Asjaõigus › Omandiasjad

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

XX (hageja) esitas 18. oktoobril 2017 Harju Maakohtule venekeelse hagi YY (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Koos hagiavaldusega esitas hageja riigi õigusabi taotluse. Hageja täiendas riigi õigusabi taotlust 17. novembril 2017. Lisaks esitas hageja kohtule venekeelseid avaldusi kuni 19. veebruarini 2018. Maakohus rahuldas 13. detsembri 2017 määrusega hageja taotluse menetlusabi saamiseks seoses tõlke kuludega ning vabastas hageja menetlusdokumentide ja kohtulahendi tõlke kulude kandmisest. Maakohus rahuldas 19. veebruari 2018 määrusega hageja taotluse riigi õigusabi saamiseks ja määras hagejale esindaja riigi arvel kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Ühtlasi märkis maakohus, et seoses riigi õigusabi andmisega ei jätka kohus hageja võõrkeelsete avalduste tõlkimist eesti keelde, kuna esindaja kaudu on hagejal võimalik esitada menetlusdokumente eesti keeles. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja (edaspidi „esindaja“) esitas 21. märtsil 2018 kohtule seisukoha, mille kohaselt on hageja kahju hüvitamise nõude esitamine kostja vastu õiguslikult perspektiivitu. Esindaja palus ühtlasi riigi õigusabi osutamine hagejale lõpetada ja välja mõista riigi õigusabi tasu ja kulu. Esindaja kohtus isiklikult hagejaga ja selgitas välja, et:  notari poolt 5. juunil 2008 koostatud ja tõestatud volikirjaga volitas hageja oma vanaema muu hulgas valitsema, valdama, kasutama ja käsutama hageja igasugust vara, ükskõik, kus see asub ja millest see koosneb, samuti sõlmima selle vara valitsemise, kasutamise ja käsutamise suhtes kõiki seadusega lubatud tehinguid;  hageja vanaema müüs volikirja alusel 31. jaanuaril 2011 ära hagejale kuulunud korteriomandi Tallinnas, XXX (edaspidi „Suur-Ameerika korter“);  notari koostatud ja tõestatud lepinguga 23. augustist 2012 kinkis hageja vanaema endale kuuluva Tallinnas, YYY asuva korteri (edaspidi „Tedre korter“) kostjale;  hageja on seisukohal, et nimetatud kolm tehingut kahjustavad tema õiguseid. Hageja leiab, et tehingud korraldati kuritegeliku grupeeringu poolt, 6. oktoobril 2012 tapsid grupeeringu käsilased hageja vanaema;  hageja hinnangul on kostja kolme tehingu ja hageja vanaema tapmise tulemusel ebaseaduslikult omastanud hagejale endale ja temale kui vanaema pärijale kuuluva vara. Hageja soovib hagiga saada kostjalt omastatud vara eest hüvitist, sh peaks hüvitis hõlmama YYY korteri turuväärtuse. Esindaja analüüsis hageja esitatut ning asus seisukohale, et esitatust ei nähtu, et hagejal võiks olla kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Esindaja tõi välja, et hageja poolt volikirja kohta esitatud väited ei ole kooskõlas volikirjas märgituga. Volikirjast nähtub, et notar on hagejale selgitanud õigust nõuda notariaalakti tõlke koostamist, kuid hageja on sellest loobunud; et volikiri on hagejale notari poolt suuliselt tõlgitud eesti keelest vene keelde ja antud enne heakskiitmist läbivaatamiseks; et hageja on volikirja läbi vaadanud, heaks kiitnud ja omakäeliselt alla kirjutanud. Hageja on esindajale kinnitanud, et volikirjal olev nimi ja allkiri on tema kirjutatud. Seega puudub alus väiteks, et hageja volikirja sisust aru ei saanud. 2 (6)

Volikirjast puudub hageja väidetud tingimus, et hageja nimel tehtud tehingutest tuleb hagejale teatada ja temalt nõusolekut taotleda. Volikirja kehtivust ei mõjuta asjaolu, et volitus on antud mh vara osas, mida volikirja koostamise ajal ei olnud olemas. Hageja ei ole esitanud notarile avalduse volikirja kehtetuks kuulutamiseks. Volikiri kehtis seega eelduslikult kuni vanaema surmani 6. oktoobril 2012. Esindaja selgitas täiendavalt, et notari 31. jaanuaril 2011 koostatud ja tõestatud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühistamiseks õiguslikud võimalused puuduvad, pealegi puudub kostjal tehinguga igasugune seos. Notar on 23. augustil 2012 tõestanud korteriomandi kinkelepingu, korteriomandile isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu, asjaõiguslepingud ning kinnistamisavaldused, mille esemeks oli hageja vanaema lahusvaraks olnud Tedre korter. Notar kontrollis enne tehingu tegemist hageja vanaema otsusevõimet ja veendus selle olemasolus. Kinkelepingu esemeks olev korteriomand jäi lepinguga hageja vanaema otsesesse valdusse ja tema kasuks seati kinkelepingu esemele eluaegne isiklik kasutusõigus. Kostja kingisaajana võttis endale kohustuse võimaldada hagejale vanglast vabanemisel elamisõigus kinkelepingu reaalosaks olevas eluruumis või muus kingisaaja poolt muretsetud vähemalt 1-toalises tavapäraste mugavustega korteris Tallinnas, kusjuures kommunaalkulud peab kandma hageja. Kinkelepingut koos hageja vanaema eelneva käitumisega tõlgendades võib järeldada, et tema tahe oli suunatud sellele, et vältida korteri müüki hageja võlgade katteks, kui ta sureb ja hagejast saab tema pärija, ning siiski säilitada see või mõni teine samaväärne korter hagejale vanglast vabanemisel talle eluasemena. Hageja on esindajale avaldanud, et hageja kuulub vanglast vabanemisel Eestist väljasaatmisele, kuna tema välismaalase elamisluba on tühistatud. Huvi kaotamine siinse eluaseme vastu ei mõjuta kinkelepingu kehtivust. Kinkelepingust taganemine võinuks hageja kui vanaema võimaliku pärija puhul kõne alla tulla, kui oleks tuvastatud, et kostja tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas hageja vanaema surma või takistas teda kinkelepingust taganemast. Hageja on esitanud erinevatele õiguskaitseorganitele hulgaliselt kaebusi seoses vanaema väidetava tapmisega, kuid need kõik on jäänud tagajärjetuks. Tapmise kui karistusseadustikus ettenähtud kuriteo toimepanemine tuleb tuvastada kriminaalmenetlusseadustikus ettenähtud korras ja seda ei saa kohus teha tsiviilasja tsiviilkohtumenetluse korras läbi vaadates. Lisaks on tähtaeg, mille jooksul kinkija pärija võib kinkelepingust lepingust taganeda, piiratud ühe aastaga alates ajast, mil kinkija sai teada või pidi teada saama oma taganemisõiguse tekkimisest. Juhul kui kinkija sureb enne nimetatud tähtaja möödumist, on tema pärijal nimetatud õigus tähtaja ülejäänud osa ulatuses. Seega möödus kinkelepingust taganemise tähtaeg hageja kui võimaliku pärija jaoks hiljemalt üks aasta pärast vanaema surma, st 6. oktoobril 2013 ning sellega on kinkelepingust taganemise võimalused hageja jaoks ammendunud. Vara väidetava omastamise kohta selgub kohtule esitatud dokumentidest ja hageja antud selgitustest täiendavalt, et hageja vanaema jäi kuni oma surmani elama Tedre korterisse. On võimalik, et pärast hageja vanaema surma jäi korterisse hageja vanaemale kuulunud kui ka tema käes hoiul olnud hageja asju, kuid ainuüksi see fakt ei anna alust väita, et need asjad on kostja omastanud ja asjade väärtus tuleb hagejale rahaliselt hüvitada. Hageja ei ole pärimise küsimuses notari poole pöördunud. Siiani on välja selgitamata võimaliku pärandvara koosseis, s.o raha ja esemed, mille väljaandmist hageja võiks vanaema pärijana nõuda. Samuti ei ole hageja kusagil märkinud, millised tema isiklikud asjad on kostja valduses, miks ta arvab, et neid ei ole võimalik natuuras välja nõuda ja milline on nende rahaline väärtus, kui ta nõuab nende eest hüvitist. Hageja avalduse alusel on raha omastamise fakti kontrollitud politsei poolt. Asjaoludest ei nähtu, et vanaema valduses oleks olnud muud hagejale kuuluvat raha peale Suur-Ameerika korteri müügisummast vanaema pangakontole kantud summa (14 793,25 eurot). Politsei kirjalikust vastusest nähtuvalt on politseiametnikud kostjat küsitlenud ja välja selgitanud, et 3 (6)

hageja vanaema andis suulisel kokkuleppel raha kostja vastutavale hoiule kuni hageja vanglast vabanemiseni. Vanaemal oli volitus hageja varaga seadusega lubatud tehinguid teha. Kokkulepete olemasolu hagejale kuuluva raha hoidmise ja hageja huvides kasutamise osas kinnitavad kostja nimelt hageja vangla vabakasutuskontole tehtud igakuised 70 eurosed ülekanded. Asjaolu, et kostja on hagejale raha alates 2012. aastast vanglaarvele üle kandnud, on ka hageja ise oma erinevates kaebustes kinnitanud. Esindaja poolt esindatava nimel tehtud tehingust tekivad õigused ja kohustused vahetult esindatavale. Kui hageja vanaema ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppega oli määratud, et kostjale vastutavale hoiule antud rahast tuleb hageja vanglaarvele kanda igakuiselt 70 eurot ja järelejääv summa tuleb talle üle anda vanglast vabanemisel (hageja karistusaeg lõpeb 21. jaanuaril 2019), ja hageja ja kostja omavahel teisiti kokku ei lepi, siis muutub hageja nõue sissenõutavaks mitte varem kui 21. jaanuaril 2019. Alles siis, kui kostja määratud tähtpäeval keeldub raha vabatahtlikult välja andmast, võib hageja pöörduda tema vastu hagiga kohtusse.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus keeldus 12. aprilli 2018 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt 413,27 eurot riigituludesse. Ühtlasi lõpetas maakohus hagejale riigi õigusabi andmise ning määras esindajale töötasuks riigi õigusabi osutamise eest 600 eurot ja hüvitatavaks tõendite esitamisega seotud kuluks 17,12 eurot riigi arvel. Maakohus tugines esindaja seisukohale, et hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu. Nähtuvalt esindaja väljatoodust on kostja olnud ainult ühe tehingu pooleks, mis hageja hinnangul tema õiguseid rikub, s.o 23. augusti 2012 lepinguga kingisaajaks. Nimetatud lepingu osapooleks ei olnud aga hageja. Hageja kui pärija tähtaeg kinkelepingust taganemiseks on möödunud tulenevalt võlaõigusseadus (VÕS) § 270 lg-test 1 ja 2, kuivõrd kinkija (hageja vanaema) suri 6. oktoobril 2012. Hageja ei ole välja toonud, et ta oleks kinkelepingust taganenud. Ka muust hageja esitatust ei nähtu, et kostja oleks rikkunud mingeid kohustusi hageja suhtes, millega seoses võinuks tekkida hagejale kahju, sh, et kostja oleks rikkunud lepingut hageja korteri müügist saadud raha hoidmiseks. Maakohus lõpetas hagejale määratud riigi õigusabi andmise riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 teise lause ja § 7 lg 1 p 2 alusel, kuna hageja taotles riigi õigusabi õiguse kaitseks, mida tal ei ole. Kuivõrd maakohus hagi menetlusse ei võtnud, määras kohus, et menetluskulud, mille osas hageja sai menetlusabi, tuleb TsMS § 190 lg 4 alusel hagejalt välja mõista riigituludesse. Hageja menetlusdokumentide tõlkimiseks eesti keelde ja kohtudokumentide tõlkimiseks hageja jaoks vene keelde kasutas maakohus tõlkebüroo teenust. Maakohus määras tõlkebüroole makstavaks tasuks 5. jaanuari 2018 määrusega hageja 18. oktoobrist kuni 17. novembrini 2017 esitatud dokumentide tõlkimise eest 174,85 eurot ja 19. veebruari 2018 määrusega hageja

4 (6)

MÄÄRUSKAEBUS

Hageja esitas maakohtu määruste peale määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja võtta hagi menetlusse. Ühtlasi ei ole hageja nõus sellega, et talt on riigituludesse välja mõistetud menetluskulud. Hageja jääb selle juurde, et tal on põhjendatud nõue kostaja vastu, mida kohus peaks menetlema.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse 4. juunil 2018 menetlusse, ei rahuldanud seda ja edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis hagejalt välja menetluskulud riigituludesse. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega vabastab hageja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise osas jääb vaidlustatud määrus lõppjärelduses muutmata. Samuti ei anna kaebus alust muuta maakohtu määrust riigi õigusabi lõpetamise osas. Nendes osades nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega korda neid, aga kuid hagi menetlusse võtmisest keeldumise osas täiendab vaidlustatud määruse põhjendusi käesoleva määruse p-dega 13 ja 14. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, aga hageja kannab kaebemenetluse kulud. Hageja esitas 8. juunil 2018 taotluse täiendavate tõendite (vanaema kirjad hagejale 2012. aastal) vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab hageja taotluse TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata ja tagastab esitatud tõendid hagejale, kuna hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud kirju esitada maakohtule. Need ei oma määruskaebuse lahendamisel ka tähtsust, sest maakohus on õigesti lahendanud hagi menetlusse võtmise küsimuse ilma tõendeid uurimata, samuti ei saa selles menetlusetapis tõendeid uurida ega hinnata ringkonnakohus. Hageja esitas pärast kaebust täiendavad venekeelsed avaldused (enne käesoleva määruse allkirjastamist on neid kohtusse saabunud 10., 11. ja 12. juunil 2018). Hageja kordab neis varasemaid seisukohti ja taotlusi. Viidatud ega ka võimalikke järgnevaid avaldusi ringkonnakohus TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes ei menetle ja tagastab avaldused hagejale, kuna need esitati peale määruskaebuse esitamiseks määratud tähtaja möödumist. Maakohus leidis põhjendamatult, et hagi menetlusse võtmata jätmisel tuleb menetluskulud, mille osas sai hageja menetlusabi, TsMS § 190 lg 4 alusel välja mõista riigituludesse. TsMS § 190 lg 7 sätestab, et TsMS § 190 lg-tes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Puuduvad andmed, et hageja majanduslik seisund oleks oluliselt muutunud võrreldes ajaga, mil maakohus kontrollis tema võimalusi maksta asjatundliku õigusabi eest või tasuda riigilõivu. Viimati hindas maakohus 4. juunil 2018 hageja majanduslikku olukorda ja asus seisukohale, et kuna hageja viibib vanglas ning tal sisuline sissetulek ja väärtuslik vara puudub, ei ole ta võimeline määruskaebuselt riigilõivu (50 eurot) tasuma. Ringkonnakohus leiab, et kuna puuduvad andmed hageja majanduslik olukorra paranemise kohta, esineb mõjuv põhjus hageja vabastamiseks kõigi menetluses tekkinud menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.

5 (6)

TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib maakohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada, st hageja nõue on õiguslikult perspektiivitu. Hageja avaldatu järgi on kostja kolme tehingu ja hageja vanaema tapmise tulemusel omandanud hagejale endale ja temale kui vanaema pärijale kuuluva vara, ja ta soovib nõuda kostjalt viimase poolt omastatud vara eest hüvitist. Notariaalse esinduslepingu vanaemaga hageja vara käsutamiseks sõlmis hageja ise ja kostjal ei ole sellesse puutumust; samuti ei olnud kostja hageja korteri müügilepingu pooleks ega ole seega hageja vara omastanud. Kostja poolt kinkelepinguga omandatud korter oli mitte hageja, vaid tema vanaema oma. Kinkeleping on jõus, seda pole üles öeldud ega sellest taganetud. Seega puudub ka hageja esile toodud asjaolude õigust eeldades hagejal alus nõuda kostjalt kas lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi. Lisaks on hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks TsMS § 371 lg 1 p 9, kuivõrd on rikutud olulisi hagiavalduse vorminõudeid. Vaatamata sellele, et hagejale määrati riigi õigusabi korras esindaja, ei ole esitatud eestikeelset hagiavaldust selge hagi eseme ja alusega (TsMS § 363 lg 1 p-d 1 ja 2). Kuigi hageja kritiseerib määruskaebuses talle määratud esindaja toiminguid, siis ei nähtu kaebusest põhjendusi riigi õigusabi lõpetamise vaidlustamiseks. Kuigi määruskaebus rahuldatakse kulude riigi kasuks väljamõistmise osas, siis ei muutu sellest kohtuasja sisuline lõpplahend ja hageja kannab ka kulud ringkonnakohtus. Riigi õigusabi lõpetamise osas ei ole menetluskulud vastavalt TsMS § 191 lg-le 3 hüvitatavad. Sarnaselt maakohtuga ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida määruskaebuse ega hagi kohta kostja seisukohta, mistõttu ei ole asjas teisi menetlusosalisi, kelle kulusid oleks vaja kindlaks määrata. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale osas, mis käsitleb hagi menetlusse võtmisest keeldumist. Samuti saab hageja TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada kulude jaotust. Eesti Vabariigil on TsMS § 179 lg 3 alusel õigus vaidlustada ringkonnakohtu määrus selle kohta, et hageja ei pea tasuma maakohtu välja mõistetud summat riigituludesse. Riigi õigusabi lõpetamine ei ole TsMS § 191 lg 1 viimasest lausest tulenevalt enam teist korda vaidlustatav. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing

/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm

/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.