T.K. i hagi K.P.E. OÜ vastu haigushüvitise väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks 1852,97 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. detsembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
K.P.E. OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. mai 2018 Apellant: K.P.E. OÜ (kostja), rk 11174944; esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: T.K. (hageja), ik XXX; esindaja advokaat Tiia Tafenau
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Tühistada Tartu Maakohtu 19. detsembri 2017 otsus osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kahjuhüvitise nõue summas 1534,59 eurot, muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Lugeda otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
3.Rahuldada T.K. i hagi K.P.E. OÜ vastu haigushüvitise väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks.
Välja mõista K.P.E. OÜ-lt T.K. i kasuks saamata jäänud haigushüvitis 107,75 eurot ja kahju 1534,59 eurot.
5.Jätta maakohtus kantud menetluskulud K.P.E. OÜ kanda.
6.Välja mõista K.P.E. OÜ-lt T.K. i kasuks menetluskulude katteks 1715 eurot. Menetluskulud tuleb tasuda ERGO Insurance SE arveldusarvele nr EE472200221049641283 (AS Swedbank).
7.Menetluskuludelt tuleb K.P.E. OÜ-l tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
8.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
9.Jätta ringkonnakohtu menetluses kantud kulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.K. (hageja) esitas 8. juulil 2017 hagiavalduse K.P.E OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt mõista hageja kasuks välja haigushüvitise 107,75 eurot ja kahjuhüvitise 1745,22 eurot seoses haiguslehtede esitamata jätmisega. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.03.2016 tähtajatu töölepingu, mille kohaselt asus hageja alates 14.03.2016 tööle täistööajaga puhastusteenindaja ametikohale, töötasuga 600 eurot kuus. Hageja haigestus ja jäi haiguslehele 04.10.2016. Haigestumisest teatas hageja tööandjale telefoni teel. Perearst lõpetas hageja haiguslehe 26.10.2016 seoses suunamisega eriarsti vastuvõtule ja 27.10.2016 väljastas hageja raviarst talle haiguslehe eelmisele haiguslehele järgnevana. Hagejale on alates 04.10.2016 väljastatud haiguslehed perioodidel 04.10.2016-26.10.2016, 27.10.2016-23.11.2016, 24.11.2016-13.12.2016, 14.12.201602.01.2017, 13.01.2017-11.02.2017, 12.02.2017-13.03.2017 ja 14.03.2017-03.04.2017. Hageja teavitas kostjat esimese haiguslehe lõpetamisest 27.10.2016 e-kirja teel. Kostja ei tasunud hagejale haigushüvitist viie kalendripäeva eest, samuti ei teinud kandeid töövõimetuslehele ega edastanud töövõimetuslehte väljamaksete tegemiseks Haigekassale. Vastuseks hageja päringule teatas kostja raamatupidaja, et hagejaga on töösuhe lõpetatud
03.10.2016. Hageja palus 31.10.2016 kostjal saata endale kirjalik töölepingu ülesütlemise avaldus ja muuta töötamise registri kanne korrektseks. Kostja hagejale ei vastanud. 03.11.2016. laekus hageja arveldusarvele kostja makse selgitusega „lõpparve-puhkusekompensatsioon“. 07.11.2016 saatis hageja kostjale e-kirja, milles palus kinnitada haiguslehe, et haigekassa saaks selle eest hüvitist maksta. Kostja kirjale ei vastanud. Hageja pöördus töövaidluskomisjoni avaldusega tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus ja töölepingulise suhte jätkumine. Töövaidluskomisjonis sõlmisid pooled kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus täiendama ja haigekassale edastama hageja töövõimetuslehed ning parandama töötamise registris hageja kohta tehtud kanded selliselt, et registrist nähtuks, et hageja töösuhet ei ole lõpetatud ning töösuhe temaga jätkub. 22.12.2016 muutis kostja hageja kohta tehtud kande ning märkis ta töötajaks. Hageja esitas avalduse töövaidluse lõpetamiseks 23.12.2016. Samal päeval kostja aga tühistas 22.12.2016 tehtud kande ning ei esitanud Eesti Haigekassale hageja töövõimetuslehti. Hageja ütles 14.03.2016 töölepingu TLS § 91 lg 1 ja 4 alusel erakorraliselt üles alates 1. märtsist 2017. Töölepingu ülesütlemise avalduse edastas e-posti teel ja täiendavalt ka tähitud kirjaga. Hageja haigusleht lõpetati tervenemise tõttu 03.04.2017.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Tööleping lõpetati 03.10.2016 TLS § 88 lg 1 p 3 alusel. Kostja ei saanud kinnitada töövõimetuslehti, mille periood algas pärast töölepingu lõppemist. Hageja töövõimetuslehed on perioodist 04.10.2016 kuni 03.04.2017. Hagejaga sõlmitud kompromissi sisuks ei olnud töösuhte jätkumine. Kompromissi sisuks oli, et juhul kui hagejalt küsitakse hinnangut hageja töötamise kohta, siis tööandja vaikib hagejaga seotud tööalastest probleemidest ja töölepingu lõpetamise põhjustest ning kostja ei esita kahju hüvitamise nõuet hageja vastu, samuti ei esitata kahju hüvitamise nõuet maine kahjustamise eest. Hageja nõuded on ka aegunud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 19. detsembri 2017 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks haigushüvitise 107,75 eurot ja kahjuhüvitise 1745,22 eurot. Menetluskulud jäeti kostja kanda ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks 1715 eurot menetluskulude katteks. Maakohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda Ergo Insurance SE kontole. Välja mõisteti ka viivis menetluskuludelt seaduses sätestatud määras. Maakohus leidis, et nõue ei ole aegunud. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja esmane haigusleht lõppes 26.10.2016, millest ta teavitas kostjat 27.10.2016 e-kirjaga. Hageja haigusleht lõpetati tervenemise tõttu 03.04.2017. Seega pidi kostja edastama hageja haiguslehed Haigekassale hiljemalt 02.07.2017. Hagi esitati kohtule 08.06.2017, seega on hagiavaldus ja täpsustatud hagiavaldus esitatud tähtaegselt ja hageja nõue ei ole aegunud. Tõendatud on, et kostja ei esitanud hagejale kirjalikku töölepingu ülesütlemise avaldust
3.oktoobriks 2016 ega ka hiljem, kui hageja e-kirja teel avaldas soovi saada infot töölepingu väidetava lõpetamise kohta. Kostja ei teinud ka muul viisil hagejale teatavaks, et temaga
soovitakse töölepingut lõpetada 03.10.2016. Kuivõrd kostja ei esitanud hagejale töölepingu ülesütlemise avaldust, ei lõppenud hageja tööleping 03.10.2016 ning hageja töösuhe oli 04.10.2016 töövõimetuslehele jäädes kehtiv. Tööleping hageja ja kostja vahel lõppes vastavalt hageja töölepingu ülesütlemise avaldusele alates 1.märtsist 2017. TTOS § 122 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% TLS § 29 lg-s 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust (haigushüvitis). TTOS § 122 lg 5 kohaselt maksab tööandja haigushüvitise välja palgapäeval või 30 kalendripäeva jooksul alates töötajalt elektroonilise haiguslehe lõpetamisest teadasaamisest või nõuetekohase paberil haiguslehe või tõendi esitamisest tööandjale. Hageja on esitanud nõude kostjalt haigushüvitise väljamõistmiseks haigestumise neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest summas 107,75 eurot. Hagejale on väljastatud töövõimetusleht alates 04.10.2016 ning samal päeval on hageja tööandjat sellest teavitanud ning esitatud tõenditest nähtuvalt on tööandja teavituse kätte saanud. Eelnimetatud töövõimetusleht lõpetati 26.10.2016 ning järgmisel päeval teavitas hageja tööandjat jätkuva töövõimetuslehe väljastamisest. Seega oli kostja kohustus kehtiva töösuhte olemasolul tasuda töötajale haigushüvitis hiljemalt 28.11.2016. Kostja oma kohustust ei täitnud. Kuna kostja ei ole haigushüvitise tasumist jaatanud ning ei ole esitanud ka vastuväiteid haigushüvitise suuruse arvutuskäigule, siis tuleb rahuldada nõue haigushüvitise väljamõistmiseks summas 107,75 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja töövõimetuslehed on perioodist 04.10.2016 – 03.04.2017 ning kostja poolt on töövõimetuslehed täiendamata ja Haigekassale edastamata. RaKS 53 lg 4 teeb kohaselt kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja töövõimetuslehele omapoolsed kanded seitsme kalendripäeva jooksul alates kindlustatud isikult töövõimetuslehe lõpetamisest teadasaamisest. Sotsiaalministri 26.09.2002 määrusega nr 114 kehtestatud "Töövõimetuslehe andmekoosseis ja pabervorm ning töövõimetuslehe registreerimise, väljakirjutamise ja haigekassale edastamise tingimused ja kord" § 10 lg 3 tulenevalt peab tööandja märkima töövõimetuslehele infosüsteemide andmevahetuskihi (X-tee) liidese kaudu andmed tööandja, töötaja töötasu ning hüvitise saamise õiguse puudumise põhjuse ja perioodi, kui töötajal puudub õigus saada haigushüvitist. RaKS § 53 lg 5 kohaselt määratakse ja makstakse hüvitis haigekassast, kui kindlustatud isiku tööandja või füüsilisest isikust ettevõtja on teinud kindlustatud isiku elektroonilisele töövõimetuslehele X- tee liidese kaudu omapoolsed kanded hiljemalt 90. kalendripäeval alates töövõimetuslehel märgitud päevast, kui kindlustatud isik asus töö- või teenistuskohustusi täitma. Hüvitist ei määrata ega maksta, kui töövõimetuslehele ei ole tehtud kandeid viidatud lõikes sätestatud tähtaja jooksul. RaKS § 50 lg 1 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Kuna hageja jäi kostja tegevusetuse tõttu ajutise töövõimetuse hüvitisest ilma, siis tekkis hagejal varaline kahju, mis VÕS § 128 lg 2 ja lg 4 tulenevalt on käsitletav saamata jäänud tuluna.
VÕS §-st 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Hageja on kalendripäeva keskmise tulu alusel välja arvestanud töövõimetushüvitise nii 2016. kui 2017. aastal töövõimetuslehtedel viibitud perioodide eest leides, et kokku jäi hagejal perioodi 12.10.2016 – 03.04.2017 eest saamata ajutise töövõimetuse hüvitist 1745,22 eurot. Kuna kostja pole sellele arvutuskäigule vastuväiteid esitanud, tuleb kahju hüvitamise hagi rahuldada. Hageja esindaja põhjendatud õigusabi ajakulu on 12 tundi, s.o 1440 euro. Selle lisandub riigilõiv 275 eurot. Menetluskulud on kokku 1715 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist kohtulahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt: 1) jättis maakohus täielikult hindamata ja tähelepanuta töövaidluskomisjoni 29.12.2016 otsuse nr 4-1/2490/16, mis on jõustunud. Töövaidluskomisjoni otsus esitati maakohtule koos vastusega hagiavaldusele. Töövaidlusasjas 4-1/2490/60 vaidlesid pooled töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja töösuhte jätkumise üle. Hageja esitas 23.12.2016 töövaidluskomisjonile taotluse, milles palus lõpetada töövaidlusasja menetlemise tulenevalt kõigist nõuetest loobumisega. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduse esitamise hetkel oli poolte töösuhte erakorralist lõpetamist ja töösuhte jätkumist puudutavas töövaidlusasjas 41/2490/16 jõustunud töövaidluskomisjoni 29.12.2016 otsus. Seda tulnuks arvestada; 2) võis kuni 31.12.2016 kehtinud ITVS tekitada segadust, kuidas tuleb seadust kohaldada siis, kui töövaidluskomisjonis kogu avaldusest loobutakse ja töövaidluskomisjon sellest tulenevalt ITVS § 15 lg 2 p 1 alusel menetluse lõpetab. Õigusalases kirjanduses on leitud, et sellisel juhul ei saa sõltumata nõudest loobumise põhjusest pöörduda ITVS § 15 lg 1 p 1 alusel uuesti sama nõudega töövaidluskomisjoni. Samuti on välistatud sama nõudega kohtusse pöördumine; 3) puudus hagejal võimalus edaspidiselt tugineda töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisusele ja töösuhte kehtivusele ning töövaidluskomisjonis nõuetest loobumise tõttu tuli lugeda menetlusosaliste vahel sõlmitud tööleping kostja tehtud ülesütlemise avalduse alusel lõppenuks; 4) analüüsis maakohus põhjendamatult töölepingu erakorralist ülesütlemist, kuigi selle nõudega kohtusse ei pöördutud. Menetlusõigus ei võimalda hinnata töölepingu ülesütlemise õiguspärasust ja töösuhte jätkumist, kui selle kohta on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus; 5) on kostja alternatiivsel seisukohal, et olukorras, kus kohus muid kostja ülesütlemise avaldusi kehtivaks ei lugenud, pidanuks kohus lugema, et hagejale on ülesütlemise avaldus kätte toimetatud hiljemalt 31.10.2016 apellandi raamatupidaja poolt. Ülesütlemise avaldust tulnuks
vaidlustada selleks ettenähtud tähtaja jooksul. Ebaõigesti on käsitletud ka Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-52-14; 6) on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et poolte vahel oli kehtiv töösuhe kuni 01.03.2017, jääb mõistmatuks, millest tulenevalt on maakohus vaidlustatava otsuse punktis 27 lugenud tekkinud kahju lepinguväliseks kahjuks. Kohtuotsus on selles osas põhjendamata ning vastuoluline. Lepinguline ja lepinguväline kahju jäeti eristamata ja sellest tulenevalt määrati ebaõigesti ka kahjuhüvitise suurus.
5.Hageja vaidles apellatsioonile vastu. Vastuse kohaselt: 1) on hagejal õigus esitatada kostja vastu nõudeid vaatamata menetluse lõpetamisele töövaidluskomisjonis; 2) ei ole kehtivaks muutunud töölepingu ülesütlemise avaldus, mida teine pool ei ole kätte saanud. Sellisel juhul tuleb lugeda, et töölepingu ülesütlemise avaldust ei ole tehtud. Maakohtul oli õigus ja ka kohustus analüüsida, kas poolte vahel oli kehtiv töösuhe ning millal ja kelle ülesütlemise avalduse alusel see töösuhe lõppes; 3) ei tuvastanud töövaidluskomisjon ja maakohus, et kostja oleks 03.10.2016 või hiljem esitanud hagejale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemise avaldust. Samuti ei ole asjas tuvastatud, et kostja oleks 03.10.2016 või hiljem vastustajale esitanud töölepingu ülesütlemise avalduse mistahes muus vormis; 4) ei saa aktsepteerida kostja raamatupidaja üldsõnaliselt edastatud infot töölepingu ülesütlemise kohta. Kostjale osutab raamatupidamise teenust kolmas isik, kellel ei olnud volitust ülesütlemise avaldust teha; 5) lähtus maakohus kahju hüvitamise nõude lahendamisel õigetest õigusnormidest. Kahju on lepinguväline, kuna töövõimetuslehtede kinnitamise kohustus tuleb RakS § 53 lõigetest 4 ja 5.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu kahjuhüvitise määramise osas ja selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega muudab otsuse õiguslikke põhjendusi ja mõistab välja kahjuhüvitise summas 1534,59 eurot. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle: 1) T.K. esitas 28.11.2016 töövaidluskomisjonile avalduse K.P.E. OÜ vastu, nõudes töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ja töösuhte jätkumise tuvastamist; 2) Töövaidluskomisjon lõpetas 21.12.2016 otsusega menetluse seoses avaldaja kõigist nõuetest loobumisega; 3) 22.12.2016 muutis kostja T.K. i kohta tehtud kande töötamise registris ning märkis ta töötajaks; 4) 23.12.2016 kostja tühistas 22.12.2016 tehtud kande ning ei esitanud Eesti Haigekassale T.K. i töövõimetuslehti;
5) T.K.
esitas 08.06.2017 Tartu Maakohtule hagi K.P.E. OÜ-lt haigushüvitise väljamõistmiseks ja K.P.E. OÜ kohustamiseks kohustuste täitmiseks.
8.Pooltel puudub vaidlus ka selles, et töötaja loobus töövaidluskomisjonis nõuetest põhjusel, et sõlmis tööandjaga kokkuleppe. Pooltel on vaidlus aga selles, mis oli kokkuleppe sisu. Hageja väitel kohustus tööandja täiendama ja haigekassale edastama hageja töövõimetuslehed ning parandama töötamise registris hageja kohta tehtud kanded selliselt, et registrist nähtuks, et hageja töösuhet ei ole lõpetatud ning töösuhe temaga jätkub. Kostja väitis, et pooled leppisid kokku, et kanne tehakse registrisse, kuid seejärel töösuhe lõpetatakse, kas poolte kokkuleppel või töötaja avalduse alusel. Töötaja aga avaldust ei esitanud ja seetõttu kanne tühistati.
9.Asja materjalide kohaselt nõudis Tartu Maakohus ITVLS § 24 lg 6 alusel asja lahendamise materjalid töövaidluskomisjonist välja ja võttis need toimikusse. Viidatud sätte kohaselt loetakse töövaidluskomisjonile esitatud tõendid kohtusse esitatuks. Ringkonnakohus märgib, et töövaidluskomisjoni 21.12.2016 istungi protokollist nähtub, et töövaidluskomisjon pakkus pooltele kompromissi võimalust pärast seda, kui tööandja kinnitas, et ta ütles suuliselt töölepingu üles. Komisjonis selgitati tööandjale töölepingu seadust ning seejärel sõlmisid pooled kokkuleppe ja töötaja loobus avaldusest Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et töövaidluskomisjoni poolt avaldusest loobumise vastuvõtmine välistab käesolevas asjas hagi esitamise kohtusse. Ringkonnakohus leiab, et tühine tehing (ülesütlemine) ei muutunud töötaja nõudest loobumisega kehtivaks ning hageja ei pidanud hagi esemena nimetama töölepingu 03.10.2016 ülesütlemise tühisuse ega ka 01.03.2017 ülesütlemise kehtivuse nõuet, piisav oli nende esitamine hagi aluses.
10.Ringkonnakohus leiab, et töötaja ei pöördunud kohtusse sama nõudega, millest töötaja töövaidluskomisjonis loobus. Töötaja märkis komisjonile esitatud avalduses, et soovib ülesütlemise tühisuse tuvastamist ning töösuhte jätkuvaks lugemist. Maakohus vaatas läbi töötaja nõuet haigushüvitise väljamõistmiseks ning tööandja kohustamiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks. Maakohus tuvastas, et hageja tasunõuded ei ole aegunud ning selles osas apellant maakohtu otsust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas ei ole vaidlust, et töölepingu ülesütlemine tööandja poolt 03.10.2016 oli tühine, siis võis töötaja käituda nii nagu oleks tööleping kehtinud, kuni töötaja poolse ülesütlemiseni 01.03.2017. Töötaja nõuded põhinevad faktilistel asjaoludel, mis leidsid aset pärast töövaidluskomisjoni otsust.
11.Õige ei ole ka apellandi alternatiivne vastuväide, et juhul kui kohus loeb hagi esitamise lubatavaks, siis ei saa töötaja nõuda hüvitisi, kuna ta ei vaidlustanud õigeaegselt töölepingu ülesütlemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, mille kohaselt kui ülesütlemise avaldust ei ole töötajale nõuetekohaselt teatavaks tehtud, siis see ei muutu kehtivaks, seega puudub ka tähtaeg töölepingu ülesütlemise tühisusele tuginemiseks. Samuti peab ringkonnakohus piisavaks maakohtu põhjendust osas, milles maakohus tuvastas, et töölepingu ülesütlemise avaldust töötajale ei edastatud. Apellandi väited, et 31.10.2016 pidi töötaja ülesütlemiseavalduse kätte saama, ei ole põhjendatud. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et tööandja raamatupidaja teatas vastuseks töötajale, et temaga on töösuhe lõppenud. Töötaja väitel pöördus ta seejärel kirjalikult tööandja poole küsides, mis päeval töösuhe lõppeb ning palus saata kirjalik ülesütlemiseavaldus, kuid tööandja sellele ei reageerinud. Ringkonnakohus ei pea piisavaks 31.10.2016 telefonitsi edastatud raamatupidaja lakoonilist teadet. Tööandja ei ole tõendanud, et ta vastas töötaja kirjalikule päringule.
13.Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud haigushüvitise väljamõistmist ning ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsusega ning ei korda maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel.
14.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust kahjuhüvitise väljamõistmisel ning seetõttu on ebaõige ka kahju suurus. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejale tekkis lepinguvälisel alusel kahju VÕS § 1043 ja § 1045 alusel. Ringkonnakohus leiab, et hageja ajutisest töövõimetusest tulenev kahju hüvitamise nõue tuleb lahendada VÕS § 115 lg 1 alusel. Kuigi töövõimetuslehele kannete tegemise kohustus tuleneb kostjale RaKS § 53 lg-st 4 või lisaks ka lg-st 5, siis on sellise kohustuse tekkimise eelduseks pooltevaheline lepinguline suhe. Sellises olukorras on hageja kahju hüvitamise nõue olemuselt lepingulise kohustuse rikkumisest tingitud kahju hüvitamise nõue. Tulenevalt RaKS § 53 lg-st 5 maksab haigekassa töövõimetushüvitise üksnes juhul, kui tööandja teeb nõutud kanded 90 päeva jooksul alates töövõimetuse lõppemisest. Seetõttu puudub hagejal võimalus saada töövõimetushüvitist muul viisil kui kahju hüvitisena kostjalt. Täidetud on kahju hüvitamise eeldused, st hagejal tekkis kahju töövõimetushüvitise saamata jäämise tõttu, kahju põhjustas kostja tegevusetus töövõimetuslehele kannete tegemata jätmisel, sellise kahju hüvitamine on hõlmatud lepingu eesmärgiga ja kahju pidi olema kostjale ettenähtav.
15.Apellant vaidlustas ka kahju suuruse. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tööandjale ei saa ette heita seda, et hageja jäi uuesti haigeks pärast töölepingu ülesütlemist. Hageja ütles lepingu üles 01.03.2017, kuid kuna ta oli haiguslehel 12.02.-13.03.2017, siis selle perioodi eest oli tööandjal kohustus haiguslehed haigekassale edastada. Pärast töösuhte lõppemist s.o 14.03.-03.04.2017 haiguslehte kostja haigekassale enam edastama ei pidanud. Töötajal oli õigus RaKS § 62 alusel taotleda ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega haigekassalt. Eeltoodu tõttu tuleb jätta rahuldamata hageja nõue kostjalt kahju hüvitise väljamõistmiseks osas, milles tööandja ei esitanud haigekassale töövõimetuslehti perioodi eest 14.03.-03.04.2017 ja põhjendatud on selle võrra vähendada hageja nõuet. Ringkonnakohus võtab kahju suuruse määramisel aluseks hageja esitatud kahju arvestuse (lk 11) ja vähendab 21 päeva võrra kahju suurust ning mõistab kostjalt välja 1534,59 eurot.
16.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning jätab TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.