Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks loa saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.02.2018 määrus esialgse õiguskaitse rakendamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Raivo Bergson
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 02.02.2018 määrus muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemise kulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates. Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja; psühhiaatriakliinik) esitas 02.02.2018 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik; patsient) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani.
Arsti arvamuse kohaselt on puudutatud isik olnud varasemalt (2007–2016) lastepsühhiaatri jälgimisel ärevushäire ja aktiivsus-tähelepanuhäire diagnoosidega ning lisandunud on alkoholi ja narkootiliste ainete tarbimine. Jäänud ilma korterist, elas puudutatud isik mitmed kuud oma autos, juhtis seda korduvalt joobes sh ka narkojoobes, käitus tanklas, poes, tänaval ebaadekvaatselt. Psüühikahäire kahtlusel toimetati isik politsei ja kiirabiga haiglaravile ning ta viibis psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil kohtumääruse alusel 22.08.–20.11.2017, kust ta ebapiisava paranemise tõttu suunati edasi Viljandi Psühhiaatriahaigla pikaraviosakonda 20.11.2017–01.01.2018 diagnoosiga paranoidne skisofreenia. Puudutatud isiku haiguspildis avalduvad meelepettelised elamused, paranoidsed luulumõtted, agressiivne käitumine, mistõttu ka haiglaravi jooksul vajas ta nii medikamentoossete kui mehhaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Isik reageeris antipsühhootilisele ravile halvasti, haigussümptomaatika taandus vaid osaliselt. Peale pikaaegset ravi koju lubatuna ta antipsühhootilist toetusravi ei jätkanud ning psühhoos aktiveerus. Praegusel juhul toimetati patsient haiglasse kodust kiirabiga politsei saatel. Väljakutse tegi vanaema, kuna patsient rääkis segast juttu, et keegi soovib tappa ja käitus agressiivselt. Vastuvõtul haiglasse oli puudutatud isik räpase välimusega, agiteeritud olekus, situatsioonis ei orienteerunud, vaatas vilaval pilgul rahutult enda ümber, vastas küsimustele katkendlikult, süüdistas vanaema enda peale karjumises, ei mõistnud, miks talle politsei koju tuli. Patsient hospitaliseeriti tahtest olenematult psühhiaatrilisele ravile algusega 01.02.2018 kell 22.00. Tema seisund ei ole paranenud, ta on jätkuvalt psühhootiline tugeva reaalsustajuhäirega ja psühhootiliste elamusega. Patsiendil on diagnoositud raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, millest lähtub kogu tema käitumine ja millega ta ohustab eelkõige ümbritsevaid. Oma seisundist lähtuvalt pole patsient võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.
2.Maakohus kuulas 02.02.2018 puudutatud isiku ja tema raviarsti ära. Vahetult ärakuulamisele eelnevalt oli puudutatud isik käitunud agressiivselt ja vajas rahustamist. Raviarst arvamusele midagi ei lisanud. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel kohtule, et tegelikult tuleb kohtusse anda see, kes kasutas tema peal III astme skisofreenia ravimeid. Patsient haiglas olla ei taha. Tegelikult on hoopis vanaemal luulud - ta näeb ja kuuleb asju, mida tegelikult ei ole. Näiteks väidab vanaema, et puudutatud isik ropendas. Ta küll ropendas, kuid hoopis teiste sõnadega. Ema on tema eestkostja ja sundis teda vanaemaga koos elama. Puudutatud isiku arvates ei olnud see hea mõte. Ta ei tea, millised on muud võimalused elama asumiseks, ema võttis eestkostjana kogu tema vara ära. Ema peab nüüd talle elukoha otsima. Ravimeid ta vahel võtab ja vahel ei võta, kuna need ei tee olemist heaks. Tema naistuttav võtab samu ravimeid ja ka talle ei mõju need hästi.
3.Määratud esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse. Maakohtu määrus
4.Maakohus rakendas 02.02.2012 määrusega esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku tema tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva. Psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 12.03.2018 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 ja § 13 lg 2 ning TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 ning § 537 lg 4 alusel ning esitatud taotluse, sellele lisatud arsti arvamuse, isiku poolt ärakuulamisel avaldatu ning määratud esindaja seisukohaga tutvununa leidis maakohus, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi kuni ravi vajaduse äralangemiseni kuid mitte kauem kui 40 päeva. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega
2(4)
võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Kohus andis ka loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline, kuna tal esineb raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia, millest lähtub kogu tema käitumine ja millega ta ohustab ümbritsevat. Eelnevat kinnitab see, et ta on tarbinud alkoholi ja narkootilisi aineid, elas mitmeid kuid oma autos, juhtis seda korduvalt joobes ning tal esineb agressiivne käitumine, ta on vajanud haiglaravil olles medikamentoossete ja mehhaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Praegusel juhul toodi patsient kodust kiirabiga politsei saatel, sest rääkis vanaemale, et keegi soovib teda tappa ja käitus agressiivselt. Tema käitumine on täiel määral haiguslikest elamustest tingitud ja oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline ravivajadust ise hindama. Isiku seisundist lähtuvalt vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Maakohus ei kuulanud ära muid isikuid, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus
5.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, tuginedes puudutatud isiku esitatud seisukohtadele. Kaebuse kohaselt tahab puudutatud isik haiglast ruttu välja saada, kuna ta ei ole haige ja vajadust rohtude võtmiseks ei ole. Kodus on tal tegemised pooleli ja eelmisel korral, kui ta haiglasse sattus, varastati kodust palju vajalikke asju. Haiglas on ta vanaema soovil, kes ise näeb luulusid. Isiku hinnangul ei ole ta ohtlik endale ega teistele. Täidetud ei ole tema haiglasse paigutamise tingimused ja tõendatud ei ole asjaolu, et vajadusel ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane. Menetluse edasine käik
6.Psühhiaatriakliinik vastust määruskaebusele ei esitanud, kuid esitas 07.03.2018 taotluse, milles palus luba puudutatud isiku tahtevastase ravi jätkamiseks. Taotluse kohaselt ei ole puudutatud isiku seisund alates hospitaliseerimisest kuni käesoleva ajani oluliselt paranenud. Patsient ei mõista ravivajadust ega nõustu edasise haiglaraviga. Kuna patsiendi seisund ei ole paranenud, tal püsib raske psüühikahäire ja ta vajab ravi kontrollitud keskkonnas, et välistada ohtu nii patsiendile enesele kui teistele, siis paluvad psühhiaatrid lubada kohaldada puudutatud isiku suhtes jätkuvalt tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi psühhiaatriakliinikus orienteeruvalt kuni 3 kuud.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu 02.02.2018 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et tema haiglasse paigutamise tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske
3(4)
psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on vastavate eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures raviasutuse psühhiaatri arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine on põhjendatud.
10.Määruskaebuse väited, mille kohaselt puudutatud isik leiab, et ta ei ole haige, et ta ei ole ohtlik endale või teistele ning, et tõendatud ei ole asjaolu, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, on vastuolus raviarsti arvamuses märgituga.
11.Nähtuvalt raviarsti arvamusest on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia F20.00, millest lähtub kogu tema käitumine ja millega ta ohustab eelkõige ümbritsevaid. Puudutatud isik toimetati haiglasse kodust kiirabiga politsei saatel patsiendi vanaema väljakutse järel, kuna patsient rääkis segast juttu, et keegi soovib teda tappa ja käitus agressiivselt. Haiglasse jõudes oli puudutatud isik räpase välimusega, agiteeritud olekus, situatsioonis ei orienteerunud, vaatas vilaval pilgul rahutult enda ümber, vastas küsimustele katkendlikult, süüdistas vanaema enda peale karjumises, ei mõistnud miks talle politsei koju tuli. Raviarsti hinnangul ei ole tema seisund paranenud, ta on jätkuvalt psühhootilise tugeva reaalsustajuhäirega ja psühhootiliste elamustega. Patsient ei ole oma seisundist lähtuvalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Seda, et puudutatud isik on ravita jäädes ohtlik nii iseendale kui teistele, kinnitavad patsiendi hospitaliseerimisele eelnenud asjaolud. Puudutatud isik on varasemalt olnud lastepsühhiaatri jälgimisel (2007-2016), viibinud ravil psühhiaatriakliinikus (22.08.-20.11.2017) ning Viljandi Psühhiaatriahaigla pikaraviosakonnas (20.11.2017-01.01.2018) diagnoosiga paranoidne skisofreenia. Psühhiaatriakliinikusse viidi puudutatud isik ravile, kuna ta elas mitmeid kuid oma autos, tarvitades alkoholi ja narkootilisi aineid ning juhtides autot korduvalt joobes sh ka narkojoobes, käitus tanklas, poes, tänaval ebaadekvaatselt. Raviarsti sõnul avalduvad puudutatud isiku haiguspildis meelepettelised elamused, paranoidsed luulumõtted, agressiivne käitumine, mistõttu ka haiglaravi jooksul vajas ta nii medikamentoossete kui mehhaaniliste ohjeldusmeetmete rakendamist. Isik reageeris antipsühhootilisele ravile kehvalt, haigussümptomaatika taandus vaid osaliselt. Peale pikaaegset ravi koju lubatuna ta antipsühhootilist toetusravi ei jätkanud ning psühhoos aktiveerus. Arvestades puudutatud isiku tõsist reaalsustajuhäiret ja sellest lähtuvat ohtlikku käitumist, oli puudutatud isikule praegusel juhul vajalik kohaldada tahtest olenematut ravi.
12.Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et eelnimetatud asjaoludel võis puudutatud isik ilma haiglaravita olla lähitulevikus ohtlik nii endale kui ka teistele teda ümbritsevatele isikutele. Samuti ei ole asjas alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt haiguskriitika, tema arvates saavad hoopis tema lähedased asjadest valesti aru, kuna näevad luulusid.
13.Seega olid puudutatud isikule esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused täidetud ning määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
14.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jäävad määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalsel Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.