1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
2.Jätta menetluskulud V. K. (K.) kanda.
3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Pooled abiellusid XXX. Poolte kooselu lõppes 2021. a septembris. Harju Maakohtu XXX kohtuotsusega poolte abielu lahutati ning otsus jõustus XXX. Sellest ajast alates on lõppenud ka poolte varaühisuse varasuhe Volkswagen Sharan (reg.nr. XXX) suhtes.
2.Hageja ja kostja vahel oli hagimenetlus tsiviilasi nr XXX ühisomandi Volkswagen Sharan (reg.nr. XXX) suhte lõpetamise ja müügist saadava tulu jagamise nõudes. Kohtumenetluse vältel müüs kostja vaidlusaluse sõiduauto 8999 euro eest. Kohtumenetluse käigus maksis kostja sõiduki eest hagejale hüvitisena 2619,90 eurot. Kohus rahuldas tsiviilasjas nr XXX 25.10.2023 otsusega hageja hagi sõiduauto ühisomandi lõpetamiseks osaliselt ning kohustas kostjat maksma sõiduauto omandi kaotuse eest hagejale 249,01 eurot.
3.Hageja ostis sõiduauto Volkswagen Sharan (reg.nr. XXX) 2018.a maikuus abikaasade ühisomandisse võetud laenu eest ning on maksnud laenu tagasi, sh seda refinantseerinud, ühisvara arvelt. Vaidlusalune sõiduauto oli 2018.a maist kuni 2021.a septembrini, kui hageja sai jalavigastuse ning poolte kooselu lõppes, abikaasade ühises kasutuses.
4.Alates 2021.a septembrist kuni 18.05.2023 oli sõiduauto kostja ainukasutuses. Hageja ja kostja kokkuleppel sai hageja kasutada sõiduautot üksikutel kordadel, kui see oli vajalik poolte ühiste laste eest hoolitsemiseks. Muul ajal ei saanud hageja vaidlusalust sõiduautot kasutada, sh ei olnud hagejal sõiduauto võtmeid.
5.Hageja ja kostja vahel ei olnud eraldi kokkulepet sõiduki kasutamise korra kohta. Hageja leidis, et sõiduki kasutamisel pidi tal olema kostjaga võrdsed võimalused. Seetõttu palus hageja mõista perioodi alates 2021.a septembrist kuni 2023.a aprillini kasutuseelise hüvitise summas 150 eurot kuus.
6.Hageja palub mõista P. K.lt (K.) (kostja) V. K. (K.) (hageja) kasuks välja: rahaline hüvitis summas 2850 eurot; pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses täitmata põhinõudest päevas alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni.
7.Hüvitise arvutamisel on arvestatud, et kõnealusel perioodil sai hageja poolte kokkuleppel kasutada sõiduautot üksikutel päevadel laste sõidutamiseks, mis ligikaudselt vastab nendele päevadele, mis kostja sai ainukasutada sõiduautot mais 2023.a. Hageja on hinnanud kasutuseelist 50% kõige odavamast pikaajalise autorendi hinnast, mida hageja on avalikult leidnud (ei välista, et on eripakkumisega võimalik saada ka soodsamat hinda). Kuna hageja ja kostja oleksid pidanud ühiselt ostetud ja makstud sõidukit saama kasutada võrdselt, siis on hageja hinnangul kasutuseelise hind 50% kõige odavamast turul pakutavast sõiduki pikaajalise rendi hinnast.
8.Hageja ei nõustu kostja väidetega auto kasutamise kohta. Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud seda, et ta ei oleks teinud hagejale takistusi vaidlusaluse sõiduki kasutamisel. Poolte vahel ei olnud kokkulepet selles, et vaidlusalust sõidukit võiks kasutada vaid kostja. Hageja tegi kostjale ettepaneku leppida kokku auto kasutamise korras, millele kostja ei vastanud.
9.Kostja ei ole vaidlustanud vaidlusaluse sõiduki enda poolt vaidlusalusel perioodil kasutamist. Vaidlusaluse sõiduki võtmed on kostjal. Hageja taotles kostjalt sõiduki kasutamist 15. septembril 2022. aastal, kuid kostja seda ei võimaldanud. Samuti ei võimaldanud kostja hagejal sõidukit kasutada 12. jaanuaril 2023. Kostja ei ole kasutanud sõidukit vaid laste sõidutamiseks, vaid mistahes enda vajadusteks.
2-23-14641
10.R. R. ja O. P. on kinnitanud 21. märtsil 2024. aastal, et nad on andnud neile kuuluvaid sõiduautosid hagejale kasutamiseks, kuna hageja ei ole saanud kasutada vaidlusalust sõidukit. Sarnase kinnituse on andnud ka K. K.-L. ja S. A. ning T. L.. Seda, et hageja on olnud sunnitud kasutama muid sõidukeid kui vaidlusalune sõiduk, tõendab ka hageja pangakonto väljavõte teiste tasuta kasutamise lepingu alusel kasutatud sõidukitele kütuse ostmise kohta. Hageja selgitab, et vaidlusalune sõiduauto on diiselmootoril töötav sõiduk ning tema on ostnud bensiini, et tankida tema kasutusse antud sõidukeid.
11.Väär on kostja väide, et hageja ei ole osalenud sõidukiga seotud kulude kandmises. Hageja on kandnud kulusid seoses sõidukiga enne seda, kui kostja võttis hagejalt ära sõiduki kasutuseelised, summas mitte vähem kui 2165,61 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
12.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja märkis, et kostja ostis sõiduauto 2018. a mais, oli sõiduauto tehnilise passi järgi omanik ja peamine kasutaja ning on tasunud autoga seotud laenumaksed ostu hetkest kuni müügi hetkeni. Lisaks tasunud autoga seotud kindlustusmaksed. Samuti autoga seotud kulutused ja hooldused hetkest, mil hageja lahkus ühisest kodust.
13.Hageja elas kuni 2021. a septembrini kostja ja ühiste lastega ühises kodus (XXX), mis oli ka vaidlusaluse auto asukohaks. Autot kasutati enamjaolt lastega seotud tegevusteks ja asjade transpordiks. Lastega seotud tegevusi on läbi aja teinud enamjaolt kostja. Hageja kasutas ka autot nii lastega seotud sõitudeks, kui ka isiklikeks sõitudeks. Hageja poolne auto kasutamine pole olnud kunagi takistatud. Olukorras, kus hageja kasutas autot täpselt samamoodi, auto eesmärk oli lastega seotud tegevuste toetamine, puudub hagejal isegi teoreetiliselt nõudeõigus kasutuseelise osas.
14.Auto ja autovõti asus ühises kodus, kus oli seda kogu aeg olnud – see oli mõlemale lapsevanemale vabalt kättesaadav. Tegevuste eest, et hagejal puudus võime jalavigastuse tõttu autoga sõita ja ta ei viibinud XXX kodus, kus oli auto (autovõti) või ei hoolitsenud laste- ja autoga seotud tegevuste eest, ei kandnud autoga seotud kulutusi, et oleks võimalik üldse autot kasutada, ei vastuta kostja. Põhjus, et hageja lahkus kodust ning ei kasutanud autot ja see, et kostja kanda jäi laste transportimine ja lastega seotud asjade eest hoolitsemine ei tähenda, et kostja kasutas autot ainuisikuliselt.
15.Nõue on summaliselt tõendamata. Hageja ei ole esitanud mistahes tõendeid, et vaidlusaluse sõiduauto igakuine renditasu ehk kasutuseelise väärtus on 150 eurot kuus. Hageja poolt menetlusdokumendi sees esitatud väidetavad lingid kellegi kodulehele ei vasta TsMS §-is 229 lg 2 sätestatud tõendi vormile.
16.VÕS § 139 ja § 140 alusel tuleb hagipõhjendatuse korral hüvitis vähendada 0-ni, sest hageja ei osalenud autoga seotud kulude kandmises (kulud lisatud 11.12.2023 kostja vastuses kohtule), mis on eelduseks, et sõidukit kasutada.
17.Sellest, et hageja kasutas teiste inimeste autosid, ei järeldu formaalloogiliselt seda, et hageja ei saanud kasutada ühisvarasse kuulunud autot.
18.Ühisvarasse kuulunud auto asukohaks jäi peale hageja kodust lahkumist (sept. 2021) kuni auto võõrandamiseni XXX (laste kodu). Hageja käitumine andis põhjendatud aluse eeldada, et ta soovis, et autot kasutatakse laste hüvanguks, mida ka tehti. Auto kasutamiseeliste kompensatsiooni V. K. kunagi ei nõudnud. Seega on hagi alusetu ja ei kuulu rahuldamisele.
19.Hageja oli ise XXX kinnisasja üks kaasomanikest, omades juurdepääsu nii kinnistule kui ka XXX korterile. Hageja omas korteri võtmeid. Auto võtmed asusid korteri köögi tööpinnal või
2-23-14641 elutoa aknalaual. Eeltoodust tulenevalt on üheselt selge, et hagejal oli püsivalt, kuni sõiduki võõrandamiseni, ligipääs sõiduki võtmele ning seega ka tagatud võimalus sõidukit kasutada. Sealjuures ka ajavahemikul 2021. aasta septembrist kuni 2023. aasta aprillini oli hagejal püsiv ligipääs XXX korterile (hagejal olid korteri võtmed) ning seega ka sõiduki võtmetele, mis asusid korteris. Hagejale tagatud võimalust sõidukit kasutada tõendavad ka kostja 11.12.2023 vastusega esitatud tõendid, vastuse lisad 9-14, milles on kirjeldatud hageja käitumine sõiduki kasutamisel.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
20.Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulub rahuldamisele.
21.TsMS § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04).
22.Käesolevas ei vaidle pooled, et: a. pooled olid abielus XXX - XXX; b. poolte kooselu lõppes 2021. a septembris; c. alates 2018. a maist kuni selle võõrandamiseni 18.03.2023 kuulus poolte ühisvarasse sõiduk Volkswagen Sharan (reg.nr. XXX).
23.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja: rahalise hüvitise summas 2850 eurot (periood 2021.a septembrist kuni 2023.a aprillini); pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses täitmata põhinõudest päevas alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et: (i) sõiduk soetati eelkõige lastega seotud tegevuste toetamiseks ning hageja on saanud sõidukit eesmärgipäraselt kasutada; (ii) sõiduk ja selle võti asus poolte ühiseks koduks olnud kinnisasjal ning hagejal oli juurdepääs kinnistule ja korterisse, mistõttu puudusid takistused sõiduki kasutamiseks; (iii) kasutuseelise suurus on tõendamata ning tõendid on esitatud lubamatus vormis; (iv) muude eelduste esinemise korral tuleb väljamõistetavat hüvitist vähendada 0-ni, sest hageja ei osalenud autoga seotud kulude kandmises; (v) nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, sh hageja käitumine andis kostjale aluse eeldada, et hageja soovis, et autot kasutatakse laste hüvanguks, sh hageja ei nõudnud sõiduki kasutamiseeliste kompensatsiooni.
24.Vaidlust lahendades tuleb esmalt arvestada asjaolu, et asi (sõiduk), mille kasutuseeliste hüvitamist hageja kostjalt nõuab, oli poolte ühisomandis. Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 järgi kahele või
2-23-14641 enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub ühisomanikele ühine täielik võim kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühine (osadeks jagamata) õigus asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes, mis hõlmab ka omaniku õigust saada asjast kasu TsÜS § 62 mõttes, s.o nii eseme vilju kui ka eseme kasutamisest saadavaid eeliseid (kasutuseeliseid). Erinevalt kaasomandist, kus kaasomanike osad olid määratud ja kaasomanikul oli õigus saada oma osale vastav osa ühise asja viljast ja kasutuseelistest, olid abikaasade osad ühises asjas määramata ja sellest tulenevalt oli ka abikaasadel ühine õigus saada asja vilja ja kasutuseeliseid. Kuna mõlemal abikaasal oli ühisvara hulka kuuluva asja valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus, pidid abikaasad ühisomandist tulenevate õiguste teostamises, sh asja valdamises, kasutamises ja käsutamises omavahel kokku leppima, sh võisid abikaasad omavahel kokku leppida, kas ühisomandis olevat asja kasutatakse ühiselt, see antakse kolmandale isikule kasutada, seda kasutab ainult üks abikaasa vms. Erinevalt abieluvaralepingust ei tulenenud sellisele kokkuleppele seadusest kohustuslikku vorminõuet. Seega võis abikaasade kokkulepe olla sõlmitud TsÜS § 77 lg 1 järgi mistahes vormis, sh abikaasade kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes, s.o tegudega, millest võis järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kuna perekonnaseaduses puudusid erisätted ühisomandis oleva asja valdamise ja kasutamise põhimõtete kohta ning AÕS § 70 lg 6 järgi tuli ühisomandile kohaldada kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei olnud ette nähtud teisiti, sai kohus lähtuda kaasomandi valdamise ja kasutamise põhimõtetest. Kaasomanikul oli AÕS § 72 lg 3 järgi õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takistanud teiste kaasomanike kaaskasutust. Kaasomanikud pidid ühist asja valdama ja kasutama AÕS § 72 lg 1 järgi kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt. Seejuures oli kaasomanikel AÕS § 72 lg 5 järgi õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele, ning kaasomanikud pidid üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Riigikohus on kaasomanikevaheliste nõuete kohta selgitanud, et asja kuulumisest mitmele isikule kaasomandina tekib isikute vahel spetsiifiline võlasuhe, mille sisuks on kaasomanike õigused ja kohustused üksteise suhtes, mis on reguleeritud eelkõige AÕS §-des 72 ja 75. Kui kaasomanik rikub teise kaasomaniku õigust ühist asja vallata ja kasutada, saab kaasomanik esitada teise kaasomaniku vastu kahju hüvitamise nõude kaasomandist tulenevate kohustuste rikkumise tõttu eelkõige VÕS § 115 lg 1 alusel, mitte VÕS § 1043 jj alusel. Samas saab kaasomanik igal juhul nõuda AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 14-23). Kuna analoogselt vilja saamise õigusele kuulub kaasomanikele ka kasu saamise õigus, ei tule kaasomanikule hüvitada mitte saamata jäänud kasutuseelised kui kahju, vaid kaasomanik saab nõuda oma osa kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel. Abikaasadel saab olla teineteise vastu asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj; Riigikohtu 01. novembri 2017.a otsus tsiviilasjas nr 2-1411930, p 13 – 15). Seega hageja nõuet tuleb käsitleda poolte ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõudena. See tähendab seda, et kummalgi abikaasal on õigus saada eelduslikult pool kasutuseeliste väärtusest.
2-23-14641 Riigikohus on ka selgitanud, et kasutuseelist ühisvarana jagades sai jagada üldjuhul üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu (Riigikohtu
26.septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17). Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks Riigikohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teiseabikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta (vt Riigikohtu seisukohti kaasomandi kohta: 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13).
25.Hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks olnud kokkulepe, mille kohaselt pidanuks kostja (või vastupidisel juhul hageja) tasuma vastaspoolele sõiduki ainukasutuse eest kompensatsiooni. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks enne käesoleva hagi esitamist nõudnud kostjalt sõiduki ainukasutuse eest kompensatsiooni. Samuti on tõendamata, et sõiduk oli kogu perioodi vältel kostja ainuvalduses. Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt oli pooltel ühisvaraks olevat sõidukit kasutades välja kujunenud praktika (vaikiv kokkulepe), mille kohaselt pooled kirjutasid üksteisele sõiduki kasutamise erilisest vajadusest, et tagada selle olemasolu teatud spetsiifilisel ajahetkel (dtl 62 – 65, kirjavahetus seoses sõiduki kasutamisega), kuid muul ajal kasutati seda poolte äranägemisel. Kohus peab sellises olukorras ühisvara puudutava kasutuseelise nõudmist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks (vt RKTKo nr 3-2-1-93-12, p 17). Lisaks märgib kohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks tal sõiduki kasutamist takistanud – see ei tulene poolte kirjavahetusest ning seda ei ole võimalik järeldada kolmandate isikute kinnitustest. Asjaolu, et hageja on vaidlusalusel perioodil kasutanud kolmandate isikute sõidukeid ning sh soetanud tanklast kütust, ei oma puutumust hageja nõudega. Kolmandate isikute ebamäärane ja sisustamata ning ütlustega kinnitamata (õiguslik) väide sõiduki kasutamise takistamise kohta ei ole kohtule veenev ega siduv tõend. Viimaks nõustub kohus kostja vastuväitega, mille kohaselt on nõude suurus tõendamata. Kostja on korrektselt viidanud, et hagis välja toodud veebilingid ei vasta TsMS-s sätestatud tõendi vorminõuetele, kuna nende sisu on ajas muutuv. Ka pärast seda, kui hageja sai teatavaks kostja vastavast vastuväitest, ei pidanuid hageja õigeks kasutuseeliste suurust kohaselt tõendada. Kohus märgib, et asjaolu, et hageja väidetavalt nõuab kasutuseelist väiksemas ulatuses, kui ta leiab oma nõude tegelikkuses olevat, ei vabasta hagejat nõude tõendamise kohustusest. Kohus nõustub ka hageja väitega, et kostja peab esitama tõendid, kui ta pole nõus kasutuseelise suurusega (vt ka RKTKo nr 3-2-1-93-12, p 21 eelviimane lõik), kuid ei saa jätta märkimata, et kostja ei ole kasutuseeliste suurust vaidlustanud, kostja on vaidlustanud kasutuseeliste nõude üleüldise tõendatuse. Seega ei ole kostjal enne põhjust ega võimalust oma tõendeid ja vastuväiteid esitada (vt käesolevas asjas tehtud 06.03.2024 kohtumääruse p 22 esimene lõik ja p 25 viimane lõik), kui hageja ole esmalt oma nõuet ära tõendanud.
26.Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
27.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
2-23-14641 Kuna kohus on otsuse teinud hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
29.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
30.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.