TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

1(7)

Tsiviilasi nr: 2-18-8553 abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543). Asjaolud ja menetluse käik

Tsiviilasi nr: 2-18-8553 tegemist oli psühhoosi ägenemisega ning seda psüühikahäiret sai hinnata raskeks. Puudutatud isiku käitumine oli mõjustatud psühhoosist, st ebareaalsetest elamustest (luulumõtetest ja ilmselt ka tajuhäiretest). Ta vajas spetsiifilist psühhoosivastast ravi antipsühhootikumidega ning turvalist keskkonda kuni psühhoosi leevenemiseni. Kuna puudutatud isik käitus psühhootiliste sümptomite ajel sihipäratult ning rahutult, võis ta ohustada enda ja teiste (mh lapse) elu ja tervist. Käesolevalt oli tegemist anamneesi alusel kolmanda psühhootilise episoodiga ning seetõttu sai puudtatud isikul diagnoosida paranoidset skisofreeniat. Selle haiguse puhuse psühhootilise ägenemise ravi on tavapäraselt aeganõudev ning ei möödu nelja päevaga, mistõttu on juba praegu ette näha pikemat ravivajadust kui neli päeva. Kokkuvõtvalt leidis avaldaja, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu peamiselt iseenda elu, tervist ja julgeolekut. Muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või küllaldane, seega vajab puudutatud isik tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist.

3(7)

Tsiviilasi nr: 2-18-8553 puudutatud isiku suhtes psühhoosivastast ravi (antipsühhootikumid tablettide ja süstetena, elekterkonvulsioonravi). Kohus asus seisukohale, et esinevad PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Avaldaja avaldusele lisatud arsti 03.06.2018 otsusest tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta ja teise psühhiaatri poolt 03.06.2018 tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta koostatud arvamusest nähtuvalt on puudutatud isik psühhootiline ja rahutu. Tema käitumine on arutu ja ettearvamatu. Puudutatud isiku jutt on seosetu ja laialivalguv, temaga ei saa sisulist kontakti. Kodus oli ta ennast koos 4-aastase lapsega lukustanud korterisse. Puudutatud isik keeldus suhtlemast ning ärritus iga sõna peale. Hiljem üritas ta auto alla joosta. Eelnev kinnitab, et puudutatud isik on oma ettearvamatu käitumisega reaalselt ohtlik nii endale kui ka teistele, sh oma alaealisele lapsele. Kohus veendus vahetul ärakuulamisel, et puudutatud isiku arusaamine oma tegelikust olukorrast ei ole adekvaatne. Tal puudub haiguskriitika. Mingit ravi puudutatud isik vajalikuks ei pidanud. Tema suhtumine oli emotsioonitu, jäik ja pedantne. Ta esitas haiglasse toomise asjaoludest enda versiooni, eitades enda lapse ja teiste isikute ohtu seadmist. Samas näitas raviarst kohtunikule puudutatud isiku poolt raviarstile antud avaldust, milles puudutatud isik vabandas, et oli haiglasse saabudes agressiivne ja rahutu ning avaldas soovi haiglast välja saada. Puudutatud isik eitas ambulatoorse ravi katkestamist: talle määratud ravikuur olevat lõppenud ning rohkem ravi ta ei vajavat. Seetõttu muu psühhiaatriline abi (ravi haiglas puudutatud isiku nõusolekul või ambulatoorne ravi) ei olnud võimalik ega piisav ning puudutatud isiku tervise kaitse väljaspool psühhiaatriakliinikut ei olnud kohtu hinnangul tagatud. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire (skisofreenia), mis vajab regulaarset ravi. Raske psüühikahäire tõttu ei taju puudutatud isik ümbritsevat tegelikkust adekvaatselt. Arvestades psühhoosi korduvust, oli alust eeldada, et ravita jäämisel haigusseisund süveneb veelgi ja puudutatud isiku tervis ning sellega seonduvalt tema sotsiaalne suhtlus ja iseseisvalt toimetuleku võime võivad saada pöördumatult kahjustatud. Ta võib haiguse tõttu käituda ettearvamatult ja ebaadekvaatselt ning sellega ohustada kaasinimeste elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isiku reaalset ohtlikkust lähedaste ja teiste isikute suhtes näitas see, et ta seadis oma käitumisega ohtu oma 4-aastase lapse, seda ise tunnistamata. Kõige eeltoodu alusel leidis kohus, et põhjendatud on puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamine 40 päevani vastavalt TsMS § 534 lg-le 5. Määruskaebus

4(7)

Tsiviilasi nr: 2-18-8553 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani, s.o kuni 13.07.2018. Puudutatud isik leiab, et tema suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaja pikendamine kuni 40 päevani on ebaõige ja põhjendamatu. Puudutatud isik on täielikult töövõimeline isik, soovides ise enda tööga teenida regulaarset elatist. Käesoleval juhul tekkis olukord, kus puudutatud isiku kliinikusse paigutamisega ei olnud puudutatud isikul võimalik uuele töökohale tööle asuda. Seetõttu on põhjendamatult ohtu seatud tema seaduslik õigus ja võimalus teha tööd, saada selle eest tasu ning enda poolt teenitavatest rahalistest vahenditest tasuda igakuiseid kommunaalmakse, sh ka üüritud elamispinna eest aadressil XXX. Puudutatud isiku esindaja poolt 05.06.2018 kohtule esitatud seisukoha lisas olevast puudutatud isiku avaldusest nähtus ilmeksimatult fakt, et puudutatud isik ei seadnud ohtu ennast ja veelgi vähem enda 4-aastast last, vaid pöördus politsei poole abi saamiseks. Politsei poolt ta enda seaduslikele taotlustele abi ei saanud, mistõttu oli ta sunnitud ise kodust lahkuma. Politsei, selle asemel, et lahendada puudutatud isiku väljakutse sisuliselt, otsustas puudutatud isiku toimetada psühhiaatriakliinikusse. Puudutatud isik on 06.06.2018 esitanud psühhiaatriakliinikus enda raviarstile avalduse, milles ta aktsepteerib fakti, et haiglasse jõudes oli ta väga ärritunud ja üliemotsionaalne. Puudutatud isik leidis avalduses, et juba 06.06.2018 oli tema vaimne tervislik seisund niivõrd hea, et ta oli valmis naasma argiellu. Puudutatud isik soovis võtta endale täiendava vabatahtliku kohustuse: käia kuni 10 korda psühholoogi visiidil, mille läbi saab psühhiaatriakliinik hinnata tema vaimset tervist ja toimetulekut. Riigi õigusabi korras määratud esindaja arvamuse kohaselt nähtus 20.06.2018 kella 12.30 paiku SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku üldosakonnas toimunud vestlusest, et puudutatud isik allus igati raviplaanile ja tegi koostööd raviarstiga. Tema vaimne tervislik seisund oli niivõrd hea ja paranenud, et edasine tahtevastase ravi kohaldamine ei olnud puudutatud isiku arvates enam põhjendatud. Asjaolu, et puudutatud isik tegi raviarstiga igati koostööd ning allus raviplaanile, kinnitas riigi õigusabi korras puudutatud isikule määratud esindajale 20.06.2018 ka puudutatud isiku raviarst. Puudutatud isik soovis jätkata normaalset igapäevast elu ning ambulatoorset ravi, mistõttu esimese astme kohus oleks pidanud vaidlustatava kohtumääruse tegemisel kõike seda arvesse võtma. Kohus seda teinud ei ole. Menetluse edasine käik

Määruskaebust ei pidanud avaldaja sisuliselt õigeks ja vaidles sellele vastu.

5(7)

Tsiviilasi nr: 2-18-8553

Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kogumis ning välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise eeldused. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 534 lg-t 5, kuna otsustas algselt esialgse õiguskaitse rakendamise neljaks päevaks ning eelviimasel päeval 4-päevasest perioodist otsustas esialgse õiguskaitse pikendamise. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui isik ise on ära kuulatud ning see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulatud ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda. Samuti oli maakohtule esitatud psühhiaatri arvamus, mille kohaselt oli esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine vajalik. Seega olid kolleegiumi hinnangul täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. 11.2 Puudutatud isik leiab, et põhjendamatult on ohtu seatud puudutatud isiku seaduslik õigus ja võimalus teha tööd. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see väide alust maakohtu määruse muutmiseks või tühistamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli tahtest olenematu ravi vajalik. Samuti olid täidetud seaduses väljatoodud eeldused tahtest olenematu ravi kohaldamiseks. Puudutatud isiku ravivajadus oli kolleegiumi hinnangul tõendatud eelkõige psühhiaatri arvamusega, mida kinnitasid ka tsiviilasja materjalidest nähtuv muu info ning maakohtu kohtuniku poolt puudutatud isiku ärakuulamisel tajutu. 11.3 Puudutatud isik ei nõustu maakohtuga selles, et ta oleks enese või oma 4-aastase lapse suhtes ohtlik. Puudutatud isik on märkinud, et tema pöördus politsei poole abi saamiseks. Maakohtu kohtuniku poolt ärakuulamisel selgitas puudutatud isiku raviarst, et puudutatud isikul on diagnoositud skisofreenia ning selle haiguse puhul on ravi elukestev. Arst selgitas, et 2016. aasta septembris puudutatud isik abiellus ja jättis ravimite võtmise katki. Ravita jäämisel tekkis uus psühhoos. Arst leidis, et puudutatud isiku ohtlikkus seisnes selles, et ise ta ravivajadust ei tunnistanud, psühhoosiseisundis käitus ettearvamatult ja ebaadekvaatselt. Ettearvamatut käitumist kinnitas ka avaldaja avaldusele lisatud psühhiaatri otsus tahtest olenematu ravi

6(7)

Tsiviilasi nr: 2-18-8553 kohaldamise kohta. Kolleegiumil ei ole alust arstide arvamuses kahelda. Tsiviilasja materjalide põhjal on maakohus õigesti tuvastanud ka asjaolu, et puudutatud isik sulges enda ja oma lapse korterisse. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd puudutatud isik ei tunnistanud ja ei tarvitanud ravimeid, nagu ette oli nähtud, siis tulenevalt tema haigusest oli võimalik uue psühhoosihoo teke. Arstid on välja toonud, et puudutatud isiku teod sellise hoo ajal on ettearvamatud. Eeltoodus seisnes puudutatud isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes. 11.4 Määruskaebuses on puudutatud isik palunud hinnata ja uurida vahetult oma 06.06.2018 avaldust raviarstile, mille kohaselt tunnistab, et oli haiglasse jõudes väga ärritunud ja üliemotsionaalne, kuid leidis, et juba 06.06.2018 oli tema vaimne tervislik seisund niivõrd hea, et ta oli valmis naasma argiellu, võttes vabatahtlikult kohustuse käia kuni 10 korda psühholoogi visiidil. TsMS § 5 lg 4 ja § 477 lg 7 alusel võtab kohus selle määruskaebusele lisatud avalduse tsiviilasja materjalide juurde. Kolleegium leiab samas, et üksnes puudutatud isiku hinnang enda tervislikule seisundile ei saa olla sundravi kohaldamisel määrava tähtsusega. Praegusel juhul tsiviilasja muud materjalid puudutatud isiku arvamust ei toeta. Lisaks ei kinnita kõnealune avaldus seda, et puudutatud isik 06.06.2018 seisuga ravivajadust mõistis. Raviarsti selgituste põhjal on skisofreenia ravi eluaegne. Puudutatud isiku avaldusest jääb mulje, et ta peab kümmet visiiti raviks piisavaks. 11.5 Kolleegiumil ei ole alust kahelda, et 20.06.2018 seisuga oli puudutatud isiku tervis ravi tulemusena juba mõnevõrra paranenud. Samas ei saa sellest järeldada, et 06.06.2018 tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldusi ei esinenud. Kolleegium märgib, et sõltumata psühhiaatrilise ravi tähtaja pikendamisest 40 päevani, võis arsti otsuse alusel ravi lõpetada enne selle tähtaja lõppu. Asja materjalide põhjal ongi tahtest olenematu ravi lõpetatud 06.07.2018, kuna puudutatud isiku psühhootilisus oli selleks ajaks taandunud ning tal oli tekkinud taas haiguskriitika.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ele Liiv

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.