Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
Oleg Bulkini hagi Ovakim Azarumjani vastu 34 000 euro suuruse võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2018. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ovakim Azarumjani kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
75 871 eurot 23 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Oleg Bulkin, lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Kostja Ovakim Azarumjan, lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik
Asja läbivaatamise kuupäev
10. september 2018, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19599 osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas, ning jätta jõusse Harju Maakohtu
2.Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus parandas Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2018. a istungiprotokollis vea ja luges õigeks sõnastuse, mille kohaselt on kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses 6,4 tundi.
3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Oleg Bulkini kanda.
1.Oleg Bulkin (hageja) esitas 31. detsembril 2016 hagi Ovakim Azarumjani (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 34 000 eurot, 2271 euro 23 sendi suuruse viivise 31. detsembri 2016. a seisuga, viivise 17 000 eurolt alates 1. jaanuarist 2017 täitmiseni määraga 10% kuus, viivise 8500 eurolt alates 6. jaanuarist 2017 täitmiseni määraga 10% kuus ja viivise 7500 eurolt alates
6.veebruarist 2017 täitmiseni määraga 10% kuus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13. juulil 2016 laenulepingu nr 13.07.2016 (laenuleping), mille järgi andis hageja kostjale laenu 50 000 eurot. Kostja soovis laenu käitise müügilepingu järgse esimese osamakse tegemiseks. Hageja andis kostjale laenu sularahas, mispeale tegi 27. juulil 2016 käitise müügilepingu järgne ostja Arzak OÜ (ostja) sama suure makse müüjale OÜ-le Feenoks (müüja) selgitusega „arve 270194 (ettemaks lepingule 27.07.2016)“. 5. septembril 2016 tagastas kostja hagejale laenust sularahas 8500 eurot ja 12. oktoobril 2016 pangaülekandega lisaks 8500 eurot. Ostja käitise müügilepingut ei täitnud, mistõttu müüja taganes lepingust. Kostja väitis seejärel, et tegelikult on laenuleping rahatu ning mõeldud käitise müügilepingu osana. Kostja keeldus oma lepinguliste kohustuste täitmisest ning rohkem laenu tagasi ei maksnud. Kostja soovib alusetult vältida oma rahaliste kohustuste täitmist, eeldatavalt ostja makseraskuste tõttu. Kostja on Arzak OÜ juhatuse liige. Kostja ei ole hagejale tagastanud 34 000 eurot ega lepingujärgset viivist, mis oli 10% kuus. Laenuleping ei olnud tarbijakrediidileping, sest hageja ei andnud kostjale laenu oma majandus- ja kutsetegevuses. Nii ei olnud täidetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg-s 1 sätestatud eeldused. Asjakohatud on väited intressi ja viivise suuruse ning tühisuse kohta.
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlustanud, et ta on ostja juhatuse liige ja ainuosanik ning on allkirjastanud laenulepingu, kuid tõi välja, et laenuleping oli näilik, sest sellega sooviti varjata teiste müüja osanike eest, et käitise müügilepingu tegelik hind oli 200 000 euro asemel 250 000 eurot. Kostja ei saanud hagejalt 50 000 eurot sularahas, vaid pooled leppisid kokku, et kostja tasub otse hagejale ja kolmandale isikule täiendava müügihinna 50 000 eurot 6 kuu jooksul pärast Konkurentsiametilt koondumisloa saamist. Kostja maksis hagejale 17 000 eurot osana käitise müügihinnast, mitte laenulepingu tagasimaksena. Ekslik on hageja väide, et kostjal oli vaja hagejalt laenu saada, et ostja saaks tasuda müüjale käitise müügilepingu ettemakse. Ostja sai vajaliku raha OSAÜHINGULT NALTU, mille ainuosanik ja juhatuse liige oli kostja. Seda tõendab 27. juuli 2016 maksekorraldus ostjale. Saadud raha kandis ostja samal päeval edasi müüjale. Eeltoodu kinnitab laenulepingu näilikkust ja rahatust. Kuna laenuleping oli tühine, ei tekitanud see kostjale kohustusi. Poolte laenuleping oli tarbijakrediidileping, sest hageja kinnitas, et andis kostjale laenu oma majandus- ja kutsetegevuses. Nii oleks laenuleping tühine ka VÕS § 4062 lg 1 alusel, sest krediidikulukuse määr ületab tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Laenuleping oleks tühine ka seetõttu, et krediidikulukuse määra ei ole märgitud ning puuduvad nõutavad andmed (VÕS §-d 404, 405, § 408 lg 1). Isegi kui laenuleping oleks kehtiv ja kostja oleks saanud laenu, ei saaks põhinõue olla 34 000 eurot. Hageja on väidetavalt laenanud kostjale 50 000 eurot ja kostja on väidetavalt tagastanud 17 000 eurot, mis teeb jäägiks 33 000 eurot. Laenulepingus sisalduv viivisekokkulepe on tüüptingimusena tühine, sest viivis 0,5% päevas ületab kümneid kordi seadusjärgset viivisemäära. Hageja on lisaks viivisele nõudnud kostjalt ka intressi, kuid viitas õigusliku alusena vaid VÕS § 113 lg-le 1. Hageja ja kostja ei leppinud kokku intressi 2(7)
2-16-19599 tasumises ning intressimäär 10% kuus oleks heade kommetega vastuolu tõttu tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 alusel.
3.Harju Maakohus jättis 27. septembri 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning nägi ette, et menetluskulud määratakse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtava lahendi jõustumist. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: • pooled allkirjastasid laenulepingu nr 13.07.2016, millel oli kuupäev 13. juuli 2016; • laenulepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt pidi hageja kostjale laenama sularahas 50 000 eurot kahe tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest ning kostja pidi laenulepingu p 3.2 kohaselt laenu tagastama kuue kuu jooksul arvates lepingu allakirjutamisest, kuid mitte hiljem kui
5.veebruaril 2017; • OÜ Feenoks sõlmis 15. juulil 2016 Arzak OÜ-ga müügilepingu, mille kohaselt pidi ta Arzak OÜ-le müüma ettevõtte osa ehk käitise 200 000 euro eest; • hageja on müüja osanik ja juhatuse liige, kostja on ostja asutaja ja juhatuse liige; • ostja tasus 27. juulil 2016 müüjale 50 000 eurot; • kostja tasus hagejale 5. septembril 2016 sularahas 8500 eurot ja 12. oktoobril 2016 pangaülekandega 8500 eurot. Esiteks tuleb analüüsida, kas laenuleping oli näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste sisulist hindamist (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11). Kahe tunnistaja ütlusega ning ostjaga seotud ühingu laenusummaga on tõendatud, et käitise müügilepingu tegelik hind oli 250 000 eurot, millest 50 000 eurot tuli tasuda sularahas. On tõendatud, et laenuleping allkirjastati 5. septembril 2016, mida kinnitab laenulepingu p 3.2, mille järgi tuleb laen tagastada kuue kuu jooksul hiljemalt 5. veebruariks 2017. Poolte soov oli laenulepingu sõlmimisel käitise müügilepingu tegelikku hinda varjata ning laenuleping oli rahatu. 17 000 eurot, mille kostja hagejale tasus, oli tegelikult osa käitise müügilepingu ostuhinnast. Sularahas 8500 euro tasumist tõendab kassa väljamineku order, millelt kostja tõmbas tunnistaja ütluste kohaselt hageja nime maha, öeldes, et tegemist on mitteametliku osaga, mis läheb kostjale. Tõendatud on ka see, et kostja ei vajanud ostja juhatuse liikmena käitise omandamiseks laenu. Ostjaga seotud ühing oli laenanud pangast 250 000 eurot käitise omandamiseks ning laenas ostjale miljon eurot käitise omandamiseks ja tegevuskuludeks. Seega on poolte sõlmitud laenuleping näilik, rahatu ja tühine TsÜS § 89 lg 2 mõttes ning kostjal ei ole hageja vastu kohustusi, hagi tuleb jätta rahuldamata, teisi poolte väiteid ei ole vaja käsitleda.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. märtsi 2018. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ning saatis asja uueks arutamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus parandas istungiprotokollis oleva vea ning viitas, et menetluskulude jaotuse otsustab maakohus.
3(7)
2-16-19599 Ringkonnakohus võttis otsuse tegemisel aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle ei olnud vaidlust, ja leidis maakohtuga nõustudes, et tõendatud ei ole kostjale 50 000 euro üleandmine. Tõendatud on, et käitise müügilepingu tegelik hind oli 250 000 eurot, kostja tasus hagejale 17 000 eurot käitise müügilepingu osana ning kostja ei pidanud võtma laenu müüjale tasumiseks. Selles osas ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt maakohtu põhjendusi ei korranud. Ringkonnakohus leidis aga, et maakohus oleks pidanud poolte väiteid arvestades kontrollima, kas hagi tuleks rahuldada VÕS § 396 lg 2 alusel, ning täpsustas, et vaatamata maakohtu tuvastatud asjaoludele ei olnud laenuleping näilik. Maakohus pidi kontrollima, kas hagi ei tulnud rahuldada VÕS § 396 lg 2 alusel, sest kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang ning kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). VÕS § 396 lg 2 kohaldamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule, kuid võlakokkuleppe võib sõlmida ka olukorras, kus kostja hagejale midagi ei võlgnenud (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 15). Kostja väitis maakohtus, et nad vormistasid 50 000 euro tasumise laenulepinguna käitise müügilepingu tõttu. Kostja pidi kolmanda isikuna täitma osaliselt ostja kohustust tasuda käitise müügihind ning hageja pidi täitmise vastu võtma õigustatud isikuna müüja nimel. Kostja ei täpsustanud, millisel õiguslikul alusel ta sellise kohustuse võttis, kuid sellest võis tekkida käitise müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse kõrvale uus kohustus, mille sisu oli, et kostja tasub isiklikult hagejale täiendava müügihinnana 50 000 eurot. Poolte laenuleping ei olnud näilik seetõttu, et hageja ja kostja püüdsid käitise müügihinda väiksemana näidata. Laenulepingus oli poolte eesmärk, et kostja tasub osa ostuhinnast otse hagejale. Tehinguga ei soovitud jätta muljet tehingu olemasolust ega varjata mõne teise tehingu tegemist. Osaliselt näilik võib olla käitise müügileping, kui pooled näitasid käitise hinda väiksemana, kui see tegelikult oli. Asja lahendamisel ei ole oluline, millal laenuleping sõlmiti või kas kostja laenu vajas, sest on tuvastatud, et hageja kostjale raha üle ei andnud. Oluline ei ole ka see, kas pooled soovisid varjata teiste müüja osanike eest, et tegelik käitise müügihind oli 250 000 eurot, sest laenulepingu poolte tahe oli tasuda ka käitise täiendav hind. Kuna kostja pidi tasuma 50 000 eurot hagejale, mitte müüjale, võis tegemist olla ostja kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 mõttes müügilepingu poolte kokkulepitud isikule. Kui müügilepingu pooltel oli kokkulepe, et kahel korral 8500 euro tasumine on osa müügihinna tasumisest, siis täideti kohustus õigustatud isikule VÕS § 79 mõttes. Pooled vaidlevad teises tsiviilasjas nr 2-16-15722 selle üle, kas käitise müügilepingust on kehtivalt taganetud, mõlemad on esitanud taganemisavaldused. Põhjendatud ei ole kostja väide, et tähtsust ei ole asjaolul, kas laenulepingu dokumenti tulnuks käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, sest enne käitise müügilepingust taganemist võis kostjal tekkida laenulepingust tulenev kohustus tasuda viivist. Ringkonnakohus leidis, et asi tuleb saata maakohtule tagasi eelmenetluse staadiumis, sest tuvastamist vajavate asjaolude kogum on niivõrd ulatuslik. Asja lahendamiseks tuleb tuvastada: • millisel õiguslikul alusel hakkas Ovakim Azarumjan täitma Arzak OÜ kohustust (nt kohustuse ülevõtmine, kohustusega ühinemine vms); • kas käitise müügileping on lõppenud OÜ Feenoks või Arzak OÜ taganemise tõttu sellest või kehtib edasi, kuna taganemistel ei ole olnud õiguslikku mõju; • juhul, kui ühel eelmärgitud äriühingutest oli õigus lepingust taganeda, siis millal kehtivalt taganeti; 4(7)
2-16-19599 •
juhul, kui taganemine on kehtivalt toimunud, siis millised poolte lepingust tekkinud kohustused (nt viivise tasumise kohustus) olid kostja suhtes muutunud sissenõutavaks ajaks, kui käitise müügilepingust kehtivalt taganeti.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse p-d 1, 2 ja 4, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks arutamiseks, rahuldas osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ning määras kindlaks, et menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel lahendamisel. Kostja palub jätta jõusse maakohtu otsus asja alama astme kohtutele uueks läbivaatamiseks saatmata või alternatiivselt saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule (TsMS § 656 lg 2), kui tugines asja lahendamisel asjaoludele, mida maakohtus hagi alusena ei esitatud (TsMS § 652 lg-d 1 ja 3), ning jättes võtmata seisukoha kõigi kostja esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta (TsMS § 442 lg 8, § 654 lg 4). Ringkonnakohus saatis ekslikult asja uueks lahendamiseks maakohtule, sest ta oleks saanud asja ise ära lahendada, faktiliste asjaolude hulk ei olnud asja tagasi saatmiseks nii suur, maakohus ei rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks on vajalik Riigikohtu seisukoht. Hiljutises praktikas on rõhutatud, et ringkonnakohus saab asja maakohtule uueks lahendamiseks tagasi saata vaid siis, kui rikkumist ei saa apellatsiooniastmes kõrvaldada (Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p-d 11 ja 12). Ringkonnakohus saatis ekslikult asja maakohtule tagasi, viidates võimaliku hageja nõude õigusliku alusena VÕS § 396 lg-le 2 ja võimalikule võlatunnistusele, sest hageja ei käsitlenud kordagi enda nõude alusena neid õiguslikke võimalusi. Ringkonnakohus ei saanud tugineda neile asjaoludele, mida hageja ei esitanud. Hageja ei taotlenud ka hagi muutmist ning kostja ei nõustunud muutmisega. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ka materiaalõigust, leides, et poolte laenuleping ei olnud näilik tehing. Laenuleping sõlmiti aluskohustuse kõrvale, mitte ühise eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus algset kohustust ei ole. Kui ostja ja müüja leppisid kokku ostuhinna tegelikult kõrgemana, kui seda kajastati nendevahelises notariaalses lepingus, võib olla tegu näiliku tehinguga (Riigikohtu
2.aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 38).
8.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, leides, et laenuleping ei olnud näilik ning ringkonnakohus saatis asja õigesti maakohtule tagasi, sest kohus kohaldab õigust ise, ning kuni hageja ei loobu selge sõnaga ühestki võimalikust alternatiivse nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivse nõude aluse võimalusi, mis hagis esitatud asjaoludest nähtuvad (Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17 ja 18).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4). Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, st jätab hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 5(7)
2-16-19599 Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus parandas ringkonnakohtu
22.jaanuari 2018. a istungiprotokollis vea ja luges õigeks sõnastuse, mille kohaselt on kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses 6,4 tundi (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 3).
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule, nõustudes osaliselt maakohtus tuvastatud asjaoludega, sest ta oleks saanud asja ise ära lahendada. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, kui tegi lahendi, tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud (TsMS § 652 lg-d 1 ja 3). Menetlusnormi rikkumised saab kõrvaldada Riigikohtus.
11.Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui saatis asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule, nõustudes maakohtu tuvastatud asjaoluga, et hageja ei ole tõendanud, et ta kostjale sularahas 50 000 eurot üle andis (otsuse p-d 8 ja 11). Ringkonnakohus oleks saanud asja sellest tuvastatud asjaolust lähtudes ise lõpuni lahendada. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse menetlemisel peab ringkonnakohus TsMS § 652 järgi sisuliselt hindama kõiki poolte õigel ajal ja nõuetele vastavalt esitatud asjaolusid ja tõendeid. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama ka uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Juhul kui pool esitab uusi asjaolusid ja tõendeid, peab ringkonnakohus need vastu võtma, kui uute asjaolude ja tõendite esitamise tingis maakohtu menetlusõiguse normide oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud lahendid). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohus ei saa maakohtule ette kirjutada, millisele järeldusele tuleb jõuda tõendite hindamisel või asjaolude tuvastamisel, sest maakohtule on kohustuslikud vaid ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2; vt nt Riigikohtu 28. veebruar 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30).
12.Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, kui tegi lahendi, tuginedes asjaoludele, mida hageja maakohtus hagi alusena ei esitanud. Hagiavalduse kohaselt allkirjastasid pooled laenulepingu nr 13.07.2016, millele oli märgitud kuupäev 13. juuli 2016. Laenulepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt pidi hageja kostjale laenama sularahas 50 000 eurot kahe tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest ning kostja pidi laenulepingu p 3.2 kohaselt laenu tagastama kuue kuu jooksul arvates lepingu allakirjutamisest, kuid mitte hiljem kui 5. veebruaril 2017. Kohtud tuvastasid eeltoodud asjaolud. Seega esitas hageja kostja vastu nõude, tuginedes laenulepingule nr 13.07.2016. Kostja kinnitas, et ta on laenulepingu allkirjastanud, kuid väitis, et hageja ei ole talle sularahas 50 000 eurot üle andnud. Ringkonnakohus nõustus otsuse p-s 8 maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks 50 000 eurot sularahas kostjale üle andnud. Kolleegium leiab, et tuvastatud asjaolusid arvestades oleks ringkonnakohus pidanud hagi rahuldamata jätma.
13.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tühistas ekslikult maakohtu otsuse ning leidis põhjendamatult, et maakohus pidi kontrollima, kas hagi ei tule rahuldada VÕS § 396 lg 2 kohaselt. Asjaolu, et kostja tegi enda väitel hagejale makseid, et tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast, ei võimalda kohtutel mööda vaadata asjaolust, et hageja selliseid asjaolusid hagi alusena välja ei toonud. 6(7)
2-16-19599 Hageja tugines hagi alusena sellele, et ta andis kostjale sularahas 50 000 eurot laenulepingu alusel (I kd, tl 1), ning viitas samadele asjaoludele ka enda apellatsioonkaebuses (II kd, tl 1). Hageja ei toonud hagi alusena välja, et kostjal oleks kohustus talle raha maksta, sest kostja on kolmanda isikuna võtnud endale kohustuse tasuda osa käitise müügilepingu järgsest müügihinnast. Seetõttu ei pidanud maakohus ka kontrollima, kas hagejal võiks olla kostja vastu nõue VÕS § 396 lg 2 alusel.
14.Olukorras, kus maakohus tuvastas, et hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale 50 000 eurot sularahas, saanuks hagi rahuldada juhul, kui hageja oleks selle maakohtus tuvastatud asjaolu apellatsioonkaebuses vaidlustanud ning edasises menetluses tõendanud, et ta on kostjale 50 000 eurot sularahas laenulepingu alusel üle andnud. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et kostja vajas hagejalt laenu selleks, et ostja saaks käitise müügilepingu järgse müügihinna tasuda (II kd, tl 2). Hageja ei vaidlustanud aga seda, et maakohtus tuvastatud asjaolude järgi ei ole ta kostjale 50 000 eurot sularahas üle andnud.
15.Nii leidis ringkonnakohus iseenesest põhjendatult maakohtuga nõustudes, et hagi ei saa VÕS § 396 lg 1 alusel rahuldada, sest maakohus tuvastas, et hageja ei ole kostjale 50 000 eurot sularahas üle andnud (otsuse p-d 8 ja 11). Ringkonnakohus leidis aga ekslikult, et saab hagi alusena käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kolleegium leiab, et kuna kohtud tuvastasid, et hageja ei ole kostjale 50 000 eurot sularahas üle andnud, tuleb jätta hagi rahuldamata.
16.Kõigi kohtuastmete menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt jätta hageja kanda. Kuna maa- ja ringkonnakohus menetluskulusid kohtuotsuses rahaliselt kindlaks ei määranud, määrab TsMS § 174 lg 4 kohaselt menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Tambet Tampuu
Ants Kull
Jaak Luik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.