Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. detsembri 2017. a määrus
Asja läbivaatamise kuupäev
26. märts 2018. a, kirjalik menetlus
9.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida pooled ei ole ringkonnakohtu- ega Riigikohtu menetluses vaidlustanud: • vahekohus saatis vahekohtumenetluse algatamise dokumendid, st hagiavalduse, vahekohtu otsuse asja menetlusse võtmise, vahekohtuniku nimetamise ja kohtuistungi aja määramise kohta, ning vahekohtu otsuse puudutatud isikutele tähitud kirjadega; • vahekohus kasutas tähitud kirjade saatmisel aadressi, mis oli märgitud vahekohtumenetluses vaidluse all olnud laenu- ning käenduslepingusse ja mis on ka puudutatud isikute registrijärgne aadress, puudutatud isik II kasutab seda aadressi nii isiklikul kui ka majanduslikul otstarbel; • puudutatud isikutele ei ole vahekohtumenetlusega seotud dokumente isiklikult üle antud; • puudutatud isikutele tähitud kirju isiklikult üle anda ei õnnestunud, mille järel hoiustati need postkontoris ning tähtkirjade hoiustamise kohta jäeti postkasti teatis; • puudutatud isikud postkontorisse tähitud kirjadele järele ei läinud, mistõttu kirju ei väljastatud ja need tagastati saatjale; • vahekohtumenetlus toimus puudutatud isikute osavõtuta.
10.Avaldaja on esitanud avalduse Lätis tehtud vahekohtu otsuse Eestis tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks. TsMS § 754 lg 1 järgi tunnustatakse välisriigi vahekohtute otsuseid ja võetakse Eestis täitmisele üksnes vastavalt konventsioonile ja teistele välislepingutele. Konventsiooni kohaldamist kinnitab ka selle art 1 lg 1. Konventsiooni art 4 näeb ette vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatavad dokumendid ja art 5 alused otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks (vt ka Riigikohtu 21. juuni 2017. a määrus tsiviilasjas nr 32-16317, p 15).
11.Puudutatud isikud leiavad esiteks, et esineb konventsiooni art 5 lg 1 lit-s b nimetatud alus vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest keeldumiseks. Puudutatud isikud on seisukohal, et neile ei teatatud vahekohtumenetlusest viidatud artikli mõttes nõuetekohaselt. Täpsemalt on puudutatud isikud seisukohal, et dokumentide kättetoimetamise nõuetekohasust tuleb hinnata Eesti menetlusõiguse normide, st TsMS-i alusel ning TsMS-i alusel ei ole alust lugeda dokumente kättetoimetatuks. Kohtud leidsid, et TsMS-i menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsioon ei ole asjas kohaldatav.
2-16-15675
12.Konventsiooni art 5 lg 1 lit b järgi võib otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumist taotleda pool, kelle kahjuks on otsus tehtud, ainult siis, kui see pool esitab tunnustamist ja täitmist taotlevale kompetentsele ametkonnale kinnituse, et poolele, kelle kahjuks otsus on tehtud, ei teatatud nõuetekohaselt vahekohtuniku nimetamisest või vahekohtu protseduurist või ei olnud mingil muul põhjusel võimalik oma kaebusi esitada (the party against whom the award is invoked was not given proper notice of the appointment of the arbitrator or of the arbitration proceedings or was otherwise unable to present his case). Sealjuures on kohtul diskretsiooniõigus otsustamaks, kas otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda või mitte, st konventsiooni art 5 alusel keeldumine ei ole kohtu jaoks kohustuslik (konventsiooni rakendamise juhise art 5 komm 5).
13.Kohtud on õigesti leidnud, et konventsioon ei näe ette vahekohtumenetluse dokumentide kättetoimetamise korda ega määratle ka kättetoimetamise nõuetekohasuse hindamiseks kohalduvat menetlusõigust. Samas nõustub kolleegium kohtutega ka selles, et konventsiooni art 5 lg 1 lit b mõttes ei ole alust menetlusest teavitamise nõuetekohasuse hindamiseks kohaldada tunnustava riigi riigisisest õigust menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta. Seega puudub alus TsMS-i vastava regulatsiooni kohaldamiseks. Konventsiooni rakendamise juhise (UNCITRAL Secretariat Guide on the Convention on the Recognition and Enforcement of Foreign Arbitral Awards (New York, 1958); http://www.uncitral.org/pdf/english/texts/arbitration/NY-conv/2016_Guide_on_the_Convention.pdf) art 5 komm 26 järgi on määrav hageja mõistlik katse kostjat menetlusest teavitada, isegi kui kostja ei saa teadet kätte. Konventsiooni rakendamise juhise art 5 kommde 9 ja 10 kohaselt on teavitamise nõuetekohasuse hindamisel praktikas kohaldatud küll vahekohtumenetlusele kohalduvat õigust, kuid eitatud on riigisiseste menetlusnormide kohaldumist, kuivõrd pooled olid kokku leppinud vahekohtumenetluses. Seega ei ole kolleegiumi arvates võimalik järeldada, et konventsiooni art 5 lg 1 lit-t b tuleks tõlgendada selliselt, et vahekohtumenetlusest teavitamine peab vastama tunnustava riigi riigisisese menetlusdokumentide kättetoimetamise korra tingimustele.
14.Kolleegium selgitab, et puudutatud isikute viidatud Austria Ülemkohtu otsuses väljendas kohus tõesti seisukohta, et menetlusest teavitamise nõuetekohasust tuleb hinnata tunnustava riigi õiguse kohaselt. Samas on kaebajad jätnud tähelepanuta, et Austria Ülemkohus kohaldas Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, mis reguleerivad Austrias toimuvas vahekohtumenetluses teadete kättetoimetamist. Lisaks rõhutas Austria Ülemkohus, et konventsiooni art 5 lg 1 lit b nõuab, et pooltele oleks antud võimalus oma seisukohta esindada. Kui üks pool seda ära ei kasuta, ei saa vahekohtu otsuse tunnustamisest keelduda (I kd, tl 164). Seega asus Austria Ülemkohus seisukohale, et kohaldada tuleb riigisisesele vahekohtumenetlusele kohalduvaid reegleid.
15.Ekslik on puudutatud isikute arusaam, et Eesti TsMS-i kättetoimetamise regulatsiooni tuleb kohaldada konventsiooni art 3 järgi. Viidatud artikli esimese lause kohaselt täidab lepinguosaline riik vahekohtu otsuseid kooskõlas protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus toetutakse sellele otsusele. See tähendab, et kohalduvad välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamist reguleerivad TsMS §d 754 ja 757. Konventsiooni artst 3 ei tulene, et konventsiooni art 5 lg 1 lit b mõttes tuleks menetlusest teavitamise nõuetekohasust hinnata Eesti menetlusõiguse alusel.
16.Kolleegium selgitab, et tsiviilasjas nr 32-16217 väljendatud seisukohad ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Viidatud asjas kohaldus välisriigi otsuse tunnustamisele ja täidetavaks tunnistamisele Eesti-Vene õigusabileping. Praeguses asjas vaieldakse vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise üle, mida reguleerib konventsioon. 2(4)
2-16-15675
17.Eeltoodust lähtudes tuleb konventsiooni art 5 lg 1 lit b järgi hinnata eelkõige seda, kas hageja tegi mõistliku katse kostjat menetlusest teavitada. Sealjuures saab konventsiooni alusel kujunenud praktikast siiski järeldada, et kohtul tuleks hinnata, kas teavitamine vastab vahekohtumenetlusele kohalduvale õigusele. Poolte sõlmitud lepingu p 7.3 järgi tuli vaidlus lahendada Läti Kommertspankade Liidu Vahekohtus Riias vahekohtu põhikirjas, reglemendis ja Läti Kommertspankade Liidu Vahekohtu menetluskulude määruses sätestatud korras. Alternatiivselt tuginevad ka puudutatud isikud sellele, et nende teavitamine ei olnud nõuetekohane vahekohtu reglemendi järgi. Ringkonnakohus leidis, et puudutatud isikute teavitamine vastas vahekohtu reglemendile.
18.Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti leidnud, et puudutatud isikute teavitamine oli kooskõlas vahekohtu reglemendiga. Määruskaebuse väited ei anna alust teistsugusele järeldusele. Ekslik on puudutatud isikute arusaam, et reglemendi kohaselt on tähitult saadetud dokumendid kätte saadud siis, kui need toimetatakse kätte ja väljastatakse adressaadile isiklikult (reglemendi § 7 lg 3 esimene lause). Viidatud reglemendi lõige reguleerib, millal loetakse erineval viisil saadetud dokumendid kättetoimetatuks. Puudutatud isikute viidatud lause reguleerib olukorda, kui dokumendid antakse üle isiklikult. Praegusel juhul ei ole dokumentide isiklikku üleandmist tuvastatud. Seetõttu kohaldub reglemendi § 7 lg 3 teine lause, mille kohaselt loetakse postiga saadetud dokumendid kättesaaduks seitsmendal päeval pärast postitamist. Samuti oli praegusel juhul kooskõlas reglemendi § 7 lg 1 teise lausega saadetud dokumendid füüsilisele isikule tähitud kirjaga.
19.Reglemendi kohaldamise kohta leiab puudutatud isik II, et kuivõrd tema on tarbija, siis tuli reglemendi tõlgendamisel kohaldada tüüptingimuste regulatsiooni, täpsemalt VÕS § 39. Kolleegiumi arvates on puudutatud isiku II arusaam ekslik. Poolte esitatud asjaoludel ei ole alust kohaldada reglemendi tõlgendamisel Eesti õigust. Toimikust nähtub, et lepingule kohaldus Läti õigus (I kd, tl 25). Kuivõrd puudutatud isikud tuginevad sellele, et ringkonnakohus on reglementi ekslikult tõlgendanud, siis peavad nemad ka tõendama, kuidas ja miks tuleks reglementi tõlgendada, sh ka puudutatud isik II on Läti õiguse järgi tarbija ja millised reglemendi tõlgendamise reeglid seetõttu kohalduvad. Puudutatud isikud ei ole esile toonud ega tõendanud, et ringkonnakohtu tõlgendus reglemendist oleks ekslik. Määruskaebuse väited ei anna alust jõuda ringkonnakohtust erinevale järeldusele.
20.Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud ka puudutatud isikute väited, et teatisi ei olnud võimalik seostada Lätis toimuva vahekohtumenetlusega. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et praegusel juhul puudub alus kahelda selles, et tähitud kirja kohta jäetud teatisel olid märgitud saatja andmed. Määruskaebuse väited ei anna alust järeldada, et ringkonnakohus oleks siinjuures menetlusõiguse norme rikkunud.
21.Seega kokkuvõttes on kohtud õigesti leidnud, et konventsiooni mõttes on puudutatud isikuid nõuetekohaselt vahekohtumenetlusest teavitatud ning puudub alus konventsiooni artikli 5 lõike 1 litst b tulenevalt vahekohtu otsuse tunnustamisest keelduda. Kohtud tuvastasid, et puudutatud isikute registrijärgsetele aadressidele saadeti kooskõlas vahekohtu reglemendiga tähtsaadetisena menetluse algatamise dokumendid ja vahekohtu otsus. Sellest järeldas ringkonnakohus, et puudutatud isikutel oli võimalus vahekohtumenetluse dokumentidega tutvuda, kuid puudutatud isikud jätsid dokumentidele postkontorisse mitte järele minnes ise selle võimaluse kasutamata (ringkonnakohtu määruse p 32). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga.
3(4)
2-16-15675
22.Alternatiivselt leiavad puudutatud isikud, et esineb konventsiooni art 5 lg 2 lit-s b sätestatud alus (vastuolu Eesti Vabariigi avaliku korraga) jätta vahekohtu otsus tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata. Ringkonnakohus leidis, et puudutatud isikuid ei jäetud ilma põhiõigusest kohtulikule kaitsele, kuivõrd nad jäid ise dokumentide vastuvõtmisel passiivseks. Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul vahekohtumenetlusest nõuetekohaselt teavitatuks lugemine vastuolus Eesti Vabariigi avaliku korra üldpõhimõtetega (ringkonnakohtu määruse pd 35, 36). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga seisukohaga.
23.Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele selgitab kolleegium veel järgmist. Puudutatud isikud on viidanud sellele, et Läti õiguse järgi puudub neil võimalus Lätis vahekohtu otsuse tühistamist taotleda. Ainuüksi see asjaolu ei anna alust siiski tunnustamisest konventsiooni art 5 lg 2 lit b alusel keelduda. Konventsioon ei nõua, et vahekohtu asukohariigis oleks vahekohtumenetluse poolel võimalus vahekohtu otsust vaidlustada. Kuigi Eesti TsMS võimaldab vahekohtu otsuse tühistamist taotleda, siis ainuüksi Lätis selle võimaluse puudumise tõttu ei ole otsuse tunnustamine Eesti Vabariigi avaliku korraga vastuolus. Lisaks ei ole puudutatud isikud ka proovinud vahekohtu otsust Lätis vaidlustada ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust ka järeldada, et puudutatud isikutel võiks olla otsuse vaidlustamiseks alust.
24.Samuti ei ole alust lugeda otsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist Eesti Vabariigi avaliku korraga vastuolus olevaks seetõttu, et vahekohtumenetluse dokumentide kättetoimetamine ei vastanud Eestis kehtiva TsMS-i nõuetele. Keeldumiseks ei anna alust ka üksnes see, et puudutatud isik II võib olla tarbija ning temaga sõlmitud käendusleping võib olla tühine. Otsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine ei ole avaliku korraga vastuolus ainuüksi seetõttu, et tunnustava riigi riigisisest õigust ei ole järgitud (vt konventsiooni rakendamise juhise art 5 lg 2 lit b komm 13). Kolleegiumi arvates võiks konventsiooni art 5 lg 2 lit b alusel olla põhjust keelduda otsuse tunnustamisest näiteks juhul, kui Eesti riigisisene õigus ei võimalda üldse vahekohtumenetluses asja lahendada. TsMS § 718 lg 2 kohaselt on vahekohtu kokkulepe tühine, kui selle ese on Eestis asuva eluruumi üürilepingu kehtivuse ja ülesütlemise ning eluruumi vabastamise vaidlus; töölepingu lõpetamise vaidlus või tarbijakrediidilepingust tulenev vaidlus. Praegusel juhul ei ole tegemist TsMS § 718 lgs 2 viidatud vaidlustega. Jaak Luik
4(4)
Henn Jõks
Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.