Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Kohtuasi
Sihtasutuse Pärnu Haigla taotlus XX suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 23.02.2018 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Pärnu Haigla Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), eestkostja YY, riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa Eestkosteasutus Mulgi vald (Mulgi Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 23.02.2018 määrus muutmata.
2.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
3.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 541 lg 1 teise lause alusel toimetab ringkonnakohus puudutatud isikule kätte üksnes määruse resolutsiooni.
Tsiviilasi nr: 2-18-2817 Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates isik, kelle suhtes on kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega pikendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu pereliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, valla- või linnavalitsus ja kinnise asutuse, kus isik viibib, juht (TsMS § 543). Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Pärnu Haigla (avaldaja) esitas 21.02.2018 Pärnu Maakohtule taotluse, milles palub XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ning puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi pikendamist tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
2.Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse 20.02.2018 kell 10.19 ja samal ajal kohaldati tema suhtes valvearsti otsusel tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-tele 1, 2 ja 3. Puudutatud isik toodi haiglasse kiirabi ja politsei saatel. Eestkosteasutuse sotsiaaltöötaja andmetel on puudutatud isik olnud ebaadekvaatse käitumisega mitmeid kuid, 2017. a lõpus taotleti kohtu kaudu eestkoste seadmist. Praeguseks on puudutatud isikule määratud eestkostjaks tema ema. Põhilised probleemid on seoses söömisega – ei julge süüa, viskab toidu külmikust minema, on kõhnunud ja arvab, et toit on mürgitatud. Puudutatud isik elab koos vanematega, kelle suhtes tõrges ja kahtlustav, verbaalselt ründav. Puudutatud isiku käitumist kirjeldatakse järgmiselt: ei vaheta riideid, ei pese end; öösiti ei maga, ööpäevarütm on paigast ära; istub arvutis, tellib interneti teel asju, mida ei kasuta; on teinud suuri kulutusi; vahepeal on olnud võlgu ca 15 000 eurot. 2017. a viimastest kuudest on sotsiaaltöötaja üritanud veenda puudutatud isikut psühhiaatri vastuvõtule pöörduma ning käinud korduvalt kodukülastustel. Puudutatud isiku vanematel on olnud olukorraga raske toime tulla, ei ole olnud otsustavust abi kutsumisel ning puudutatud isiku haiglasse toimetamisel. Igasugusest ravist on puudutatud isik keeldunud, kuigi juba 2014. a-l on tal esmakordselt diagnoositud äge psühhootiline episood. 2015. a aprillis on puudutatud isikul diagnoositud paranoidne skisofreenia, lühiajaliselt on ta 2015. a varakevadel ilmselt tarvitanud psühhoosivastast ravimit olansapiini (kahe kuu ravimi kogus välja ostetud). Haiglaravile võtmisel puudutatud isikul haiguskriitika puudus täielikult, haiglaravist keeldus. Mõttekäik hüplev, luululine olukorra suhtes. Ebaadekvaatsed tulevikuplaanid „vaja arendada ettevõtlust, osta saun“. Vastuvõtmisel haiglasse diagnoositi skisofreenia ägenemist. Ohtlik olemasolevate andmete alusel peamiselt iseendale – söömata (psühhootilistel ajenditel), magamata, raske psüühikahäire skisofreenia ravimata, mis halvendab puudutatud isiku terviseseisundit jätkuvalt. Arvestades vaenulikku suhtumist vanematesse ning kahtlusi toidu mürgitamise osas, ei ole välistatud ohtlik käitumine ka vanemate suunas.
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-2817 Paranoilise sisuga ja haigusteadvuseta psühhootiline seisund püsib. Arvestades tema haiguse käiku ja sümptomite olemust, saab tal diagnoosida paranoidse skisofreenia ägenemist. Kuna tal esineva raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (F20) ägenemine on süvenenud järkjärgult ning käitumine on järjest ebaadekvaatsem, siis on juba haiglaravile võtmisel ette näha pikemat ravivajadust kui neli päeva. Ambulatoorne ravi ei ole õnnestunud, kuna puudutatud isik on keeldunud nii psühhiaatri vastuvõtule pöördumisest kui varasemalt ka psühhoosivastasest ravist. Ta vajab turvalist kontrollitud ravikeskkonda, kus oleks tagatud piisavas koguses toidu ja vedeliku manustamine ning psühhoosivastast ravi nii tablettide kui süstetena ning võib ilmneda ka vajadus elekterkonvulsioonravi rakendamiseks.
3.Avaldaja esitatud taotluse alusel rakendas Pärnu Maakohus 21.02.2018 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tema paigutamisega Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni neli päeva alates tema 20.02.2018 kell 10.20 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 24.02.2018 kell 10.20.
4.Ravitähtaja pikendamise taotluse lahendamiseks kuulas maakohus 22.03.2018 ära nii puudutatud isiku kui ka tema raviarsti. Puudutatud isik ärakuulamisel enda haigust ega ravivajadust ei tunnistanud. Puudutatud isik möönis, et on varem olnud psühhiaatriahaiglas ravil ja tal on diagnoositud psühhiaatriline haigus, kuid ta vaidlustab ka selle. Kuna ta haige ei ole, siis ei ole võtnud ka ravimeid, sest ta ei vaja neid. Puudutatud isik soovis teada, mida ta on valesti teinud või kuidas ta peaks käituma või mida tegema, et edaspidi sundkorras haiglasse toomist vältida. Raviarst dr AP selgitas ärakuulamisel, et puudutatud isik vajab kindlasti ravi pikemalt kui neli päeva. Raviarsti hinnangul on ravita jäämisel puudutatud isik ohtlik eelkõige enda suhtes.
5.Mulgi vald (Mulgi Vallavalitsus kaudu, eestkosteasutus) nõustus 23.02.2018 esitatud seisukohas avaldaja taotlusega ja asus seisukohale, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada isiku tahtest olenematut ravi pikendamist tema kinnisesse asutusse paigutamisega.
Puudutatud isik palus jätta avaldaja taotluse ravi pikendamiseks rahuldamata.
Maakohtu määrus
7.Maakohus pikendas 23.02.2018 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 20.02.2018 kell 10.20 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest, s.o kuni 01.04.2018 kell 10.20. Maakohus märkis, et puudutatud isiku suhtes on lubatud kasutada psühhoosivastast ravi (antipsühhootikumid tablettide ja süstetena, elekterkonvulsioonravi).
8.Maakohus, kuulanud isiklikult ära puudutatud isiku ja tema raviarsti arvamuse, asus seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 koosseis on täidetud. Avaldusele lisatud dr HS 20.02.2018
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-2817 otsusest tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta ja teise psühhiaatri, dr AP 21.02.2018 tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta koostatud arvamusest nähtuvalt on puudutatud isiku mõttekäik häiritud, käitumine ebaadekvaatne ja rahutu. Puudutatud isik keeldub söögist ning on seetõttu ohtlik eelkõige iseendale. Lisaks käitub ettearvamatult ja ebaadekvaatselt ning keeldub ravist. Kohus veendus ärakuulamisel vahetult, et puudutatud isiku arusaamine oma tegelikust olukorrast ei ole adekvaatne, ta ei tunnista psüühilise häire olemasolu ning ei saa aru vajadusest regulaarselt ravimeid võtta. Maakohus asus seisukohale, et puudutatud isik ei ole oma vaimse tervise seisundi tõttu suuteline tagama enda elementaarsete eluvajaduste rahuldamist, kuna olemasolevatel andmetel on ta kodus keeldunud söögist ilmselt psühhootilistel ajenditel, arvates, et toit on mürgitatud, ning psühhoosist tingituna ta ei maga öösiti, mis omakorda süvendab psühhoosi. Lisaks ei jälgi ta enesehügieeni. Kohtu hinnangul kahjustavad pikemajalisem söögist keeldumine ja unetus puudutatud isiku elu ja tervist otseselt, mistõttu ei ole tema tervise kaitse väljaspool psühhiaatriakliinikut praegu tagatud. Puudutatud isikul haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumise tõttu ei ole muu psühhiaatriline abi (ravi haiglas patsiendi nõusolekul või ambulatoorne ravi) võimalik ega piisav. Puudutatud isik on oma vanemate suhtes, kellega ta koos elab, tõrges ja kahtlustav, ründab sõnadega. Kohtunikuga vesteldes eitas probleeme vanematega, vanematel olevat omavahel probleeme. Nii kiirabi- kui haiglatöötajad on täheldanud, et ta on rahutu, reageerib ebaadekvaatselt. Raske psüühikahäire tõttu ei taju puudutatud isik ümbritsevat tegelikkust adekvaatselt. Seega on reaalne oht, et ravita jäämisel haigusseisundi süvenedes segadusseisund süveneb ning puudutatud isik võib oma ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumisega ohustada kaasinimeste elu, tervist ja julgeolekut. Puudutatud isik ei saa aru enda käitumise tagajärgedest ega ohtlikkusest enda tervisele, nõuab oma kojulubamist ega kinnita, et jätkaks kodus ravimite võtmist. Seetõttu tuleb järeldada, et eestkostja ei suuda tagada, et puudutatud isik kodustes tingimustes raviplaani järgib. Määruskaebus
9.Puudutatud isik on esitanud maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isik leiab, et maakohus ei ole tuvastanud puudutatud isiku ohtlikkust PsAS § 11 lg 1 p-i 2 tähenduses. Osundatud ohtlikkust ei saa kohus tuvastada pelgalt avaldaja taotluse alusel. Kohus peab ka ise kontrollima faktiliste asjaolude olemust ja tuvastatust. Puudutatud isiku hinnangul ei ole võimalik sedastada, et ta oleks enese või teiste isikute suhtes ohtlik. Oletuslik on seisukoht, et puudutatud isik võib oma ettearvamatu ja ebaadekvaatse käitumisega ohustada kaasinimeste elu, tervist ja julgeolekut. Praegusel juhul ei saa ka sedastada, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Muude abinõude kasutamise võimatus tähendab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu. Seega ei saa pidada asjakohaseks isiku paigutamist kinnisesse asutusse põhjendusel, et muu hoolekandeasutuse personal või lähedased ei tuleks temaga toime.
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-2817
Menetluse edasine käik
10.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastuseks puudutatud isiku seisukohale, mille kohaselt ei ole nõuetekohaselt tuvastatud, et puudutatud isik oleks enese või teiste isikute suhtes ohtlik, on avaldaja märkinud, et jääb enda seisukoha juurde, et tegemist on tahtest olenematut ravi vajava haigusseisundiga raske psüühikahäire tõttu.
11.Eestkosteasutus palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
12.Puudutatud isiku eestkostja on seisukohal, et puudutatud isik vajab tahtest olenematut ravi.
13.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
14.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
15.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused ei ole tema suhtes täidetud. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire paranoidse skisofreenia näol (21.02.2018 avaldaja taotlus). Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamustega (avaldaja taotluse lisaks olev 20.02.2018 psühhiaatri otsus, 21.02.2018 teise psühhiaatri arvamus, 15.03.2018 avaldaja vastus määruskaebusele). Sõltuvalt oma seisundist on puudutatud isik viidatud arvamuste esitamise ajal olnud võimetu ise otsustama ravi vajaduse üle. Psühhiaatrite hinnangul võib puudutatud isik ravita jäämisel olla ohtlik eelkõige iseendale, mistõttu pidasid nad vajalikuks kohaldada puudutatud isikule 5(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-2817 tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamist haiglatingimustes vähemalt 40 päeva jooksul.
16.Vastuseks määruskaebuse seisukohale, mille kohaselt ei saa kohus tugineda oma järelduste tegemisel üksnes avaldaja taotlusele, märgib ringkonnakohus järgmist. Tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas seisukoha võtmisel hindama. Maakohus on kolleegiumi hinnangul seega korrektselt võtnud arvesse psühhiaatrite hinnangud. Kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 on maakohus 22.02.2018 kuulanud ära ka puudutatud isiku enda ja veendus vahetult tema olukorras. Seega ei saa nõustuda puudutatud isiku etteheitega, et maakohus ei ole kontrollinud esitatud asjaolusid.
17.Puudutatud isik ei nõustu maakohtuga selles, et ta oleks enese või teiste isikute suhtes ohtlik. Psühhiaatrite arvamustest ja maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on puudutatud isiku haigusseisundit peetud siiski eelkõige temale endale ohtlikuks. Arstid on tuvastanud puudutatud isiku psühhoosielamustest tuleneva käitumise söömisest loobumise näol, mis ohustab tema tervist. Lisaks on tervist kahjustav ka magamatus, mis tingib kehalist ülierutuvust ning on ohtlik südamele (kõrgenud rütmihäirete risk). Eeltoodus seisnebki ohtlikkus puudutatud isiku elule ja tervisele PsAS § 11 lg 1 p-s 2 mõttes. Puudutatud isiku ohtlikkus teiste isikute suhtes on arstide ja maakohtu hinnangul reaalne juhul, kui puudutatud isik ravi ei jätka. Ka vastuses määruskaebusele on avaldaja selgitanud, et arvestades isikul esinenud haigusseisundit, on pigem tõenäoline, et ohtlikkus ravita jäämisel suureneb ning laieneb (esialgu ohtlikkus hõlmab isiku tervist, haigusseisundi süvenedes järjest enam tema elu ning ümbritsevate tervist ja julgeolekut). Avaldaja selline järeldus põhineb psühhiaatrilistel eriteadmistel skisofreenia olemusest, sümptomitest, sümptomite arengust ajas ravita jäämisel ning praktilistel kogemustel samalaadse haigusseisundiga isikute ravis. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praegusel juhul haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu iseenda elu ja tervist. Puudutatud isiku ohtlikkus on maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus seega pigem kindel kui tõenäoline.
18.Vastupidiselt määruskaebuses väidetule on maakohus kolleegiumi hinnangul õigesti tuvastanud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, mis ravita jäämisel süveneb. Puudutatud isikul puudub hetkel haiguskriitika ja ravisoostumus. Seega ei ole ta nõus vabatahtlikult ravimeid võtma ei haiglas ega kodus, mistõttu pole muu psühhiaatriline abi hetkel võimalik ega piisav.
19.Seega on maakohus kolleegiumi hinnangul asja materjalide põhjal, sh psühhiaatrite hinnangutega arvestades, jõudnud õigele järeldusele, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused on täidetud. Maakohus on määrust nimetatud eelduste esinemise osas piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-18-2817
20.TsMS § 541 lg 1 kohaselt toimetab kohus kinnisesse asutusse paigutamise ja seda peatava või selle lõpetava määruse, muu hulgas esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse, samuti kinnisesse asutusse paigutamisest keeldumise määruse kätte isikule endale, tema esindajale menetluses ja eestkostjale. Määruse põhjendust ei pea isikule endale teatavaks tegema, kui isik ei ole ilmselt võimeline seda mõistma või kui see võib tekitada olulist kahju tema tervisele. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku huvides on talle kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada. Eelkõige võib määruse põhjenduste teadasaamine uuesti halvendada puudutatud isiku psüühilist seisundit ning suurendada usaldamatust nii pereliikmete kui ka raviarstide suhtes. Neid kaalutlusi arvestades ringkonnakohus käesoleva määruse põhjendusi puudutatud isikule teatavaks ei tee ning toimetab talle kätte üksnes määruse reolutsiooni.
21.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ele Liiv
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.