Täitmine › Kaebused kohtutäituri otsuste peale

Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus vaatab esitatud kaebuse läbi tulenevalt TsMS § 475 lg 1 p-st 15 hagita menetluses. Vastavalt TsMS § 477 lg 1 vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti ning lg 7 järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal algatusel. TsMS § 477 lg 2 järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Antud asjas kohtuistungi pidamise kohustust seadus ette ei näe, mistõttu kohus lahendab asja kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud avalduse ja puudutatud isikute seisukohtadega, dokumentaalsete tõenditega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et avalduse rahuldamiseks alused puuduvad. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 1 sätestab, et kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale võib menetlusosaline esitada otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul kaebuse maakohtule, kelle tööpiirkonnas kohtutäituri büroo asub. Kohtutäitur on teinud 13.03.2018.a otsuse, millega kohtutäitur lahendas avaldaja kaebuse ning jättis selle rahuldamata. Avaldaja esitas Harju Maakohtule kaebuse 23.03.2018.a. Seega on kaebus esitatud õigele maakohtule ning tähtaegselt.

Kohus selgitab, et kontrollib vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, mistõttu tuleb kohtul lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning käesolevas avalduses esitatud nõudest. Kohus selgitab, et kohtutäituri otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel saab kohus anda õigusliku hinnangu, kas kohtutäituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses ja kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte. Käesolevaks hetkeks on Riigikogu vastu võtnud ja 10.06.2018 jõustub TMS muudatus, mille kohaselt muudetakse sissetuleku arestimise tingimusi. Seaduse muudatuse eesmärk selle seletuskirja kohaselt on õigusselguse suurendamine. Täitemenetluse seadustiku § 132 lg 12 lubab alates 10.06.2018 täituril arestida võlgniku alampalga (ja sellest väiksema) suurusega sissetulekust kuni 20% kuus, kui võlgniku muust varast ei piisa võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Seejuures tuleb kõigepealt lahutada alampalgast maha arvestuslik elatusmiinimum ja alles seejärel saab leida 20%, mis võib võlgnikult ära võtta. Arvestuslik elatusmiinimum on 2017.aasta kohta Statistikaameti poolt arvutatuna 207,23 eurot. Nii on võlgnik jätkuvalt sunnitud panustama võlausaldaja nõuete rahuldamisse, kuid tema panustamise määr on kehtiva õigusega võrreldes oluliselt väiksem ja kindlasti on isikule tagatud arvestusliku elatusmiinimumi suurune sissetuleku säilitamine. Kui võlgnikul on ülalpeetavaid, siis tuleks iga ülalpeetava kohta liita mittearestitavale miinimumile 1/3 500-st eurost ehk 166 eurot. Seega juhul kui võlgnikul on sissetulek 366 eurot ja üks ülalpeetav, siis ei saaks sellist sissetulekut arestida. Samas peab kohus lähtuma kohtutäituri tegevuse hindamisel kohtutäituri poolt tehtud otsuse ajal kehtinud seadusest. Samuti pole asjakohane lähtuda teiste kohtutäiturite praktikast, kuigi teada on, et vähemalt üks kohtutäitur on saabuva TMS muudatuse valguses juba oma

varasemat otsust muutunud arvestades Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumiga ja viies seega mittearestitava summa piiri kõrgemale. Võlgnik taotles kohtutäiturilt 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise tühistamist tervikuna, väites, et see on ebaseaduslik. Kohtutäitur selgitas võlgnikule töövõimetoetuse arestimise korda ja põhjendas selle vajalikkust oma 13.03.2018 otsuses, mis ongi hetkel vaidlustatud. Vastavalt kehtivale TMS § 132 lg 12 kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti TMS § 132 lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Kohtutäituri 04.02.2018 koostatud akti alusel on arestitud võlgniku töövõimetoetus 20% ulatuses ehk seadusega lubatud piires. Täitur oli tuvastanud, et muu võlgniku vara (sõiduk) eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele ja muu sissetulek võlgnikul puudub. Arvestades sõiduki vanust (ehitusaasta 1991 ehk 27 a vana) on ebareaalne selle realiseerimine võlgade katteks. Täitemenetluse kestel on võlgnikule garanteeritud TMS alusel arestimisele mittekuuluv summa (sh ülalpeetavate osa), millest võlgnikul tuleb ära elada. Muid soodustusi või erandeid, näiteks eluaseme kuludega arvestamiseks jne, ei ole hetkel kehtiva seadusega ettenähtud. Kohtutäitur on 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise akti koostamisel arvestatud võlgniku ülalpidamisel oleva isikuga. Kohtutäitur ei ole kohtu hinnangul ületanud diskretsioonipiire. Kohtutäituril on õigus arestida kuni 20% TMS § 132 lg 1 nimetatud sissetulekust (kuni toimetulekupiirini). Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta Xxxkaebus 23.03.2018.a Tallinna kohtutäitur Katrin Vellet ́i 13.03.2018 otsusele täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567 rahuldamata. Kohus ei tühista kohtutäituri Katrin Velleti 13.03.2018 otsust ja 04.02.2018 otsuseid täiteasjades nr 031/2014/96 ja 031/2016/1567. Samuti ei kohusta kohus kohtutäiturit tagastama kaebajale arestitud summat 24.29 eurot. Kõik määruses kajastamata dokumentaalsed tõendid, menetlusosaliste väited ning seisukohad ei oma kohtu arvates sisulist tähtsust, mistõttu kohus neile ei vasta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulude osas tuleb juhinduda TsMS §-dest 172 ja 173. TsMS § 172 lg 1 sätestab, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning kui menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Asjaolusid arvestades peab kohus õiglaseks, et menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas kohtumääruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista menetlust lõpetava kohtumääruse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine takistab käesolevas asjas menetlust lõpetava kohtumääruse tegemist. Kohus saab läbiviidud menetluse tulemusel avalduse sisuliselt lahendada, kuid

menetluskulude kindlaksmääramine takistaks avalduse suhtes menetlust lõpetava kohtumääruse tegemist, kuna kohtule ei ole avaldusi esitatud. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus menetlust lõpetava kohtumääruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks menetlust lõpetavas kohtumääruses, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumisest. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras, eeldusel, et keegi menetlusosalistest seda kohtult taotleb.

/allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.