2-18-6386/17 - TSÜS - Isiku paigutamine haiglasse - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Puudutatud isik viibis psühhiaatriakliinikus ravil esmakordselt 13.03.-19.04.2018 diagnoosiga äge polümorfne psühhootiline häire. Haiguspildis väljendusid kesksena tal luululisuseni kalduvad lembemõtted oma ülemuse suhtes skautide ühingus. Puudutatud isik käitus emotsionaalselt ebastabiilsena ja tegelikkuse moondunud tõlgendamise tõttu ebaadekvaatselt sh agressiivselt (karjus, märatses, hoidis oma armastatud isikut füüsiliselt kinni), mistõttu vajati politsei sekkumist. Puudutatud isik avaldas lähedastele, et ta ei suuda enam elada ja et ta olevat teinud ettevalmistusi enesetapuks. Haiglas oli patsient pretensioonikas, düsfooriline, ravist keelduv ja seda agressiivselt väljendava käitumisega ja avaldas paranoilisust töötajate suhtes. Haiglaravi alguses vajas turvalisuse tagamiseks ja ravimite manustamiseks ohjeldusmeetmete rakendamist. Mitmete arutelude ja psüühilist seisundit stabiliseeriva ravi tulemusena saavutati ravikokkulepe, mille kohaselt nõustus puudutatud isik jätkama toetusravi ambulatoorselt ja tulema planeeritud ajal vastuvõtule. Haiglaravilt koju naasnuna hakkas puudutatud isik tarbima alkoholi, püsis riiakas ja impulsiivse käitumisega, tegi ebakohasid plaane enda ja laste tuleviku korraldamisel. Arstide arvamuse kohaselt esines kahtlus, et puudutatud isik katkestas haiglast lahkudes ravi. Alkoholjoobes olles võttis puudutatud isik noa ja laste silme all ähvardas ta endale sellega viga teha ja veenid läbi lõigata. Kohale kutsutud politsei leidis patsiendi hoovis nutmas, kavatsemas õhukeses kleidis minna ööseks metsa. Puudutatud isik keeldus kaasatud kiirabiga kaasa minemast, eitas oma probleeme ja muutus aeg-ajalt agressiivseks. Puudutatud isik toimetati esialgu SA PERH EMO-sse ja sealt edasi suunati ta psühhiaatriahaiglasse ja hospitaliseeriti 23.04.2018 kell 22.20 tahtest olenematu ravi otsusega. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt ei suuda puudutatud isik oma käitumist adekvaatselt kontrollida ega hinnata ravi vajalikkust. Situatsiooni ja oma käitumist ta kriitiliselt hinnata ei oska. Puudutatud isiku käitumine nii teda ennast kui ümbritsevaid (sh ka alaealisi lapsi) kahjustav, kõrgeid riske võttev, impulsiivne ja tagajärgedega arvestamata. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire psühhootiline episood (F29). Arsti arvamuse ja taotluse kohaselt vajab puudutatud isik tahtest olenematu ravi jätkamist vastavalt PsAS § 11 lg-le 1 ja temale psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamist haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.

PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ja muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arsti arvamusest nähtuvalt vajas puudutatud isik esialgse õiguskaitse korras tahtevastast kinnisesse asutusse paigutamist neljaks päevaks ja taotletakse tähtaja pikendamist 40 päevani. Kohus pidas tõendatuks, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suuda ta adekvaatselt hinnata enda tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Tema käitumine on ebaadekvaatne ning ravita ja tavapärases keskkonnas võib ta olla väljaspool haiglat ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega eelkõige iseendale kui ka teatud määral ümbritsevatele. Puudutatud isiku käitumine on kohati agressiivne, ettearvamatu, kontrollimatu ning käitumine on juhitud haiguslikust seisundist. Enesele ohtlikkus seisneb selles, et ta võib enda tervist ja elu ebaadekvaatse käitumise tagajärjel ohustada ( haaras noa ja lubas enda veenid läbi lõigata). Ümbritsevatele ohtlikkus seisneb eelkõige enda alaealiste laste kahjustamise ohus, sest laste ees noaga vehkimine ja lubadus endale sellega viga teha võib tähendada lastele negatiivset mõju. Kohus leidis, et on täidetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 teises lauses toodud eeldused esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Puudutatud isikul on psühhiaatri arvamusest nähtuvalt raske psüühikahäire psühhootiline episood (F29). Ravita jäämisel on ta ohtlik nii enda kui ka ümbritsevate inimeste elule. Ohu tingib puudutatud isiku psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatne käitumine. Lähtudes esinevast psüühikahäirest, mis vajas pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes, pikendas kohus esialgset õiguskaitset 40 päevani alates haiglasse saabumisest ja tahtest olenematu ravi alustamisest. Tulenevalt TsMS § 539 lg-st 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab raviarst. Määruskaebus

Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga ja leiab, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused on täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrite hinnangul puudutatud isiku käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu, tal on diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire psühhootilise seisundi näol. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on puudutatud isik psühhiaatrite hinnangul oma ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik nii endale kui teistele. Puudutatud isiku ohtlikkust ravita jäämisel näitab tema käitumine peale hagilaravilt vabanemist. Kaebuse esitaja väited, et ta võib jätkata ravi kodustes tingimustes, ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub psühhiaatrite järeldusega tahtest olenematu vältimatu sundravi vajalikkusest, kuna senine haiglaväline ravi korraldamine ei andnud tulemust, st eeldatavalt katkestas puudutatud isik haiglast lahkudes ravi. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta võib jätkata ravi kodustes tingimustes, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku ravivajadus on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite asjas avaldatud arvamustega. Arvestades eeltoodut, on ringkonnakohus seisukohal, et puudutatud isiku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.