Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15. augusti 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 15. augusti 2018. a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (TsMS § 543). Asjaolud ja menetluse käik
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; SA PERH) esitas 15. augustil 2018. a Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik; patsient) suhtes esialgse õiguskaitse
1(5)
rakendamiseks ja isiku tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks.
2.Taotlusele lisatud arsti arvamuse kohaselt põeb puudutatud isik rasket psüühikahäiret skisoafektiivne häire (F25). Haigus on ägenenud, ta on psühhootiline, situatsiooni reaalsusele vastavalt ei hinda ja tal puudub haiguskriitika oma seisundi suhtes. Puudutatud isik ei ole oma seisundist lähtuvalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Tema käitumine on psühhoosist mõjutatud, impulsiivne, ettearvamatu, agressiivsete avaldustega, mistõttu on ta ohtlik enesele ja teistele. Puudututatud isiku seisundi hinnangust ja varasemast ravikogemusest tulenevalt ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek.
3.Seoses avaldaja esialgse õiguskaitse pikendamise taotlusega kuulas kohus ära puudutatud isiku raviarsti, kes avaldas ärakuulamisel, et jääb arvamuses esitatu juurde. Samuti kuulas kohus ära ka puudutatud isiku tema esindaja juuresolekul. Puudutatud isiku esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras. Maakohtu määrus
4.Maakohus rakendas 15. augusti 2018. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 13. augustist 2018. a kuni 17. augustini 2018. a ja pikendas esialgset õiguskaitset 40 päevani. Määrusega paigutati puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 22. septembrini 2018. a või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus märkis, et puudutatud isiku suhtes võib kohaldada psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
5.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 koosseis puudutatud isiku suhtes täidetud. Kohtule esitatud arsti arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire skisoafektiivne häire (F25). Haigus on ägenenud, ta on psühhootiline, situatsiooni reaalsusele vastavalt ei hinda ja tal puudub haiguskriitika oma seisundi suhtes. Tema käitumine on psühhoosist mõjutatud, impulsiivne, ettearvamatu, agressiivsete avaldustega, mistõttu on ta ohtlik enesele ja teistele. Oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
6.Tuginedes raviarsti arvamusele leidis kohus, et puudutatud isik ei ole oma seisundist tingituna võimeline ise tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, seehulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kuna puudutatud isikul puudub arusaam ravi vajalikkusest, pidas maakohus vajalikuks kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja otsustas paigutada isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 13. augustist kuni 17. augustini 2018. a. Kohus määras puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise.
7.Ravi pikendamise taotluse osas kuulas kohus ära puudutatud isiku raviarsti seisukohad, kelle hinnangul on puudutatud isikule vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Tahtevastane ravi on vajalik, kuna puudutatud isik ise ei mõista jätkuvalt oma ravivajadust. Maakohus kuulas ära ka puudutatud isiku seisukohad ja nõustus, et ravi tuleb jätkata. Vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks tuleneb sellest, et puudutatud isikul puudub endal haiguskriitika. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et on depressioonis ja tal on esinenud suitsiidseid mõtteid, seega on isik ohtlik eelkõige iseendale ja esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks.
2(5)
8.Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Maakohtu hinnangul tulenevad puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused tema psüühikahäirest, mille objektiivne esinemine ei sõltu pereliikmete ega kohalikku omavalitse arvamusest. Määruskaebus
9.Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
10.Määruskaebuse kohaselt kohtus puudutatud isiku esindaja puudutatud iskuga
17.augustil 2018. a. Puudutatud isik kinnitas, et on nõus andma nõusoleku enda vabatahtlikuks ravimiseks haiglas. Samuti kinnitas, et tal on bipolaarne häire, mida ta soovib ravida. Puudutatud isik avaldas, et tema haiglasse paigutamise põhjus võib olla tema ajutine meeleolulangus, milline tekkis sellest, et talle määratud ravimid ei mõjunud. Puudutatud isik kinnitas kohtumisel, et ei ole endale ega teistele ohtlik ja kohus on tema ohtlikusele andnud ebaõige hinnangu. Puudutatud isikul olid probleemid elukaaslasega, kellest soovis lahku kolida ja ka see mõjutas ka tema meeleolu. Vestlusest puudutatud isikuga ilmnes tema kindel veendumus psühhiaatriahaigasse paigutamise ebaseaduslikkuse osas ja soov kohtumäärus vaidlustada.
11.Inimese tema tahte vastaselt ravi kohaldamisel peavad kooskõlas kehtiva seadusega olema täidetud PsAS § 11 lg 1 sätestatud kolm tingimust. Puudutatud isiku hinnangul ei ole praegusel juhul seaduses toodud tingimused täidetud, seega puudub materiaalõiguslik alus tema tahte vastasele ravile paigutamiseks. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isikul oli erimeelsusi oma lähedastega, ei tähenda, et isik on ohtlik iseendale või teistele. Menetluse edasine käik
12.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Avaldaja hinnangul esinevad kõik tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi rakendamise kriteeriumid.
13.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
14.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
15.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused ei ole tema suhtes täidetud. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
3(5)
16.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et sundravi kohaldamine ja selle pikendamine ole olnud põhjendatud, kuna puudutatud isik ise leiab, et see ei ole vajalik. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske skisoafektiivse häire (F25). Puudutatud isiku ravivajadus on avaldaja 15. augusti 2018. a avalduse ja määruskaebusele 24. augustil 2018. a esitatud vastusele lisatud psühhiaatrite arvamustega kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud. Kuna psühhiaatrite järelduste kohaselt on puudutatud isik oma seisundist tuleneva haiguskriitika puudumise tõttu võimetu ise ravi vajaduse üle otsustama, ei saa arvestada puudutatud isiku enda seisukohaga, et ta haiglasse paigutamist ja tahtevastast ravi ei vaja. Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel määravaks. Psühhiaatrite arvamustest nähtuvalt ei ole puudutatud isik vabatahtlikult järjepidevalt ravimeid võtnud, mis on põhjustanud korduvat tagasilangust tema tervislikus seisundis. Psühhiaatrite hinnangul võib puudutatud isik ravita jäämisel olla ohtlik nii iseendale kui ka teda ümbritsevatele, mistõttu pidasid nad vajalikuks kohaldada puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamist haiglatingimustes vähemalt 40 päeva jooksul.
17.Vastuseks puudutatud isiku seisukohale, et maakohus on psühhiaatrite arvamusele tuginedes andnud tema ohtlikusele ebaõige hinnangu, selgitab ringkonnakohus, et vaatamata määruskaebuses viidatud Riigikohtu seisukohtadele, mille kohaselt ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv, on tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel arvesse võtma. Raviarsti arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine psühhoosist mõjutatud, impulsiivne, ettearvamatu, agressiivsete avaldustega, mistõttu on ta ohtlik enesele ja teistele. Puudutatud isik hospitaliseeriti erakorraliselt, raviarsti sõnul patsient karjus haiglasse paigutamisel, ähvardas, tagus vastu lauda, keeldus oma järjekorda ootamast, viskus valvetoas diivanile, nõudis DNA proovi, personali korraldusi ei täitnud. Situatsioonis ta reaalsusele vastavalt ei orienteerunud. Tajuhäireid ei olnud seosetu mõttekäigu ja halva kontakti tõttu võimalik täpsustada. Ägeda psühhomotoorse rahutuse ja sellest lähtuva ohtlikkuse tõttu vajas ta koheselt eraldustuppa paigutamist ja ohjeldusmeetmete rakendamist. Vaatamata kõrges annuses antipsühhootilise ja rahustav ravi manustamisest püsis puudutatud isik kaua pinges, agiteeritud ja rahutu. Magas mõned tunnid ravimindutseeritud und, kuid ärgates hakkas taas sõimlema, karjuma ja ropendama ega võtnud suu kaudu ravi vastu. Arsti hinnangul on puudutatud isik on endiselt kõrge konfliktivalmidusega, keeldub ravist, endal psüühikahäiret ei tunnista ja ravimite vajadust eitab. Puudutatud isikule ei olnud võimalik, tema psüühilisest seisundist lähtuvalt, muul viisil kui statsionaarse psühhiaatrilise ravi rakendamisega abi piisavalt anda, arsti arvamuse kohaselt on puudutatud isiku agressiivne ja ohtlik käitumine selge nii enda kui ka ümbritsevate suhtes. Varasemast ravikogemusest tulenevalt ei ole tõenäoline tema seisundi paranemine ega raviga iseseisev toimetulek.
18.Maakohus on TsMS § 536 lg 1 järgi 15. augustil 2018. a puudutatud isiku ära kuulanud ja veendunud vahetult tema tervisliku seisundi vastavusele raviarsti antud arvamusega. Puudutatud isiku poolt ärakuulamisel avaldatu kohaselt esineb tal kalduvus suitsiidile ja seepärast on õige maakohtu järeldus, et puudutatud isiku haiglaravita jäämine võib olla talle ohtlik. Puudutatud isiku ohtlikkus teiste isikute suhtes on arstide hinnangu kohaselt samuti reaalne juhul, kui puudutatud isik ravi ei jätka. Vastupidiselt määruskaebuses väidetule on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks. Puudutatud
4(5)
isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis ravita jäämisel ei leevene. Haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu ei ole muu psühhiaatriline abi võimalik ega piisav.
19.Raviarsti arvamuse ja maakohtu poolt ärakuulamisel tuvastatut arvestades on ringkonnakohus ühte meelt maakohtu järeldustega, et puudutatud isik vajab tahtest olenematut haiglaravi ning maakohtu otsus puudutatud isik haiglasse paigutada ja talle sundravi määrata ning seda pikendada kuni 40 päevani, on olnud põhjendatud ja õige. Kolleegiumil puudub alus maakohtu määruse muutmiseks.
20.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.