Apellant (hageja): A.V. (ik: XXXX), esindaja Tanel Riivits Vastustaja (kostja): M.K. (ik: XXXX), esindaja Piret Kägo
vastu H.V.
testamendi tühisuse
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. märtsi 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.V. kanda.
3.Välja mõista A.V. lt M.K. kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 320 eurot, mis kanda M.K. arveldusarvele XXX.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.V. (hageja) esitas 19.01.2016 maakohtule M.K. (kostja) vastu hagi H.V. (hageja isa/pärandaja) testamendi tühisuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja isa 18.08.2009 notariaalselt tõestatud testamendis nimetanud kogu oma vara pärijaks kostja. Pärandaja suri 19.10.2015. Pärandvara hulka kuuluvad 1⁄2 mõttelist osa X. kinnistust (K. talust), 1⁄2 mõttelist osa H. kinnistust ja pangaarved. 18.10.2006 sõlmitud pärandvara jagamise lepingu alusel said X. kinnistu omanikeks hageja vend A.V. ja hageja isa kumbki 1⁄2 mõttelises osas ning hageja sai 1⁄2 H. kinnistu omanikuks. 2007. a augustis kolis hageja koos perekonnaga X. kinnistul asuvasse majja, mis asus isa majapidamisest 2 km kaugusel. Isa nõudis, et hageja tooks talle õlut ja viina. Helistamisega segas isa hageja tööd sedavõrd, et tal keelati töö juures telefon kasutamine, samuti hakkas isa manipuleeriv käitumine häirima hageja pereelu. Hageja teavitas olukorrast valla sotsiaaltöötajat. Sellele reageeris isa süüdistustega, et hageja ei hooli temast ja ei hoolitse tema eest. Varsti pärast seda tegigi isa testamendi. Hageja soovib vaidlustada testamendi osa, mis puudutab X. kinnistut, millest isa kinkelepinguga loobus. Isa erastatud kinnistu osas hagejal pretensioone ei ole. Hagejale kuulunud osa H. kinnistust on kohtutäituri poolt müüdud. Pärandaja oli nõrgamõistuslik ja testament on tehtud kostja mõjutusel. Testamendis märgitud põhjendus kostja nimetamiseks pärijaks on ebaõige. Hageja hoolitses isa eest. Isa ei saanud maja põlengu järel tulla hageja juurde elama põhjusel, et valla sotsiaaltöötaja ei pidanud võimalikuks, et väikesele elamispinnale, kus elavad juba kaks täiskasvanut ja neli last, asuks elama veel üks inimene. Ajal, kui isa elas kostja juures, takistas kostja hagejal isaga suhtlemist. Hagejal oli isaga kokku lepitud aeg notari juurde minekuks, et vormistada X. kinnistu hageja nimele ja H. talu isa nimele, kuid isale järele minnes selgus, et isa oli tarvitanud alkoholi, mida talle oli andnud kostja.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt oli pärandaja testamenti tehes täie teo- ja otsustusvõime ning arusaamise juures ning pärija nimetamine oli tema teadlik ja kaalutletud valik. Kostja oli pärandaja pikaajaline tuttav, kelle poole pärandaja pöördus 2000. aastal, paludes abi kodutööde tegemisel. Kostja ja pärandaja sõlmisid kokkuleppe, millega kostja võttis endale kohustuse pärandajat hooldada kuni tema surmani. Alates 01.03.2011 oli kostja Kanepi Vallavalitsuse korraldusega määratud pärandaja hooldajaks. Pärast H. talu põlengut 2013. aastal tuli pärandaja elama kostja juurde, kuna hageja ei pakkunud talle abi. Kostja oli teadlik pärandaja soovist pärandada oma vara kostjale. Pärandaja sõnade kohaselt ei saanud ta oma laste peale loota ning poja hoolitsus tema eest oli kasin. Kostja kasutas pärandaja pangakaarti alates 2014. aastast, kui pärandaja enam liikuda ei suutnud. Pärast ostude tegemist andis kostja pärandajale ostusid kajastava tšeki. Kostja korraldas ka pärandaja matused, milleks kasutas pärandaja antud 300 eurot, valla matusetoetust ja oma raha.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 14. märtsi 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt välja riigituludesse 300 eurot riigilõivu katteks ja kostja kasuks 690 eurot menetluskulude katteks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole esitatud tõenditega leidnud tõendamist asjaolud, mille alusel oleks võimalik tuvastada pärandaja 18.08.2009 notariaalselt tõestatud testamendi tühisus. Asjas ei ole tuvastatud, et pärandajal oleks esinenud üldse või testamendi tegemise ajal psüühikahäireid, mis oleksid mõjutanud tema võimet oma tegudest aru saada või neid juhtida, samuti võimet õigesti hinnata testamendi mõju tema huvidele. Tõendid ei anna mõistlikku ja piisavat alust kahelda pärandaja otsusevõime puudumises ja sellest tulenevas mõjutatavuses teiste isikute poolt testamendi tegemise ajal. Notar Ere Kürsa kinnitas tunnistajana, et tal ei tekkinud kahtlust pärandaja otsusevõimes. Tunnistaja A.K. ütlustest nähtub, et pärandaja oli kursis ümbritseva eluga ning suhtlemisel ei ilmnenud midagi, mis oleks viidanud vaimutegevuse häiretele. Valla sotsiaaltöötaja T.U. tunnistajana antud ütluste kohaselt olid pärandajal probleemid nägemise ja liikumisega. Pärandaja soovis, et tema hooldajaks määrataks kostja. Pärandaja tervisekaardil ei ole märgitud ühtegi diagnoosi, mis oleks seotud psüühikahäiretega. Asjaolu, et tunnistajad T.K. , T.V. ja A.A. on viidanud pärandaja mõjutatavusele, ei muuda tema tahteavaldust pärija nimetamisel tühiseks, kuna tõendatud ei ole, et kostja mõjutas pärandajat testamenti tegema. Juhul kui oletada sellist mõjutamist, on oluline arvestada, et pärandajal oli pärimisseaduse (PärS) § 88 järgi õigus ja võimalus rohkem kui kuue aasta jooksul testamendis tehtud korraldust tühistada või muuta, tehes uue testamendi, kuid ta ei teinud seda. Seega isegi juhul kui pärandaja oleks testamendi teinud otsusevõimetuna, siis testamendi tegemise ja surma vahele jääva ajavahemiku pikkust arvestades tuleks eespool esitatud asjaoludel lugeda testament tema poolt heaks kiidetuks. Testeerimisvabadusest tulenevalt ei tähenda ainuüksi asjaolu, et pärandaja nimetas pärijaks perekonnaliikmeks mitteoleva isiku, jättes hageja alaneja sugulasena pärijate hulgast välja, et tegemist oleks testamendi tegijale ilmselt kahjuliku tehinguga, mis annaks aluse eeldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg 3 alusel tehingu tegemist otsusevõimetuna. Tunnistajate ütluste alusel tuvastatud pärandaja võimalikud motiivid testamendi tegemiseks, s.o laste vähene tähelepanu ja abi, millele vastukaaluks oli kostja poolt pakutud abi, osutavad pigem kaalutud ning pärandaja huve silmas pidavale otsustusele. Ükski tõend ei kinnita, et kostja oleks pärandajat enda juures vägivaldselt hoidnud, pigem tõendavad T.U. ütlused vastupidist. Asjaolu, et hageja pidas tema pakutud hoolitsust isale piisavaks, ei tähenda, et ka isa seda samaväärselt hindas. Kohus ei pea testamendi kehtivuse aspektist hindama pärandaja pärija nimetamise motiive, sest need põhinevad pärandaja subjektiivsetel tunnetel.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 14. märtsi 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda; kaebuse rahuldamata jätmisel jätta menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hindas kohus tõendeid ühekülgselt, asudes tõendite hindamisel kostja poolele. Kohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis, sh pööranud tähelepanu asjaoludele, et hageja tunnistajate ütlused kinnitavad üksteist ning ei olnud vastuolulised; 2) on tunnistajate T.K. , T.V. ja A.A. i ütlustega tõendatud, et pärandaja oli kostja poolt olulisel määral mõjutatud, st oli täielikult kostja kontrolli all ja kostja poolt ära hirmutatud ning proovis
olla igati tema meele järgi. Muu hulgas väljendus see selles, et pärandaja hakkas oma sugulaste ja tuttavatega vähem suhtlema. Kostja soovis pärandaja ja tema omaste suhteid halvendada, et luua muljet kostjast kui ainukesest hoolivast isikust. Tunnistajate ütlused kattuvad selles, et pärandaja oli väga mõjutatav inimene. Kostja omakorda oli väga tugev mõjutaja varalise kasu motiivil. Tunnistajate ütlustest nähtub, et pärandaja kartis hooldekodusse sattumist. T.V. ütluste kohaselt oli kostja viinud pärandajale alkoholi ka siis, kui teadis, et pärandaja soovib teha notariaalse tehingu poja kasuks. Joobeseisundi tõttu ei olnud tehingu vormistamine võimalik. Kostja tekitas taolise olukorra teadlikult, et vältida testamendi tegemist teise isiku kasuks. Kostja ei olnud huvitatud pärandaja sõidutamisest notari juurde testamenti tühistama; 3) on testament tühine, kuna testamendis märgitud põhjendus kostja nimetamiseks pärijaks on ebaõige. Testament on tehtud kostja mõjutusel ning pärandaja otsuse- või teovõimetust ära kasutades. Kui pärandaja oleks olnud teadlik tegelikest asjaoludest, ei oleks ta kostjat pärijaks nimetanud. Testamendi tühistamise eelduseks on erinevus pärandaja tahteavalduse ja tegeliku tahte vahel. Kostja oli tahtlikult viinud pärandaja eksimusse ja hoidis teda eksimuses, et lapsed ei hoolitse tema eest. Tegelikkuses nii tütar kui ka poeg tegelesid isa probleemidega ning hoolitsesid tema eest. Testamendi tühistamiseks on olemas õiguslik alus, s.o TsÜS § 94.
5.M.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on hageja väited, et pärandaja oli testamendi tegemise ajal kostja poolt mõjutatud, ära hirmutatud ja tema täieliku kontrolli all, meelevaldsed. Tunnistajate ütlused ei olnud ühetaolised. Arvestades, et T.K. on hageja poolõde ja T.V. hageja abikaasa, kes on isiklikult huvitatud sellest, et hageja päriks maja. Ükski objektiivne tõend ei kinnita, et pärandaja oli kostja poolt mõjutatud või, et kostja takistas pärandajal pereliikmetega suhtlemist. T.K. väitis, et suhtlus isaga muutus viimastel aastatel harvemaks, kuid ütlustest ei nähtu, mitmel korral ta proovis isale helistada või teda külastada ning kas sealjuures esines takistusi. A.A. tema sõnade kohaselt külastas pärandajat ja takistusi suhtlemisel ei olnud. Isiku mõjutatavus ei oma asjas olulist tähendust; 2) ei tulene ühestki tõendist, et kostja tõi pärandajale regulaarselt alkoholi. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei olnud pärandaja igapäevaselt alkoholijoobes. Küll aga tuleneb T.V. ja H.K. ütlustest, et alkoholi tõi pärandajale hageja; 3) käsutas pärandaja oma rahalisi vahendeid isiklikult ja finantsilist sõltuvust kostjast ei ole tõendatud. T.K. on tunnistanud, et ühte pangakaarti hoidis pärandaja T.K. e käes. A.K. ja A.A. ütlustest nähtub, et nad tõid pärandajale küttepuid ja toiduaineid ning toodu eest tasus pärandaja isiklikult. Isegi kui pangakaart oli aeg-ajalt kostja käes, siis ei ole selles midagi kahtlast, sest kostja tõi pärandajale poest toiduaineid; 4) ei teadnud keegi, milline on pärandaja tegelik soov ja vaba tahe. Ükski tunnistaja ei tundnud pärandajat väga hästi. Kõik tunnistajad ütlesid, et neil ei olnud pärandajaga juttu sellest, kuidas ta soovib oma vara pärandada; 5) oli pärandajal telefon ja võimalus helistada ükskõik kellele sooviga sõita notari juurde, seda ka kostja teadmata, kuna kostja oli päeval tööl. Testamenti ei tühistatud kuue aasta jooksul; 6) ei olnud pärandaja otsuse- ega teovõimetu, mh ei põdenud ta ühtegi sellist haigust, mis oleks mõjutanud otsuse- või teovõimet. Testament ei kahjustanud pärandaja huve. Tunnistajate ütlustest nähtub, et pärandaja ei soovinud minna hooldekodusse. T.V. tunnistas, et neil puudus võimalus hageja isa enda juurde võtta. Kostja abistas pärandajat juba aastal 2000. 2011. aastal oli kostja ametlikult pärandaja hooldaja, 2013. aastal võttis ta pärandaja enda juurde elama ja
hoolitses tema eest kuni surmani 2015. aastal. Tõendid puuduvad ka selle kohta, et tegemist oleks olnud pettusega. Testamendis märgitud põhjendus on pärandaja subjektiivne nägemus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
14.märtsi 2018 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
7.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata.
7.1.Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõuetega ning apellandi vastupidine seisukoht on ekslik. Mittenõustumine tõendite põhjal tehtud järeldustega ning hagi rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et maakohus oleks rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 ettenähtud tõendite hindamise nõudeid. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus 17.02.2016 kohtunõudes selgitanud hagejale testamendi tühistamise ja tühisuse tuvastamise erisusi ning sellega seonduvat tõendamiskoormist. Samuti on maakohus selgitanud hagejale tõendamiskoormist 20.11.2017 kohtu eelistungil. Lisaks nähtub hageja 31.03.2016 menetlusdokumendist, et riigi õigusabi korras määratud advokaat Li Uiga selgitas talle, et pärandaja teo- või otsusevõimetuse postuumselt kindlakstegemiseks on vajalik läbi viia kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Nimetatud asjaolule on juhtinud tähelepanu ka Tartu Ringkonnakohus oma 21.09.2016 määruses, millega tühistati maakohtu 17.05.2016 määrus ja saadeti asi samale maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Vaatamata eelnevale on hageja jäänud seisukohale, et 18.08.2009 notariaalselt tõestatud testamendi tühistamise ja tühisuse tuvastamise tõendamiseks piisab üksnes tunnistajate ütlustest. Seejuures on hageja 20.12.2017 menetlusdokumendis (tl 123) ja 29.01.2018 kohtuistungil (tl 129) selgitanud, milliseid asjaolusid soovib ta tunnistajate ütlustega tõendada.
7.2.Ükski hageja esitatud tõend ei kinnita, et pärandaja oleks olnud testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega või otsusevõimetu isik. Testamendi tõestanud notar Ere Kürsa on tunnistajana kinnitanud, et testaatori tahe oli selge ning testaatoril ei esinenud mingeid märke tema otsuse- või teovõimetusest. Samuti selgitas tunnistaja testaatorile, et erinevalt kinkelepingust saab testamendi muuta või tühistada. Kuna testament on tehtud 2009. a ning testaator suri 2015. a, siis soovi korral oli testaatoril küllaldaselt aega testamenti muuta. Lisaks on tunnistaja T.K. (pärandaja tütar) kinnitanud, et isa oli teo- ja otsuse võimeline. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et puuduvad alused tuvastada testamendi tühisus. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et testament on pärandaja poolt tehtud kostja mõjutuse tulemusel. Ükski maakohtu poolt ülekuulatud tunnistaja ei ole väitnud, et kostja mõjutas pärandajat testamenti tegema. Pelgalt asjaolu, et pärandaja tegi testamendi kostja, mitte hageja, (pärandaja poja) kasuks ning see on hageja arvates ebaõiglane, ei anna alust väita, et pärandaja oli testamendi tegemise ajal otsuse võimetu. TsÜS § 13 lg 1 kohaldamine eeldab, et tehing on tehtud isiku poolt seisundis, millest tingituna ei suuda ta tegelikkusest õigesti aru saada. Selliseid asjaolusid ei ole hageja tõendanud.
7.3.Maakohtu otsuse p-st 17 nähtuvalt taotles hageja testamendi tühistamist. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud, et testament on tühine TsÜS § 94 alusel, kuna testament on tehtud pettuse mõjul.
TsÜS § 94 lg 1 järgi on pettus isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. TsÜS § 94 lg-st 1 tulenevalt eeldab pettus õigusvastasust ning petmistahet. Tahtlik ebaõigete asjaolude avaldamine peab toimuma eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema ning ebaõigete andmete avaldanud pool peab teadma nende ebaõigsusest. Hageja esitatud asjaolude kohaselt viis kostja pärandaja eksimusse sellega, et lõi pärandajas mulje, justkui pärandaja lapsed ei hooli pärandaja (isa) eest. Testamendis on pärandaja kinnitanud, et ta ei soovi, et lapsed tema vara päriks, kuna nad tema eest ei hoolitse. Notar Ere Kürsa on tunnistajana kinnitanud, et tema veendumuse kohaselt oli testaatori tahe selge ning testamendis kirjapandu oli vastus tema küsimusele, miks ta nimetas kogu oma vara pärijaks kostja. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et kostja poolt ebaõigete asjaolude avaldamise tulemusel oli pärija testamendi tegemisel eksimuses. Asjaolu, kas ja kui palju lapsed pärandaja eest hoolitsesid, põhineb pärandaja teadmisel. Märkimata ei saa siinjuures jätta tunnistaja T.V. (hageja abikaasa) tunnistajana antud ütlusi, mille kohaselt oleksid nad (hageja ja hageja abikaasa) viinud pärandaja hooldekodusse, kui kostja ei oleks pärandajat enda juurde võtnud. Eeltoodu alusel on põhjendamatu hageja taotlus tühistada testament TsÜS § 94 alusel.
8.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Seetõttu peab hageja hüvitama kostja menetluskulud. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad tema menetluskulud õigusabikuludest 320 eurot seoses vastuse koostamisega hageja apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohus leiab, et kostja õigusabikulud 320 euro suuruses on põhjendatud ja vajaliku TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning need tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.