Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Kostja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik
Kohtuistungi toimumise aeg
22.01.2018
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 27.09.2017 otsus ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks samale maakohtule.
2.XX apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2018 istungiprotokollis viga ja lugeda õigeks sõnastus, mille kohaselt on kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses 6,4 h.
Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asja läbivaatamise tulemustele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka
1(9)
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 31.12.2016 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 34 000 eurot, seisuga 31.12.2016 viivis 2271,23 eurot, viivis 17 000 eurolt alates 01.01.2017 kuni põhinõude 17 000 eurot täitmiseni määraga 10% kuus, viivis 8500 eurolt alates 06.01.2017 kuni põhinõude 8500 eurot täitmiseni määraga 10% kuus ja viivise 7500 eurolt alates 06.02.2017 kuni põhinõude 7500 eurot täitmiseni määraga 10% kuus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13.07.2016 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale laenu 50 000 eurot. Kostja soovis laenu, kuna temal/Arzak OÜ-l puudusid vahendid käitise müügilepingu järgse esimese osamakse tegemiseks vastavalt müügilepingu ple 8.1.1. Hageja maksis kostjale laenu välja sularahas ja 27.07.2016 tegi Arzak OÜ sama suuruse makse OÜ Feenoks pangakontole selgitusega „arve 270194 (ettemaks lepingule 27.07.2016).“ 05.09.2016 tagastas kostja hagejale laenust sularahas 8500 eurot ja 12.10.2016, hilinedes 7 päeva, tegi kostja hagejale teise tagasimakse 8500 eurot pangaülekandega. Arzak OÜ käitise müügilepingut ei täitnud, mistõttu taganes OÜ Feenoks lepingust. Seejärel asus kostja väitma, et tegelikult on laenuleping rahatu ja oli mõeldud käitise müügilepingu osana. Kostja keeldus oma lepinguliste kohustuse täitmisest ja rohkem laenu tagasi ei maksnud. Kostja soovib alusetult vältida oma rahaliste kohustuste täitmist, eeldatavalt seoses makseraskustega, sest tema juhitav Arzak OÜ makse ei maksa ja järelikult ei tegutse. Kostjal on hagejale tagastamata laen 34 000 eurot, millele lisandus lepingujärgne viivis 10% kuus. Tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga. Hageja ei ole andnud kostjale laenu oma majandus- ja kutsetegevuses, mistõttu ei ole täidetud võlaõigusseadus (VÕS) § 402 lg-s 1 sätestatud eeldused. Asjakohatud on väited intressi ja viivise suuruse ning tühisuse osas. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlusta, et kostja on Arzak OÜ juhatuse liikme ja ainuosanikuna allkirjastanud laenulepinguna pealkirjastatud lepingu nr 13.07.2016, kuid kostja ei saanud hagejalt laenulepingu alusel sularahas 50 000 eurot. Laenulepinguga seoses vormistatud dokumendid ja tehtud maksed on näilikud. OÜ Feenoks ei ole käitise müügilepingust kehtivalt taganenud. OÜ Feenoks rikkus oma lepingulisi kohustusi Arzak OÜ ees, mistõttu taganes Arzak OÜ 22.11.2016 müügilepingust. Laenuleping on näilik tehing, kuna sellega soovisid kostja kui Arzak OÜ juhatuse liige ja ainuosanik ning OÜ Feenoks juhatuse liige ja osanik BB ning hageja kui OÜ Feenoks osanik, varjata teiste OÜ Feenoks osanike UU ja Garuda Grupp OÜ eest käitise müügilepingu järgi tasumisele kuuluvat tegelikku müügihinda 250 000 eurot. Käitise müügilepingus nähti ette müügihinnana 200 000 eurot. Pooled leppisid kokku, et ülejäänud müügihinna 50 000 eurot tasub kostja otse hagejale ja BB-le vastavalt maksegraafikule 6 kuu jooksul peale Konkurentsiametilt koondumisloa saamist. Summad (17 000 eurot), mis kostja on hagejale maksnud väidetava laenulepingu alusel, olid tegelikkuses osaks OÜ Feenoks käitise müügihinnast.
2(9)
Kostjal ei olnud vaja hagejalt laenu võtta, et Arzak OÜ saaks tasuda OÜ-le Feenoks ettemakse vastavalt müügilepingule. Arzak OÜ tegi makse OÜ-le Feenoks OSAÜHINGULT NALTU, mille ainuosanik ja juhatuse liige on kostja, laenuna saadud rahalistest vahenditest. Nimetatut tõendab OSAÜHINGU NALTU 27.07.2016 maksekorraldus Arzak OÜ-le, millise summa Arzak OÜ tasus samal päeval edasi OÜ-le Feenoks. Eeltoodu kinnitas laenulepingu näilikkust ja rahatust. Kuna laenuleping oli tühine, ei tekitanud see kostjale kohustusi. Kostjale jäi arusaamatuks, kas hageja nõudis kostjalt laenulepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi või viivist väidetavalt tasumisele kuuluva põhivõla ja intressivõlaga viivitamise eest. Hageja viitas hagi õigusliku alusena VÕS § 113 lg-le 1, mis käsitleb viivisvõlgnevust, kuid on käsitlenud hagis ka intressi. Lisaks on intressi tasumise kokkulepe 10% kuus heade kommetega vastuolus ja seega tühine tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 lg 1 alusel. Hagejal puudub alus intressi nõudmiseks, kuna pooled ei leppinud lepingus kokku intressi tasumises. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuna hageja kinnitas, et andis kostjale laenu oma majandus- ja kutsetegevuses. Kuna laenulepingus sätestatud krediidi kulukuse määr ületab tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda, siis on laenuleping tühine VÕS § 4062 lg 1 alusel. Samuti on laenuleping tühine VÕS § 408 lg 1 kohaselt, kuna laenulepingus puudub krediidi kulukuse määr ning enamus VÕS § 404 ja § 405 nimetatud andmetest. Laenulepingus sisalduv kokkuleppe viivise tasumise kohta on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 alusel ja on tühine VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Kostja ei allkirjastanud laenulepingut oma kutse- ja majandustegevus, mistõttu kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on kostjat kahjustav, kuna ületab seadusjärgset viivisemäära kümneid kordi. Isegi kui laenuleping oleks kehtiv ja kostja oleks saanud laenu, ei saaks põhinõue olla 34 000 eurot. Hageja on väidetavalt laenanud kostjale 50 000 eurot ja kostja on väidetavalt tagastanud 17 000 eurot, mis teeb 33 000 eurot. Maakohtu otsus
3.27.09.2017 otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus luges tuvastatuks järgmised asjaolud. Pooled on allkirjastanud 13.07.2016 dateeritud laenulepingu nr 13.07.2016, mille p-de 2.2 ja 2.3 alusel hageja väidetavalt laenas kostjale sularahas 50 000 eurot kahe tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast, millise kostja pidi tagastama vastavalt lepingu p-le 3.2 kuue kuu jooksul peale lepingu allakirjutamist, kuid mitte hiljem kui 05.02.2017. 15.07.2016 sõlmisid OÜ Feenoks ja Arzak OÜ käitise müügilepingu ostuhinnaga 200 000 eurot. 27.07.2016 tasus Arzak OÜ OÜ-le Feenoks 50 000 eurot. Kostja tasus hagejale sularahas 05.09.2016 8500 eurot ja 12.10.2016 pangaülekandega 8500 eurot. Kostja on Arzak OÜ ja OSAÜHINGU NALTU asutaja ja juhatuse liige. Hageja on OÜ Feenoks osanik ja juhatuse liige. Hageja esitas kostja vastu laenulepingust nr 13.07.2016 tuleneva rahalise nõude, paludes kostjalt välja mõista võlgnevuse 34 000 eurot ja sellele lisanduva viivise. Esmalt tuleb analüüsida, kas 13.07.2016 laenuleping oli tühine ja rahatu tehing. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-137-09 rõhutanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist.
3(9)
Kohtu ette toodud asjaoludest sai lugeda tuvastatuks, et poolte soov oli laenulepingu sõlmimisel varjata OÜ Feenoks ja Arzak OÜ vahel 15.07.2016 sõlmitud käitise müügilepingu tegelikku ostuhinda (250 000 eurot) ning, et laenuleping on rahatu. Laenulepingu p 2.1 kohaselt kohustus hageja andma ja kostja tagasi maksma laenu 50 000 eurot, millise hageja pidi vastavalt lepingu p-dele 2.2 ja 2.3 väljastama sularahas 2 tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast. Hageja ei tõendanud, et ta on kostjale laenu 50 000 eurot sularahas üle andnud ja, et kostja kinnitas laenu saamist. Kui hageja oleks väljastanud kostjale 50 000 eurot sularahas 13.07.2016, siis oleks vastavat ka laenulepingus kinnitatud. Hageja kohustus on tõendada, et ta on kostjale sularahas 50 000 eurot üle andnud. Hageja esitatud tõend, AS LHV Pank kinnituskiri, et hagejale on väljastatud pangakaart numbriga 5583 18 ** ***6189 ja kaardiga on tehtud sularaha sissemakseid OÜ Feenoks arveldusarvele 01.07.2015-31.07.2016 266 620 eurot, ei tõenda, et hageja andis kostjale sularahas 50 000 eurot. Usutavad ei ole tunnistaja BB ütlused sularaha üleandmise kohta. Tegemist on hageja isaga, kes on asjast huvitatud isik ning tema ütlused on vastuolulised ja ütlusi ei toeta ükski teine tõend. Tunnistaja sõnul sõlmiti laenuleping 13.07.2016 OSAÜHINGU NALTU kontoris, kuid hageja väitel sõlmiti leping Fahle restoranis. Tunnistaja sõnul sai hageja sularaha üleandmise kohta orderi, kuid kohtule vastavat orderit hagejal esitada ei ole. Tunnistaja sõnul andis osa rahast hagejale tunnistaja, samas väidetavalt oli hagejal AS LHV Pank sõnul piisavalt sularaha. Seega on BB ütlused ebausaldusväärsed ja tuli jätta asja lahendamisel arvestamata (TsMS § 238 lg 5 viimane lause). Eeltoodust nähtus, et hageja ei ole kostjale laenulepingu alusel sularaha 50 000 eurot üle andnud. Esitatud tõenditega oli tõendatud, et laenuleping sõlmiti eesmärgil varjata OÜ Feenoks ja Arzak OÜ vahel 15.07.2016 sõlmitud käitise müügilepingu tegelikku ostuhinda 250 000 eurot ja kostja poolt hagejale 05.09.2016 sularahas ja 12.10.2016 ülekandega tasutud 17 000 eurot on tegelikkuses osa müügilepingu ostuhinnast. Tunnistajate MM ja TE ütlustega leidis tõendamist, et OÜ Feenoks ja Arzak OÜ vahelise käitise müügilepingu ostuhind oli tegelikkuses 250 000 eurot. MM ütluste kohaselt kuulis ta isiklikult, et ostuhind on 250 000 eurot, millest 50 000 eurot soovib hageja endale isiklikult ja TE ütluste kohaselt tuli ostuhind tasuda panga kaudu 200 000 eurot ja 50 000 eurot sularahas, mille osas tegi hageja ettepaneku koostada dokument maksmiseks. Tunnistajate ütlusi toetavad ka teised tõendid. Tõendamist leidis, et kostjal ei olnud vaja võtta laenu, et Arzak OÜ saaks tasuda OÜ-le Feenoks 50 000 eurot, mistõttu on asjakohatud hageja väited, et kostja vajas laenu, et Arzak OÜ saaks tasuda esimese osa käitise müügilepingu ostuhinnast. Tõenditest nähtus, et laenuandja OSAÜHING NALTU ja laenusaaja Arzak OÜ sõlmisid 27.07.2016 laenulepingu, mille alusel laenuandja pidi võimaldama laenusaajale kaupluseketi Feenoks omandamiseks ja tegevuskuludeks laenu limiidiga 1 000 000 eurot. Tõendatud oli, et OSAÜHING NALTU ja Swedbank AS sõlmisid 03.08.2016 laenulepingu nr 16-073127-JI, mille alusel Swedbank AS laenas OSAÜHINGULE NALTU 250 000 eurot kaupluseketi Feenoks omandamiseks, mis tõendas kaudselt, et tegelik müügilepingu ostuhind oli 250 000 eurot, mitte 200 000 eurot. Tõendatud oli, et OSAÜHING NALTU kandis Arzak OÜ-le 27.07.2016 50 000 eurot kl 16:13, millise Arzak OÜ kandis kl 16:57 OÜ-le Feenoks. Seega kostja ei pidanud hagejalt laenu võtma, et tasuda Arzak OÜ nimel käitise müügilepingu ostuhinna esimene osa. Usutavad olid kostja väited, et 13.07.2016 dateeritud laenuleping allkirjastati 05.09.2016. TE ütlustega oli tõendatud, et maksegraafik allkirjastati 05.09.2016, mida kinnitas laenulepingu p 3.2, mille alusel laenu tagastamine pidi toimuma 6 kuu jooksul peale lepingu allkirjastamist, kuid mitte hiljem kui 05.02.2017. Kuna esimene osamakse oli 05.09.2016, siis oli usutav, et leping allkirjastati 05.09.2016. TE ütlustega oli tõendatud, et 05.09.2016 sularahas tasutud 8500 eurot on tasutud müügilepingu ostuhinnana. Tunnistaja selgitas, et koostas kassa väljamineku orderi ja kirjutas sellele Feenoks, kuna teadis,
4(9)
et raha läheb Feenoksile, millise hageja tõmbas maha ja kirjutas asemele XX ja selgitas, et see on mitteametlik osa, mille saab BB. Kassa väljamineku order kinnitas tunnistaja ütlusi. Hageja ei taotlenud tõendi osas ekspertiisi läbiviimist, mistõttu on asjakohatud hageja väited tõendi võltsituse osas. Seega oli 13.07.2016 dateeritud laenuleping, mis allkirjastati poolte poolt, näilik ja rahatu ning tühine (TsÜS § 89 lg 2). Kuivõrd kostjal puuduvad hageja eest kohustused, jäi hagi rahuldamata. Kuna poolte vahel allkirjastatud laenuleping oli näilik ja seega tühine, ei andnud kohus hinnangut teistele väidetele seoses laenulepinguga ja nendega seotud tõenditele. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse. Maakohus kohaldas vääralt TsMS § 436 lg-t 7 ja VÕS § 396 lg-t 2 ning hindas tõendeid ebaõigesti. Maakohus tuvastas vastuoluliselt ja ebaõigesti, et laenuleping sõlmiti lepingus märgitud kuupäeval 13.07.2016, kuid selle tegeliku vormistamise kuupäev on 05.09.2016. Kostjale kuuluva äriühingu siseaudiitor TE ei kinnitanud lepingu sõlmimist enda juuresolekul 2016 septembris, vaid ta olevat näinud 05.09.2016 maksegraafiku allkirjastamist. Maksegraafiku allkirjastamine hiljem on seadusega lubatud, tavapärane ja ei viita laenulepingu näilikkusele ega selle sõlmimisele samaaegselt maksegraafikuga. Ka digitaalallkirja kinnituslehest on näha, et kostja kirjutas sellele alla 27.07.2016 kl 17:27 ja OÜ Feenoks juhatuse liige BB 31.07.2016 kl 10:30. Ei ole loogiline, et näilik tehing sõlmiti kaks ja pool nädalat enne käitise müügilepingut. Kui pooled oleksid sõlminud näiliku tehingu, oleksid nad seda teinud samaaegselt varjatava tehinguga, et vältida teineteise petmist. Laenu väljamaksmine on tõendatud AS LHV Pank kinnituskirjaga, mille kohaselt oli hagejal laenu andmise ajal suures summas sularahavahendeid ja hageja tavatses arveldada sularahas. Eeltoodu kinnitab koos BB ütlustega ja kostja poolt laenu osalise tagasimaksmisega laenu andmist. Enne teist laenumakset esitas kostja kuriteokaebuse hageja isa vastu, mistõttu 12.10.2016 laenulepingu tagasimakse ei ole tingitud headest suhetest, nagu väitis kostja, vaid õigusliku kohustuse olemasolust. Maakohus leidis ebaõigesti, et käitise müügilepingu järgne hind oli 250 000 eurot ja et kostjal ei olnud vajadust küsida müügilepingu täitmiseks hagejalt laenu. Järeldus, et Arzak OÜ tegi 27.07.2016 makse 50 000 eurot OÜ-le Feenoks OSAÜHINGULT NALTU saadud vahenditest, ei põhine tõenditel. Kostjal oli võimalus tõendada, et 27.07.2016 makse 50 000 eurot oli tehtud OSAÜHINGULT NALTU saadud vahenditest, esitades OSAÜHINGU NALTU ja Arzak OÜ pangakonto väljavõtted. Seda kostja ei teinud. Arzak OÜ makse oli tehtud hagejalt saadud vahenditest. Lisaks puudus kostja poolt kohtule esitatud laenulepingul (I kd, tl 81-84) selle sõlmimise kuupäev. Hiljem esitatud digitaalallkirja kinnistuslehest nähtub, et laenuleping allkirjastati 03.08.2016 ehk nädal aega pärast makse tegemist. Müügileping oli allkirjastatud kostja poolt 27.07.2016 (I kd, tl 11). Hilisemalt allkirjastatud laenuleping kinnitab, et müügilepingu sõlmimisel ei olnud OSAÜHINGUL NALTU käitise omandamiseks pangapoolset rahastust. Maakohtu järeldus, et käitise müügilepingu tegelik hind ei olnud 200 000 eurot, vaid 250 000 eurot, ei põhine ühelgi tõendil. Tsiviilasja nr 2-16-15722 menetluses on kostja kinnitanud, et Arzak OÜ tasus käitise eest 50 000 eurot ning arve 270226 summas 50 780,45 eurot (I kd, tl 62 pöördel p 4.5.). Mitteametlikku osa kostja teises menetluses ei maini (I kd, tl 59-66). Kostja
5(9)
endine õigusnõustaja MM andis teineteist välistavaid ütlusi. Usutav ei ole, et MM oli teadlik „mitteametliku“ osa sularahas maksmisest, kuid ei olnud teadlik, et selleks oli vormistatud või pidi olema vormistatud näilik laenuleping. TsMS § 238 lg 5 viimase lause järgi tuli jätta MM ütlused arvestamata. Kostja vastuväited ei ole tõendatud. Juhul kui ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenuleping sõlmiti käitise müügilepingu tegeliku sisu varjamiseks, tuleb kohaldada laenulepingule varjatud tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). Käitise müügileping on vormivaba. Seadus ei keela kohustuse täitmist kolmanda isiku (kostja) poolt kolmandale isikule (hagejale), kui võlasuhte pooled (OÜ Feenoks ja Arzak OÜ) on sellega nõus. Sellise kokkulepe olemasolu on kostja menetluses väitnud (vt nt I kd, tl 34 p 2.6). Kuigi kostja mainis, et ta on käitise müügilepingust taganenud (I kd, tl 34 p 2.4), ei ole ta sellele, kui hagi rahuldamata jätmise alusele tuginenud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et tema taganemisel esineksid materiaalõiguslikud alused. Seega alust hagi rahuldamata jätmiseks käitise müügilepingust taganemise tõttu ei ole. Isegi kui laenuleping nr 13.07.2016 sõlmiti käitise müügilepingu täiendusena, et luua õiguslik alus täiendava 50 000 euro tasumiseks, kuulub hagi rahuldamisele VÕS § 396 lg 2 alusel. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme sellisel määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise ja asja tagasisaatmise maakohtu menetlusse (TsMS § 657 lg 1 p 3). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Ringkonnakohus võtab asja arutamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud ja apellatsioonimenetluses vaidlustamata asjaolud: - OÜ Feenoks ja Arzak OÜ sõlmisid 15.07.2016 lepingu, millega OÜ Feenoks võõrandas käitise Arzak OÜ-le hinnaga 200 000 eurot; - hageja ja kostja allkirjastasid kokkuleppe, mille kohaselt andis kostja hagejale laenu 50 000 eurot ja laenulepingu maksegraafik allkirjastati 05.09.2016; - laenulepingu alusel kohustus hageja laenu kostjale väljastama 2 tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimise päevast ja kostja pidi laenu tagastama kuue kuu jooksul lepingu allakirjutamisest, kuid mitte hiljem kui 05.02.2017; - laenulepingus ei ole kostja kinnitanud 50 000 euro saamist; - kostja tegi hagejale kaks makset suurusega 8500 eurot, mis vastavad laenulepingu maksegraafikus toodud maksete suurusele; - hageja on OÜ Feenoks osanik, kostja Arzak OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, ja menetlusväline isik BB OÜ Feenoks juhatuse liige ning osanik.
8.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, et laenulepingu alusel sularaha 50 000 euro üleandmine menetluses tõendamist ei leidnud, käitise müügilepingu tegelik hind oli 250 000 eurot, kostja ei pidanud võtma laenu OÜ-le Feenoks laenu tagastamiseks, kostja poolt hagejale tasutud 17 000 eurot on osa käitise müügilepingu ostuhinnast, järgib neid ja ei korda (TsMS § 654 lg 6). Maakohus on asjakohaselt põhjendanud, miks ta ei arvesta AS LHV Pank kinnituskirjaga.
6(9)
9.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et poolte väiteid arvestades tuli maakohtul kontrollida, kas hagi ei kuulu rahuldamisele VÕS § 396 lg 2 alusel. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna (VÕS § 396 lg 2). Kostja on tuginenud maakohtus asjaolule, et laenulepingu sõlmimisega vormistasid kostja kui Arzak OÜ käitise müügilepingust tuleneva ostuhinna 50 000 eurot tasumise kohustust täitev kolmas isik ja XX kui OÜ Feenoks täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik 50 000 euro tasumise kokkuleppe laenulepinguna. Kostja ei ole täpsustanud, millisel õiguslikul alusel ta endale sellise kohustuse võttis, kuid sellise kokkuleppe tulemusena võis tekkida senise OÜ Feenoks ja Arzak OÜ käitise müügilepingust tuleneva Arzak OÜ müügihinna tasumise põhikohustuse kõrvale uus võlakohustus, mille sisuks oli käitise täiendava müügihinna 50 000 euro ulatuses tasumine kostja poolt isiklikult hagejale.
10.Kohtu ülesanne on anda poolte esitatud asjaolude kogumile õiguslik hinnang (kvalifitseerida õigussuhe) ja kohus ei ole seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt nt RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27). Hagi ese on hageja protsessuaalne taotlus ja hagi aluse moodustavad kõik haginõudega eluliselt seotud faktilised asjaolud. VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule. Samas võib võlakokkuleppe sõlmida ka olukorras, kus kostja hagejale midagi ei võlgnenud (vt nt RKTKo 3-2-1-147-15, p 15).
11.Kostja esitas lepingu täitmist välistava vastuväite, mille kohaselt hageja kostjale 50 000 eurot sularahas ei andnud ehk laenuleping oli rahatu. Kuna maakohus tuvastas, et hagejalt kostjale raha üleandmist ei toimunud, välistas see hageja nõude rahuldamise VÕS § 396 lg 1 alusel. Maakohtu põhjendusi tuleb muuta siiski osas, milles maakohus pidas poolte kokkulepet näilikuks ja tühiseks. Kostja tugines asjaolule, et laenuleping sõlmiti eesmärgiga varjata teiste OÜ Feenoks aktsionäride eest käitise tegelikku müügihinda. Esiletoodud asjaoludest saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et hageja soovis, et kostja maksaks osa ostuhinnast otse temale. Esitatud asjaoludel ei ole poolte kokkuleppe näol tegemist näiliku tehinguga (TsÜS § 89 lg 1 mõttes), kuna sellega ei tahetud jätta muljet mingi tehingu olemasolust ega varjatud mingi teise tehingu tegemist. Lepingus on pooled kokku leppinud kostja kohustuses tasuda raha hagejale ja nimetatu oli kostja väidetel ka poolte eesmärk. Maakohus ei ole otsust nimetatud osas ka sisuliselt põhjendanud ega leidnud, et laenulepinguga püüti jätta muljet tehingust, mida tegelikult ei tehtud, või varjati mingit teist tehingut. Kuna laenuleping pole näilik, ei ole see näilikkuse tõttu ka tühine. Osaliselt näilik võib olla käitise müügileping, kui pooled on selles näidanud käitise hinda väiksemana kui see tegelikult oli.
12.Asja lahendamisel ei oma sisulist tähendust, mis kuupäeval laenuleping sõlmiti, kas 13.07.2016 või 05.09.2016. Kuivõrd maakohus tuvastas õigesti, et laenulepingu alusel raha üle ei antud, ei oma asja lahendamisel tähendust ka see, kas kostja vajas hagejalt laenu ja kas hagejal oli raha kostjale laenu andmiseks, samuti mille arvelt tegi Arzak OÜ esimese käitise müügilepingu järgse makse OÜ-le Feenoks. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei tugine teises tsiviilasjas peetavas vaidluses 2-16-15722 asjaolule, et käitise müügilepingu hind oli kõrgem kui 200 000 eurot. Nimetatu tuleneb käesolevas tsiviilasjas tõendina esitatud 20.02.2017 vastusest Feenoks OÜ hagiavalduse terviktekstile (I kd, tl 59-66), mille p 8.2. kohaselt mainib kostja käitise omandamise kavatsust 250 000 euro eest ja vajalikke vahendeid selleks. Samuti ei ole vastuolulised tunnistaja MM ütlused osas, milles ta ütles, et ei osalenud numbrite arutelus, kuid väitis, et 50 000 eurot pidi tulema sularahana. Nimetatust saab
7(9)
järeldada, et tunnistaja ei osalenud käitise müügilepingu poolte läbirääkimiste juures, kuid oli teadlik, et sellest hinnast 50 000 eurot tuli tasuda sularahas.
13.Asjaolu, kas laenulepingu sõlmimisega soovisid OÜ Feenoks osanikud X ja XX varjata teiste OÜ Feenoks osanike eest seda, et tegelik käitise müügihind oli 250 000 eurot, ringkonnakohtu hinnangul asja lahendamisel määravat tähendust ei oma, kuna laenulepingu poolte tahe oli siiski käitise täiendava ostuhinna tasumine. Selleks leppisid Arzak OÜ osanik ja juhatuse liige, OÜ Feenoks osanik ja juhatuse liige BB ja OÜ Feenoks osanik XX kokku, et 200 000 eurot tasutakse käitise müügilepingu alusel, kuid kostja tasub 50 000 käitise müügilepingujärgsest hinnast mitte müüjale, vaid hagejale kui kolmandale isikule. Tegemist võis seega olla Arzak OÜ kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 mõttes vastavalt äriühingute poolt kokkulepitud isikule. Kuivõrd äriühingute väidetav tahe oli selline, tuleb kahel korral 8500 euro tasumist XX-le lugeda käitise müügilepingu hinna tasumise kohustuse täitmiseks. Vastavalt äriühingute kokkuleppele saab sellist täitmist lugeda täitmiseks õigustatud isikule (VÕS § 79 mõttes). Nii hageja kui kostja on toonud esile, et nad on käitise müügilepingust taganenud (hagiavalduse p 9 ja kostja vastuse p 2.3). Pooled vaidlevad, kelle taganemisavaldus on kehtiv, kas kehtib OÜ Feenoks 07.10.2016 taganemisavaldus või OÜ Arzak 22.11.2016 taganemisavaldus. Poolte vahel on käimas selles osas vaidlus tsiviilasjas 216-15722.
14.Põhjendatud on kostja ringkonnakohtu menetluses väljendatud seisukoht, et käitise müügilepingust taganemisel muutus võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks (VÕS § 189 lg 1). Samas ei ole põhjendatud kostja samas väljendatud seisukoht, et laenulepinguna pealkirjastatud dokumendi võimalikul deklaratiivse võlatunnistusena käsitlemisel ei omaks käitise müügilepingu poolte taganemine lepingust tähendust käesoleva vaidluse asjaoludele, kuna kostja väidetavat põhikohustust niikuinii enam ei eksisteeriks.
15.Hagi asjaolude kohaselt jäi kostja teise laenulepingu järgse osamakse tasumisega viivitusse enne käitise müügilepingust taganemist. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust (VÕS § 188 lg 2 II lause). Seega võis kostjal enne käitise müügilepingust taganemist tekkida laenulepingu alusel kohustus tasuda viivist.
16.Käesoleval juhul on poolte lepingu alusel tekkinud kohustuse hindamisel vaja tuvastada seega järgmised asjaolud: - millisel õiguslikul alusel hakkas YY täitma Arzak OÜ kohustust (nt kohustuse ülevõtmine, kohustusega ühinemine vms); - kas käitise müügileping on lõppenud OÜ Feeniks või Arzak OÜ taganemise tõttu sellest või kehtib edasi, kuna taganemistel ei ole olnud õiguslikku mõju; - juhul, kui ühel eelmärgitud äriühingutest oli õigus lepingust taganeda, siis millal taganemine kehtivalt toimus; - juhul, kui taganemine on kehtivalt toimunud, siis millised poolte lepingust tekkinud kohustused (nt viivise tasumise kohustus) olid kostja suhtes muutunud sissenõutavaks ajaks, kui käitise müügilepingust kehtivalt taganemine toimus.
17.Asja lahendamiseks tuvastamist vajavate oluliste faktiliste asjaolude kogum on niivõrd ulatuslik, et tingib tsiviilasja osalise maakohtule uueks lahendamiseks saatmise eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel saavad pooled eeltoodud küsimuse lahendamiseks esitada TsMS § 652 lg 5 järgi uusi asjaolusid ja tõendeid, sest maakohus on materiaalõiguse vale kohaldamise tõttu jätnud pooltele selgitamata, missugused asjaolud on asjas olulised ja vajavad tõendamist.
8(9)
18.Eeltoodud põhjustel tuleb hageja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
19.Ringkonnakohtu 22.01.2018 istungiprotokollis tuleb kostja taotlusel parandada viga ja lugeda õigeks, et kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses on 6,4 h (64 h asemel) TsMS § 53 lg 4).
20.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.10.2018 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. märtsi 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19599 osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas, ning jätta jõusse Harju Maakohtu
27.septembri 2017. a otsus samas tsiviilasjas.
2.Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus parandas Tallinna Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2018. a istungiprotokollis vea ja luges õigeks sõnastuse, mille kohaselt on kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses 6,4 tundi.
3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes XX kanda.