja selle kaudu tööandja eesmärgi saavutamisele. Kui töö tegija lahendab jooksvaid probleeme, olles tööandjale pidevalt kättesaadav, täidab tema juhiseid ja allub asutuse sisekorrale, on tegemist töölepinguga. Tööõigussuhtes olev isik täidab tööandja juures mingit kindlat tööfunktsiooni, teeb oma tööd pidevalt ja saab selle eest palka kokkulepitud tähtaegadel. Töölepingule iseloomulik on ka see, et töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Kohus leiab, et hageja ning kostja vaheline lepinguline suhe vastab igati eelpooltoodud tingimustele.
22.Kohus on seisukohal, et kostja allus tööandja kontrollile ning töötaja ning tööandja vahel oli selge alluvussuhe. Asja materjalist nähtub kahtlusteta, et kostjal puudus õigus ja võimalus oma tööprotsessi iseseisvalt korraldada, ta allus hageja juhtimisele, korraldustele ja reeglitele, oli materiaalselt vastutav hageja ees ning allus hageja sisekorra ning töökorralduse reeglitele. Nii nähtub hageja kohvikute juhataja A U Facebookis töötajatele (sh ka kostjale) edastatud sõnumitest, et erinevatel koosolekutel osalemine oli kohustuslik, puududa võis ainult arstitõendiga ja puudumisel pidid töötajad kirjutama seletuskirju, erinevate sisekorrareeglite rikkumisel või muude eksimuste tõttu ähvardas tööandja töötajatele kehtestada trahve. Kohvikute juhataja kontrollis töötajaid: töötajate tööl oleku aegu, kas töötajad sulgevad gaasikraane, kas arvetele on lisatud seletuskirjad jne (tl 6674). Kuigi hageja on selgitanud, et tegemist on käsundiandja juhistega käsundisaajale, kohus sellega ei nõustu. Facebooki sõnumitest nähtub, et kostjat ei koheldud võrdse partnerina, kellele antakse juhiseid käsundi paremaks täimiseks, vaid selgelt alluvana, kellele olid tööandja juhised rangelt kohustuslikud. Kuigi hageja on ka väljendanud seisukohta, et ta ei saanud kontrollida, mis sõnumeid A U Facebookis töötajale edastas ning A U seisukohad ei ole esitatud hageja nimel, ei ole see kohtule veenev. Poolte selgituste kohaselt oli A U hageja kohvikute juhataja, kes korraldas kohvikute ja sealse personali tööd. Seega oli A Ul õigus anda töötajatele juhiseid. Kohtul puudub alus eeldada, et hageja majandus- ja kutsetegevuses hageja nimel tööd korraldanud isik ületas oma pädevuse piire ning andis alluvatele selliseid juhiseid, mis ei olnud kooskõlas hageja tahtega. Hageja seda tõendanud ei ole.
23.Hageja on esile toonud, et kostjale oli kasulik tööd teha käsunduslepingu alusel, kuivõrd kostja sai nii reguleerida oma tööaega ning töö tegemise mahtu. Hageja ning kostja kinnitasid, et kohvikutes töötasid toitlustusteenindajad nii käsundus- kui töölepingute alusel. Hageja ei ole esile toonud, et käsunduslepingu alusel „teenust osutavaid“ toitlustusteenindajaid koheldi kuidagi teistmoodi kui töölepingu alusel töötavaid ettekandjaid, väljaarvatud tööaja valimise ja mahu osas. Seega täitsid nii teenuse osutajad kui töötajad ühesuguseid ülesandeid ning allusid ühtemoodi tööandja juhistele ja korraldustele. Kohus leiab, et pelgalt see, et töötajale anti võimalus valida talle sobivat tööaega ei muuda töölepingut veel käsunduslepinguks. Töö tegemise mahu ja aja valimise
2-18-3085 võimalus töö sisu ja olemust ei muuda. Ka töölepingu alusel saab tööd teha osalise koormusega, samuti saab töölepingu alusel töötav isik valida või tööandja töötajale võimaldada sobivat töögraafikut. Samas nähtub A U ja kostja Facebooki vestlusest, et kostja ei olnud oma tööajavalikutes täiesti vaba. Nii on A U andnud kostjale 29.12.2016.a hoiatuse, et kui üks kostja töötaja jääb haiguslehele, siis peaks kostja tulema 01.01.2017.a kell 11:30 tööle. Seega ei saa kohus kuidagi teha järeldust, et kostja ja hageja vahel ei olnud alluvussuhet. Ka ei ole hageja esile toonud, et teenuse osutamisel kostja kasutas enda töövahendeid või materjale, vastupidi - kostja oli lepingutest nähtuvalt hageja ees materiaalselt vastutav.
24.Hageja maksis kostjale ka perioodilist tasu. Nii nähtub kõikidest poolte vahel sõlmitud käsunduslepingutest, et käsundiandja kohustus tasuma käsundisaajale osutatud teenuse eest igakuuliselt tasu. Kostja on esitanud oma pangakontoväljavõtted selle kohta, et nii x OÜ on maksnud kostjale töötasu 05.05.2016.a, 03.06.2016.a, 05.07.2016.a, 05.08.2016.a, 05.09.2016.a, 05.10.2016.a, 04.11.2016.a, 05.12.2016.a ja 05.01.2017.a, 03.02.2017.a, 03.03.2017.a, 05.04.2017.a, 05.05.2017.a, 05.06.2017.a (tl 55-56). Muuhulgas on x OÜ maksnud kostjale tasu ka ajal, kui nende vahel ei olnud väidetavalt lepingulist suhet. Hageja on kostjale maksnud tasu 05.07.2017.a, 04.08.2017.a, 05.09.2017.a, 05.10.2017.a, 03.11.2017.a, 05.12.2017.a, 05.01.2018.a, 09.02.2018.a (tl 57). Seega on leping olnud tasuline ning hageja on kostjale tasu maksnud perioodiliselt. Kohus ei nõustu hageja vastupidise seisukohaga, et tegemist ei ole perioodilise tasu maksmisega. Kuigi tööandja on töötajale maksnud tasu vastavalt tema poolt töötatud töötundidele, on tasu makstud töötajale igakuiselt, mitte käsunduslepingu lõppemisel ühekorraga.
25.Samuti on kohus seisukohal, et tööandja on määranud ka töö tegemise koha. Kostja on selgitanud, et ta sai nn teenust osutada vaid kolmes kohas so kolmes hagejale kuuluvas kohvikus. Seega määras hageja töö tegemise koha. Kuigi kostja sai valida, millises kohvikus ta tööd teeb, ei ole kostja olnud oma valikutes vaba ega ole saanud hagejale nn teenust osutada suvalises temale sobivas kohas näiteks kodukontoris või avalikus pargis. Seega oli töö tegemise koht määratletud rangelt hagejale kuuluvate kohvikutega, see, et kostja sai ise valida, millises kohvikus ta kliente teenindas, ei muuda töösuhet käsunduslepinguks. Samuti ei saanud kostja valida vabalt aega millal teenust osutada. Kostja sõltus „teenuse osutamise aja valikul“ rangelt kohvikute lahtiolekuaegadest.
26.Kohus märgib, et iseenesest saab toitlustusteenindaja osutada ka teenust, kuid seda juhul kui tema teenuseid kasutatakse näiteks erakorralistel juhtudel täiendavalt klientide teenindamiseks või mõnel cateringi väljasõidul. Kuid käesoleval juhul on töötasumaksetest nähtuvalt kostja teinud hageja juures tööd pidevalt vähemalt 01.06.2017.a (tegelikkuses alates 22.04.2016.a) ja saanud selle eest igakuiselt töötasu. Eeltoodust leiab kohus, et kuivõrd kostja on täitnud tööandja juures pikema aja vältel pidevalt kindlaid tööülesandeid, on olnud hagejale vajadusel kättesaadav, täitnud hageja juhiseid ja allunud hageja sisekorraeeskirjadele, on tegemist pooltevahelise töölepinguga. Kohus selgitab ka, et lepingus töölepingu tüüpiliste tunnuste puudumine ei välista töölepingu olemasolu. Seega ei tähenda näiteks konkurentsipiirangu, saladuse hoidmise kohustuse, töö- ja puhkeaega ning puhkust käsitlevate sätete puudumine lepingutekstis seda, et vaidlusalused lepingud ei oleks töölepingud.
27.Pooled vaidlevad ka selle üle, millisest ajast tuleb lugeda tööleping sõlmituks. Hageja on seisukohal, et kuivõrd esimese lepingu hagejaga sõlmis kostja 01.06.2017.a, tuleb lugeda hageja ja kostja vahelise suhte alguseks just seda kuupäeva. Kostja hinnangul tuleb töösuhte algkuupäevaks lugeda 22.04.2016.a, so kuupäeva millal M F E OÜ ja kostja sõlmisid käsunduslepingu nr 173. Kostja hinnangul toimus 2017.a M F E OÜ üleminek
2-18-3085 hagejale. Kohus nõustub kostjaga. TLS § 112 lg 1 ning 2 järgi lähevad töölepingud muutumatul kujul üle ettevõtte omandajale vastavalt võlaõigusseadusele, kui ettevõte jätkab sama või sarnast majandustegevust. Võlaõigusseaduse §-s 181 sätestatud piiranguid töölepingute üleminekul ei kohaldata. Vastavalt VÕS § 180, võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. VÕS § 182 lg 1 ja 2 kohaselt ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleandja on kohustatud andma omandajale üle asjade valduse, registreerimisele kuuluva vara puhul tagama ka vastavate kannete tegemise registrites. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
28.Kohtu hinnangul on toimunud M F E OÜ kui ettevõtte üleminek hagejale. Riigikohus on andnud juhised, „et tulenevalt kohtuvaidluse liigist võib tekkida olukord, kus ettevõtte üleminekut saab tõendada erinevalt. Nt olukorras, kus vaidlevad ettevõtte omandaja ja üleandja, on mõlemal poolel võimalik esitada tõendeid, mis kinnitaksid üleminekut, st tõendada käsutustehinguid, poolte kokkuleppeid, üleläinud lepinguid jms. Samas kui ettevõtte ülemineku kindlakstegemine on vajalik tööõigussuhtes, võib tekkida olukord, kus töötaja on halvemas positsioonis, kuna tal puudub tea ettevõtte üleandja ja omandaja kohta. Pigem on neis tööõigusega seotud vaidlustes oluline teha tuvastatud asjaolude ja tõendite abil kindlaks, kas üleminek tegelikult toimus või mitte.“ Kostja on kohtule selgitanud, et tööandja vahetumisega mingeid muutusi töös või töökorralduses ei toimunud. Klientide teenindamise asukoht ja kellaajad jäid samaks, töökorralduses mingeid muutusi ei toimunud. Äriühingute juhatuse liige oli mõlemal äriühingul sama. Ka kohvikute juhataja isik ei muutunud. Hagejate kohvikute juhataja A U on andnud töötajatele selgitusi selle kohta, et töötajatele ei muutu mitte midagi. Et lepingutes kirjas olevad tingimused jäävad endiselt kehtima ja tööstaaž läheb edasi (tl 67). Töötaja on kohtule esitanud tõendi selle kohta, et M F E OÜ ja hageja vahel toimus töölepingute üleandmine (tl 68, pöördel). Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest selguks, et tegelikkuses ettevõtte üleminekut ei toimunud. Seega on kohus seisukohal, et kostja töösuhte alguseks hageja juures tuleb lugeda 22.04.2016.a.
29.Järgnevalt analüüsib kohus, kas esines töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olev töölepingu rikkumine. TLS § 91 lg 1 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega; 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.
30.Kohtutoimikust nähtub, et 25.01.2018.a on kostja esitanud hagejale avalduse (tl 9), millest nähtuvalt ütleb töölepingu üles alates 30.01.2018.a. Töötaja põhjendas oma töölepingu erakorralist ülesütlemist sellega, et hageja on ühepoolselt muutnud sõlmitud lepingu tingimusi, ühepoolselt kehtestanud leppetrahvi töökohale hilinemise eest, ei ole taganud
2-18-3085 TLS-is sätestatud puhkeaega, teadlikult jätnud töölepingu pikema aja jooksul sõlmimata, teinud ühepoolseid mahaarvamisi maksmisele kuulunud tasust, ega ole taganud TLSis nõutud põhipuhkust.
31.Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on oluliselt töölepingut rikkunud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja on küll esiletoonud väiteid selle kohta, et hageja on ühepoolselt muutnud sõlmitud lepingu tingimusi lisades näiteks toitlustusteenindaja tööülesannetele ka nõudepesija ja koristaja töökohustused, kuid kostja oma väiteid millegagi ei tõendanud. Samuti tugines kostja töölepingu ülesütlemisel sellele, et hageja on ühepoolselt kehtestanud leppetrahve töökohale hilinemise ja muude rikkumiste eest. Kostja on küll tõendanud seda, et kohvikute juhataja ähvardas kohaldada leppetrahve, kuid tõendamata on see, kas tegelikkuses neid sanktsioone ka rakendati. Seega ei saa kohus asuda seisukohale, et hageja on ühepoolselt kehtestanud leppetrahve. Samuti ei ole kostja tõendanud kohtule seda, et hageja ei taganud töötajatele TLS-is sätestatud puhkeaega ega seda, et kostja oleks hagejale esitanud puhkuseavalduse põhipuhkuse saamiseks, kuid hageja on sellest keeldunud.
32.Kostja on töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses hagejale etteheitnud ka seda, et hageja on pikaajaliselt kõrvale hoidunud töölepingu sõlmimisest. Hageja on seisukohal, et kostja etteheide on vastuolus hea usu põhimõttega. Pooled selgitasid kohtuistungil, et hageja juures nii töötas klienditeenindajaid nii käsunduslepingu kui ka töölepingu alusel. Seega ei olnud see hageja põhimõtteline otsus, et klienditeenindajad töötavad vaid võlaõigusliku käsunduslepingu alusel. Kui kostja soovis muuta oma lepingulisi suhteid tööandjaga, oleks kostja pidanud pöörduma hageja poole sooviga sõlmida hagejaga tööleping. Kohus mõistab, et esimest käsunduslepingut sõlmides võis kostja olla noor ja töösuhetes kogenematu, kuid kui kostja sai aru, et tegelikult ei ole poolte vahel sõlmitud võlaõiguslik käsundusleping vaid tööleping ja teda ei rahulda enam ebamäärane ja töölepingust tulenevate tagatisteta õigussuhe, oleks ta pidanud tööandja poole vastava avaldusega pöörduma. Seda kostja teinud ei ole.
33.Käesoleval juhul on kostja 25.01.2018.a allkirjastanud käsunduslepingu ja siis selle järgmisel päeval so 26.01.2018.a töölepinguseaduse sätete alusel ülesöelnud muuhulgas ette heites seda, et temaga ei ole pikema aja vältel sõlmitud töölepingut. Olukorras, kus kostja ise ei ole hagejale märku andnud, et ta soovib korrigeerida suhete õiguslikku alust ja viia tegelikud lepingulised suhted kooskõlla seadusega, ei ole kostja etteheited hagejale selles osas õigustatud. Kostja on jätnud käsunduslepingut 25.01.2018.a allkirjastades hagejale mulje, et ta on sellise olukorraga leppinud ja aktsepteerib seda. Kohus nõustub selles osas hagejaga, et selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.
34.Kostja tugines töölepingu ülesütlemisel ka selle, et hageja on teinud tema töötasust ebaseaduslikke mahaarvamisi. Kostja on oma väidete tõendamisel tuginenud juuni 2017.a palgateatisele, mille kohaselt on töötajalt kinni peetud muu kinnipidamisena 17.50 eurot (tl 58). Kohus leiab, et sellel alusel lepingu ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. TLS § 91 lg 4 võib järgi töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kostja sai kinnipidamisest hiljemalt teada 05.07.2017.a so siis kui hageja kandis juunikuu töötasu tema pangakontole. Kohus leiab, et enam kui 5,5 kuu pärast ebaseaduslikust raha kinnipidamisest teadasaamisest lepingu erakorraline ülesütlemine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Lisaks leiab kohus, et ühekordne 17,50 euro ebaseaduslik kinnipidamine ei ole sedavõrd oluline rikkumine tööandja poolt, et siin ei
2-18-3085 saaks mõistlikult eeldada töösuhte jätkumist. Järelikult ei esine alust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
35.Kostja on oma vastuses hagile ülesütlemist täiendavalt põhjendanud ka sellega, et talle täiendavate lepinguliste kohustuste eest ei tasutud, lepingus ei olnud regulatsiooni valveaja kohta, hageja on jätnud töötatud aja eest tasumata. Kohus osundab, et täiendavad ülesütlemise alused ei ole asjakohased ja kohus neile hinnangut ei anna, kuivõrd 26.01.2018.a ülesütlemisavalduses ei ole nimetatud asjaoludele tuginetud ning tagantjärele ei ole võimalik ülesütlemist põhjendada. Kuivõrd ainsale tõendamist leidnud töölepingu erakorralise ülesütlemise alusele ei tuginenud kostja mõistliku aja jooksul, kohtu hinnangul ei ole tegemist niivõrd olulise rikkumisega, mis annaks alust tööleping päevapealt erakorraliselt üles öelda, teised ülesütlemise alused tõendamist ei leidnud, on kohus seisukohal, et ülesütlemine ei ole olnud kooskõlas seadusega ning on tühine. TLS § 104 lg 1 kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Eeltoodust tulenevalt on kostja 26.01.2018.a. töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine.
36.TLS § 107 lg 1 ja 2 tuleneb, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sellisel juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.
37.Töötaja esitas kohtule vastuhagi, milles soovib hagejalt saamata jäänud töötasu summas 2056,26 eurot, puhkusehüvitise summas 1510,57 eurot, õigusvastaselt mahaarvatud töötasu 22,69 eurot väljamõistmist, samuti palub välja mõista tööandjalt kolme kuu hüvitise vastavalt TLS § 100 lg 4. Hageja ei ole saamata jäänud töötasu ja kostjalt õigusvastaselt mahaarvatud töötasu 22,69 eurot väljamõistmise kohta vastuväiteid esile toonud.
38.TLS § 100 lg 4 järgi kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et töötajapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine, ei ole töötajal õigust tööandjalt saada hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel.
39.Kostja nõuab hagejalt saamata töötasu hüvitamist. Kohus nõustub kostja seiskohaga selles, et töötasu arvutamisel tuleb lähtuda sellest, et kostja tööleping on sõlmitud osalisele koormusele 0,5 täistööaega. Kostja on ka esile toonud, et kostja töötas vahetevahel ka kellaaegadel, mille eest tuleb maksta töötasu öötöökoefitsendiga vastavalt TLS § 45 lg 1. Hageja kostja töötasunõudele sisulisi vastuväiteid ei ole esitanud. Kohus mõistab hagejalt välja kostja kasuks juuni ületunnitasu 99,38 eurot, juuli ületunnitasu 673,13 eurot, augusti ületunnitasu 697,50 eurot, september ületunnitasu 183,75 eurot, oktoober ületunnitasu 67,50 eurot, õhtuse aja tasud - 107,50 eurot, riigipüha tasu - 100,00 eurot, november 2017 maksmata töötasu 32,50 eurot, detsember 2017 maksmata töötasu 55,00 eurot, so kokku 2016,26 eurot. Kohus ei pea võimalikuks hagejalt välja mõista tasu koosolekutel ja koolitustel osalemise eest, kuivõrd lepingus ei ole selle eest tasu ette nähtud, samuti ei sätesta seadus, et koolitustel ja koosolekutel osalemist tuleks lugeda tööaja hulka. Kostja on koosolekutel osalenud ja sellega aktsepteerinud seda, et koosolekuid ei tasustata.
2-18-3085
40.Kostja nõuab hagejalt puhkusetasu hüvitamist. Kostja leiab, et ta töötas hageja juures perioodil 22.04.2016.a kuni 31.01.2018.a ehk 650 päeva või 1,78 aastat. Sellest lähtuvalt oli kostjal õigus saada põhipuhkust 1,78 aastat x 28 päeva/aastas = 49,86 päeva. Hageja vaidleb kostja arvutuskäigule vastu. Hageja leiab, et isegi juhul, kui lepingut tuleks tõlgendada töölepinguna ning M F E OÜ kohustused oleks hagejale üle läinud, siis on kostja 2016.a puhkusenõue aegunud. Seega saaks kostja nõuda hüvitamata puhkusepäevi vaid ajavahemiku 01.01.2017 – 30.01.2018 eest, mis on kokku 30,3 puhkusepäeva. Kuivõrd kostja on ise öelnud, et puhkas ajavahemikul 14.07.2017 – 21.07.2017 on kostja ära kasutanud 8 puhkusepäeva. Seega isegi, kui asuda seisukohale, et M F E OÜ kohustused on hagejale üle läinud ja poolte vahel oli sõlmitud tööleping, siis oleks kostjal õigus nõuda puhkusekompensatsiooni 22,30 päeva eest. Hageja hinnangul oleks kostja töölepingu korral teeninud hageja juures välja kokku 19 puhkusepäeva. Seega, kui asuda seisukohale, et M F E OÜ kohustused ei ole hagejale üle läinud, kuid poolte vahel oli sõlmitud tööleping, siis oleks kostjal õigus nõuda puhkusekompensatsiooni vastavalt 11 päeva eest.
41.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et M F E OÜ kohustused kostja ees on hagejale üle läinud ning poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Seega oleks kostjal õigus saada põhipuhkust 1,78 aastat x 28 päeva/aastas = 49,86 päeva. Hageja tugineb sellele, et kostja 2016.a puhkusenõue on aegunud. TLS § 68 lg 6 järgi põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Kohus nõustub, et kostja 2016.a põhipuhkuse nõue on aegunud ning kostja saab nõuda puhkusepäevi vaid ajavahemiku 01.01.2017 – 30.01.2018 eest, mis on kokku 30,3 puhkusepäeva. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja puhkusetasu päevatasu arvestusele summas 30,29 eurot. Kohus lähtub kostja poolt esiletoodud päevatasu suurusest. TLS § 71 kohaselt on töölepingu lõppemisel tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kuigi hageja on esile toonud, et kostja on ajavahemikul 14.07.21.07.2017.a puhkust kasutanud ei ole hageja esile toonud, et hageja oleks selle ajavahemiku eest kostjale puhkusetasu maksnud. TLS § 70 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt makstakse puhkusetasu hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust, kui tööandja ja töötaja ei ole leppinud kokku teisiti. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista puhkusetasu summas 30,3 päeva *30.29 eurot päevas so 917,78 eurot.
42.Kohus leiab, et kostja on õigesti osundanud, et kohtuväliselt võib tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada (töötasust kinni pidada) töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul (TLS § 78 lg 1). Hageja ei ole kohtule esitanud kostja kirjalikku nõusolekut selle kohta, et kostja oleks olnud nõus temalt rahasumma kinnipidamisega juunis 2017.a. Seega on kohus seisukohal, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista õigusvastane mahaarvamine töötasust, kokku summas 17,50 eurot (neto) ehk 22,69 eurot (bruto).
43.Kohus rahuldab vastuhagi osaliselt, mõistab hagejalt kostja kasuks välja saamatajäänud töötasu summas 2016,26 eurot (bruto), puhkusehüvitise summas 917,78 eurot ja õigusvastaselt mahahaarvatud töötasu summas 22,69 eurot, so kokku 2956,73 eurot. Kostja on palunud hagejalt välja mõista ka jooksva viivise alates 31.01.2017.a VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et hageja ei ole oma kohutusi kohaselt täitnud, on põhjendatud ka viivise väljamõistmine.
44.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
2-18-3085
Menetluskulude jaotus
45.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et polte menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus küll rahuldas hagi, kuid rahuldas hageja alternatiivnõude, ümber lükates hageja põhivastuväite, et poolte vahel ei olnud sõlmitud töö- vaid käsundusleping. Kohus rahuldas vastuhagi osaliselt jättes rahuldamata hageja hüvitise nõude TLS § 100 lg 4 alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et on õiglane jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.