Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv
Tsiviilasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) avaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Harju Maakohtu 19.02.2018 ja 28.03.2018 määrused
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebused
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti (registrikood 90006399)
Regionaalhaigla
Avaldaja Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu)
Sotsiaal-
(Tallinna
ja
Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Eva Tibar Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta XX määruskaebused rahuldamata ning Harju Maakohtu 19.02.2018 ja 28.03.2018 määrused muutmata.
2.Määruskaebuste esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
3.Toimetada puudutatud isikule kätte üksnes kohtumääruse resolutsioon. Edasikaebamise kord
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622 Kinnisesse asutusse paigutamise määruse ja asutusse paigutamisest keeldumise määruse, paigutamise lõpetamise ja lõpetamisest keeldumise määruse ning esialgse õiguskaitse rakendamise määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543). Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja I, PERH) esitas 17.02.2018 Harju Maakohtule taotluse, milles taotles rakendada XX (puudutatud isik) suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani ning lubada kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi pikkusega nelikümmend päeva tahtest olenematu ravi otsusest arvestades.
2.Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik PERH psühhiaatriakliinikus. Alates 16.02.2018 kl 15.20 on tema suhtes rakendatud tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi (PsAS) seaduse §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ning toimetulematuse tõttu. Puudutatud isik ei ole võimeline ravivajadust ise hindama
3.Taotlusele lisatud arsti arvamuse järgi esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire: äge psühhootiline episood. Tema käitumine on olulisel määral mõjutatud psühhootilistest elamustest, mistõttu püsib ta haiglaravita jäädes ohtlikuna enesele ja ümbritsevatele. Puudutatud isikul esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Arsti arvamuses on selgitatud, et sõber, kelle juures puudutatud isik elas, oli puudutatud isiku emale helistanud murega, et puudutatud isik ei saa üksi hakkama. Puudutatud isik jättis korduvalt välisust pärani lahti ja ei tulnud enam söögitegemisega toime. Kui puudutatud isik läks detsembris 2014. a Soome pere juurde, märkasid lähedased, et puudutatud isik on silmnähtavalt kaalus alla võtnud. 2015. a märtsi lõpus läks puudutatud isik keset ööd vennale kallale, lüües venda näkku. Ta süüdistas venda, et vend teda mõjutab ning üritab kontrollida ja valitseda. Vend helistas politseile, mille peale puudutatud isik jooksis kodust minema. Ema andmetel oli puudutatud isik öösiti üleval, vahepeal naeris omaette kõva häälega ja siis plaksutas mitmeid minuteid järjest. Puudutatud isik avaldas, et mets kutsub teda. Puudutatud isik lisas, et ta peab minema metsa ja seal kaua plaksutama, siis saab temaga kõik korda. Eestisse tagasi tulles lõpetas puudutatud isik perega suhtlemise ja ei vastanud pereliikmete kõnedele. 11.04.2015 saatis sõber, kelle juures puudutatud isik elas, emale e-kirja, mille kohaselt ei saa puudutatud isik ebaadekvaatse käitumise tõttu sõbra
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622 juures enam elada. Puudutatud isik süüdistas sõpra, et see mõjutab tema aju. Puudutatud isik on käinud ka oma pimeda vanavanaema juures ja on süüdistanud teda enda mõjutamises ja energia äravõtmises. Puudutatud isik oli vanavanaema ähvardanud ja raputanud. Seejärel oli puudutatud isik tulnud vanavanaema juurde viirukitega ja küünaldega ning öelnud, et ajab vaime välja. Puudutatud isik oli jätnud vanavanaema juures küünla põlema, millest oli süttinud kardinanöör. 2015. a-l toodi puudutatud isik PERH-i vastuvõtule kiirabi ja politsei saatel. Vastuvõtul oli puudutatud isiku mõttekäik hüplev. Ta avaldas paranoidseid mõtteid seoses Taanis elava vanaemaga, kes teda kuidagi halvasti mõjutab. Puudutatud isik oli haiglaravil tahtevastaselt 16.04.2015-12.06.2015, kuid põgenes ravilt. Vanaema juures käis üksikutel päevadel ja oli kergesti endast väljaminev, kui vanaema üritas suunata teda ravile. Puudutatud isiku tõi teistkordselt haiglasse politsei, kuna puudutatud isik oli tagaotsitav ka kriminaalasja tõttu. Saabudes vastuvõttu kaebas puudutatud isik väsimust ja teatas, et elas ja õppis vahepeal Taanis. Ta soovis kohe uurija ja advokaadiga rääkida, aga ei soovinud täpsustada, mis asjus. Puudutatud isik pakkus valvearstile ja valveõele raha, et saaks kohe haiglast ära minna. Valvearsti kirjelduse alusel oli puudutatud isik saabudes vastuvõttu väga räpane, kandis palju erinevaid kampsuneid üksteise peal, kõneles vaikse häälega, mõttekäik oli hüplik, küsimustele sisuliselt ei vastanud ning tema käitumise alusel püsis kahtlus meelepetteliste elamuste olemasolule. Puudutatud isik ise neid eitas. Ägeda psühhootilise seisundi tõttu algatati valvearsti otsusega puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi 16.02.2018 kl
15.20.Puudutatud isik käitus arsitde suhtes väga kahtlustavalt. Vestluse käigus arstidega avaldas paranoilisi mõtteid personali tagamõtete osas ning nimetas õhtust ravimit mürgiks. Ravivajadust puudutatud isik ei mõista ning keeldub haiglaravist. Maakohtu 19.02.2018 määrus
4.19.02.2018 määrusega rahuldas Harju Maakohus avaldaja I taotluse, rakendas puudututatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 16.02.2018 kuni 20.02.2018 ning pikendas sama määrusega esialgset õiguskaitset 40 päevani. Määrusega paigutati puudutatud isik psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 28.03.2018 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Samuti kohaldati määrusega puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
5.Maakohus tugines määruse tegemisel PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning TsMS § 531 lg-le 1 ja § 534 lg-le 5. Kohus jõudis seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ägeda psühhootilise episoodi näol ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada nii ümbritsevate kui ka enda elu, tervist ning julgeolekut. Puudutatud isikul puudub küllaldane haiguskriitika, mistõttu ei pruugi ta piisavalt aru saada ravivajadusest. Puudutatud isik ei ole võimeline tegema teadlikku otsust ravi lubamiseks või sellest keeldumiseks, sh ravimite võtmisest keeldumise osas. Seetõttu määras kohus
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622 tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Kohtumääruse kohaselt kuulas kohus puudutatud isiku ära. Puudutatud isik nõustus, et tal on ravi vaja, kuid sooviks kodust ravi ja haiglast pääseda. Maakohus leidis, et puudutatud isik ei mõista oma ravivajadust. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Kohtu hinnangul nähtus vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning oma ettearvamatu ning ebaadekvaatse käitumisega võib ta olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele. Puudutatud isiku vanaema sõnul ei saa puudutatud isik oma psüühilisest seisundist tulenevalt enam isegi söögitegemisega hakkama, milline käitumine näitab reaalset otsest ohtu talle endale. Seega esines alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Eelmärgitut arvestades pidas kohus põhjendatuks pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks ehk kuni 28.03.2018 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Määruskaebus 19.02.2018 määruse peale
6.02.03.2018 esitas puudutatud isik riigi õigusabi korras määratud esitandaja vahendusel määruskaebuse, milles leidis, et kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Puudutatud isik on seisukohal, et ei ole täidetud seaduses nõutavad alused tema suhtes tahtevastase ravi kohaldamiseks. Ta ei ole teistele ohtlik ning ei ole alust arvata, et muud meetmed tema raviks ei ole tulemuslikud. Määruskaebuse kohaselt ei ole praegusel juhul tuvastatud, et puudutatud isiku võime oma käitumisest aru saada või juhtida oleks piiratud. Samuti ei ole tõsikindlalt tõendatud, et puudutatud isik ohustaks enda või teiste elu, tervist ja julgeolekut. Samuti ei ole alust järeldada, et puudutatud isiku praegune tervislik seisund tooks kaasa raskeid tagajärgi temale või teistele. Puudutatud isik leiab, et on väljaspool haiglat hästi hakkama saanud ning mingit ohtu endale või teiste heaolule ei ole olnud ega ole. Puudutatud isiku tervis on oluliselt paranenud ning tal ei esine sümptomeid, mida peaks tahtevastaselt statsionaarselt ravima. Puudutatud isik on esindajaga kohtumisel 01.03.2018 avaldanud, et kohus paigutas ta ravile seetõttu, et ta on varasemalt haiglast põgenud. Puudutatud isik soovib vaba aega veeta väljas. Vabaduses olles sisustab puudutatud isik aega piljardi mängimisega ja käib lasketiirus laskmist harjutamas, sest puudutatud isik taotleb relvaluba. Relva vajab puudutatud isik enese kaitseks, samuti politsei rünnakute eest. Puudutatud isik hindab heaks oma tervislikku seisundit ja avaldab, et mingit ravi ei vaja. Rohtu puudutatud isik ei võta, kuna ei ole kindel, kas peaks võtma. Haiglas puudutatud isik olla ei soovi, sest haiglas hakkab sügelema. Seal on puugid ja muud putukad. Puudutatud isik soovib tuttavat advokaati Rootsist, kes ta haiglast välja viiks. Politsei menetluses on kriminaalasi ja mingid väiksesed rikumised. 4(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622
Edasine menetluskäik
7.19.03.2018 esitas Tallinna linn Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu (avaldaja II) taotluse lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi SA PERH Psühhiaatriakliinikus orienteeruvalt kuni 3 kuud. Lisaks eelpool märgitule asjaoludele on avaldaja II viidanud ka järgnevale: puudutatud isik on haigla osakonnas viibides olnud endiselt äärmiselt pinges ja pidurdatud, liikunud ringi vaid piibel käes. Puudutatud isiku kontakt on tasapisi muutunud sisulisemaks. Ta on hakanud avaldama oma psühhootilisi elamusi. Tema mõttekäik püsib äärmiselt hüpliku ja ataktilisena, aeg-ajalt räägib puudutatud isik omaette vaikselt ja arusaamatult. Ta on korduvalt kahtlustanud, et keegi teda jälgib ning, et raviarst teda mõjutab. Samuti on ta avaldanud auditoorseid meelepetteid, mis on keelanud temal süüa, ning rusuvat süütunnet. Ajataju on puudutatud isikul häirunud – ajab segamini tuleviku ja mineviku, k.a igapäevased olukorrad, näiteks, mida samal päeval lõunasöögiks sõi. Puudutatud isik on palunud end mitmel korral mehhaaniliselt ohjeldada, kuna tunneb väljakannatamatut agressiivsustunnet. Puudutatud isik on oma olekult endiselt äärmiselt paranoiline ja söögiisu on temal vähene.
8.20.03.2018 määrusega algatas maakohus avaldaja II avalduse alusel menetluse puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ning otsustas viia puudutatud isiku suhtes läbi kohtupsühhiaatriaekspertiisi, tehes ekspertiisi teostamine ülesandeks riiklikult tunnustatud kohtupsühhiaatriaeksperdile JE-le.
9.Määratud eksperdi poolt 26.03.2018 kohtule esitatud ekspertiisiakti järelduste kohaselt esineb puudutatud isikul vaimuhaigusest tingitud raske psüühikahäire (äge skisofreeniataoline psühhootiline häire, psühhoos), mis kujutab ohtu tema enda vaimsele tervisele ja julgeolekule ning kaaskodanike-koduste julgeolekule. See annab aluse ja vajaduse paigutada puudutatud isik kinnisesse asutusse ravile. Nimetatud haigus piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest adekvaatselt aru saada või seda õigesti juhtida. Tema käitumist juhivad psühhootilised elamused, defektne emotsionaal-tahteelu. Ta on korduvalt olnud agressiivne koduste suhtes ning sama oht kordub psühhootilises seisundis. Puudutatud isik vajab tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi jätkamist. Psühhoosi situatsioonis, kui ravi on katkestatud, on tõenäoline oht tema vaimsele tervisele ja teiste inimeste (sh lähedaste) julgeolekule. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika: ta on vaimuhaiguse raviks ravimite võtmise vajadust mittemõistev. Ravimite ebajärjekindla manustamise korral ägeneb vaimuhaigus ning puudutatud isiku võime oma käitumisest adekvaatselt aru saada või seda juhtida halveneb. Käitumist hakkab jätkuvalt juhtima ebaadekvaatne tunnestus ja defektne emotsionaal-tahteelu. Pärast 19.02.2018 tehtud kohtulahendit, millega rakendati puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset, on puudutatud isiku psühhootilised elamused muutunud vähem aktuaalseks, aga psühhoos püsib. Need häired ei ole raviga veel kõrvaldatud. Puudutatud isik vajab haiglaravi jätkamist, turvalise ja kontrollitud keskonna abil vajaliku ravirežiimi tagamist. Muu 5(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622 psühhiaatriline abi peale kinnisesse asutusse paigutamise ei taga vajalikku vaimuhaiguse ja psühhoosi ravi, ei vähenda ohtu pudutatud isiku vaimsele tervisele ja teiste inimeste (sh lähedaste) julgeolekule. Eksperdi hinnangul vajab puudutatud isik samal režiimil ravi jätkamist veel kuni kolm kuud või kuni aktiivravi vajaduse äralangemiseni, mida otsustab raviarst. Puudutatud isiku psüühiline seisund võimaldab temaga suhtlemist, aga ei võimalda tal anda adekvaatset seisukohta kinnisesse asutusse paigutamise suhtes ega ka ravi jätkamise suhtes. Kontrollitud ja turvalises keskonnas on võimalik tagada puudutatud isikule vajalik psühhiaatriline ravi (ravimid tabletina või lahustatult suukaudselt või süstidena, vajadusel depooravimid, vajadusel ohjeldusmeetmed jms) ja tagada muud vajalikud sekkumised vaimuhaiguse ja psühhoosi adekvaatseks raviks.
10.27.03.2018 esitas puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja oma arvamuse, milles leiab, et vaieldamatult vajab puudutatud isik ravi ning tal puudub arusaamine ravivajadusest ning oma seisundist, kuid ilma eriteadmisi omamata ei saa esindaja võtta seisukohta tema potentsiaalse ohtlikkuse kohta. Lisaks märgib esindaja, et eeldades, et ekspertiis kinnitab jätkuvat ravivajadust ning puudutud isiku ohtlikkust, leiab esindaja, et avaldus on esitatud puudutatud isiku huvides. Maakohtu 28.03.2018 määrus
11.Maakohus rahuldas 28.03.2018 määrusega avaldaja II avalduse puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ning paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kolmeks kuuks alates 28.03.2018 kuni 28.06.2018 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Kohtumääruse resolutsiooni kohaselt tuleb kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sealhulgas vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.
12.Maakohtu hinnangul nähtub nii psühhiaatrite kui ka eksperdi arvamustest, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ägeda skisofreeniataolise psühhootilise häire, psühhoosi näol. See ei võimalda puudutatud isikul kestvalt aru saada oma tegude tähendusest ega neid juhtida. Seda kinnitab ka puudutatud isiku senine käitumine ja ebapiisav haiguskriitika, mis ei võimalda haigust ravida ambulatoorsetes tingimustes. Puudutatud isik on oma ettearvamatu ja ohtliku käitumisega ohtlik nii iseenda kehalisele ja vaimsele tervisele ning julgeolekule kui ka ümbritsevatele isikutele. Maakohus on välja toonud, et ekspert on leidnud, et käesolevalt ei saa välistada puudutatud isiku ebaadekvaatse ja ohtliku käitumise jätkumist või kordumist. Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab puudutatud isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Puudutatud isiku ravimine on võimalik üksnes kinnises asutuses, sest puudutatud isiku puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole ambulatoorne ravi või ravi teadva nõusoleku alusel võimalik.
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622 Maakohus asus psühhiaatrite arvamuse, eksperdi arvamuse ja puudutatud isiku senise haigusloo ning puudutatud isiku esindaja arvamuse põhjal seisukohale, et arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, tuleb puudutatud isik paigutada psühhiaatriahaiglasse kolmeks kuuks alates 28.03.2018. Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab puudutatud isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Seetõttu määras kohus puudutatud isikule psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise. Kuna tulenevalt ekspertiisiaktist ei adu puudutatud isik ravimite võtmise vajadust, määras kohus puudutatud isikule psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Määruskaebus maakohtu 28.03.2018 määruse peale
13.Puudutatud isik on esitanud oma riigiõigusabi korras määratud esindaja vahendusel maakohtu 28.03.2018 määruse peale määruskaebuse 04.04.2018, milles palub tühistada 28.03.2018 määruse tühistada. Puudutatud isik ei nõustu kaevatava kohtumäärusega. Ta on seisukohal, et juba esmase õiguskaitse korras haiglasse paigutamine oli ebaseaduslik ning 28.03.2018 kohtumäärus kordab ebaseaduslikke seisukohti. Puudutatud isik ei tunnista oma ravivajadust. Tema tervis on hea ja oma haiglas viibimist ei pea ta põhjendatuks. Ohtlik puudututatud isik endale ja teistele ta ei ole. Puudutatud isik leiab, et tema suhtes ei kuulu kohaldamisele psühhiaatrilise abi seadus, sest tal ei ole psühhiaatrilisi probleeme. Isegi kui oleks, siis ei ole tõendatud PsAS § 11 lg-s 1 toodud sundravi alused. Menetluse edasine käik
14.Avaldaja I leiab 11.04.2018 esitatud vastuses määruskaebusele, et PsAS § 11 lg 1 eeldused on käesoleval juhul täidetud.
15.Avaldaja II esitas oma seisukoha määruskaebusele 02.05.2018, milles palub jätta puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata.
16.23.05.2018 teavitas PERH maakohut, et seoses puudutatud isiku omavolilise lahkumisega haiglaravilt on lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiatriakliinikus 14.05.2018.
17.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
18.Kolleegium, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrused jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata.
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622 Ringkonnakohus järgib maakohtu määruste põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
19.Vastuseks maakohtu 28.03.2018 määruse peale esitatud määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 19.1.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused ei ole tema suhtes täidetud. PsAS § 11 lg 1 järgi võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 esimese lause järgi võib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutada üksnes juhul, kui paigutamise eelduste kohta, muu hulgas isiku ohtlikkuse prognoosi kohta, on olemas eksperdiarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud. Sama lõike kuuenda lause kohaselt ei ole kehti lõikes sätestatu esialgse õiguskaitse rakendamisel. 19.2.Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud 17.02.2018 psühhiaatrite arvamustega ja kohtu määratud eksperdi arvamusega. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis praegusel hetkel piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. 19.3.Puudutatud isik ei nõustu maakohtuga selles, et ta oleks enese või teiste isikute suhtes ohtlik. Puudutatud isik märgib, et ohtlikkus peab tulenema psüühikahäirest. Ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isik praegusel juhul ei taju ravivajadust. Ekspertiisiaktis on leitud, et puudutatud isik ohustab kinnisesse asutusse paigutamata jätmise korral oma psüühikahäire ägenemise tõttu eelkõige iseenda kehalist ja vaimset tervist ning koduste julgeolekut. Eksperdi hinnangul psühhoos piirab puudutatud isiku võimet oma käitumisest adekvaatselt aru saada või seda juhtida. Tema käitumist juhivad psühhootilised elamused, defektne emotsionaal-tahteelu. Ta on korduvalt olnud agressiivne koduste suhtes ning sama psühhootilises seisundis on oht rünnete kordumiseks. Kolleegiumi hinnangul on eksperdi arvamusest nähtuv ohtlikkus ravi katkestamisel lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Eeltoodus seisneb puudutatud isiku ohtlikkus PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes. 19.4.Maakohus on kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks. Ekspert JE on oma hinnangus leidnud, et puudutatud isik vajab tahtest olenematu psühhiaatrilist haiglaravi jätkamist samal režiimil ning muu psühhiaatriline abi ei ole hetkel psühhootilise vaimuhaige raviks küllaldane. Ka psühhiaatrite 17.02.2018 esitatud arvamuse kohaselt oli puudutatud isik oma seisundi tõttu võimetu ise otsustama ravivajaduse üle. Asja materjalide põhjal ei ole kolleegiumil alust
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622 arstide arvamuses kahelda. Kohtu ette toodud asjaoludel ei ole alust arvata, et puudutatud isik ambulatoorse ravi puhul arstide määratud raviskeemi jälgiks ning talle määratud ravimeid võtaks. 19.5.Seega on maakohus kolleegiumi hinnangul jõudnud asja materjalide põhjal õigele järeldusele, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused on täidetud. Maakohus on määrust nimetatud eelduste esinemise osas piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. 19.6.Samuti ei nõustu ringkonnakohus puudutatud isiku väitega, mille kohaselt tema tervis on hea ja haiglas viibimine ei ole põhjendatud. Eelpool märgitust tulenevalt on selge, et puudutatud isikul on hetkel vaja vaimse tervise parendamiseks haiglaravi. Puudutatud isiku seisukoht, et ta ravi ei vaja, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel.
20.Määruskaebuse väited ei anna alust ka maakohtu 19.02.2018 määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus siiski märgib, et seadus ei näe ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik). Kolleegium möönab, et arstidel võib juba esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkida veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Ka käesoleval juhul on nii valvearst kui 17.02.2018 arvamuse allkirjastanud teine psühhiaater leidnud, et puudutatud isiku tervislikku seisundit arvestades ei ole nelja ööpäeva vältel psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida. Kolleegium märgib samas, et taolises olukorras tuleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (vt nt Riigikohtu 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 kolmas lõik). Seega on maakohus vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud käesolevas asjas 19.02.2018 määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Kolleegiumi hinnangul ei anna see minetus praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks, kuna maakohus on määruse tegemisel sisuliselt kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist. 9(10)
Tsiviilasi nr: 2-18-2622
TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulatud ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda. Samuti oli maakohtule koos avaldaja I taotlusega esitatud kahe psühhiaatri ühine arvamus, mille kohaselt on esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine vajalik. Seega olid kolleegiumi hinnangul iseenesest täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani.
21.TsMS § 541 lg 1 kohaselt toimetab kohus kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Eelkõige võib määruse põhjenduste teadasaamine uuesti halvendada puudutatud isiku psüühilist seisundit. Neid kaalutlusi arvestades ringkonnakohus käesoleva määruse põhjendusi puudutatud isikule teatavaks ei tee ning toimetab talle kätte üksnes määruse reolutsiooni.
22.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ele Liiv
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.