XX avaldus YY nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 7. juuni 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja (eestkostja) XX (isikukood XXXXXXXXXX) Puudutatud isik YY (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Mariann Tusti Puudutatud isik Sotsiaalkindlustusamet Puudutatud isik Tallinna linn (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 7. juuni 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-3032 muutmata.
2.Jätta YY määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta YY menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Teistel menetlusosalistel ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Kohtu selgitused Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest Riigikohtule määruskaebuse. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse
2-18-3032 põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja puudutatud isikute seisukohad
1.XX (puudutatud isiku eestkostja, avaldaja) esitas 25. veebruaril 2018 Harju Maakohtule avalduse oma täisealise poja YY (puudutatud isik, eestkostetav) tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks. Avalduse ja selle täienduse kohaselt vajab puudutatud isik ööpäevaringset erihooldusteenust ja regulaarset toetusravi kontrollitud keskkonnas, mida kodustes tingimustes talle tagada ei ole võimalik. Puudutatud isik vabanes 1. jaanuaril 2018 Jämejala Psühhiaatriakliinikust ja asus ajutiselt elama oma vanaema juurde. Juba teisel nädalal ei vastanud puudutatud isik enam kõnedele, hakkas ööbima väljaspool elukohta ja tema meeleolu muutus. Agressiivselt meelestatuna lubas ta kõik ära tappa, mistõttu kutsus avaldaja oma ema juurde politsei. Puudutatud isik paigutati SA PERH Psühhiaatriakliinikusse. Siiani on ravi olnud lühiajaline ja seetõttu ka tulemusteta. Puudutatud isik tuleb paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse tema enda ja teiste ohutuse huvides.
2.Harju Maakohus võttis 5. märtsi 2018. a määrusega avalduse menetlusse ning määras puudutatud isikule kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi ja riigi õigusabi korras esindaja.
3.Eksperdi arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia jälgimisperioodiga alla 1 aasta (F20.09)), mis on alanud hiilivalt ja manifesteerunud psühhoosina 2017. aastal. Puudutatud isik kannatab narkosõltuvuse (sõltuvus mitmest psühhoaktiivsest ainest (F19.2)) all. Psühhootilised sümptomid on põhjustanud puudutatud isiku pidurdamatu ja agressiivse käitumise. Varasematest haiguslugudest nähtub, et psühhoos allub halvasti ravile. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika, mistõttu ravi saab teostada vaid statsionaari tingimustes. Tema paranemist ja toimetulekut mõjutab kaasneva haigusena sõltuvus narkootilistest ainetest – narkootiliste ainete tarbimine on olnud psühhoosi vallandavaks faktoriks.
4.Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust, sest isik võib olla tavatingimustes ohtlik. Samuti toetasid avaldust menetlusse kaasatud Sotsiaalkindlustusamet ja Tallinna linn ning leidsid, et puudutatud isik tuleb paigutada kohtumääruse alusel kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele.
5.Harju Maakohus kuulas 16. mail 2018 ära puudutatud isiku tema viibimiskohas SA PERH Psühhiaatriakliiniku III osakonnas. Puudutatud isik selgitas, et nädal enne viimast haiglasse sattumist katkestas ravimite võtmise, kuna luges internetist, et seda ravimit kasutatakse Ameerika Ühendriikides alles siis, kui kergematest ravimitest abi ei ole. Lisaks on ravimil kõrvalmõjud. Seetõttu kartis ta ravimit võtta, kuid edaspidi lubas ravimeid kindlasti võtta. Puudutatud isik ärritus selle peale, et eksperdi arvates tal haiguskriitika puudub ja narkootikumide tarvitamisest ei kavatse ta loobuda. Narkootikumide tarvitamise kohta esitatud küsimuse peale vastas ta, et on narkootikume tarvitanud, kuid edaspidi tarvitada ei kavatse.
2-18-3032
Maakohus kuulas puudutatud isiku täiendavalt ära 5. juunil 2018, mille käigus puudutatud isik väitis, et emaga on tal tervislik suhe. Ta ei ole ema ähvardanud, vaid on öelnud, et karma on olemas. Möönis, et politsei on teda mitu korda kinni pidanud joobes juhtimise eest. Puudutatud isik avaldas, et sooviks võtta neid ravimeid, mis talle Jämejala Psühhiaatriakliinikust määrati ning pakkus välja, et hoolekandeasutusse paigutamise asemel määrataks talle kriminaalhooldaja, kelle juures narkoteste tegemas käia.
6.Harju Maakohus kuulas 24. mail 2018 ära puudutatud isiku raviarsti (KI). Raviarsti sõnul on puudutatud isik tema praktika kõige raskem patsient. Raviarst kardab teda ja enam ei määra nende üks-ühele kohtumisi oma kabinetti pärast seda, kui koges patsiendi õõvastavat pilku ja rusikavibutamist. Ema suhtes on puudutatud isik samuti väga kuri, karjub ja ähvardab pidevalt, mistõttu ema kardab teda. Osakonnas suhtleb ta normaalselt nendega, kellest tema haiglast vabanemine ei sõltu. Patsient ei pea ennast haigeks ega mõista ravivajadust. Siiani kaupleb ta ravimite võtmise osas ja nõuab pidevalt raviskeemi muutmist. Samas ei näita ta kuidagi välja, et tal halb olla oleks. Pärast Jämejala Psühhiaatriakliinikust vabanemist pidi ta suhteliselt kiiresti tulema uuesti ravile SA PERH Psühhiaatriakliinikusse, mis näitab, et ta ei võta vabatahtlikult ravimeid. Siiski on patsiendi käitumine 4 kuu jooksul paremaks läinud. Patsient on muutunud leebemaks ja kaaspatsientidega suhtlevamaks. Haigla kogemuse pinnalt on raviarst seisukohal, et kui mõnda aega tagada patsiendile kontrollitud keskkonnas ravimite võtmine ja tema seisund paraneb nii palju, et ta saab aru ravi vajadusest, hoiaks see teda edaspidi haiglast eemal. Esimese astme kohtu määrus
7.Harju Maakohus rahuldas 7. juuni 2018. a otsusega avalduse. Kohus paigutas puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga kuus kuud, s.o kuni 7. detsembrini 2018 või kuni ravivajaduse äralangemiseni.
7.1.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud kõik sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg-s 2 sätestatud eeldused puudutatud isiku nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks.
7.2.Asjas läbiviidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga on tuvastatud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia. Ta kannatab ka narkosõltuvuse all. Psühhootilised sümptomid on põhjustanud uuritava pidurdamatu ja agressiivse käitumise. Varasematest haiguslugudest nähtub, et psühhoos allub halvasti ravile. YY vajab pidevat psühhiaatrilist ravi, kuid ta ei mõista ravivajadust. YY huvides on rehabilitatsiooniplaani koostamine. Ravita jäämisel muutub tema käitumine agressiivseks ja ohtlikuks temale endale või teistele isikutele. YY on kinnisesse asutusse ööpäevaringse järelevalvega erihooldusele paigutamata jätmise korral ohtlik iseendale ja teistele isikutele. Tema suhtes varasemalt muude abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks.
7.3.Praeguses tsiviilasjas on tõendatud, et puudutatud isik on ohtlik. Toimiku materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik tapmisega ähvardanud oma ema ja vanaema. Viimasel juhul on ähvardamine lõppenud politsei kutsumisega ja puudutatud isiku järjekordse hospitaliseerimisega. Kirjeldatud juhtum leidis aset pärast puudutatud isiku psühhiaatriliselt
2-18-3032 haiglaravilt naasmist, mis omakorda kinnitab, et puudutatud isikul puudub ravisoostumus ning lühiajaline ravi ei ole andnud soovitud ravitulemust. Raviarsti ütlustest nähtub, et puudutatud isikul on praeguseks haiglas oldud nelja kuu jooksul olnud väga palju käitumisprobleeme, ta on ähvardanud nii arsti kui ka hoolduspersonali. Kergesti ärrituvana ja agressiivse käitumisega on ta ohtlik eelkõige ümbritsevatele inimestele. Puudutatud isik nõuab haiglaravil olles järjepidevalt raviskeemi muutmist ja kaupleb ravimite võtmise osas. Seega viitab isiku ohtlikkusele ka tema puudulik võime mõista haiguse tõsidust ning ravita jäämisel sellega kaasnevaid tagajärgi. Lisaks saab eeltoodust järeldada, et ka kontrollitud keskkonnas on puudutatud isik käitunud agressiivselt. Raviga on tema käitumine nelja kuu jooksul siiski paremaks läinud, mis näitab, et pikemaajalisel raviskeemist kinnipidamisel on patsiendi jaoks positiivsed tulemused. Samuti kujutab nii puudutatud isikule endale kui ka ümbritsevatele reaalset ohtu tema alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Jämejala Psühhiaatriakliinikust naastes, mil pidi jätkuma tema kodune ravi, ostis ta endale kaubiku, milles elada ja millega liikluses osaleda. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et politsei on teda mitu korda kinni pidanud joobes juhtimise eest ja ka juhiluba on temalt ära võetud, lisaks on ta teinud sõidukiga avarii. Sõltuvusainete ja psühhoosi ravimite koosmõjul või ravi katkestamise tulemusena kujutab ta ohtu nii endale kui ka kaaslastele, mh oma käitumisega liikluses.
7.4.Puudutatud isiku üle vajaliku järelevalve ja ravi tagamine kodustes tingimustes ei ole võimalik, kuna tal puuduvad lähedased, kes suudaksid kontrollida ravi jätkumist ja hoida teda kõrvale sõltuvusainetest. Kuigi ärakuulamisel kinnitas puudutatud isik valmisolekut loobuda narkootikumide tarvitamisest, puudub tema varasema käitumise pinnalt veendumus, et ta seda teeks. Ka on ta vastuoluliselt kinnitanud, et võtaks ravimeid kodus olles, kuigi eelnevalt märkis, et tal on ravimite kõrvalmõjude pärast halb enesetunne. Varasemast kogemusest, mil puudutatud isik asus elama vanaema juurde, nähtub, et ta ei mõista koostöö vajadust lähedastega, mille tulemusena võiks olla tagatud talle vajalik ravi väljaspool kinnist asutust. Haiguskriitika puudumise tõttu võib lähedaste järelevalve ravimite võtmise üle olla pigem puudutatud isikule ärritavaks ja agressiivsusele suunavaks teguriks. Puudutatud isiku suhtes varem muude abinõude rakendamine ei ole olnud küllaldane. Ta viibis tahtevastasel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus 22. augustist 2017 kuni
20.novembrini 2017, Jämejala Psühhiaatriakliinikus 22. novembrist 2017 kuni 2. jaanuarini 2018 ja uuesti tahtevastasel ravil SA-s PERH Psühhiaatriakliinikus alates 1. veebruarist 2018. Kuivõrd puudutatud isik ise end haigeks ei pea, ei ole võimalik talle pakkuda alternatiivseid teenuseid väljaspool tugevdatud järelevalvega asutust, mille saamiseks peaks puudutatud isik ise midagi vabatahtlikult tegema (käima arsti kontrollis, psühholoogi juures, hoiduma sõltuvusainete tarvitamisest vmt). Senise haiglas viibimise ajal ei ole puudutatud isikul tekkinud arusaamist ravi vajadusest. Raviarsti arvates võiks puudutatud isiku hoida edaspidi haiglast eemal see, kui ta mõnda aega saaks kontrollitud keskkonnas ravi. Puudutatud isiku ettepanek kriminaalhooldaja määramiseks ei ole asjakohane ja selle määramiseks ei ole alust. Kuivõrd raviarsti arvamusest nähtuvalt on senine neli kuud kestnud haiglaravi andnud puudutatud isiku tervise suhtes stabiliseerimise märke, peab kohus võimalikuks puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks esmalt kuni kuueks kuuks (TsMS § 538 lg-st 2 ja SHS § 105 lg-st 5).
2-18-3032
Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada või peatada määrusega tema kinnisesse asutusse paigutamine vähemalt üheks kuuks. Määruskaebuse kohaselt vaatas maakohus kohtuasja läbi pealiskaudselt. Kuigi maakohus kuulas puudutatud isiku ära, ei saanud puudutatud isik aru, et rohkem ärakuulamisi ei toimu ja ta oleks tahtnud olukorda täiendavalt selgitada. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ei ole alust. Maakohtu määrus on põhjendamata. Maakohus juhindus asja lahendades üksnes avaldaja ühepoolsetest seisukohtadest. Maakohus ei ole ka põhjendanud, kuidas kinnisesse asutusse paigutamine aitab kaasa puudutatud isiku tervise paranemisele ega arvestanud, et hoolekandeasutusse paigutamine võib põhjustada talle olulist varalist ja mittevaralist kahju. Alternatiivselt tuleks kinnisesse asutusse paigutamine kohtu seatud tingimustel peatada. Puudutatud isik on nõus andma iga nädal narkoteste ja vereproove, et end tõestada.
9.Avaldaja ei soovinud määruskaebuse kohta kirjalikku seisukohta esitada.
10.Sotsiaalkindlustusamet ja Tallinna linn vaidlesid määruskaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb määruskaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 täielikult maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
12.Maakohus leidis asjas õigesti, et isiku saab SHS § 105 lg 1 järgi paigutada tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, kui on täidetud kõik nimetatud sättes sisalduvad tingimused, sh 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, 2) isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama, ja 3) varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Sellest ning Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadest juhindudes tuvastas maakohus õigesti ja menetlusõiguse norme järgides, et puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud – puudutatud isikul on paranoidne skisofreenia ja sõltuvus narkootikumidest, mis tingivad ravi saamata tema agressiivse ja ohtliku käitumise teiste suhtes ning eelnev abinõude kohaldamine ja puudutatud isiku käitumine kinnitavad, et muud abinõud ei ole küllaldased. Neid asjaolusid tuvastades tugines maakohus kõigile asjas kogutud tõenditele, sh eksperdi, raviarsti, avaldaja, Sotsiaalkindlustusameti ja Tallinna linna arvamusele, puudutatud isiku
2-18-3032 haigusloole ning puudutatud isikuga kohtumisel saadud vahetule muljele. Seetõttu ei ole põhjendatud määruskaebuse väide, et maakohus rahuldas avalduse üksnes avalduses esitatud väidete pinnalt. Samuti on maakohus veenvalt ja arusaadavalt selgitanud, miks saab puudutatud isikut pidada ohtlikuks ning miks ei ole muud abinõud praegusel juhul puudutatud isiku huve arvestades piisavad. Seejuures selgitas maakohus, et raviarsti arvates võib praegune statsionaarne ravi tagada edu korral selle, et puudutatud isiku seisund paraneb sedavõrd, et ta ei pea tulevikus statsionaarset ravi saama. Kuigi puudutatud isik ei pruugi seda praegu haigusseisundi tõttu mõista, on maakohtu määrusega kohaldatud abinõu tema huvides ning pikemas perspektiivis talle kasulik.
13.Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus lahendas kohtuasja pealiskaudselt ega taganud puudutatud isikule võimalust olla piisavalt ära kuulatud. Kuigi TsMS § 536 lg 1 järgi piisab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks sellest, et kohus kuulab üks kord puudutatud isiku ära, kuulas maakohus praegusel juhul puudutatud isiku ära kaks korda. Seega ei saa maakohtule kuidagi ette heita seda, et ta oleks lahendanud kohtuasja pealiskaudselt, süvenemata ja puudutatud isiku seisukohti välja selgitamata.
14.Asjaolu, et puudutatud isik tunneb muret oma vara säilimise pärast ning sooviks abielluda, on loomulik ja mõistetav, kuid see ei anna alust maakohtu määrust tühistada, sest nimetatud asjaoludel ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamise üle otsustades tähtsust. Kolleegium selgitab siiski, et Harju Maakohus määras 30. novembri 2017. a määrusega puudutatud isikule eestkostja, kes hoolitseb tema vara eest ja tagab selle, et varalist kahju ei tekiks. Sama määrusega tuvastas maakohus, et puudutatud isikul ei ole õigust teha perekonnaõiguslikke tehinguid, sh sõlmida abielu.
15.Kuigi puudutatud isik esitas alternatiivselt taotluse peatada kohtu määratud tingimuste vastu puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine, ei ole määruskaebuses selgitatud, miks tuleks kinnisesse asutusse paigutamine peatada. Iseenesest on võimalik, et kohus otsustab paigutada isiku kinnisesse asutusse, kuid peatab sama määrusega paigutamise tingimuste vastu (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 15). Siiski ei ole praeguses kohtuasjas maakohtu menetluses esile toodud ega tuvastatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamist peatada. Puudutatud isiku enda määruskaebusest saab järeldada, et puudutatud isik mõistab, et peab narkootikumidest võõrduma, kuid ei mõista oma haigust ning selle ravimise vajadust. Juhul, kui puudutatud isik soovib kinnisesse asutusse paigutamise TsMS § 540 alusel peatada, saab ta esitada sellekohase põhistatud avalduse maakohtule.
16.Neil kaalutlustel asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamiseks eeldused olid täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada kuueks kuuks või kuni ravivajaduse äralangemiseni hoolekandeasutusse. Seetõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
2-18-3032
Menetluskulud
17.Kuigi puudutatud isiku määruskaebus jääb rahuldamata, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta puudutatud isiku menetluskulud TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. Teistel menetlusosaliselt ei ole määruskaebuse menetlemisel hüvitatavaid kulusid tekkinud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.