L.C hagi M.M vastu sõiduauto kasutuseeliste hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.03.2025 kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
L.C 02.04.2025 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3192 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja L.C (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Männik Kostja M.M (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik
RESOLUTSIOON
1.Keelduda L.C Harju Maakohtu 03.03.2025 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud L.C kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja 1(7)
pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.L.C (hageja) esitas 15.09.2023 Harju Maakohtule hagi M.M (kostja) vastu sõiduauto kasutuseeliste hüvitamise nõudes (täiendatud hagiavaldus esitatud 10.11.2023). Hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 2850 eurot ja pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivise seadusjärgses määras täitmata põhinõudelt. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 15.11.2012 ning nende abielu lahutati Harju Maakohtu 18.11.2022 kohtuotsusega. Abielu lahutamisega lõppes ka poolte varaühisuse varasuhe sõiduauto Volkswagen Sharan (registri nr 000XXX) suhtes. Tsiviilasjas nr 2-231257 oli menetluses sõiduauto ühisomandi lõpetamise ja müügist saadava tulu jagamise nõue. Kostja võõrandas sõiduki nimetatud kohtumenetluse ajal 18.05.2023. Maakohus mõistis 25.10.2023 otsusega kostjalt hageja kasuks välja sõiduauto omandi kaotuse eest 249,01 eurot. Alates 2021. aasta septembrist kuni 18.05.2023 oli sõiduauto kostja ainukasutuses. Hageja sai kasutada sõiduautot üksikutel kordadel, kui see oli vajalik poolte ühiste laste eest hoolitsemiseks. Pooltel ei olnud eraldi kokkulepet sõiduki kasutamise korra kohta. Hageja tegi kostjale ettepaneku leppida kokku auto kasutamise korras, millele kostja ei vastanud. Aja eest, mil hageja sõiduautot kasutada ei saanud, on tal õigus nõuda kostjalt kasutuseelise hüvitamist. Hageja nõue on kujunenud perioodi september 2021 kuni aprill 2023 eest (19 kuud) 150 eurot kuus ehk kokku 2850 eurot. Hageja arvestab, et nimetatud perioodil sai hageja kasutada sõidukit üksikutel päevadel laste sõidutamiseks, mis ligikaudselt vastab nendele päevadele, kui kostja kasutas sõidukit mais 2023. Kuna pooled oleksid pidanud saama sõidukit kasutada võrdselt, siis on kasutuseelise hind 50% kõige odavamast turul pakutavast sõiduki pikaajalise rendi hinnast. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ostis sõiduki 2018. aasta mais ning oli tehnilise passi järgi selle omanik ja peamine kasutaja. Autot kasutati suuremas osas lastega seotud sõitudeks. Kostja on kandnud kõik autoga seotud laenu- ja kindlustusmaksed alates auto ostust kuni müügini. Samuti autoga seotud kulutused ja hooldused hetkest, mil hageja lahkus ühisest kodust (septembris 2021). Hageja kasutas autot nii lastega seotud kui ka isiklikeks sõitudeks. Kostja pole kunagi hagejat auto kasutamisel takistanud. Hagejal ei saa olla kasutuseeliste nõuet ja tema nõue on tõendamata. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.
2(7)
3.1.Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et nad olid abielus 15.11.2012– 18.11.2022; poolte kooselu lõppes 2021. aasta septembris ning alates 2018. aasta maist kuni selle võõrandamiseni 18.03.2023 kuulus poolte ühisvarasse vaidlusalune sõiduk.
3.2.Sõiduk, mille kasutuseeliste hüvitamist hageja kostjalt nõuab, oli poolte ühisomandis. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 põhjal tuleneb, et ühisomanikele kuulub ühine täielik võim kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühine (osadeks jagamata) õigus asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes, mis hõlmab ka omaniku õigust saada asjast kasu TsÜS § 62 mõttes, s.o nii eseme vilju kui ka eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid). Kuna mõlemal abikaasal oli ühisvara hulka kuuluva asja valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus, pidid abikaasad ühisomandist tulenevate õiguste teostamises omavahel kokku leppima, sh võisid abikaasad omavahel kokku leppida, kas ühisomandis olevat asja kasutatakse ühiselt, see antakse kolmandale isikule kasutada, seda kasutab ainult üks abikaasa vms. Erinevalt abieluvaralepingust ei tulenenud sellisele kokkuleppele seadusest kohustuslikku vorminõuet. Seega võis abikaasade kokkulepe olla sõlmitud TsÜS § 77 lg 1 järgi mistahes vormis, sh abikaasade kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes, s.o tegudega, millest võis järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kuna perekonnaseaduses puudusid erisätted ühisomandis oleva asja valdamise ja kasutamise põhimõtete kohta ning AÕS § 70 lg 6 järgi tuli ühisomandile kohaldada kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei olnud ette nähtud teisiti, sai lähtuda kaasomandi valdamise ja kasutamise põhimõtetest. Kaasomanikul oli AÕS § 72 lg 3 järgi õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takistanud teiste kaasomanike kaaskasutust. Kaasomanikud pidid ühist asja valdama ja kasutama AÕS § 72 lg 1 järgi kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt. Seejuures oli kaasomanikel AÕS § 72 lg 5 järgi õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele, ning kaasomanikud pidid üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Asja kuulumisest mitmele isikule kaasomandina tekib isikute vahel spetsiifiline võlasuhe, mille sisuks on kaasomanike õigused ja kohustused üksteise suhtes, mis on reguleeritud eelkõige AÕS §-des 72 ja 75. Kui kaasomanik rikub teise kaasomaniku õigust ühist asja vallata ja kasutada, saab kaasomanik esitada teise kaasomaniku vastu kahju hüvitamise nõude kaasomandist tulenevate kohustuste rikkumise tõttu eelkõige VÕS § 115 lg 1 alusel, mitte VÕS § 1043 jj alusel. Samas saab kaasomanik igal juhul nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p-d 14–23). Kuna analoogselt vilja saamise õigusele kuulub kaasomanikele ka kasu saamise õigus, ei tule kaasomanikule hüvitada mitte saamata jäänud kasutuseelised kui kahju, vaid kaasomanik saab nõuda oma osa kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada (vt RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 19 jj; RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p-d 13–15). Seega tuleb hageja nõuet käsitada poolte ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõudena. See tähendab seda, et kummalgi abikaasal on õigus saada eelduslikult pool kasutuseeliste väärtusest.
3(7)
3.2.Kasutuseelist ühisvarana jagades saab jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu (RKTKo 26.09.2012, 3-2-1-93-12, p 17). Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teiseabikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta (vt RKTKo 20.12.2010, 3-2-1-137-10, p 14; RKTKm 16.02.2011, 3-2-1-14910, p 13). Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt pidanuks kostja tasuma vastaspoolele sõiduki ainukasutuse eest kompensatsiooni. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne käesoleva hagi esitamist nõudnud kostjalt sõiduki ainukasutuse eest kompensatsiooni. Samuti on tõendamata, et sõiduk oli kogu perioodi vältel kostja ainuvalduses. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli pooltel ühisvaraks olevat sõidukit kasutades välja kujunenud praktika (vaikiv kokkulepe), mille kohaselt pooled kirjutasid üksteisele sõiduki kasutamise erilisest vajadusest, et tagada selle olemasolu teatud spetsiifilisel ajahetkel, kuid muul ajal kasutati seda poolte äranägemisel. Sellises olukorras ühisvara puudutava kasutuseelise nõudmine on hea usu põhimõttega vastuolus.
3.3.Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks tal sõiduki kasutamist takistanud – see ei tulene poolte kirjavahetusest ning seda ei ole võimalik järeldada kolmandate isikute kinnitustest. Asjaolu, et hageja on vaidlusalusel perioodil kasutanud kolmandate isikute sõidukeid ning soetanud tanklast kütust, ei oma puutumust hageja nõudega. Kolmandate isikute ebamäärane ja sisustamata ning ütlustega kinnitamata (õiguslik) väide sõiduki kasutamise takistamise kohta ei ole kohtule veenev ega siduv tõend.
3.4.Tõendamata on ka hageja nõude suurus. Hagis toodud veebilingid ei vasta TsMS-s sätestatud tõendi vorminõuetele, kuna nende sisu on ajas muutuv. Ka pärast seda, kui hageja sai teatavaks kostja vastavast vastuväitest, ei pidanud hageja õigeks kasutuseeliste suurust kohaselt tõendada. Kostja peab esitama tõendid, kui ta pole nõus kasutuseelise suurusega, kuid kostja ei ole kasutuseeliste suurust vaidlustanud, vaid ta on vaidlustanud kasutuseeliste nõude üleüldise tõendatuse. Seega ei ole kostjal enne põhjust ega võimalust oma tõendeid ja vastuväiteid esitada. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
4.1.Maakohus on hagejat eelmenetluses oluliselt eksitanud ning loonud hagejale mulje, et ta ei pea esitama kasutuseeliste väärtuse kohta lisaks esitatud viidetele internetilehekülgedel täiendavaid tõendeid. Kostja esitas esimesed vastuväited kasutuseelise väärtuse osas alles eelmenetluse lõppemise ajal 27.03.2024 ning ka seejärel oli maakohus seisukohal, et hageja oli enda tõendamiskoormise täitnud. Seda, et hageja ei ole nõude suurust tõendanud, sai ta teada alles kohtuotsusest. Seega on maakohus rikkunud eelmenetluses oluliselt selgitamiskohustust, mistõttu tuleb saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.
4(7)
Juhul, kui ringkonnakohus ei saada asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, tuleb lugeda TsMS § 234 lg 1 alusel tõendatuks hageja väide sõiduki kasutuseelise väärtuse kohta.
4.2.Maakohus asus ekslikult seisukohale, et hageja pidi tõendama, et pooltel ei olnud kokkulepet selle kohta, et kostja kohustub tasuma vastaspoolele sõiduki ainukasutuse eest kompensatsiooni. Kostja ei ole väidetavat kokkulepet tõendanud. Jääb ebaselgeks, kuidas jõudis maakohus järeldusele, et pooltel oli sõidukit kasutades välja kujunenud praktika (vaikiv kokkulepe), mille kohaselt pooled kirjutasid üksteisele sõiduki kasutamise erilisest vajadusest, et tagada selle olemasolu teatud spetsiifilisel ajahetkel, kuid muul ajal kasutati seda poolte äranägemisel. Kostja esitatud tõendid kinnitavad vaid seda, et hageja sai kasutada vaidlusalust sõidukit vaid üksikutel kordadel ning sõiduki ainuvaldus oli kostjal. See väide on kostja poolt omaks võetud. Maakohus ei ole analüüsinud hageja tõeneid selle kohta, et tal puudus võimalus vaidlusalust sõidukit kasutada. Need tõendid on otseselt seotud hageja nõudega, kuna kinnitavad, et hageja jäi ilma sõiduki kasutuseelistest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kuna praeguses asjas on hagihinnaks 3192 eurot, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei andnud luba otsuse edasikaebamiseks TsMS § 442 lg 10 tähenduses. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2 1 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, milliste puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole TsMS § 637 lg-s 2 1 sätestatud alustel välistatud.
7.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Ringkonnakohus nõustub valdavas osas maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15). 5(7)
8.Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus on kõiki poolte väiteid vajalikus ulatuses käsitlenud ning hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
8.1.Maakohus tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud õigesti ning leidis põhjendatult, et hagejal ei ole õigus kostjalt kasutuseeliste hüvitamist nõuda. Lahutatud abikaasa saab teiselt lahutatud abikaasalt nõuda ühisvara eseme kasutuseelise hüvitamist üldjuhul üksnes kaotatud kasutuseelisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena VÕS § 115 alusel. Selline nõudeõigus aga ei tulene ainuüksi asjaolust, et üks lahutatud abikaasa kasutab (või on kasutanud) ühisomandis olevat eset üksinda. Kahju hüvitamise nõude tekkimise eeldusena näeb VÕS § 115 lg 1 ette, et isik oleks rikkunud temal lasuvat kohustust. Ühisvara eseme ainukasutust ei saa pidada automaatselt teise ühisomaniku õiguste rikkumiseks. Rikkuda saab eeskätt pooltevahelist kokkulepet asja kasutamise kohta või PKS § 68 alusel tehtud ühisomandisse kuuluva eseme kasutamist reguleerivat kohtulahendit (RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 41). Eeltoodust tulenevalt omab kasutuseelise hüvitamise nõude olemasolu puhul eelkõige tähtsust see, kas poolte vahel oli olemas kokkulepe (või kohtulahend) asja kasutamise kohta. Praegusel juhul tuvastas maakohus õigesti, et sõiduki kasutamise osas vastav kokkulepe poolte vahel puudus. Kokkuleppe puudumist on menetluses kinnitanud ka pooled. Seega puudub ka VÕS § 115 lg-st 1 tulenev eeldus kasutuseelise kui kahju hüvitamise nõude esitamiseks, sest puudus kokkulepe, mida kostja oleks rikkunud.
8.2.Kuna poolte vahel puudus kokkulepe ühisvarasse kuulunud sõiduki kasutamise osas, ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asja lahendamisel ei oma seega praegusel juhul tähtsust, kas hageja tõendas nõuetekohaselt kasutuseelise suurust või kas hageja sai tegelikkuses vaidlusalusel perioodil sõidukit kasutada.
9.Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.
10.Hageja vaidleb vastu ka menetluskulude jaotusele. Olukorras, kus apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust asja sisulise lahenduse osas, ei ole vaja muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Maakohus jättis õigesti menetluskulud seoses hagi rahuldamata jätmisega TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks alust sellisest menetluskulude jaotusest kõrvale kalduda, sh TsMS § 162 lg 4 alusel.
11.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda talle tagastada. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
12.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel koosmõjus § 639 lg-ga 1 kaebuse esitaja, s.o hageja kanda. Kuivõrd apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduti ning ei edastatud
6(7)
kaebust kostjale vastamiseks, ei saanud kostjale apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid ja neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
13.Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 420 eurot, mille tagastamist on tal TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 alusel õigus taotleda.
14.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt võib apellant esitada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.