Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots
Määruse tegemise aeg ja koht 12.05.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-25-5257
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule ravile
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.04.2025 määrus (esialgse õiguskaitse pikendamine)
Kaebuse esitaja ja liik
E.N-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Puudutatud isik E.N (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 07.04.2025 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja; PERH) esitas 05.04.2025 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles E.N-i (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist ja palus ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.
1.1.Taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt viibib puudutatud isik PERHi psühhiaatriakliinikus haiglaravil kolmandat korda elus. Esmakordselt viibis puudutatud isik statsionaarsel haiglaravil tahtest olenematult 28.07.–25.08.2020, kui puudutatud isikule kutsus kiirabi tema ema, sest poeg ei olnud viimased ööd maganud ja käitus ebaadekvaatselt – muutus liigselt aktiivseks, kuulis hääli, kellega vestles, pidas ennast Jumalaks. Haiglaravil avaldas puudutatud isik jälitusluulumõtteid spioonide nägemisest, avaldas, et on Eesti riigis pettunud ja kahtlustas valvearsti seotust temaga juhtuvas. Puudutatud isik kirjutati antipsühhootilise toetusraviga haiglast koju. Puudutatud isik keeldus vaatamata raviarsti soovitusele haiglaravi psühhootilise seisundi tõttu jätkamast, haiguskriitikat ei tekkinud. Diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Pärast haiglaravi käis puudutatud isik ühel korral kokkulepitud arstivisiidil, retseptikeskuse alusel katkestas puudutatud isik toetusravi. Viimati vajas puudutatud isik haiglaravi 29.12.2024– 10.01.2025, kui ta viidi PERHi psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabi saatel. Puudutatud isikule kutsuti Piritale politsei, sest ta loopis sealse kohviku akende vastu esemeid, võttis riidest lahti sooviga ujuma minna ning rääkis segast juttu Edgar Savisaare surmast. Politsei kaasas kiirabi, kelle autos puudutatud isik laulis, luges numbreid, rääkis omaette juutidest ning avaldas pettumust Eesti riigi ning haiglasüsteemi suhtes. Alguses käitus puudutatud isik osakonnas probleemselt (nõudis eritingimusi, ei teinud koostööd, ähvardas valjuhäälse monoloogina kohtu ja näljastreigiga, solvas meditsiinipersonali), kuid haiglaravi foonil tema seisund paranes, mõttekäik muutus sihipäraseks ja jälgitavaks. Haiguskriitikat siiski ei tekkinud. Planeeriti toetusravi ja ambulatoorne jälgimine psühhiaatri juures, kuhu patsient ei ilmunud.
1.2.Praegusel juhul toodi puudutatud isik PERH-i psühhiaatriakliiniku valvetuppa erakorralise meditsiini osakonnast, kuhu puudutatud isik viidi kiirabiga politsei saatel, sest ta käitus kodus ebaadekvaatselt ja agressiivselt. Puudutatud isik viskas telliskivi 5. korruse aknast alla, mille tagajärjel purunes auto esiklaas. Puudutatud isik tõmbas selga pahupidi pusa, et kaitsta putukate eest, mis igalt poolt sisse tahtsid tulla. Kiirabi saabumisel oli puudutatud isik rahutu ja keeldus koostööst. Kiirabikaardist nähtub, et puudutatud isik oli eelneval ööl tänavatel hulkunud ning koju saabudes muutus agressiivseks, oli emotsionaalselt inadekvaatne (naeris maniakaalselt, siis karjus), kõneles seosetut juttu, mistõttu puudutatud isiku ema kartis oma turvalisuse pärast. Lähedaste sõnul lõpetas puudutatud isik talle määratud ravimite võtmise. Psühhiaatriakliiniku valvetoas oli puudutatud isik sihipäratu ja sehkendav, organiseerides valvetoas toole enda äranägemise järgi. Ta oli kõnes ärrituv, vastas küsimustele hüplikult ning avaldas paranoilisi luulumõtteid. Valvearst vormistas tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi otsuse 04.04.2025 kell 10.05.
1.3.Alates ravi alustamisest ei ole puudutatud isiku seisund oluliselt paranenud. Ta on jätkuvalt düsfoorilise ja üleoleva olekuga ning süüdistab haiglasse sattumise asjaoludes ema, kes oli kodus varastanud patsiendi rahakoti arusaamatutel põhjustel (ema ärritus, sest patsient koristas kodu). Täpsustava anamneesi küsimisel patsient läheb endast välja ja hakkab dissimuleerima. Ta eitab telliskivi alla viskamist, kahtlustab, et seda tegid alumise korruse elanikud või mõni lind katuselt. Tema mõttekäik on hüplik ja katkendlik, kõnetempo kiirenenud ning küsimustest vastab mööda laialivalguva jutuga. Puudutatud isik avaldab 2
2-25-5257 spontaanselt paranoilisi kahjustusluulumõtteid, kuidas pidi kodus kaitsma end toidukoide eest, kes ronisid riiete alla. Patsient tõusis järsku keset vestlust püsti ning hakkas osakonnas sihipäratult ringi liikuma ning nõudis kohtuniku tulemist. Patsiendil puudub sisuline haiguskriitika, ta ei mõista ravivajadust ega oma tegude tagajärgi.
1.4.Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta (F23.0), millest juhituna on tema käitumine ebaadekvaatne, impulsiivne ja agressiivne. Haiglaravita jäädes võib ta psühhoosist lähtuva ettearvamatu käitumise tõttu olla ohtlik nii enesele (hulkus öösel tänaval) kui ümbritsevatele (viskas 5. korruse aknast telliskivi alla). Oma psüühilise seisundi tõttu ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.
2.Harju Maakohus rahuldas 05.04.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 04.04.2025 kell 10.05 kuni 08.04.2025 kell 10.05 koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
3.Valvearsti 07.04.2025 arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund muutunud, tal puudub koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on ta ohtlik endale ja ümbritsevatele.
4.Puudutatud isik avaldas 07.04.2025 ärakuulamisel, et ei vaja haiglaravi. Puudutatud isik väitis, et tal oli haiglas olles okseviirus, aga abi ei saanud, täielik ebakompetentsus. Hiljem puudutatud isik siiski möönis, et sai okseviirusega abi ja nüüd on korralikult magada saanud, juba on parem. Puudutatud isik selgitas, et enne haiglasse sattumist algas kõik sellest, et ema ei andnud talle rahakotti tagasi, läksid tülli. Puudutatud isik tahtis Soome kolida, sõbrad ja tuttavad on ees. Alustuseks teeks seal maalritöid. Eestis töötas viimati paar kuud tagasi. Puudutatud isik väitis, et ravimeid on tarvitanud, aga ravimitel on kõrvalnähud, sh see okseviirus. Hiljem märkis, et kodus ta ravimeid ikka ei võta, sest ravimite võtmine maksab ja kuna tal läks tunne mööda, siis ei läinud ravimeid ostma. Kui ta on töötu, siis ema on rahaliselt toetanud. Puudutatud isik ütles, et tal on kiire haiglast välja saada, pere läheb Ahvenamaale ja tema muidu ei saa minna. Arvab, et teda süüdistatakse naabri auto lõhkumises alusetult. Elab 5. korrusel, aga telliskivi pole ta alla visanud. Ise ka ei näinud, et naabri auto oleks lõhutud.
5.Maakohus kuulas ära puudutatud isiku raviarsti, kes jäi taotluse juurde, kuivõrd puudutatud isiku seisund ei ole haiglas olles märkimisväärselt paranenud.
6.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus pikendas 07.04.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o alates 04.04.2025 kell 10.05 kuni 14.05.2025 kell 10.05 või kuni raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Maakohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda.
3
2-25-5257
7.1.Maakohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ning psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-tele 1 ja 2.
7.2.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire – äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta (F23.0). Puudutatud isikul esineva raske psüühikahäire tõttu on tema käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu. Ärakuulamisel veendus kohus, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida. Maakohus leidis, et haiglaravita jäädes on puudutatud isik ebaadekvaatse käitumise tõttu jätkuvalt ohtlik enesele (enda ravita jätmine, öösel hulkumine) ja ümbritsevatele (viskas 5.korruselt alla telliskivi). Puudutatud isik ei ole võimeline mõistma ravivajadust. Puudutatud isiku ohtlikkus enese ja ümbritsevate elule ja tervisele lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku raviarsti arvamuse kohaselt on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine, sest puudutatud isiku seisund ei ole muutunud, tal puudub teadev koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel ohustab ta psüühikahäire tõttu ennast. Seega ei ole puudutatud isiku seisund alates tahtest olenematu ravi alustamisest paranenud ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära langenud.
7.3.Maakohus selgitas, et ei kuulanud ära teisi isikuid peale puudutatud isiku, talle määratud esindaja ja puudutatud isiku raviarsti, kuna arvestades isiku psüühilist seisundit ja asja kiireloomulisust, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
8.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada, millega pikendati tema suhtes esialgset õiguskaitset. Puudutatud isik leiab, et täidetud ei ole PsAS §-s 11 sätestatud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks koos tahtest olenematu raviga. Puudutatud isik möönab, et enne haiglasse sattumist võis tal olla psühhootiline episood, kuid see oli täielikult provotseeritud ema käitumisest. Puudutatud isik pole oma seisundi tõttu ei endale ega teistele ohtlik. Igal juhul on võimalik tema ravimine kodustes tingimustes.
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu.
10.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
11.Avaldaja teatas 30.04.2025, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 29.04.2025.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
13.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohus saab TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista määruskaebuse lahendamist
4
2-25-5257 asjaolu, et 29.04.2025 lõpetati puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus.
14.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest (TsMS § 534 lg 5 esimene lause). Pärast isiku enda ärakuulamist võib esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS § 534 lg 5 teine lause).
15.Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla psühhiaatriaosakonda, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
16.Puudutatud isik on määruskaebusest nähtuvalt seisukohal, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused ei olnud tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud. Kolleegium sellega ei nõustu ning on kõiki asjas esitatud asjaolusid kogumis hinnates seisukohal, et eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes on esialgse õiguskaitse pikendamisel olnud täidetud. Samuti oli enne vaidlustatud määruse tegemist maakohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud ning haigla valvearst esitanud maakohtule hinnangu, mille järgi oli esialgse õiguskaitse pikendamine vajalik. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid täies ulatuses.
17.Maakohus on tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda mõista. Avaldaja taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire – äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomiteta (RHK-10 F23.0). Puudutatud isik avaldas paranoilisi luulumõtteid ja oli emotsionaalselt ebaadekvaatne (naeris manikaalaselt, siis karjus). Puudutatud isikul esinesid psühhoosisümptomid (ümbritseva teravnenud taju, mõttekäigu häiritus, paranoilised kahjustusluulumõtted) rahutuse ja impulsiivse käitumisega. Puudutatud isik on viibinud varasemalt kahel korral haiglaravil samalaadse psühhoosisümptomaatika tõttu. Käesoleval juhul süüdistas puudutatud isik temaga juhtunus enda ema, eitas telliskivi alla viskamist 5. korruselt ja kahtlustas, et seda võisid teha alumise korruse elanikud või lind katuselt. Ka haiglas viibides avaldas puudutatud isik spontaanselt paranoilisi kahjustusluulumõtteid, kuidas pidi kodus kaitsma end toidukoide eest, kes ronisid riiete alla. Valvearsti avaldatust nähtuvalt ei olnud puudutatud isiku seisund 07.04.2025 oluliselt paranenud. Puudutatud isik eitas ärakuulamisel samuti hospitaliseerimisele eelnenud sündmusi seoses telliskivi viskamisega. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli diagnoositud raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1).
5
2-25-5257
18.Maakohus tuvastas nõuetekohaselt puudutatud isiku ohtlikkuse. Psühhiaatrite arvamusest ja avaldaja vastusest määruskaebusele nähtub, et puudutatud isik oli ohtlik nii endale kui ka teistele ning puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud neli päeva. Puudutatud isik toimetati enne hospitaliseerimist kiirabiga politsei saatel EMO-sse, kuna käitus kodus ebaadekvaatselt ja agressiivselt – puudutatud isik viskas telliskivi 5. korruse aknast alla, mille tagajärjel purunes auto esiklaas. Määruskaebuse vastusest nähtuvalt ta reisis puudutatud isik haiglaravi eelselt vajalike vahenditeta mitmeks päevaks Lätti, lähedased temaga ühendust ei saanud. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et kõik algas sellest, et läks emaga tülli, sest ema ei andnud talle rahakotti tagasi. Telliskivi viskamist ja naabri auto kahjustamist puudutatud isik eitas ning leidis, et teda süüdistatakse selles alusetult. Ka määruskaebuses on märgitud, et puudutatud isiku hinnangul võis tal olla enne haiglasse sattumist psühhootiline episood, kuid see oli täielikult provotseeritud ema käitumisest. Seega ei tunnistanud puudutatud isik ka enda käitumise ohtlikkust teistele isikutele. Arvestades, et psühhiaatriakliinikus viibimise ajal oli puudutatud isiku käitumine endiselt psühhoosielamusest juhitud ning sellest tingituna oli ta ettearvamatu ja ebaadekvaatne, oli pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse pikendamata jätmise korral teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, kuid võis ohtu seada ka ennast. Põhjendatud oli puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi pikendamine enne, kui haigus veelgi ägeneb ja temast lähtuv oht realiseerub. Isiku ohtlikkuse tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada (vt ka RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14). Seega leidis maakohus õigesti, et tulenevalt raskest psüühilisest häirest võis puudutatud isik kujutada ohtu teda ümbritsevatele ja iseendale PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes.
19.Samuti ei olnud alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Riigikohtu praktika kohaselt eeldab muude abinõude kasutamise võimatus seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Puudutatud isiku määruskaebusest nähtuvalt ei ole ta enda hinnangul oma seisundi tõttu ei endale ega teistele ohtlik ning võimalik on ravimine kodustes tingimustes. Samas on avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuses märgitud, et puudutatud isikul puudus sisuline haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust. Ka määruskaebuse vastuses on toodud esile, et peale viimast tahtevastast ravi käesoleva aasta jaanuaris plaaniti puudutatud isikule toetusravi antipsühhootikumiga ja ambulatoorset jälgimist psühhiaatri juures, kuid puudutatud isik vastuvõtule ei läinud. Samuti on toodud välja, et käesoleva aasta märtsis viibis puudutatud isik psühhoosi tõttu ka Roomas haiglaravil. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik, et kodus ta ravimeid siiski ei võta, sest ravimite võtmine maksab ja kuna tal läks tunne mööda, siis ei läinud ravimeid ostma. Seetõttu ei ole praegusel juhul veenev puudutatud isiku seisukoht, et ta oleks võinud haiglaravi asemel jätkata raviga kodus. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud seega võimalik osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes tahtest olenematut ravi kohaldades. Väljaspool haiglat ei oleks olnud kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Maakohus asus seega põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule ei olnud võimalik osutada vältimatut psühhiaatrilist abi muul moel, kui talle psühhiaatriahaiglas tema tahtest olenemata ravi osutades (PsAS § 11 lg 1 p 3).
20.Eeltoodule tuginedes olid täidetud tingimused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks, mistõttu tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
21.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
22.TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. 6
2-25-5257 (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.