XX kaebus kohtutäituri Marek Laanemetsa otsuse peale täiteasjas 014/2012/853
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.03.2018 kohtumäärus
Kaebuse esitaja ja kaebuse XX määruskaebus liik Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (võlgnik, määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX, e-post XXX) Puudutatud isik I (kohtutäitur): Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets (büroo asukoht Mõisa 4, 13522 Tallinn, e-post XXX) Puudutatud isik II (sissenõudja): BB Finance OÜ (registrikood 11306564, asukoht Pronksi 19, 10124 Tallinn, e-post [email protected])
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.XX määruskaebus rahuldada osaliselt.
2.Harju Maakohtu 07.03.2018 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega tühistada kohtutäitur Marek Laanemetsa 08.02.2018 otsus täiteasjas 014/2012/853, millega jäeti rahuldamata XX 22.01.2018 esitatud kaebus ja kohustada kohtutäitur Marek Laanemetsa XX 22.01.2018 kaebust uuesti läbi vaatama.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kohtutäitur Marek Laanemetsa kanda.
4.Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja rahuldada avaldaja XX taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
5.Mõista kohtutäitur Marek Laanemetsalt avaldaja XX kasuks välja maakohtus kantud menetluskulude (riigilõiv) katteks 15 eurot ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude (riigilõiv) katteks 15 eurot, kokku summas 30 eurot.
6.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 05.04.2012 määrusega tsiviilasjas 2-12-10121 rahuldati BB Finance OÜ (sissenõudja) avaldus XX (võlgnik) vastu ning mõisteti võlgnikult välja võlgnevus. Sissenõudja pöördus täitedokumendiga kohtutäitur Marek Laanemetsa (kohtutäitur) poole ning võlgniku suhtes algatati täiteasi 014/2012/853. Võlgniku sissetulekud on pikka aega olnud väiksemad kui seadusjärgne kuupalga alammäär, mistõttu ei ole võlgnikult suudetud võlgnevust sisse nõuda.
2.09.01.2018 hakkas kehtima täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 12, mille kohaselt „[k]ui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.“
3.Tuginedes TMS § 132 lg 12 arestis kohtutäitur algselt 20% võlgniku sissetulekust ning pärast võlgniku pöördumist vähendas arestitava sissetuleku 10% peale. Võlgnik esitas 22.01.2018 kohtutäituri tegevuse peale kaebuse. Kohtutäiturile 22.01.2018 esitatud avalduse järgi on avaldajal 2 last ning sissetulek alla seaduses sätestatud kuupalga alammäära, mistõttu ei tohi kohtutäitur TMS § 132 lg 2 alusel avaldaja sissetulekut arestida.
4.Kohtutäitur Marek Laanemets jättis 08.02.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur põhjendas kaebuse rahuldamata jätmist TsMS § 132 lg-ga 12, mille rakendamisel ei kohaldu TMS § 132 lg 2, mis kohustab mittearestitava summa määramisel arvestama ülalpeetavatega.
5.12.02.2018 esitas võlgnik kohtutäituri 08.02.2018 otsusele kaebuse Harju Maakohtusse. Võlgnik jääb varasemalt kaebuses esitatud seisukohtade juurde, et kuna tema sissetulek ei ületa kuupalga alammäära ning tema ülalpidamisel on kaks last, siis ei saa arestida tema sissetulekut.
6.Võlgniku arvates on kohtutäitur jätnud ekslikult arvestamata, et TMS § 132 lg 2 järgi suureneb mittearestitav summa kolmandiku võrra kuupalga alammäärast kuus, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut, v.a kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Arvestades, et võlgnikul on kaks last, siis TMS § 132 lg 12 ja lg 2 koostoimes koosneb võlgniku mittearestitav sissetulek toimetulekupiirist, millele lisandub 1/3 kuupalga alammäära kummagi lapse kohta.
7.Võlgniku arvates ei saa olla õige täituri loogika, mille kohaselt, kui võlgnik teenib sissetulekut kuupalga alammäärast enam, siis on tal õigus arestivaba summat suurendada 1/3 võrra iga ülalpeetava lapse osas, kuid kui võlgniku sissetulek on alla kuupalga alammäära, siis ei tagata võlgnikule võimalust oma lapsi ülal pidada.
8.Võlgnik taotleb kohtutäituri otsuse tühistamist ja arestimisakti alusel kinnipeetud raha tagastamist. Puudutatud isiku I (kohtutäituri) seisukoht
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-2269
9.Kohtutäitur on seisukohal, et TMS § 132 lg 12 kohaldamisel ei arvestata TMS § 132 lg-ga 2. Kui võlgniku sissetulek on väiksem kui TMS § 132 lg-s 1 nimetatud kuupalga alamäär, siis ei suurene tema mittearestitav sissetulek ülalpeetavate osas ettenähtud ulatuses. Sellist käsitlust toetab seaduse, millega kehtestati TMS § 132 lg 12, eelnõu seletuskiri.
10.Kohtutäitur on täiendavalt selgitanud, et tuleb eristada võlgniku enda sissetulekute osas mittearestitava summa ulatuse kujunemist, millele kohaldub TMS § 132 lg 1 ja mida täpsustab TMS § 132 lg 12, ning ülalpeetavate osas kehtivaid erisusi, mis tulenevad TMS § 132 lg-st 2. TMS § 132 lg-le 12 ei ole sätestatud erandit vastavalt TMS § 132 lg-le 2, vaid välja on toodud, et arvestada tuleb üksnes toimetulekupiiriga. TMS § 132 lg 2 kohaldamine eeldab, et kohaldub ka TMS § 132 lg 1 ehk et inimesel on mittearestitava sissetulekuna palga alammäära ulatuses sissetulekuid. TMS § 132 lg-le 2 ei ole ette nähtud võimalust kohaldada seda ilma TMS 132 lg-t 1 kohaldamata.
11.Kohtutäitur on täiendavalt seisukohal, et on vale eeldada, et ülalpeetavate osa peab alati olema täpselt 1/3 palga alammäärast. Kui isiku sissetulek on vähem kui kolmandik palga alamäärast, siis ei saa ilmselgelt eeldada, et kogu sissetulek on ülalpeetava osa. Puudutatud isiku II (sissenõudja seisukoht)
12.Sissenõudja oma seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus
13.Harju Maakohus jättis 07.03.2018 määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning tema menetluskulud tema enda kanda.
14.Määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et kohtutäitur ei ole otsuse tegemisel õigusnorme rikkunud ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
15.Vaidlust ei ole selles, et täitedokumendiks on Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 05.04.2012 määrus, millega rahuldati sissenõudja avaldus võlgniku vastu. Seega on kohtutäituril sundtäitmisel võla nõue. Võlgnik ei ole vabatahtlikult oma võlgnevust tasunud ning võlgniku suhtes on algatatud täitemenetlus. Võlgnik ei ole olenemata enam kui 5 aastat kestnud täitemenetlusest võlgnevust tasunud. Võlgniku viimase kolme aasta sissetulekud on olnud läbivalt alla seadusjärgse kuupalga alammäära.
16.09.01.2018 hakkas kehtima TMS § 132 lg 12, mille kohaselt „kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.“ Eeltoodud alusel on kohtutäitur arestinud 10% võlgniku sissetulekust. Võlgnik on seisukohal, et tulenevalt TMS § 132 lg 2 ei saa tema sissetulekut TMS § 132 lg 12 alusel arestida. Seega on poolte vahel vaidlus, missuguses ulatuses võib kohtutäitur TMS § 132 alusel võlgniku sissetuleku arestida.
17.Kohus nõustub kohtutäituriga, et TMS § 132 lg 12 näol on tegemist erisättega nii TMS § 132 lg 1 kui ka lg 2 suhtes, mistõttu ei saa kohtutäitur TMS § 132 lg 12 alusel mittearestitava sissetuleku ulatuse määramisel arvestada asjaoluga, et võlgnikul on kahe lapse suhtes seadusest tulenev ülalpidamiskohustus.
18.Kohtu arvates tuleb TMS § 132 tõlgendada nii, et lõige 1 on üldreegel, mis sätestab õiguse mittearestitavale sissetuleku ja mittearestitava sissetuleku suuruse – ühe kuupalga alammäär. Lõige 2 ei sätesta iseseisvat õigust mittearestitavale sissetulekule, mille suuruseks oleks 1/3 kuupalga alamäärast vastavalt igale ülalpeetavale, vaid võimaldab üksnes võlgnikul olemasolevat mittearestitavat sissetulekut suurendada ehk lõige 2 on olemuslikult seotud lõikega 1, mis mittearestitava sissetuleku ulatuse 3(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-2269 kindlaks määrab. Lõige 2 võimaldab mittearestitavat sissetulekut suurendada üksnes, kui võlgniku sissetulek on suurem kui mittearestitav sissetulek TMS § 132 tähenduses.
19.Lõige 12 on erisätteks nii lõike 1 kui ka lõike 2 suhtes. Lõige 12 ei tekita õigust mittearestitavale sissetulekule, sellise õiguse sätestab lõige 1. Lõige 12 õigustab kohtutäiturit kohaldama piiratud ulatuses (kuni 20%) aresti mittearestitavale sissetulekule lõike 1 tähenduses ehk 2018. aastal maksimaalselt summas 100 eurot. Tegemist on lisavahendiga kohtutäiturile, et tegeleda võlgnikega, kes hoiavad oma sissetulekut stabiilselt alla arestivaba sissetuleku piiri, et vältida seeläbi täitemenetluses osalemist ning oma kohustuste täitmist.
20.Lõike 12 teises lauses sätestatud toimetulekupiir ei tekita iseseisvat mittearestitavat sissetulekut, vaid piirab kohtutäiturile antud täiendavate õiguste kasutamist. Lähtuvalt lõike 12 teises lauses sätestatust, ei ole kohtutäituri õigus osaliselt arestida mittearestitavat sissetulekut absoluutne, vaid arvestab võlgniku õigust inimväärikusele, jättes puutumata sissetuleku, mis on hädavajalik võlgniku toimetulekuks. Seega ei ole lõikes 12 nimetatud toimetulekupiir mittearestitav summa lõike 2 tähenduses ning lõike 2 tähenduses on mittearestitavaks summaks lõikes 1 sätestatud ühe kuupalga alammäär.
21.Kohtu arvates kinnitavad tõlgendust, mille kohaselt määrab mittearestitava summa kindlaks lõige 1 ning mitte lõiked 12 ja 2 koostoimes, lõike 12 sätestamise aluseks olevad asjaolud. Lõige 12 kehtestati TMS-i 2018. aastal kohtutäiturite seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse alusel (RT I, 30.12.2017, 2). Lõige 12 lisati seaduse eelnõusse Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ettepanekul (Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja 3. novembri 2017 ettepanekud kohtutäiturite seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusele). Sätte eesmärk oli võimaldada arestida sissetulekut, mis jääb allapoole töötasu alammäära (Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja
3.novembri 2017 ettepanekute punkt 6). Ettepaneku selgitusena on märgitud, et täitemenetluse efektiivsuse eesmärgil tuleks sätestada võlgniku kohustus tasuda „igal juhul 20 protsenti igasugusest füüsilise isiku saadavast sissetulekust, mis ületab kehtestatud toimetulekupiiri.“ Seega sooviti lõike 12 kehtestamisega vältida olukorda, kus võlgnikul on võimalik täitemenetlusest kõrvale hoiduda, hoides oma sissetuleku nii madalana, et tema sissetulek ei ületa kunagi mittearestitavat summat.
22.Seetõttu tuleb lõiget 12 vaadata erisättena ka lõike 2 suhtes. Vastavalt, kui võlgnik teenib küll enam kui ühe kuupalga alammäär, kuid tulenevalt lõikest 2 on võlgniku mittearestitav sissetulek suurenenud, siis võimaldab lõige 12 endiselt arestida kuni 20% lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Selline tõlgendus on kooskõlas seadusandja tahtega, kohustada võlgnikke oma kohustusi täitemenetluse raames täitma.
23.Kohtu arvates viib võlgniku pakutud tõlgendus vastuolulistele tulemustele, kus mitmed võlgnikud kaotavad seadusega sätestatud kaitse sissetuleku arestimise eest ning sama elulist olukorda reguleerivad erinevalt mitu normi. Asudes seisukohale, et kui võlgniku sissetulek on väiksem kui kuupalga alammäär, tuleb võlgniku mittearestitavat sissetulekut arvestada lõigete 12 ja lg 2 alusel, tekiks vastuoluline olukord, kus lg 12 järgi on ühe ülalpeetavaga võlgniku mittearestitav sissetulek 306,66 eurot (toimetulekupiir 140 eurot ja 1/3 kuupalga alamäärast ülalpeetava kohta, mis on 500/3=166,66 eurot). Samas on lõike 1 järgi võlgniku mittearestitav sissetulek 500. Kui seadusandja oleks tahtnud mittearestitavat sissetulekut vähendada, oleks seadust vastavalt muudetud. Seadusandja on aga lõike 1 jätnud endiselt kehtima, mistõttu on vale tõlgendada lõikeid 12 ja 2 viisil, mis kaotab osadelt võlgnikelt lõikega 1 ettenähtud sissetuleku kaitse arestimise eest.
4(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-2269
24.Asudes seisukohale, et lõike 12 kohaldumisel tuleb mittearestitav sissetulek arvutada lähtuvalt lõigetest 12 ja 2, tekiks kohtutäituril eelnevalt välja toodud näite korral õigus kohaldada ka lõiget 3, sest 306,66 eurot ületav summa oleks mittearestitav. Lõike 3 järgi võib mittearestitavat summat ületava sissetuleku osas arestida kuni 2/3. Lõige 12 piirab arestitava summa 20%-ga võlgniku sissetulekust. Arvestades sellist vastuolulist tulemust, ei saa kohus nõustuda võlgniku loogikaga, et kui võlgniku sissetulek on alla palga alammäära, siis tuleb tema mittearestitav sissetulek arvutada lähtuvalt lõikest 2 ja lõike 12 teisest lausest, mis näeb ette, et sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.
25.Vastusena võlgniku vastuväitele, et selline tõlgendus viib absurdse lahendini, kus alla kuupalga alammäära teenivale võlgnikule pole tagatud õigust oma lapsi ülal pidada, samas kui võlgnikul, kes teenib rohkem, on vastav võimalus TMS § 132 lg-st 2 tulenevalt, selgitab kohus järgnevat. Riigikohus on elatisevaidlustes korduvalt väljendanud, et lapsel ei ole iseseisvat sissetulekut, vaid lapse vajadused ja elulaad lähtuvad tema vanemate sissetulekust ja perekonna tavalisest elulaadist (RKTKo 3-21-35-17, p 21.1). Eeltoodust tulenevalt on vältimatu, et erinevate sissetulekutega perekondades on laste elustandard erinev tulenevalt vanemate erinevatest võimalustest oma last ülal pidada. Vanemate panused laste ülalpidamisse võivad erineda ka ühe perekonna sees ning olukorras, kus ühel vanemal sissetulek puudub või on sissetulek väga väike, tagab laste materiaalsete vajaduste rahuldamise eelduslikult teine vanem. Kohtutäitur on õigesti märkinud, et olukorras, kus vanema sissetulek on alla seaduses sätestatud kuupalga alammäära, ei saa eeldada, et vanem täidab enda sissetuleku arvelt laste ülalpidamiskohustust automaatselt kolmandikule kuupalga alammäärast vastavas ulatuses. Pole ka eluliselt usutav, et vanem, kelle sissetulek on väiksem kui iga ülalpeetava kohta arvestatud mittearestitav sissetulek, täidaks ülalpidamiskohustust mittearestitavale suurusele vastavas summas.
26.Kohaldades TMS § 132 lg-t 12 ühetaoliselt, on lõike 12 alusel võimalik arestida kuni 20% lõikes 1 nimetatud sissetulekust nii olukorras, kus võlgniku sissetulek jääb alla kuupalga alamäära, kui ka olukorras, kus võlgniku sissetulek ületab kuupalga alammäära, kuid tulenevalt lõikest 2 on sissetulek mittearestitav. Seega ei ole tegemist võlgnike ebavõrdse kohtlemisega. Määruskaebus
27.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega kohustada maakohut uuesti läbi vaatama 12.02.2018 esitatud kaebust kohtutäituri otsusele vastavalt ringkonnakohtu poolt antud juhistele.
28.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jäi avaldaja endiselt seisukohale, et TMS § 132 lg 1 sätestab võlgniku sissetuleku suuruse, millele ei saa sissenõuet pöörata. TMS § 132 lg 12 viitab lõikele 1, mis loob võimaluse teatud tingimuste esinemisel siiski võlgniku sissetulekut arestida, isegi kui võlgniku sissetulek jääb alla töötasu alammäära.
29.Seega võib TMS § 132 lg 12 kohaselt arestida kuni 20% ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurusest summast (2018. aastal on kuu töötasu alammäär täistööajaga töötamise korral 500 eurot) või vastavast osast nädala või päeva sissetulekust, kusjuures võlgnikule tuleb tagada toimetulekupiir. 2018. aastal on toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 140 eurot kuus.
30.TMS § 132 lg 1 sätestab võlgniku mittearestitava sissetuleku suuruse. TMS § 132 lg 12 viitab lõikele 1, sellest tulenevalt on lubatud TMS § 132 lõike 12 kohaselt arestida kuni 20% üksnes võlgniku palga alammäärast. TMS § 132 lg 2 sätestab võlgniku
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-2269 ülalpeetavate osas suurendatud mittearestitava summa. Nimetatud sättest tulenevalt suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Seega tuleb ülalpeetavatele säilitada nende osa, seda ei saa arestida. TMS § 132 lg 12 kohaselt võib arestida üksnes võlgniku enda osa. Kohtutäitur peab jätma avaldajale 140+166,67+166,67 = 473,34 eurot kuus.
31.Vaidluse tekkimise hetkel oli avaldaja ainukeseks sissetulekuks töötukindlustushüvitis, mille suurus on 7,17 eurot päevas, ehk siis maksimaalselt 222,42 eurot kuus. Määratud töötukindlustushüvitise summa on alla 473,34 eurot kuus, mida ei tohi arestida. Seega kohtutäituril ei olnud õigust teha töötukindlustushüvitiselt kinnipidamisi. Vaatamata selle peeti kohtutäituri poolt kinni 22,23 eurot.
32.Avaldaja on pöördunud seoses eelnimetatud sätete tõlgendamisega ka Justiitsministeeriumi poole ning saanud oma seisukohti toetava vastuse. Menetluse edasine käik
33.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja palus puudutatud isikutel esitada seisukoht.
34.Puudutatud isik I (kohtutäitur) vastas määruskaebusele, et jääb oma 08.02.2018 otsuses toodud seisukoha juurde ning nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega, määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.
35.Puudutatud isik II (sissenõudja) määruskaebusele ei vastanud.
36.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
37.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud Harju Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 kohaselt tühistada. Kuigi määruskaebuse esitaja soovib protsessuaalse taotluse kohaselt asja tagasi saatmist maakohtule koos ringkonnakohtu juhistega, ei ole ringkonnakohus TsMS § 477 lg 5 kohaselt selle taotlusega seotud. Tuginedes TsMS § 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttele ja TsMS § 657 lg 1 p 2 saab ringkonnakohus asjas ise teha uue määruse, millega rahuldab avaldaja poolt maakohtule 12.02.2018 esitatud kaebuse, tühistab puudutatud isiku I poolt 08.02.2018 tehtud otsuse ning kohustab puudutatud isikut I avaldaja 22.01.2018 kaebust uuesti läbi vaatama. Eelnevast tulenevalt rahuldatakse määruskaebus osaliselt. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
38.Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas puudutatud isik I pidi avaldaja sissetuleku arestimisel mittearestitava summa leidmisel arvesse võtma ka avaldaja ülalpeetavaid või mitte. Määruskaebuse esitaja on asjas avaldatud seisukohtade kohaselt läbivalt olnud arvamusel, et olenemata 09.01.2018 kehtima hakanud TMS § 132 lg 12 tuli puudutatud isikul I avaldaja sissetulekust mittearestitava summa leidmisel arvestada ka tema ülalpeetavatega ning vastavalt mittearestitavat sissetulekut suurendada.
39.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga ning leiab, et puudutatud isik I on tõlgendanud ja kohaldanud avaldaja sissetuleku arestimise ajal kehtinud TMS § 132 lg 1, lg 12 ja lg 2 ebaõigesti. Samuti on nimetatud õigusnorme valesti tõlgendanud maakohus, mis viis asjas ebaõige kohtulahendi tegemiseni.
40.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt edastas puudutatud isik I avaldaja sissetuleku arestimise akti, millega arestis 20% avaldaja sissetulekuks olnud
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-2269 töötuskindlustushüvitisest, hiljem muutis eelnimetatud akti 18.01.2018 aktiga, millega vähendas arestitava sissetuleku suurust 10 %-ni (tlk 39). Nimetatud arestimisakti ja selle muutmise akti tegemise ajal kehtis TMS § 132 lg 1, lg 12 ja lg 2 järgmises redaktsioonis: TMS § 132 lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 12 kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. TMS § 132 lg 2 kohaselt, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet.
41.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et täiteasjas 014/2012/853 täidetakse nõuet, mis ei ole elatisenõue ning avaldajal on kaks ülalpeetavat, kellele ta on kohustatud andma ülalpidamist. Vaidlus puudub ka selles, et avaldaja suhtes on nimetatud täiteasjas esitatud nõuet täidetud pikemat aega, mis ei ole viinud nõude rahuldamisele ning seega olid 15.01.2018 rahalise nõude arestimisakti tegemise ajaks 09.01.2018 jõustunud TMS § 132 lg 12 kohaldamise eeldused täidetud.
42.Ringkonnakohus leiab täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt tõlgendades, et TMS § 132 lg 12 teise lause eesmärgiks on võlgnikule tagada igal juhul toimetulekupiiril elamine ning TMS § 132 lg 2 eesmärgiks on kaitsta ülalpeetavate huve võlgniku vastu esitatud teiste võlausaldajate nõuete eest. Eeltoodust järelduvalt tuleb täitemenetluses tagada nii võlgnikule endale kui ka tema ülalpeetava(te)le miinimumkaitse ja eluks elementaarselt vajalikud rahalised vahendid. Kuivõrd toimetulekupiir on arvestatud võlgniku enda (seega ühe inimese) kohta, ei ole ega saa sellega olla tagatud võlgniku lapse või laste ülalpidamiseks vajalikud minimaalsed vahendid.
43.TMS § 132 lg 1, lg 12 ja lg 2 koosmõjus tõlgendades on ringkonnakohus seega seisukohal, et juhul, kui võlgniku sissetulek jääb vahemikku toimetulekupiirist (mis on 2018 aastal 140 eurot) kuni palga alammäärani (mis on 2018 aastal 500 eurot), tuleb võlgniku sissetuleku mittearestitavat osa suurendada iga ülalpeetava kohta 1/3 võrra palga alammäärast kuus (mis teeb 2018 palga alammäära arvestades 166,67 eurot).
44.Käesolevas asjas tähendab eeltoodu seda, et puudutatud isikul I tuli avaldaja mittearestitava sissetuleku leidmisel arvesse võtta ka avaldaja ülalpeetavaid ning vastavalt suurendada mittearestitavat summat iga avaldaja ülalpeetava kohta 1/3 võrra palga alammäärast kuus.
45.Ringkonnakohtu seisukohta toetab ka Riigikohtu selgitus, mille kohaselt on TMS §de 130-136 põhieesmärk tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-166-16, p 15). Kuigi eelnimetatud lahend on tehtud enne 09.01.2018 jõustunud TMS § 132 lg 12, ei muuda see ringkonnakohtu hinnangul TMS § 130-136 põhieesmärki.
46.Eeltoodust tulenevalt on avaldaja kaebus puudutatud isiku I 08.02.2018 otsusele olnud põhjendatud ning puudutatud isikul I tuleb avaldaja 22.01.2018 kaebus uuesti läbi vaadata. Menetluskulud
47.TsMS § 176 lg 2 järgi kui asja menetletakse kirjalikus menetluses, annab kohus enne kohtuotsuse või asja lõpetava määruse tegemist menetlusosalisele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks.
7(8)
Tsiviilasi nr: 2-18-2269
48.Ringkonnakohus kohustas menetlusosalisi kohtule esitama menetluskulude nimekirja 15.05.2018 ja vastaspoole menetluskuludele seisukohad hiljemalt 18.05.2018. Menetluskulude nimekirja esitas avaldaja. Vastuväiteid avaldaja menetluskulude nimekirjale ei esitatud.
49.TsMS § 172 lg 1 alusel kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. TsMS § 172 lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse ja notari ametitoimingu tegemise taotluse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 ja § 174 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
50.Kuna määruskaebus rahuldatakse, tuleb menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta puudutatud isiku I kanda.
51.Maakohus ei ole menetlusosalistelt menetluskulude nimekirjade esitamist palunud. Avaldaja on ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas välja toonud, et nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud seonduvad riigilõivude tasumisega, kokku summas 30 eurot. Avaldaja ei ole esitanud taotlust viivise väljamõistmiseks.
52.Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kindlaks ja mõistab puudutatud isikult I avaldaja kasuks välja maakohtu menetluses kantud menetluskulu riigilõivule summas 15 eurot ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulu riigilõivule summas 15 eurot, kokku summas 30 eurot.
53.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Edasikaebeõigus
54.TMS § 218 lg 3 teisest lausest tulenevalt võib määrusele esitada määruskaebuse.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik