4.Rahuldada Henn Koduvere taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 280 eurot 80 senti (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks Advokaadibüroo Lillo & Partnerid OÜ-le.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Telia Eesti AS (hageja) esitas 18. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Niina Berežnova (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 1031 eurot
2-16-124450 49 senti. Kuna kostja esitas vastuväite, lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Viru Maakohtule hagimenetluses menetlemiseks. Hageja esitas 29. novembril 2016 Viru Maakohtule hagi, milles palus välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 990 eurot 48 senti, võla sissenõudmise kulu 35 eurot ja viivise 6 eurot 1 sent. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled hageja e-poes arvutivõrgu vahendusel 25. veebruaril 2015 järelmaksuga müügilepingu, mille alusel ostis kostja hagejalt ressiiveri Denon maksumusega 1149 eurot. E-poe logi väljavõttes on fikseeritud, et kostja on sõlminud lepingu hageja e-poes
25.veebruaril 2015 kell 15.47.44. Telia iseteeninduse logifail kinnitab, et kostja on autoriseerinud ennast ID-kaardi vahendusel ning sõlminud e-poes lepingu. Kostja jättis tasumata viis arvet, mistõttu ütles hageja lepingu 25. augustil 2016 üles. Lepingu ülesütlemisel tuleb tasuda kauba kogumaksumuse jääk koos intresside ja viivistega. Lisaks on hagejal õigus nõuda kulude hüvitamist.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, hagejalt kaupa ostnud ega saanud. Hagile lisatud tekstifail on vabalt kujundatav ja ei tõenda lepingu sõlmimist. Kulleri kättetoimetamise kinnituse dokumendilt ei selgu, mis kaup on selle dokumendiga üle antud. Lisaks sellele ei ole dokumendil olev allkiri kostja oma. Tegemist on tüüptingimustega lepinguga. Viivise määr on ebamõistlikult suur ning on seega tühine.
3.Viru Maakohus rahuldas 7. detsembri 2017. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1026 eurot 64 senti (sh põhivõlgnevus 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 87 senti ajavahemiku 20. aprillist 2016 kuni 20. juulini 2016 eest). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 200 eurot.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. mai 2018. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis hagi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust. Praegusel juhul on jäänud välja selgitamata kostja enda seisukoht selle kohta, et juhul, kui ta ise e-poes ei sõlminud kauba järelmaksuga müügilepingut, siis kellel veel oli võimalik kostja ID-kaarti kasutades leping sõlmida. Samuti oleks olnud võimalik kindlaks teha, kelle kasutuses on järelmaksu taotluses märgitud telefoninumber, ja ka see, millisel telefoninumbril helistas kuller ning kellele ta kauba üle andis. Kuna kostja on vaidlustanud oma allkirja DPD kättetoimetamise kinnitusel, siis oleks maakohus pidanud selgitama hagejale tõendamiskoormust (allkirja ehtsust peaks vaidluse korral tõendama hageja).
7.Asja uuel läbivaatamisel leidis hageja, et asjaolu, et kostja on täitnud lepingulisi kohustusi enam kui ühe aasta jooksul lepingu sõlmimisest, viitab sellele, et ta teadis väga hästi lepinguliste suhete olemasolust ja võetud kohustuste mahust. Kostja selgitas kohtuistungil, et ta on arved ka saanud. Lepingu kehtivuse ajal ei ole kostja tuginenud sellele, et ta ei ole kaupa kätte saanud. Allkiri on antud saadetise kättesaamiskinnitusele käsiskänneri ekraanile, kasutades plastikust pliiatsit. Kauba kättetoimetaja DPD on kinnitanud, et saadetis on paki kättesaajale üle antud. Kostja on kohtuistungil selgitanud, et ta on selliselt allkirja andnud, kuid ta ei mäleta, millal. Kostja väide selle kohta, et kaup ei ole tema valduses, ei vabasta teda lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostja on enda ütlustega selgitanud, et ta andis oma isikut tõendava dokumendi T.T-le, kes tema eest Telia e-poes järelmaksulepingu sõlmis, seega saab lugeda, et kostja sõlmis lepingu isiklikult. Isikut tõendava dokumendi edasiandmisel kolmandale isikule jääb vastutavaks dokumendi valdaja ise, kellele vastav 2(9)
2-16-124450 dokument on välja antud. Järelikult kui kostja isiklikult ei sõlminud Telia e-poes järelmaksulepingut ja võimaldas seda teha kolmandal isikul, andes oma ID-kaardi ja PIN-koodid kolmandale isikule, on ta vastutav ainuisikuliselt võimalike tagajärgede eest, mis sellega kaasnesid. Kostja aktsepteeris kaasnevaid kohustusi, mis tulenesid tema nimel sõlmitud lepingust, tasudes arveid.
8.Kostja märkis, et ta ei ole hagejalt kaupa saanud ja ei ole ka kauba saatedokumendile alla kirjutanud. Hageja ei ole eksperdiarvamust esitanud ega ekspertiisi taotlenud. Hageja esindaja on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei tea, kellele DPD kuller kauba üle andis. Samas on ka silmaga näha, et DPD kättetoimetamise dokumendil olev saaja allkiri on kostja allkirjadest väga erinev. Isegi kui oleks tõendatud, et DPD andis kostjale mingi kauba üle, ei ole tõendatud, et selleks kaubaks oli ressiiver. Asjaolu, et nõuet on osaliselt tasutud, ei tõenda nõude olemasolu ega kauba kättesaamist. Kostja on seisukohal, et T.T. on pannud tema suhtes toime kelmuse, mille kohta kostja esitas ka politseile avalduse. Kostja sai võimalikest sõlmitud lepingutest teada alles siis, kui ta hakkas saama võlanõudeid. Asjaolu, et kostja püüdis hiljem T.T-lt saadud rahaga võlanõudjate nõudeid täita, ei muuda fakti, et T.T. pettis kostjat ja kostja ei nõustunud enda nimel lepingute sõlmimisega.
9.Viru Maakohus rahuldas 6. veebruari 2019. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1026 eurot 35 senti (sh põhivõlgnevus 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 87 senti ajavahemiku 20. aprillist 2016 kuni 20. juulini 2016 eest). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 200 eurot. Maakohus mõistis kostjalt riigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti, mis tuleb tasuda kolme kuu jooksul otsuse jõustumisest. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et ta ei ole lepingut sõlminud ja tellitud kaupa saanud. Praegusel juhul on arvutis sõlmitud tarbijakrediidileping asja omandamiseks. Kostja on lepingu sõlmimiseks ennast identifitseerinud hageja iseteenindusportaalis ja e-poes. Kostja on lepingu sõlmimisel e-poes esitanud oma telefoninumbri, elukoha aadressi, valinud kauba tarneviisiks tarne kulleriga ning DPD on kauba samal aadressil ka 27. veebruaril 2015 kätte toimetanud. DPD kinnitas, et on paki üle andnud 27. veebruaril 2015. a kell 09.59.58 ning paki saaja on paki kättesaamist kinnitanud allkirjaga. Ilmselgelt ei sarnane antud allkiri kostja allkirjaga, mis on kirjutatud tugeval pinnal (nt laua taga). Tavapäraselt antakse kauba kättesaamisel allkiri käsiskänneri ekraanile, kasutades selleks loodud pliiatsit. Nimetatud asjaolust tingituna ei saagi olla käsiskännerile antud allkiri täpselt sarnane paberile kirjutatud allkirjaga. Ei ole usutavad ega vasta tõele kostja väited, et ta on võhik ja ei tunne arvutit. Kostja ise väitis, et dokumendi taotlemisel suutis ta iseseisvalt esitada taotluse ja fotokabiinis iseseisvalt pildistada vastavalt pildistamiskabiinist tulevatele juhistele. Samuti on väheusutav, et kostja ei saanud aru, et tema nimel sõlmitakse järelmaksuleping, kui talle öeldi, et talle makstakse raha tagasi. On väheusutav, et isik ei tea poolteist aastat, et teda on petetud ja tema suhtes on toime pandud kelmus. Kostja pöördus politsei poole alles peale seda, kui T. T. peeti kinni ja kostjal tekkisid arvete tasumisega raskused. Kostja oli vägagi teadlik lepingu sõlmimisest, kauba saamisest ja tagasimaksmise kohustusest. Asjaolu, et T. T. ei andnud kostjale enam raha arvete tasumiseks, ei vabasta kostjat lepingust tulenevatest kohustustest. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega ning panga PIN-koodid oleks kolmanda isiku (T. T.) kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt. ID-kaart on isiklik isikutunnistus, mis antakse kasutamiseks ainult kaardil märgitud isikule. Kostja ütluste 3(9)
2-16-124450 kohaselt tunneb ta T. T. ammu, isik käis tihti tema juures, kostja tundis ja tunneb tema vanemaid. Järelikult pidi kostja olema teadlik ka T. T-ga seotud riskidest. Eelneva tõttu leidis maakohus, et hageja põhinõue 990 eurot 48 senti ja sissenõudmiskulu 35 eurot on põhjendatud. Tüüptingimustes sätestatud viivisemäär (0,15% päevas) on maakohtu hinnangul tühine. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist seaduses sätestatud määras.
10.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
11.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. mai 2019. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas apellatsioonkaebuse, tegi asjas uue otsuse ning jättis hagi rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt riigituludesse riigilõivu 400 eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulud 1276 eurot 92 senti. Ringkonnakohus leidis, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole tõendatud poolte vahel lepingu sõlmimine ning see asjaolu iseenesest on hagi rahuldamata jätmise aluseks, sest hageja on oma nõudes tuginenud pooltevahelisele lepingulisele õigussuhtele. Väidetav järelmaksuga müügileping on sõlmitud arvutivõrgu abil. Arvutivõrgu vahendusel lepingu sõlmimisele kohaldatakse lepingu sõlmimise üldsätteid. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Ringkonnakohtu arvates puudub kostja tahteavaldus vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks. Asja materjalidega on tõendatud, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik (T. T.). Kostja väitel ei ole ta soovinud järelmaksuga müügilepingut sõlmida, s.o tal ei ole olnud tahet osta järelmaksuga hagejalt ressiiverit Denon. Asjaolu, et kostja ise andis kolmandale isikule ID-kaardi koos PIN-koodidega, ei asenda tema tahteavaldust müügilepingu sõlmimiseks, sest ID-kaarti ja PIN-koode ei ole üle antud eesmärgiga sõlmida vaidlusalune leping. Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p 8.1 kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt oma isikliku võtme haldamise eest ning p 8.2 järgi vastutab klient ainuisikuliselt ja täielikult autentimise ja kvalifitseeritud elektroonilise allkirja andmisega kaasnevate tagajärgede eest nii sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast seda. Tulenevalt eelviidatud sätetest võib kostja vastutada järelmaksuga müügilepinguga kaasnevate tagajärgede eest, kuid ta ei muutu seetõttu vaidlusaluse müügilepingu pooleks. Hageja on esitanud järelmaksuga müügilepingust tuleneva nõude kostja kui teise lepingupoole vastu, kuid ei ole tuginenud kahju hüvitamise sätetele. Tõendatud ei ole ka see, et kostja on kauba kätte saanud. Kuna hageja nõudis kostjalt järelmaksuga müügilepingust tuleneva võla ja viivise tasumist, lasus temal koormus tõendada, et kostja on kauba kätte saanud. Olukorras, kus kostja on vaidlustanud oma allkirja ehtsuse DPD kättetoimetamise kinnitusel, peab hageja selle kostja väite ümber lükkama. DPD kinnitus saadetise kättetoimetamise kohta ei tõenda seda, et kostja on kauba kätte saanud. Sellest nähtuvalt on DPD kinnitanud, et on
27.veebruaril 2015 kl 09.59 paki üle andnud ja saaja on paki kättesaamist kinnitanud allkirjaga. Lisaks nähtub kinnitusest selgitus selle kohta, et allkiri antakse kulleri käsiskänneri ekraanile. 4(9)
2-16-124450 Kinnitusest ei nähtu aga seda, et kaup oleks just kostjale üle antud. Samuti ei tõenda kinnitus seda, et DPD kättetoimetamise kinnitusel on just kostja allkiri. Ka hageja logistika- ja järelteeninduse grupi juhi A. Liiva 28. novembri 2018 selgitus ei tõenda seda, et kostja on kauba kätte saanud, ega ka seda, et DPD kättetoimetamise kinnitusel on kostja allkiri. Ringkonnakohus pidas vastuoluliseks maakohtu seisukohta selle kohta, et käsiskänneril antud allkiri ei saa olla täpselt sarnane paberil antud allkirjaga. Sisuliselt on maakohus möönnud, et DPD kättetoimetamise kinnitusel olev allkiri on erinev muudest kostja allkirjadest, kuid põhjendanud erinevust sellega, et kinnitusel olev allkiri on kantud käsiskänneri ekraanile spetsiaalse pliiatsiga. Allkirjade erinevuste ja nende põhjuste analüüsimine ei ole kohtu, vaid eksperdi ülesanne. Hageja ei ole käekirjaekspertiisi määramist taotlenud ning on sellega loobunud tõendist, mis võiks ümber lükata kostja vastuväite, et DPD kättetoimetamise kinnitusel ei ole tema allkiri. Asjaolust, et kostja tasus maksegraafiku alusel kolmanda isiku eest osamakseid, ei saa järeldada seda, et kostja on kauba kätte saanud. Praegusel juhul on kostja sõnaselgelt kauba kättesaamist ja kättesaamise kinnitusel oleva allkirja ehtsust vaidlustanud. Sellises olukorras pidi hageja kostja väited ümber lükkama (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1). Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kostja on kauba kätte saanud. Selgitamiskohustuse rikkumist ei saa maakohtule ette heita. Hagejale on tõendamiskoormust selgitatud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on kauba kätte saanud, on maakohus ka seetõttu hagi ebaõigesti rahuldanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ekslikult, et hageja ei ole tõendanud kostjaga lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus leidis, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis kolmas isik (T. T.), kuid ei viidanud mitte ühelegi tõendile, millele selline seisukoht tugineb. Ringkonnakohus ei kohaldanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud sertifikaatide kasutustingimusi. Kohtute viidatud punktid 8.1 ja 8.2 hakkasid kehtima alles 2018. a. Lisaks reguleerivad sertifikaatide kasutustingimused kostja ja sertifitseerimisteenuse osutaja vahelist õigussuhet. Nendele tingimustele tuginedes ei saanud kohus jätta hageja nõuet rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kohaldamata isikut tõendavate dokumentide seaduse § 181 lg 2 ja § 191 lg 1 ning kohaldas VÕS § 9 lg-t 1 valesti. Kohtud on tuvastanud, et hageja e-poodi siseneti ning leping sõlmiti kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud sertifikaatide kasutustingimuste järgi oli kostja kohustatud kaitsma oma PIN-koode parimal võimalikul viisil ning juhul, kui PIN-koodid olid kostja kontrolli alt väljunud, oli kostja kohustatud viivitamatult koodid ära muutma või sertifikaatide kehtivuse peatama. Sellise kohustuse eesmärk on tagada ID-kaardi abil tuvastatud isikusamasuse usaldusväärsus ja tehtud toimingute kehtivus. Kasutustingimused nägid ette, et kostja vastutab sertifikaadiga tehtud digitaalsest isikusamasuse kontrollimisest tulenevate kõigi tagajärgede eest. Asjaolu, et kostja ise andis kolmandale isikule ID-kaardi koos PIN-koodidega, ei saa vabastada kostjat vastutusest tema ID-kaardi ja PIN-koodidega sõlmitud lepingust tulenevate tagajärgede eest. Ringkonnakohtu otsuse jõustumine tähendaks, et ID-kaardid ja PIN-koodid minetaksid igasuguse tähenduse ja õiguskindluse. Ringkonnakohus heitis hagejale alusetult ette, et hageja ei tuginenud kahju hüvitamise sätetele. Kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega ja oleks saanud ise kvalifitseerida nõude kahjunõudena. 5(9)
2-16-124450 Kohus oleks pidanud selgitamiskohustuse raames selgitama nõude alternatiivseid aluseid. Ka apellatsioonimenetluses oleks pooltel pidanud olema võimalus esitada lisatõendeid. Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja ei ole tõendanud kauba kättetoimetamist. Kohus jättis kohaldamata VÕS § 209 lg 4. Asi tuleb anda üle ostja valdusesse, aga mitte tingimata ostjale. Hageja ei pidanud tõendama kauba üleandmist just kostjale. Samuti jättis ringkonnakohus hindamata DPD kinnitused ja hageja selgitused, et kaup toimetati kostja korterisse ja anti seal üle, ning kostja omaksvõtu, et kostja elas kauba üleandmise ajal üksi oma korteris. Kostja ei ole esitanud ühtegi väidet, et kauba üleandmise päeval poleks ta kodus olnud või oleks keegi viibinud korteris kostja tahte vastaselt. Seega pidi kauba vastu võtma kas kostja või tema teadmisel kostja juures viibinud kolmas isik. Samuti on hindamata Politsei- ja Piirivalveameti teatis, mille kohaselt oli kostja teadlik kaupadest, mis T. T. tema nimel soetas. Kostja tasus hagejaga sõlmitud lepingu alusel tarnitud kauba eest.
14.Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
15.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
16.Hageja esitas kostja vastu raha saamisele suunatud nõude ja tugines sellele, et hageja ja kostja vahel on kehtiv leping. Seega sõltub hagi rahuldamine kehtiva lepingu olemasolust.
17.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, mille kohaselt oleks ringkonnakohus juhul, kui ta leidis, et hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat lepingut, pidanud hagi rahuldama deliktilisel alusel. Kohus lahendab hagimenetluses tsiviilasja menetlusosaliste esitatud asjaolude ja tõendite alusel (TsMS § 5 lg 1). Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu (TsMS § 4 lg 2). Selleks, et kohtul tuleks hagi rahuldamise alusena kontrollida lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilist nõuet, tulnuks hagejal kasvõi osaliselt kohtu ette tuua lisaks lepingulise nõude asjaoludele ka deliktilise nõude aluseks olevad asjaolud. See tähendab, et hageja oleks pidanud esitama asjaolud, millest saanuks kohus järeldada, et hageja soovib hagi alusena tugineda lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilisele nõudele (vt ka nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-19599/58, p 15). Praegusel juhul eeldanuks see näiteks hageja tuginemist sellele, et kostja ei andnud ise lepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust, kostja andis enda ID-kaardi ja selle PIN-koodid lubamatult kolmanda isiku valdusesse ja kolmas isik sõlmis kostja nimel lepingu, mistõttu uskus hageja lepingu tekkimisse hageja ja kostja vahel ning hagejale tekkis lepingu täitmise tagajärjel kahju. Kahju võiks seisneda selles, et hagejal ei ole võimalik maksma panna nõudeid, mis tal lepingu kehtivuse korral oleksid. Näitena toodud asjaolud eristavad deliktilist vastutust lepingulisest. Olukorras, kus menetlusosaline ei esita kohtule asjaolusid, millest nähtuks, et hageja soovib konkreetse kohtumenetluse raames esitatud nõude rajada ka deliktilise nõude asjaoludele, ei lasu kohtul kohustust selgitada hagejale deliktilise nõude aluseid ja vastavatel asjaoludel nõude esitamise võimalust. Selline kohustus oleks kohtul lasunud üksnes juhul, kui hageja oleks kasvõi osaliselt kohtu 6(9)
2-16-124450 ette toonud lepingulise vastutuse asjaoludest erinevad deliktilise vastutuse asjaolud. Selle tsiviilasja raames ei ole hageja seda teinud. Ka kassatsioonkaebuses tugineb hageja sellele, et tema ja kostja vahel on kehtiv leping, millest tuleneb kostjale raha maksmise kohustus. Hageja tugineb ka sellele, et temaga sõlmis lepingu kostja. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses sellele, et kohus rikkus olulisel määral menetlusnorme, kui leidis, et asja materjalidega on tõendatud, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik. Ringkonnakohus leidis seega õigesti, et praeguses asjas sõltub hagi rahuldamine sellest, kas hageja ja kostja vahel on kehtiv leping, millest tuleneb kostjale raha maksmise kohustus.
18.Ringkonnakohus järeldas, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole tõendatud poolte vahel lepingu sõlmimine. Kohus luges asja materjalidega tõendatuks, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik. Ringkonnakohus ei märkinud, milliste asja materjalidega saaks selle järelduse tõendatuks lugeda. Samuti ei hinnanud ringkonnakohus selle järelduse tegemisel mitte ühtegi tõendit ega rajanud oma järeldust ühelegi tõendile. Hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses viidatud järeldused ja järelduse aluseks olevate asjaolude tuvastamise. Kuna apellatsioonikohtu tuvastatud faktilised asjaolud on kassatsioonkaebusega vaidlustatud ning asjaolude tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme, ei ole Riigikohus TsMS § 688 lg 4 järgi nende asjaoludega seotud.
19.Ringkonnakohus märkis veel, et lisaks müügilepingu sõlmimise tõendamatusele, ei ole tõendatud ka see, et kostja on kauba kätte saanud. Seejuures ei selgitanud ringkonnakohus, kas ja millisel õiguslikul alusel mõjutab kauba kättesaamine hageja esitatud lepingust tuleneva nõude rahuldamist. Ringkonnakohus ei sidunud kauba kättesaamise asjaolu tõendamist lepingu tekkimise järeldusega. Juhul, kui kohus näiteks oleks leidnud, et hageja esitatud rahaline nõue tuleks jätta rahuldamata põhjusel, et kostjal on hagejale kohustuse täitmisest keeldumise õigus (VÕS § 111), tulnuks kohtul viidata vastavale õiguslikule alusele, vastuväite rakendamise eeldused esile tuua ning nende olemasolu kontrollida.
20.Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta hageja esitatud väidete kohta, et leping tuleb lugeda sõlmituks mitte üksnes kostja ID-kaardi kasutamise tõttu, vaid ka kostja muu käitumise tõttu. Hageja leidis, et lepingu sõlmimine kostja poolt tuleb lugeda tõendatuks mh seetõttu, et kostja maksis pikema aja jooksul arveid, mille maksmine eeldas kostjale koju saadetud arvetel olnud andmete teadmist. Samuti tuleb hageja arvates lepingu sõlmimine kostja poolt lugeda tõendatuks seetõttu, et müügilepingu ese anti üle kostja kodus, mille kohta kinnitas kostja, et sellel aadressil muid isikuid ei ela. Hageja leidis, et isegi kui lepingu sõlmimine ei peaks osutuma tõendatuks, tuleb pikema aja jooksul toimunud arvete tasumisest järeldada, et kostja kiitis lepingu heaks.
21.Ringkonnakohus on eelnevaga rikkunud olulisel määral menetlusnorme (TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 442 lg 8, § 653, § 654 lg 5). Seetõttu tuleb vaidlustatud ringkonnakohtu otsus tühistada ja tsiviilasi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uue arutamise käigus tuleb ringkonnakohtul kontrollida hagi rahuldamise aluseks olevate asjaolude esinemist, sh tuleb hinnata tõendeid seaduses sätestatud korras.
22.Kolleegium asub seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud
7(9)
2-16-124450 ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.
23.Praeguses asjas esitatud väidete kohaselt andis kostja talle väljastatud ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes väidetavalt andis kostjana esinedes lepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust (volitust) kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131).
24.Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus.
8(9)
2-16-124450
25.Juhul, kui ringkonnakohus asub asja uue arutamise käigus seisukohale, et kostja siiski ei andnud ise lepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ja kostjale ei saa tahteavaldust omistada ka esindusõiguse sätteid analoogia korras kohaldades, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu on võimalik tuvastada muude kohtu ette toodud asjaolude alusel. Muu hulgas on kohtus tuginetud sellele, et kostja tasus pikema ajavahemiku jooksul tema kodusel aadressil saadetud arveid. Arveid esitati lepingulisel alusel ja arvete maksmine oli võimalik üksnes arvetel kajastatud andmeid kasutades. Samuti on kohtumenetluses esile toodud, et hageja kuller toimetas vaidlusaluse lepingu esemeks olnud kauba kostja elukoha aadressile, kus kostja elab üksinda.
26.Kui hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu ei tuvastata, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja käitumist saab käsitada tema nimel sõlmitud lepingu heakskiitmisena TsÜS § 129 lg 1 analoogiat kasutades.
27.Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja Henn Koduvere esitas Riigikohtule taotlused, mille kohaselt palub kostjale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga kokku 280 eurot 80 senti. Kolleegium leiab, et kostja esindaja taotlused on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
28.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
29.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.