SA Tartu Ülikooli Kliinikumi taotlus T.L. suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahendid
Tartu Maakohtu 29. mai 2018 määrus ja 30. mai 2018 määrus
Kaebuse liik
T.L. määruskaebused
Menetlusosalised
Määruskaebuse esitaja: T.L. (puudutatud isik), ik XXX; esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Vastustaja: SA Tartu Ülikooli Kliinikum (avaldaja), rk 90001478; esindaja Sven Rebane (haigla juhataja ülemarsti kohustustes)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 29. mai 2018 määrus ja 30. mai 2018 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebused rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
Edasikaebamise kord
Määrust ei saa vaidlustada.
ASJAOLUD
1.SA Tartu Ülikooli Kliinikum (avaldaja) esitas 28. mail 2018 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus T.L. (puudutatud isik) paigutada esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule ravile neljaks päevaks ja pikendada esialgset õiguskaitset 40 päeva võrra. Avalduse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mille tõttu ohustab puudutatud isik iseennast. Puudutatud isik põeb luululist paranoidset häiret (F.22.0) ja isiksuse iseloomujoonte rõhutamise häiret (Z73.1). Puudutatud isik on kohas ja enese isikus õigesti orienteeritud, tema arusaam situatsioonist on omalaadne. Puudutatud isik avaldas vestlusel, et ta on haiglas peamiselt kehalise seisundi jälgimiseks ning füsioteraapiaga alustamiseks.
Psüühikahäirest ega ravist ei oma puudutatud isik sisulist arusaama. Psüühikahäire tõttu on häiritud esmased eluks vajalikud toimingud (hügieen, toitumine, liikumine). Puudutatud isik eitab suitsiidimõtteid. 2017. a augustis toimetati puudutatud isik avaldaja haiglasse ravima psühhootilist rasket depressiooni. Alates 2017. a septembrist on muutunud puudutatud isiku toitumine probleemseks ja ta on kaotanud kehakaalu ning see on puudutatud isikule ohtlik. 3. aprillil 2018 toimetasid puudutatud isiku haigla valvetuppa tema abikaasa ja isa. Seejärel paigutati puudutatud isik haiglasse ravile ravilepingu alusel. Vajalik on ravi pikaaegne jätkamine, kuna puudutatud isikul on luululine häire ja probleemne kodune ravisoostumine. Puudulik on ka tugisüsteem.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus paigutas 29. mai 2018 määrusega puudutatud isiku esialgse õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse neljaks päevaks alates 28.05.2018. Tartu Maakohus pikendas esialgset õiguskaitset 30. mai 2018 määrusega ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse kuni neljakümneks päevaks alates 28.05.2018. Puudutatud isiku käitumine ning vaimne seisund vajavad tahtest olenematut ravi ning kinnisesse asutusse paigutamist. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et puudutatud isikul on psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (luululine paranoidne häire, isiksuse iseloomujoonte rõhutamine). Tegemist on raske psüühikahäirega. Arstide kinnitusel on piiratud puudutatud isiku arusaam oma käitumisest ja võime seda juhtida. Kohtule esitatud materjalide kohaselt on puudutatud isikul luululistel ajenditel häiritud primaarsed eluks vajalikud toimingud - sh enesehügieen, söömine ja liikumine ilma, et selleks oleks füüsilist põhjust. Maakohus märkis, et kuulas puudutatud isiku ära 29.05.2018. Puudutatud isik kinnitas, et ei saa kõndida või kui saab, siis väga vaevaliselt, kuna lihased on haiged. Söögiisu on, aga söömine on füüsiliselt takistatud. Pärast söömist on halb enesetunne. Seega on puudutatud isiku tervislik olukord talle endale ohtlik, tahtest olenematu ravi kohaldamata jätmine võib kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi. Seega on tuvastatud PsAS § 11 lg 1 nimetatud eeldused. Maakohus leidis, et esialgse õiguskaitse kohaldamist tuleb pikendada kliiniku taotletud 40 päevani.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Puudutatud isik esitas Tartu Maakohtu 29. mai 2018 määruse ja 30. mai 2018 määruse peale määruskaebuse, milles palub tunnistada alates 28. maist 2018 kuni määruse täpsustamiseni või haiglas viibimise tähtaja lõpuni ebaseaduslikuks puudutatud isikule ravimite manustamine. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) oli puudutatud isik seisukohal, et ta vajab taastusravi, mitte ravimeid; 2) peab kohus otsustama lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Tahtevastane isikule ravimite manustamine on tõsine põhiõiguste riive, mis peab olema kohtulikult kontrollitav. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Seda seisukohta väljendas Riigikohus lahendis 3-2-1-155-13 p 55, 56); 3) on ilmne, et patsiendi huvides on ennekõike tema ravimine, mitte aga lihtsalt kinnises asutuses pidamine.
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus vaatab maakohtu kahe määruse peale esitatud määruskaebused koos läbi. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 29. mai 2018 määrus ja 30. mai 2018 määrus tuleb jätta muutmata. Määruskaebused ei anna alust vaidlustatud määruste tühistamiseks. Menetluskulud jäetakse riigi kanda.
6.Ringkonnakohus märgib esmalt, et vaidlustatud ei ole isiku kinnisesse asutusse paigutamist esialgse õiguskaitse korras ega paigutamise pikendamise määrust. Sellest saab järeldada, et puudutatud isik, tema õigusteadmistega esindaja ja lähedased möönavad, et isiku tervislik seisund oli selline, et kinnisesse asutusse paigutamine oli vajalik. Ringkonnakohtu arvates on maakohus küll rikkunud isiku tahtevastasel paigutamisel menetlusnorme, kuid kuna seda ei ole vaidlustatud, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks selles osas määrust tühistada.
7.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha 29. mai 2018 määruse osas. Ringkonnakohus leiab, et esialgne õiguskaitse on eelkõige rakendatav olukorras, kus haige tervis on järsult halvenenud. Avalduse kohaselt halvenes puudutatud isiku seisund 2017. a septembris. Sellest ajast alates on puudutatud isiku tervis muutunud nii paremaks kui halvemaks. Muu hulgas on avalduses märgitud, et puudutud isik nõustub osaliselt psühhoteraapiaga, kuid ei näe kandvat rolli psüühikahäire ravimisel. Samuti väärib tähelepanu, et 2017. augustis raviti puudutatud isikul muud haigust (depressioon), kui on 28. mai 2018 avalduses märgitud (luululine häire, isiksuse iseloomujoonte rõhutamine). toetusravi katkestatud, peamiseks probleemiks on luululistel ajenditel järjest vähenenud toitumine ning see, et patsient on jäänud sisuliselt voodikeskseks. Samas märgitakse, et tugisüsteem on isikul puudulik. Ringkonnakohtu arvates peab sellise informatsiooni saamisel kohus kontrollima, kas muud vahendid ei oleks isiku seisundi parandamiseks piisavad, kas tugisüsteemi ei ole kohaliku omavalitsuse toetusega võimalik parandada. TsMS § 534 lg 1 alusel võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Maakohus jättis tähelepanuta, et avalduse kohaselt ei tekkinud puudutatud isiku tervislikus seisundis äkilisi muudatusi, mis tooks kaasa puudutatud isikule kiiresti tekkiva ohu. Puudutatud isiku seisund on olnud keeruline pikemat aega. Taotluse üks põhistustest oli ebapiisav tugisüsteem. Ringkonnakohus rõhutab, et tahtevastasele ravile tuleb võimalusel eelistada isiku abistamist ning sellega saavad tegeleda eelkõige isiku lähedased ja eestkostja, kuid ka kohalik omavalitsus peaks abi pakkuma. Asja materjalide kohaselt on puudutatud isik ohtlik üksnes endale. Olukorras, kus psüühiliselt haiget inimest saab pidada ohtlikuks vaid enesele, tuleb lähtuda ainuüksi tema õigustest ja vabadustest, mitte ühiskonna või riigi soovidest ja huvidest. Seetõttu tuleb ka isiku paigutamisel tahtevastasele ravile arvestada võimalikult suures ulatuses tema autonoomiat oma tervise üle otsustamisel. Isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamine peab olema viimane võimalik vahend.
8.Maakohtu 30.05.2018 määrusest nähtub, et maakohus kuulas isiku isiklikult ära. Samas ei ole määruses piisavalt kajastatud ärakuulamist. Määrusest ei nähtu, millal isik ära kuulati, kui kaua ärakuulamine kestis, kus toimus, mida isik kohtule avaldas. Määruses on vaid kirjas, et „kohus on isiku ütluste põhjal veendunud, et isiku seisund on talle ohtlik.“. Isiku vabale tahtele tähelepanu pööramine on eriti oluline olukorras, kus kliiniku avalduse kohaselt on isiku teadvus selge. Maakohus
jättis sellele tähelepanu pööramata ja rikkus isiku vaba tahte kujundamise ulatuse mitte kindlaks tegemisega määruse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1). Ringkonnakohtu arvates ei analüüsinud maakohus ka piisavalt esialgse õiguskaitse pikendamise eeldusi. Seejuures leiti avalduses, et patsiendi teadvus on selge ja ta on ajas, kohas ja isikus orienteeritud, kuid vajab vaatamata selle esialgse õiguskaitse pikendamist. 30. mai 2018 esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse kohaselt on pärast statsionaarset ravi patsiendi seisund taas halvenenud „ muutus ohtlikuks statsionaarse ravi käigus“ ning tema situatsioonist arusaamine on „omalaadne“.
9.Esialgse õiguskaitse mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus esialgse õiguskaitse avaldus ning selle pikendamise avaldus esitakse sisuliselt üheaegselt. Esialgse õiguskaitse pikendamine on erandlik vahend olukordadeks, kus kuni neljapäevase tähtaja jooksul ei ole jõutud põhimenetlust läbi viia ja esialgse õiguskaitse pikendamine on vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seetõttu ei ole võimalik hinnata esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust esialgse õiguskaitse taotlemisega samal hetkel. Juba 28. mai 2018 avaldus sisaldas nii esialgse õiguskaitse taotlust neljaks päevaks kui ka taotlust selle pikendamiseks 40 päevaks. TsMS § 534 lg 5 mõtteks on, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (vt ka RKTKm 3-2-1-137-16, p 18).
10.Õige on määruskaebuse väide, et kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi märgib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. See tähendab, et kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib ja millisel viisil selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab, st ravi tüüp ja isikule vajaliku ravimi rühm peaksid kinnisesse asutusse või ka esialgse õiguskaitse pikendamise taotluses olema nimetatud. Samuti tuleks märkida, millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua (vt ka RKTKm 3-2-1-155-13, p 55). Maakohus on määruste resolutsiooni märkinud, et isik paigutatakse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse ning ravi pikendamise määruse põhjendavas osas on kirjas, et kuna ravi jätkub tõenäoliselt SA Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus, jätab kohus rahiasutuse määramata. Luba isikut tahtevastaselt ravida on maakohtu resolutsioonis selgelt esitatud. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitajaga, et maakohus jättis ravi küsimuse piisava tähelepanuta ja rikkus sellega TsMS § 538 lg 1 punkti 2, kuid ainuüksi see rikkumine ei too kaasa määruste tühistamist.
12.TsMS § 172 lg 1 järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta riigi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.