Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.05.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
NR määruskaebus Avaldaja: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik: NR (isikukood xxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaadi abi Mariann Tusti Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 04.05.2018 määrus jätta muutmata.
2.NR määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. Määruskaebuse võib esitada isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, ja vallavõi linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (TsMS § 543). Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 04.05.2018 Harju Maakohtule taotluse NR (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks tahtest
1(5)
olenematu ravi kohaldamiseks ja paigutamiseks psühhiaatriahaiglasse ravi jätkamiseks üle 48 tunni ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Avalduse kohaselt rakendati 04.05.2018 kell 08.17 puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik iseendale ja ümbritsevatele isikutele ega ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Puudutatud isik viibis psühhiaatriakliinikus ravil esimest korda 12.09.2017– 21.11.2017 diagnoosiga xxxxxxxxx. Esimesel korral hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi poolt. Kiirabi kutsus politsei, kuna puudutatud isik käitus ebaadekvaatselt, lebas sõiduteel ja avaldas suitsiidi mõtteid. Valvearst vormistas puudutatud isikule tahtest olenematu ravi otsuse 12.09.2017, mida pikendati kohtumääruse alusel kuni 40 päevaks (tsiviilasi nr 2-17-13604). Vaatamata ravile paranes puudutatud isiku seisund vaid vähesel määral, ta oli jätkuvalt psühhootiline. Haiglaravi ta vajalikuks ei pidanud, nõudis enda haiglast välja kirjutamist ja keeldus tihti ravimeid võtmast, personali suhtes oli vaenulik, kohati agressiivne ja koostööd ei teinud. Statsionaarse raviga paranes seisund niivõrd, et puudutatud isik muutus mõnevõrra sõbralikumaks, oli nõus olema omal tahtel ravil, luulumõtete intensiivsus mõnevõrra vähenes, kuid haiguskriitikat ei tekkinud. Ambulatoorsele vastuvõtule pöördus vaid kahel korral ja lõpetas toetusravi. Ema andis teada puudutatud isiku seisundi halvenemisest ja ta kutsuti vastuvõtule 14.04.2018. Vastuvõtul tunnistas puudutatud isik, et ta lõpetas toetusravi ning avaldas, et Eestis on võimatu elada ja ta ei näe väljapääsu oma elule. Puudutatud isik pandi statsionaarse ravi järjekorda ja alustati uuesti antipsühhootilist toetusravi. 21.04.2018 hospitaliseeriti puudutatud isik erakorralise meditsiini osakonnast. Puudutatud isikul olid suitsiidi mõtted, mõlemal randmel veenid läbi lõigatud. Valvearst vormistas tahtest olenematu ravi 21.04.2018 kell 03.40 ja lõpetas selle 21.04.2018 kell 12.24, kui puudutatud isik nõustus ravi jätkama nõusoleku alusel. Psühhiaatrite ES ja KK hinnangul esineb puudutatud isikul psüühikahäire (xxxxxxxx) ning tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui lähedastele. Varasemat ravikogemust arvestades ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva vältel. Puudutatud isik viibib teist korda ravil. Ema andmetel on puudutatud isiku käitumine olnud ebaadekvaatne vähemalt kolme aasta vältel. Puudutatud isik avaldas 04.05.2018, et ta kavatseb haiglast lahkuda, kuna olukord haiglas on muutunud tema jaoks võimatuks, ta tunneb, et teda mõnitatakse ja temasse suhtutakse halvasti, ähvardas, et kui teda haiglasse jäetakse, siis ta lõikab haiglas veenid läbi. Psühhiaatritele jäi mulje, et luulumõtted mehest, kes on ta elu ära rikkunud, on püsikululised ja suitsiidi mõtted püsivad vaatamata ravile. Selgitusi ravi vajalikkuse osas puudutatud isik ei kuulanud, tõlgendas raviarsti juttu paranoiliselt, muutus vihaseks ja ähvardas. Psühhiaater ES alustas uuesti tahtest olenematut ravi 04.05.2018 kell 08.17. Kuna puudutatud isik ähvardas osakonnas uuesti veene läbi lõigata, suunati ta edasiseks raviks kõrgendatud järelevalvega akuutosakonda.
2(5)
6.Puudutatud isik seletas ärakuulamisel 04.05.2018, et ta ei ole nõus haiglasse jääma. Rohkem enesetappu ei soovi katsetada. Haiglas ei ole tal parem hakanud. Kodus saab jalutada värskes õhus, joonistada, tahab minna joonistamiskursustele. Tervis on hea. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus rahuldas 04.05.2018 määrusega avaldaja taotluse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda 40 päevani ning lubas kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni 12.06.2018.
8.Maakohus leidis, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire (xxxxxxx). Sellest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Puudutatud isik vajab psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet, mis on võimalik vaid statsionaarsetes tingimustes. Eelnevalt kohaldatud ravi ei olnud piisav. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, kohaldas maakohus tema suhtes esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.
9.Lähtudes puudutatud isiku psüühikahäirest ja arstide arvamusest, vajab puudutatud isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes ning on vähetõenäoline, et tema seisund võiks paraneda nelja ööpäeva jooksul. Sellest tulenevalt pidas maakohus võimalikuks pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani, arvestades haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Määruskaebus ja selle põhjendused
10.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas puudutatud isiku palvel määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isik kinnitab, et ta ei kavatse rohkem enesetappu, haiglas ravimine ei ole vajalik ja haiglas viibimine mõjub talle muserdavalt ja depressiivselt. Ta ei ole ohtlik ei endale ega teistele ja tema ravi on võimalik ambulatoorselt, seega ei ole täidetud tahtevastasele ravile paigutamise seadusest tulenevad eeldused. Menetluse edasine käik
11.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puudutatud isik on psüühikahäirest tulenevalt sooritanud viimase aasta jooksul kaks suitsiidikatset – esimene, kus lamas sõiduteel ja ootas, et temast üle sõidetaks ja teine, kus lõikas kodus veenid läbi ning jättis maha hüvastijätukirja. Pärast esimest hospitaliseerimist 12.09.2017–21.11.2017 lõpetas puudutatud isik kohe toetusravi, mis päädis psühhoosi ägenemise ja tõsise suitsiidikatsega.
12.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
13.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja kohtuasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS §-de 659 ja 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 ja § 659 alusel 3(5)
maakohtu määruses toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Ringkonnakohtu arvates PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks on täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi tema tahtest olenemata ainult siis, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrite hinnangul puudutatud isiku käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu, tal on diagnoositud psüühikahäire xxxxxxxxx. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on puudutatud isik psühhiaatrite hinnangul oma ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik nii endale kui teistele. Puudutatud isiku ohtlikkust ravita jäämisel ennekõike talle endale näitab tema käitumine peale haiglaravi.
15.Puudutatud isik kinnitab määruskaebuses, et ta ei kavatse enam enesetappu katsetada ning haiglas viibimine mõjub talla muserdavalt ja depressiivselt ning ei ole vajalik. Arvestades puudutatud isiku varasemat haiguse kulgu ja käitumist, puudub ringkonnakohtul usk tema kinnitusse. Puudutatud isik hospitaliseeriti ja tema suhtes kohaldati tahtest olenematut ravi juba teist korda. Esimene tahtest olenematu ravi lõpetati, kuna puudutatud isik kinnitas, et tal ei ole enesekahjustamise mõtteid ja ta saab aru, et ravi on tema jaoks vajalik ja kasulik ning oli nõus ravi kodus jätkama. Seega olid tol korral PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 märgitud tahtest olenematu ravi kohaldamise alused ära langenud. Praegusel juhul selgitas psühhiaater oma vastuses määruskaebusele, et pärast esimest hospitaliseerimist lõpetas puudutatud isik toetusravi kohe ja selline teguviis päädis psühhoosi ägenemisega ja tõsise suitsiidi katsega. Sellest järeldub, et puudutatud isikul puudub huvi ravi iseseisvalt jätkata, mistõttu ei ole põhjendatud tahtest olenematu ravi lõpetada ja suunata puudutatud isik ambulatoorsele ravile.
16.Kaebuse esitaja väited, et ta võib jätkata ravi kodustes tingimustes, ei ole veenvad. Ringkonnakohus nõustub psühhiaatrite järeldusega tahtest olenematu vältimatu sundravi vajalikkusest, kuna senine haiglaväline ravi ei andnud tulemust ja puudutatud isik katkestas haiglast lahkudes ravi. See, et puudutatud isik on seisukohal, et ta võib jätkata ravi kodustes tingimustes, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku ravivajadus on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamustega. Arvestades eeltoodut, on ringkonnakohus seisukohal, et puudutatud isiku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.TsMS § 172 lg 3 alusel tuleb määruskaebuse läbivaatamisega seonduvad menetluskulud jätta riigi kanda.
4(5)
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.