3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
1.20.01.2018 esitas XX (avaldaja, võlgnik) kohtutäitur Rannar Liitmaale (kohtutäitur) avalduse, milles palus kohaldada täiteasjades nr 175/2010/1383 ja nr 175/2013/2623 aegumist.
2.23.01.2018 palus kohtutäitur võlgnikul kõrvaldada avalduses puudused, mh tuua välja kuupäevaliselt, millal nõuded on aegunud; esitada õiguslik põhistus, miks täitmise aegumise tähtaeg on saabunud ning lisada avaldusele dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad, et ei esine karistusseadustiku (KarS) §-s 82 sätestatud asjaolusid, mis võisid tuua kaasa otsuse täitmise aegumise peatumise.
3.23.01.2018 esitas võlgnik kohtutäiturile uue avalduse, milles palus taas kohaldada täiteasjades nr 175/2010/1383 ja nr 175/2013/2623 aegumist, kuna trahvid pärinevad 2010. ja 2013. a-st ning on seega aegunud.
4.24.01.2018 edastas võlgnik kohtutäiturile kaebuse tema tegevuse peale, kuna kohtutäitur ei vastanud võlgniku 23.01.2018 avaldusele.
5.15.02.2018 otsuses jättis kohtutäitur võlgniku avalduse täiteasjades nr 175/2010/1383 ja nr 175/2013/2623 täitmise aegumise kohaldamiseks rahuldamata, kuna võlgnik on tahtlikult trahvide maksmisest kõrvale hoidnud. Nimelt märkis võlgnik 2013 saadetud e-kirjas kohtutäiturile, et ei kavatse ühtegi kohustust maksta.
6.21.02.2018 esitas võlgnik Pärnu Maakohtule kaebuse ja 09.03.2018 selle täienduse, milles palus kohustada kohtutäiturit uuesti läbi vaatama esitatud avaldused seoses täieasjadega nr 175/2010/1383 ja nr 175/2013/2623 ja tegema uue otsuse. Kohtutäituri menetletavad võlgniku trahvid on aegunud, kuid kohtutäitur keeldub neid aegunuks tunnistamast.
7.Kohtutäitur palus jätta kaebuse läbi vaatamata, kuna võlgnik ei pidanud kinni seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Võlgnik ei esitanud enne kohtusse pöördumist kohtutäituri tegevuse või otsuse peale talle endale kaebust. Võlgniku 24.01.2018 esitatud kaebust ei saa käsitleda kohtutäituri 15.02.2018 otsuse või tegevuse peale esitatud kaebusena. Kohtutäitur on võlgnikule 01.02.2018 elektronkirjas selgitanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lg-s 1 sätestatud kaebekorda. Maakohtu määrus
8.26.03.2018 määrusega rahuldas maakohus avaldaja kaebuse ja kohustas kohtutäiturit uuesti menetlema avaldaja 20.01.2018 kaebust ja selle 23.01.2018 parandust kohtutäituri tegevuse peale. Kohus jättis kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot kohtutäituri kanda, mõistes selle summa kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja. Ülejäänud menetluskulud jäid iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda (TsMS § 172 lg 10). Kohtutäituri seisukoht, et võlgnik ei pidanud kinni seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast, on ekslik. TMS § 202 lg 1 kohaselt kohtutäitur lõpetab täitemenetluse väärteo asjas tehtud kohtuotsuse alusel või kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sisse nõutud KarS §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. Seega kohaldab kohtutäitur omal initsiatiivil aegumist. Ka TMS § 48 ei näe ette täitemenetluse lõpetamist võlgniku avalduse alusel. Seega tuleb kohtutäiturile 20.01.2018 ja 23.01.2018 esitatud dokumente käsitleda kaebusena kohtutäituri tegevusele aegumise kohaldamata jätmisel. Kohtutäitur jättis 15.02.2018 rahuldamata võlgniku avalduse, millega jättis täitur rahuldamata võlgniku kaebuse tema tegevusele. Seega on võlgnik TMS § 217 lg-s 1 sätestatud korras esitanud esmalt kaebuse kohtutäiturile endale ja kaebuse esitamine täituri 15.02.2018 otsuse peale, millisega täitur jättis aegumise kohaldamise rahuldamata, on lubatud. Avaldaja esitas tähtaegselt kaebuse kohtutäituri 15.02.2018 otsuse peale 21.02.2018 (TMS § 218 lg 1). Kohtutäitur on 15.02.2018 otsuses põhjendanud aegumise kohaldamata jätmist sellega, et võlgnik on 29.10.2013 e-kirjas kohtutäiturile kinnitanud et ta ei kavatse ühtegi kohustust maksta. Kohtutäituri hinnangul otsuse täitmine peatus. KarS § 82 lg 2 p 1 kohaselt otsuse täitmise aegumine peatub ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-5-04 leidnud, et rahatrahvi tasumisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes trahvisumma vabatahtlikult mittetasumises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril TMS-is sätestatud meetmeid kasutades täita kohtu- või kohtuvälise menetleja otsust. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-1-1-127-03, et kõrvalehoidumisega on tegemist juhul, kui süüdlane mitte ainult ei tasu
vabatahtlikult karistuse summat, vaid takistab aktiivselt karistuse sundtäitmist (peidab vara, võõrandab selle fiktiivselt jms). Selline tegevus võib toimuda ka enne sundtäitemenetluse alustamist. Loobumine otsuse vabatahtlikust täitmisest ei ole käsitletav kõrvalekaldumisena. Käesolevas asjas ei nähtu võlgniku aktiivset tegevust nõuete tasumisest kõrvalehoidumiseks. Määruskaebus
9.Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja jätta menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõigust. Võlgnik ei esitanud kaebust kohtutäituri 15.02.2018 otsuse peale ja ei pidanud kinni seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast. Kohus on meelevaldselt 23.01.2018 täiturile esitatud dokumenti käsitlenud kaebusena. Ainuüksi seetõttu, et TMS § 202 lg 1 ei näe otseselt ette võlgniku avalduse esitamise kohustust täitmise aegumise kohaldamiseks, ei ole võlgniku poolt mistahes viisil täituri tähelepanu juhtimine aegumise temaatikale käsitletav kaebusena täituri tegevuse peale. Kohtutäitur selgitas välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja leiab, et võlgniku esitatud materjale tuleb käsitleda uurimisprintsiibist tuleneva andmete kogumise kohustuse täitmisena, mitte kaebusena kohtutäituri tegevuse peale. Võlgnik palus kohaldada nõude täitmise aegumist, mitte täitemenetluse lõpetamist. Täitemenetlused ei kuulu lõpetamisele põhjusel, et tasumata on täitekulud, mille tasumise kohustus on võlgnikul. Viide TMS §-le 48 on asjakohatu. Maakohus oleks esmalt pidanud lahendama vaheotsusega kohtumenetluse lõpetamise küsimuse (TsMS § 449). Antud juhul ei saanud kohtutäitur esitada oma seisukohta kaebuses toodud sisuliste asjaolude osas. Kohtutäitur ei saanud realiseerida TsMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatut. Edasine menetluse käik
10.Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
11.Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
12.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega, mille alusel maakohus rahuldas avaldaja kaebuse kohtutäituri tegevuse peale ning kohustas kohtutäiturit uuesti menetlema avaldaja 20.01.2018 kaebust ja selle 23.01.2018 parandust kohtutäituri tegevuse peale, ning TsMS § 654 lg 6 ja § 659 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks määruskaebusele märgib kohus järgmist.
13.Vastavalt TMS § 217 lg-le 1 ei saa täitemenetluse osaline kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaebust esitada. Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituri seisukohaga, et võlgnik ei pidanud kinni asja kohtuvälise lahendamise kohustuslikust korrast (TMS §-d 217 ja 218). Toimiku materjalidest nähtub, et avaldaja on 20.01.2018 ja 23.01.2018 esitanud kohtutäiturile avaldused, milledest on arusaadav avaldaja soov, et kohtutäitur kohaldaks täiteasjades nr 175/2013/2623 ja 175/2010/1383 aegumist (tl 5, 8-9). Maakohus on õigesti leidnud, et kohtutäiturile 20.01.2018 ja 23.01.2018 esitatud avaldusi tuleb käsitada kaebusena kohtutäituri tegevusele aegumise kohaldamata jätmisel ning, et
kohtutäitur on 15.02.2018 otsuses kaebused rahuldamata jätnud. Seejuures on kohtutäitur 22.03.2018 seisukohas maakohtule kinnitanud, et ta sai avaldaja 20.01.2018 ja 23.01.2018 avaldused kätte ning on 15.02.2018 vastusega jätnud avaldaja kaebuse rahuldamata (tl 36, 38). Kuna avaldaja soov vaidlustada kohtutäituri tegevus aegumise kohaldamata jätmiseks nähtus nii avaldustest kohtutäiturile kui ka kohtule 21.02.2018 tähtaegselt esitatud kaebusest ning kohtutäituri 22.03.2018 menetlusdokumendist nähtub, et kohtutäitur on avaldaja kirjade ja kaebuse osas sisulise seisukoha võtnud ja selle avaldajale teatavaks teinud, siis tuleb lugeda TMS § 217 lg-s 1 silmas peetud kohtueelne menetlus avaldaja poolt läbituks.
14.Vastuseks määruskaebuse väidetele täitemenetluse lõpetamise võimatuse kohta seoses täitekulude tasumise vajadusega võlgniku poolt märgib ringkonnakohus järgmist. TMS § 202 lg 1 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse väärteo asjas tehtud kohtuotsuse alusel või kohtuvälise menetleja otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei ole sissenõutud KarS §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. TMS § 202 on erisäte TMS § 48 ees, mis sätestab üldised täitemenetluse lõpetamise alused. Avaldaja on 20.01.2018 avalduses taotlenud aegumise kohaldamist ning 23.01.2018 avalduses viidanud ka täitemenetluse lõpetamise erinevatele sättetele. Võlgniku puhul ei saa kohtutäitur eeldada, et tal oleksid teadmised või oskused oma soov esitada korrektsema ja täpsema õigusliku põhistusega ja viidetega. Võlgniku täitekulud nõuab võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel kohtutäitur, kes tegi täitekulude otsuse (TMS § 37 lg 2). Täitekulude otsuse üle käesolevas asjas vaidlus puudub.
15.Ringkonnakohus ei nõustu kohtutäituri hinnanguga, et maakohus oleks pidanud jätma avaldaja kaebuse läbi vaatamata või tegema vaheotsuse, kuna kohtutäitur ei esitanud tähtaegselt sisulisi vastuväiteid kaebusele. Kohtutäituril oli võimalus esitada oma seisukoht kohtu määratud tähtaja jooksul ning kohus andis menetlusosalistele ka teada lahendi teatavaks tegemise aja (tl 28-29). Samuti ei saa nõustuda määruskaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud kaebajale sisulise seisukoha esitamiseks lisaks täiendava tähtaja määrama. Kohtutäitur on saanud oma vastuväited soovi korral esitada määruskaebuses, ringkonnakohus arvestab kaebuse lahendamisel nendega, kuid nõustub maakohtuga, et TMS § 217 lg 7 kohaselt saab kohus kohustada oma otsuse või määrusega kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja selle kohta otsust tegema, avaldaja on kohtule sellise nõude esitanud ja kohus rahuldab avaldaja kaebuse.
16.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Kohtutäituril tuleb võlgniku 20.01.2018 kaebust ja selle 23.01.2018 parandust kohtutäituri tegevuse peale sisuliselt menetleda.
17.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kohtutäituri kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole avaldajal määruskaebuse menetlemisel kulusid tekkinud ja nende kindlaksmääramiseks puudub vajadus.
18.TMS § 218 lg 3 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.