1.Rahuldada XXXX hagi XXXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr XXXX osaliselt.
2.Tunnistada XXXXe avalduse ning Harju Maakohtu 05.04.2016 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-15-18960 alusel toimuv sundtäitmine täiteasjas nr XXXX lubamatuks perioodi 01.12.2017 kuni 04.12.2017 eest.
3.Jätta rahuldamata hageja nõue tunnistada Harju Maakohtu 05.04.2016 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-15-18960 alusel toimuv sundtäitmine täiteasjas nr XXXX lubamatuks perioodi eest alates 05.12.2017.
Tühistada Harju Maakohtu 26.02.2018 määrusega seatud hagi tagamise abinõu, millega kohus peatas täiteasjas nr XXXX läbiviidava täitemenetluse.
5.Jätta rahuldamata kostja 09.03.2018 taotlus hageja poolt 08.03.2018 esitatud tõendite tagastamiseks.
6.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.
2-18-1439
Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hageja XXXX esitas 29.01.2018 hagi XXXX vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr XXXX. Hagiavalduse kohaselt taotleb hageja tunnistada täiteasja nr XXXX sundtäitmine lubamatuks, kuna nõue on rahuldatud ja XXXX poolt tasutud riigilõiv 300 eurot nõuda sisse täitemenetluse XXXX algatanud sissenõudja XXXXe esindaja XXXXelt, mis tuleb XXXXel tasuda hiljemalt ühe kuu jooksul peale täitemenetluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamist XXXX arvelduskontole XXXX.
2.05.04.2016 kohtumäärusega lõpetati tsiviilasja nr 2-15-18960 XXXX hagi XXXX (XXXX) vastu elatise nõudes menetlus kompromissi sõlmimisega, millega mõisteti XXXXlt välja igakuine elatis 350 eurot kuus lapse XXXXe ülalpidamiseks. Kohtuliku kompromissi sõlmimise ajal oli lapse püsielukoht isa XXXXe juures ning ema XXXX suhtles lapsega suhtluskorra alusel. 20.06.2017 lahendiga tsiviilasjas nr 2-15-13540 lõpetati XXXXe ja XXXX ühine hooldusõigus osaliselt lapse XXXXe suhtes ning anti XXXXele üle ainuhooldusõigus XXXXe viibimiskoha valiku osas ning määrati kindlaks lapse XXXX ja ema XXXX suhtluskord. XXXX vaidlustas tsiviilasja 2-15-13540 kohtumääruse lahendi menetluskulude osas. 29.11.2017 jättis Riigikohtu tsiviilkolleegium XXXXe poolt tsiviilasja nr 2-15-13540 lahendi menetluskulude kohta esitatud määruskaebuse menetlusse võtmata. 23.11.2017 esitas XXXX Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-15-13540 avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks TsMS § 563 alusel või alternatiivselt XXXX ja XXXX ühise hooldusõiguse täielikuks lõpetamiseks XXXXe suhtes või alternatiivselt XXXX ja XXXX ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks XXXXe suhtes ning suhtluskorra määramiseks koos esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusega.
3.30.11.2017 rahuldas Harju Maakohus tsiviilasjas 2-15-13540 XXXX esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohaselt kuni tsiviilasjas nr 2-15-13540 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni anda XXXXe ainuhooldusõigus XXXXe viibimiskoha osas üle XXXXle. XXXX esitas 05.12.2017 määruskaebuse ja täpsustatud määruskaebuse, millega palus tühistada Harju Maakohtu 30.11.2017 kohtumäärus ning tagada õigusrahu ja tsiviilasja nr 2-15-13540 varasemas lahendis sätestatud suhtluskorra toimimine. Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2018 määrusega jäeti XXXXe 05.12.2017 määruskaebus lõplikult rahuldamata, seega jõustus Harju Maakohtu 30.11.2017 määrus, millega esialgse õiguskaitse korras anti lapse emale XXXXle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas ning kohustati XXXX andma lapse emale viivitamatult üle lapse isiklikud asjad. 05.12.2017 esitas XXXX, kui XXXXe seaduslik esindaja, XXXXe nimel Harju Maakohtule hagiavalduse varasema lahendi muutmiseks tsiviilasjas number 2-15-18960 XXXXe hagi XXXX (XXXX) vastu elatise nõudes. 20.12.2017 esitas XXXX Harju Maakohtule seisukoha 15.01.2018 toimuva ärakuulamise osas tsiviilasja 2-
2 (15)
2-18-1439 15-13540 (hooldusõiguse küsimuses). Esitatud seisukoha (sisaldub vastavas kohtutoimikus) punktis 11 kirjutas XXXX, et „Lapse suhtluskorra kehtestamine isaga ei ole vajalik...“ ja “Isa peab sellise käitumise juures kahjuks leppima ema avalduse rahuldamisega...“. XXXX väljendas, et ei soovi lapse XXXXega enam üldse kohtuda ning nõusolekut, et laps XXXX jääb püsivalt elama koos oma ema XXXXga.
4.05.01.2018 esitas kohtutäituri Kaja Lilloja asendaja Piret Altosaar XXXXle dokumendid täiteasjas XXXX, milles on täitedokumendiks Harju Maakohus 05.04.2016 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-18960 (jõustus 09.04.2016). Sissenõude sisu on elatise nõue - elatise võlg 700 eurot ja kohtutäituri tegevusega seotud kulude tasumine. Täiteasja nõude vabatahtliku täitmise tähtajaks määras kohtutäitur 05.02.2018. 05.01.2018 esitas XXXX seoses tsiviilasjaga 2-17-18172 taotluse mh täitemenetluse nr XXXX lõpetamiseks. 10.01.2018 andis Harju Maakohus puuduste kõrvaldamiseks tähtaja hiljemalt 25.01.2018. Nimetatud tähtajaks XXXX puudusi ei kõrvaldanud, kuna lootis, et kohtutäitur lõpetab täitemenetluse TMS § 48 lg 1 p 2 alusel. 28.01.2018 selgus, et kohtutäitur seda ei tee ning täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks tuleb XXXXl pöörduda kohtu poole ning tasuda menetluse läbiviimiseks nõutud riigilõiv 300 eurot. Sissenõudja on täitedokumendi sundtäitmiseks esitades käitunud pahauskselt. Sissenõudja on sundtäitmist välistavast asjaolust teadlik. Nõue on rahuldatud muul viisil – ema XXXX hoolitseb lapse XXXXe ülalpidamise eest üksinda vahetult ja igapäevaselt juba alates 22.11.2017.
5.Pärast 05.04.2016 tsiviilasja nr 2-15-18960 arutamise lõppemist ja koostatud ning jõustunud kohtumäärust, on selle aluseks olevad asjaolud muutunud. Kui 05.04.2016 tsiviilasja nr 2-1518960 arutlemise ajal oli XXXXe püsihooldaja XXXX, siis alates 22.11.2017 elab laps (hageja XXXX) püsivalt koos oma ema XXXXga ja on püsivalt XXXX hooldada, st XXXX täidab lapse XXXXe ülalpidamiskohustust vahetult ja vabatahtlikult. 30.11.2017 esialgse õiguskaitse rakendamise kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-13540, millega ainuhooldusõigus XXXXe viibimiskoha osas anti üle XXXXle, on jõustunud. XXXX on hoolitsenud juba alates 22.11.2017 lapse XXXX`e igapäevaste vajaduste rahuldamise ja tema arenguks piisavate vahendite tagamise eest. XXXX elab koos lapsega ja rahuldab lapse vajadusi vahetult juba november 2017 lõpust. XXXX, kui alates 22.11.2017 lapsest XXXXest eraldi elav vanem, ei ole tänaseni vabatahtlikult XXXXe ülalpidamiseks elatist maksnud (sh isegi mitte seadusest tuleva miinimumi) ega lapsega kordagi kohtunud ning tema igapäevases ülalpidamises osalenud.
6.05.01.2018 pöördus XXXX kohtutäituri poole seoses täiteasjaga XXXX ning selgitas, et täitemenetluse algatamine XXXXe poolt XXXXe nimel, on olnud pahatahtlik ja ebaõiglane, edastades täiturile mh 30.11.2017 esialgse õiguskaitse määruse, milles nähtub, et XXXXe püsihooldaja on juba november 2017 lõpust alates XXXX ning 05.12.2017 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kehtiva elatise kohtuliku kokkuleppe muutmiseks. 22.01.2018 pöördus XXXX taaskord kohtutäituri poole paludes informatsiooni kohtutäituri volituste kohta täitemenetluse lõpetamiseks. XXXX selgitas kohtutäiturile täiendavalt, et „Ma olen teile esitanud 30.11.2017 koostatud ja jõustunud esialgse õiguskaitse rakendamise kohtumääruse, mille kohaselt on sissenõudja XXXX 100% minu püsihooldada, ehk siis sissenõudja (elatise) nõue on rahuldatud muul viisil juba enne täitemenetluse algatamist. 30.11.2017 kohtuostusega määrati sissenõudja XXXXe viibimiskoha osas ainuhooldusõigus XXXXle ning lapse isale ei määratud olukorrast tulenevalt isegi mitte suhtluskorda kohtumeneltuse ajaks.“ XXXX palus kohtutäituril lõpetada TMS § 48 lg 1 p 2 alusel täitemenetlus, kuna kirjalik dokument, millest nähtub, et nõue on rahuldatud muul viisil enne täitemenetluse alustamist, on kohtutäiturile esitatud. Samuti viitas XXXX, et kohtusse hagi esitamine täitemenetluse lubamatuks
3 (15)
2-18-1439 tunnistamiseks läheb maksma 300 eurot (riigilõiv), mis arvestades asjaolu, et XXXX peab last XXXXt ülal juba mitu kuud üksinda (XXXX, kui täitemenetluse algataja XXXXe nimel, ei ole tänaseni elatist XXXXele maksnud), seab ohtu nii XXXX ja seeläbi ka XXXXe igapäevase toimetuleku.
7.28.01.2018 saatis kohtutäitur XXXXle e-kirja milles selgitas, et ei aktsepteeri XXXX poolt esitatud dokumente ja selgitusi, kui piisavat alust täitemenetluse lõpetamiseks. Sissenõudja on täitedokumendi sundtäitmiseks esitades käitunud pahauskselt. Sissenõudja on sundtäitmist välistavast asjaolust teadlik. Nõue on rahuldatud muul viisil – ema XXXX hoolitseb lapse XXXXe ülalpidamise eest vahetult ja igapäevaselt juba alates 22.11.2017. Antud fakti kinnitavad ka hooldusõigust käsitlevas tsiviilasjas nr 2-15-13540 osalevad Saue valla ja Haabersti Linnaosavalituse lastekaitse spetsialistid ning lapse esindaja oma seisukohtades. Siinkohal väärivad ära märkimist ka XXXXe poolt XXXXle saadetud sõnumid, milles XXXX kirjutab, et „laps on nüüdsest sinu hooldada“ ning „...elatist maksan vabatahtlikult“ (viimast XXXX ei ole tänaseni tegelikult teinud) ning 22.11.2017 edastatud vastus XXXX küsimusele, et kas XXXX loobub lapse kasvatamisest lõplikult, vastab XXXX „jah“. XXXX, kui 05.01.2018, XXXXe nimel täiteasjas XXXX algataja, on teadlik, et november 2017 lõpust on XXXXe püsihooldaja XXXX , kes täidab seeläbi ülalpidamiskohustust XXXXe ees vahetult.
8.Tegemist on eheda näitega õiguste kuritarvitamisest. TsÜS § 138 lg 2 alusel on otsesõnu keelatud õiguste teostamine eesmärgiga teisele isikule kahju tekitada. Antud juhul muud eesmärki XXXXe tegevusel aga pole. Lapse ema XXXX on lapse eest hoolitsenud alates 22.11.2017 ning XXXX pole selle enam kui kahe kuu vältel lapse ülalpidamisse panustanud. Veelgi enam, ta on alusetult ja 30.11.2017 kohtumäärust (tsiviilasjas nr 2-15-13540) rikkudes keeldunud lapse asjade andmisest üle XXXXle, seeläbi pahatahtlikult suurendades lapse ülalpidamiseks vajalikke väljaminekuid. Elatise maksmisel selle aja eest ei oleks muud eesmärki, kui alusetult rikastada XXXXt. Täitmisavaldus on esitatud selgelt kättemaksumotiivil, sooviga kahjustada lapse ema XXXX , misläbi kannatavad ka lapse XXXXe huvid, kelle eest ema peab hoolitsema.
9.09.02.2018 menetlusdokumendis on hageja seisukohal, et asja lahendamine ei ole võimalik kompromissi sõlmimisega, kuna XXXXe algatatud täitemenetlus täiteasjas nr XXXX on algatatud pahatahtlikult ja alusetult, kuna nõue on täidetud muul viisil. Asjaolust, et nõue on täidetud muul viisil, on XXXX teadlik. Tõendamaks, et elatise nõue XXXXe ees on XXXX poolt täidetud muul viisil, esitas hageja kohtule muuhulgas Haabersti Linnaosa valituse 29.01.2018 lastekaitse töötaja arvamuse nr XXXX tsiviilasjas nr 2-15-13540, kus nähtub selgelt, et laps XXXX on elanud koos ema XXXXga ja on olnud tema püsihooldada juba 2017. a novembri lõpust ning XXXX ei ole osalenud lapse XXXXe elus sellest ajast alates.
10.„Haabersti Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitsetöötaja kohtus XXXXega 24.01.2018.a. tema kodus aadressil XXXX.“ ja „Lastekaitsetöötaja on elukoha küsimuses vestelnud lapsega ka 24.11.2017.a. ning tol korral vastas laps, et talle meeldib „praegune“ elukorraldus (st elukoht ema juures). Ka sel korral vastas XXXX, et talle meeldib koos emaga elada.“ – st XXXXe püsielukoht on XXXX juures ja XXXX peab XXXXt ülal vahetult (st igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate vahendite tagamine). „Lastekaitsetöötaja küsis poisilt, millal ta viimati isaga kohtus ja juttu rääkis. Lapse sõnul nägi ta isa viimati „ammu“. Küsimuse peale, kas ema on keelanud ka isale helistada, vastas laps: “Ta ei vasta mu kõnedele. Emme on ka soovitanud issile helistada, aga ma räägin, et ta ei võta mu kõnesid vastu“ ning „Viimase silmast silma kohtumise osas sõnas XXXX, et see toimus 17.11.2017.a.“ Eeltoodust nähtub, et lapse isa XXXX (täitemenetluse algataja) ei ole osalenud
4 (15)
2-18-1439 lapse XXXXe elus (juba november 2017. a lõpust) kelle nimel elatise väljamõistmiseks XXXX täitemenetluse XXXX vastu algatas. Samuti on kinnitab see ka asjaolu, et XXXX on teadlik, et XXXXe igapäevaste vajaduste rahuldamise ja tema arenguks piisavate vahendite tagamise eest, on november 2017 lõpust hoolitsenud XXXX . XXXXe 17.01.2018 ja 24.01.2018 esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus tsiviilasjas 2-15-13540 jäeti 7.02.2018 Harju Maakohtu poolt rahuldamata. See tähendab, et XXXXe püsielukoht on XXXX juures ning püsihooldaja on täies ulatuse endiselt XXXX .
11.08.03.2018 esitas hageja täiendavad seisukohad ja tõendid. XXXXel on olnud aega oma 05.01.2018 esitatu täiteavalduse tagasivõtmiseks, aga ta ei ole seda teinud. Lapse XXXXe elukorralduse muudatus ja vastav 30.11.2017 esialgse õiguskaitse kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-13540 tehti lapse XXXXe huvidest lähtuvalt, kuna XXXXe suutlikus üldse hooldusõigust teostada seati muuhulgas lastekaitse töötajate ja lapse esindaja poolt kahtluse alla. 30.11.2017 esialgse õiguskaitse kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-13540 ei ole tegemist ajutise lapse viibimisega XXXX juures. Tänaseks on möödas 3,5 kuud ning XXXXe ja XXXXe vahel ei ole tänaseni määratud isegi mitte suhtluskorda. Sh andis XXXX selgelt teada, et ei pea ka suhtluskorra määramist isa ja lapse vahel vajalikuks. See tähendab, et XXXX vastutab ja tagab juba november 2017 lõpust üksinda lapse XXXXe ülalpidamise ja igapäevaste vajaduste rahuldamise ning hooldamise ja XXXX on antud asjaolust teadlik. Harju Maakohtus tegi oma 19.02.2018 kirjaga tsiviilasjas 2-15-13540 ettepaneku ja andis võimaluse XXXXele koostöö taastamiseks menetlusosalistega ja aruteludeks mh XXXXe ja XXXXe vahelise suhtluskorra paikapanekuks menetluse ajaks, mis ebaõnnestus. Hooldusõiguse menetluses on arutelu all lapse XXXXe ja isa XXXXe võimaliku suhtluskorra määramine. Menetlus hooldusõiguse osas endiselt käib.
12.Fakti, et XXXX elab püsivalt XXXX juures ja on igapäevaselt XXXX hooldada ja ülal pidada november 2017 lõpust alates, tõendab ka juba 28.11.2017 Haabersti Linnaosa Valitsuse lastekaitse spetsialisti seisukoht, mis esitati tsiviilasjas nr 2-15-13540: „Lastekaitsetöötaja selgitas lapsele, et vahel täiskasvanud soovivad lapse käest teada, kus või kelle juures neile elada meeldiks ning ühtlasi palus ta XXXXil mõelda, mida tema vastaks sellise küsimuse peale. Laps oli hetke vaikselt ja teatas, et talle meeldib „praegune“. XXXX sõnas: “Nüüd ma näen ema tuhat korda rohkem!““ ; „XXXX on taganud lapsele igapäevase transpordi kooli ja ema koju, õppinud temaga nii palju kui olemasolevate vahendite puhul on võimalik, tellinud lapsele koolivormi (Laagri Koolis on koolivorm kohustuslik).“ ja „Tulenevalt eeltoodust on Haabersti Linnaosa Valitsus seisukohal, et kuni lõpliku lahendi jõustumiseni on lapse parimates huvides jääda tema ema XXXX hoole alla.“ Samuti Saue Vallavalitsuse eeskosteasutuse 28.11.2017 arvamus tsiviilasjas 2-15-13540 „Ema on lapse elu kiire ümberkorraldamisega, lapse vajaduste rahuldamisega lastekaitsespetsialisti hinnangul hästi hakkama saanud.“
13.Asjaolu, et XXXX hoolitseb XXXXe igapäevase ülalpidamise eest juba november 2017 lõpust, kinnitab ka 08.12.2017 Sotsiaalkindlustusameti poolt tehtud otsus, et alates 01.12.2017 on igakuulise lapsetoetuse (XXXXe osas) saaja XXXX. Samuti on XXXX 20.12.2017 tsiviilasjas 2-15-13540 esitanud kohtule taotluse 15.01.2018 ärakuulamise asjus, kus XXXX kinnitab punktis 11 fakti, et ta ei ole lapse XXXXega juba november 2017 lõpust alates suhelnud ega tema kasvatuses (sh ülalpidamises) osalenud ning ei pea isegi vajalikuks lapse ja enda suhtluskorra määramist, ka ise: „Lapse suhtluskorra kehtestamine isaga ei ole vajalik, sest ei kohus, lapse ema, tema esindaja, ega arvamust avaldavad omavalitsused ei ole pidanud seda vajalikuks 30.11.2017 määruses ja seisukohtades ning laps on käesolevaks hetkeks kodust ja tavapärasest elukorraldusest esialgse õiguskaitse korras täielikult võõrandatud. Isa peab sellise käitumise juures kahjuks leppima ema avalduse rahuldamisega“. XXXX on muuhulgas
5 (15)
2-18-1439 esitanud seisukoha, et on nõus lapse XXXXe viibimiskoha määramisega (ainuotsustusõiguse andmisega lapse viibimiskoha osas) ema XXXX juurde ning seda juba detsember 2017. 07.02.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-15-13540 jättis kohus XXXXe 17.01.2018 ja 24.01.2018 esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, millega XXXX palus taastada 20.06.2017 kohtumääruse täitmine, rahuldamata. Nimetatud kohtumääruses toob ka Harju Maakohus oma selgitustes taaskord välja, et XXXX on muuhulgas ise kinnitanud, et ei ole lapsega (XXXX) peale 17.11.2017 kohtunud. 23.02.2018 määrusega jättis Harju Maakohus XXXXe taotluse tsiviilasja nr 2-17-18172 menetluse peatamiseks rahuldamata, kuivõrd menetluse peatamine ei ole kooskõlas hageja (alaealise lapse) huvidega.
14.XXXX ei ole tänaseni lapsele XXXXele elatist maksnud ega tema elus mingil moel osalenud. XXXX on oma kulutused lapse XXXXele ülalpidamise kohta perioodil 17.11.201718.02.2018 tõendanud tsiviilasjas 2-17-18172. XXXXel oli kohustus samuti oma kulusid 2-1718172 kohtuasjas tõendada, kuid seda ei ole ta teinud (e-toimikus igasugune informatsioon puudub). Mis on ilmselgelt tingitud asjaolust, et laps on juba november 2017 lõpp elanud püsivalt ema XXXXga ja XXXXel puuduvad sellised kulutused. Kuna XXXX seadis kahtluse alla XXXX poolt tehtud kulutused lapsele, siis esitab hageja juba tsiviilasjas nr 2-17-18172 esitatud seisukoha koos tõendusmaterjalidega lapsele tehtud kulude kohta ka käesolevas kohtuasjas. Rahvastikuregistris märgitud XXXXe elukoha senine mitte muutmine on tingitud asjaolust, et elukoha muudatuse taotluse peab alaealise lapse puhul kooskõlastama ka teine lapsevanem. Aga kuna XXXX on keeldunud igasugusest koostööst nii hooldusõiguse, elatise kui ka käesolevas kohtumenetluses, siis ei ole võimalik hetkel lapse ametlikku elukohta rahvastikuregistris ära muuta, st tuleb oodata 2-15-13540 lõplikku kohtumäärust. See, et XXXXe rahvastikuregistri järgne elukoht on endiselt XXXXele kuuluval kinnistul, ei tähenda, et ta seal reaalselt elab. XXXXe tegelik elukoht on XXXX ning see asjaolu nähtub ka 30.11.2017 esialgse õiguskaitse kohtumäärusest ja teistest kohtule esitatud tõendusmaterjalidest.
15.XXXXl puuduvad igasugused võlgnevused XXXXe ees. XXXX maksis elatist algselt vabatahtlikult nii nagu seadus ette näeb ning hiljem lähtuvalt tehtud kokkuleppest korrektselt kinni pidades. XXXXe väide punktis 15, „Olukorras, kus ema on ka varasemast isale võlgu lapse kulusid, mis on erakordsed ning väljuvad püsikulude (seega elatise) piirest, on kohtutäituri tegevuse lubamatuks tunnistamise taotlus eriti arusaamatu“, on samuti alusetu ja sarnaselt mitmetele XXXXe väidetele tõendamata. XXXX sissetulek ei ole üle 2700 eurot bruto, nagu XXXX seda väidab. Kohtu aega väärtustades ja menetluse ökonoomsust silmas pidades ei pea XXXX mõistlikuks kõiki XXXXe väiteid ükshaaval ümber lükata. XXXXe 22.02.2018 esitatud seisukohas kirjeldatud väited ei ole tõendatud ning seal sisaldub suures ulatuses ebakorrektseid/vale väiteid. Kõik XXXXe esitatud väited on kas tõendamata või siis antud menetluses mitte tähtsust omavad või siis mitte asjakohased.
16.XXXX on esitanud mitmeid tõendeid, mis kinnitavad, et XXXX hoolitseb XXXXe ülalpidamise eest, igapäevaste vajaduste rahuldamise ja tema heaolu eest vahetult juba 22.11.2017 alates. XXXX esitas ka tõendid 17.11.2017-18.02.2018 lapsele XXXXele tehtud kulutuste kohta, mis esitati 26.02.2018 mh tsiviilasjas 2-17-18172. Esitatud tõendusmaterjalidest nähtub selgelt, et XXXX ülalpidamiskohustus XXXXe ees on alates 22.11.2017 täidetud vahetult. Hageja rõhutab, et XXXX kui 05.01.2018 XXXXe nimel täiteasjas XXXX algataja, on teadlik, et november 2017 lõpust on XXXXe püsihooldaja XXXX, kes täidab seeläbi ülalpidamiskohustust XXXXe ees vahetult ja vabatahtlikult. Täiteasja nr XXXX sisu on elatise nõue detsember 2017 ja jaanuar 2018 eest, st aja eest, mil XXXX on XXXXe ees ülalpidamiskohustust täitnud vahetult ja vabatahtlikult. XXXXlt
6 (15)
2-18-1439 sundkorras täituri kaudu raha korjamine taolises olukorras on XXXX ning alaealise lapse XXXXe huvide otsene ja vahetu kahjustamine, arvestades, et alates 16.02.2018 on XXXX kontod arestitud 904,6 euro ulatuses, kuna XXXX esitas tema vastu 05.01.2018 täitmisavalduse 700 euro, s.o kahe kuu elatise, saamiseks, millele lisanduvad täitekulud. Arvestama peab, et lisaks suure summa arestimisele, tähendab XXXXe pahatahtlik tegevus, et XXXX oli ja on sunnitud kulutama aega ja raha sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (sh hagi ja hagi tagamine) – aeg ja raha, mille oleks saanud panustada XXXXe heaolu tagamisse. Hageja rõhutab, et XXXX ei ole muuhulgas ei käesolevas tsiviilasjas, ega ka tsiviilasjas nr 2-17-18172 ning tsiviilasjas nr 2-15-13540 mitte kordagi vaidlustanud fakti, et lapse XXXXe vahetu ülalpidaja on juba alates 22.11.2017 XXXX .
KOSTJA VASTUVÄITED
17.Kostja esitas 22.02.2018 vastuse hagiavaldusele, milles ei võta hagiavaldust õigeks ja vaidleb hagile täies ulatuses vastu. Kostja taotleb jätta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
18.Lapse XXXX ajutine viibimine kodust eemal ei saa olla püsiva toimega kohtumääruse eiramise aluseks, eriti kui lapse kodust eemal viibimine on hageja isiklik ja lapse huve kahjustav otsus iseenda majandusliku olukorra parandamiseks. Kuniks elatise küsimuses ei ole jõustunud teistsugust lahendit, on jõus lõpplahend asjas nr 2-15-18960. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise kaudu ei ole võimalik täitedokumendiks olevat kohtuotsust tühistada. Samuti viiks taotluse rahuldamine vastuolulise olukorrani, kus jõustunud kohtumäärust ei pea vaidlusalusel perioodil täitma, kuid edaspidi peaks taaskord käesolevat vaidlust kordama ning, et kohtumääruse mittetäitmist on võimalik hagejal endal soovi korral sobilikke tingimusi tekitades oma huvides luua. XXXX hagi tagamise avaldus elatise maksmise korra muutmiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamises jäi Harju Maakohtu poolt asjas nr 2-17-18172 rahuldamata. Käesolev kohtumenetlus dubleerib tsiviilasja nr 2-17-18172 taotluste lahendamist, kus on samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme osas juba kohtu poole pöördutud ning ka hageja suhtes mitte rahuldatud.
19.XXXX (isa/kostja) ei ole kordagi nõustunud lapse elukorralduse sellise muudatusega ning samuti pole jõutud omavahel kokkuleppele teistsuguses lapse kulude kandmises. Siiski on isa olnud osaliselt nõus lapse söögirahade tasaarveldamisega, aga see ei väära TsMS § 457 lg 1 toodut, et kohtulahend nr 2-15-18960 kuulub kõigepealt täitmisele. Sundtäitmise lubamatuks kuulutamise taotlus on ka seetõttu põhjendamatu, et emale on saanud juba ainuüksi vahemikus 23.11.2017-08.01.2018 lapse ülalpidamiseks heatahtlikke rahalisi vahendeid rohkem kui 500 euro väärtuses (23.11.2017, 29.11.2017, 29.11.2017, 01.12.2017, 20.12.2017, 03.01.2018, 08.01.2018), samuti on väljaspool tõendatud ajavahemikku tehtud avaldajale teisigi makseid. Selliselt on olnud tagatud lapse ülalpidamine suuremas summas, kui vaid igapäevased kulud kodust eemalolekul. Elatise maksmist kohustav kohtulahend (2-15-18960) ei ole tingimuslik, ega sätesta lapse ajutisel viibimisel pikemal või lühemal perioodil lahuselava vanema juures selle kehtetuks muutumist. Täpselt samamoodi on leidnud ka Harju Maakohus elatise vaidlust lahendades, et vaatamata näiteks lapse koolivaheaegadel pikemalt viibimine ema elupaigas ei muuda elatise maksmise suurust ega tasumise kohustust.
20.Kostjal on ka lapse ajutiselt eemal viibimise ajal kohustus kanda edasi suuremat osa seniseid kulusid. Käesolevas asjas saaks üldse arutlusele tulla vaid osaline sundtäitmise tühistamine, aga ka see oleks antud juhul ebaõige juba niigi hagejale antud rahaliste ülalpidamisvahenditega ning ei vaja kohtu sekkumist. Lapse hooldusõiguste küsimust
7 (15)
2-18-1439 käsitlevas hagita menetluses tehtud lahendit ei täideta vastavalt TsMS § 550 lg 3 enne selle jõustumist ning selles ei ole jõustunud teistsugust lõpplahendit kui 20.06.2017 kohtumäärus asjas nr 2-15-13540. Seetõttu ei ole põhjendatud ka kõikide kaasnevate küsimuste (nagu elatise tasumine) ennetav käsitlemine, eriti arvestades, et nimetatud kohtumenetlus ei kujune ilmselt pikaajaliseks, sest kohus on äsja sama vaidlust juba lahendanud. Vastasel juhul rikuks kohus esialgse õiguskaitse põhimõtteid ning asuks ajutist olukorda sisuliselt ja pikaajaliselt reguleerima. Lapse kodu asub aadressil XXXX isale kuuluval kinnistul, erinevalt hageja väidetust. Ühegi kohtulahendiga ei ole määratud last elama ema juurde. Tegemist on hageja otsusega mitte last oma koju toimetada ning sooviga enda majanduslikku olukorda parandada läbi elatise mittemaksmise, jättes last suurde hooletusse.
21.Hageja ei ole esitanud kuludokumente (ega isegi kalkulatsioone), millest võiks järeldada temapoolt lapse ülalpidamist (ning seeläbi lapse ülalpidamise teostamist vahetult). Veelgi enam, hageja kontoväljavõtetest ei nähtu, et ta üldse mingilgi määral lapse kulusid tasub. See on ka põhjendatud asjaoluga, et laps ei viibi suurel osal ajast emaga, vaid on isapoolse vanaema juures. Kui ema ka on mingeid lapse kulusid tasunud peale söögirahade, siis on see olnud põhjendamatu, sest lapse kodus on kõik eluksvajalik isa poolt tagatud. Lapse suhtlemist emaga reguleerib käesoleval hetkel 20.06.2017 jõustunud kohtulahend asjas 2-15-13540, mis sätestab ema ja lapse suhtluskorra. Seda ei ole tühistanud ükski hilisem kohtumäärus. Kohtu teistsugune arvamus tekitataks niigi suures õiguslikus määramatuses veel täiendavalt kahju lapsele ning õigusrahule, mis on niigi hetkel lubamatult suur. Elatise lahend asjas nr 2-15-18960 jättis isa kanda suurema osa lapse tõendatud ülalpidamiskuludest (ligi 2/3) ning isa oli heatahtlikult nõus kalduma kõrvale võrdsest kulude jaotusest. Juba seetõttu ei ole põhjendatud kohtuotsuse meelevaldne mittetäitmine.
22.Lapsele ülalpidamiskulud ei ole lineaarsed ega kuust-kuusse samaväärsed nagu seda on elatise tasumine. Näiteks on kulutused suuremad enne hooaegade vahetumist ja pühade ning tähtpäevadega seoses. Elatise kompromissi kinnitamise ettepaneku tegi kohus miinimumelatisest suuremas summas arvestades lapsega seotud pikaajalisi kulusid, mis on tõendatud ostutšekkidega ning arvete tasumisega. Antud asjas on oluline mitte lapse ajutine viibimiskoht, vaid see, kuidas kantakse lapse ülalpidamiskohustust. Isa kulud ei ole muutunud, sest lapse viibimine ajutiselt ema juures ei tühista enamikku elatise kohtuhagis väljatoodud kuluridasid ning isa tagab jätkuvalt nende tasumise. Lisaks tasub isa kuluartikleid, mida pole elatise kohtuasjas käsitletud nagu näiteks lapse sidekulud, klassirahad jms. Siinkohal peab isa oluliseks mainida, et elatise kompromissiettepaneku tegi kohus arvestades kõiki tõendatud kulusid. Seega ei saa väita, et kompromissiga lõpetatud kohtulahend oleks jäänud sisulise käsitluseta (enne kohtu esitatud kompromissiettepanekut peeti pikaajalist kirjalikku vaidlust ning mitmeid istungeid). Nimetatud kohtumäärusel on kohtuotsusega võrdsustatud seaduslik jõud.
23.Olukorras, kus ema on ka varasemast isale võlgu lapse kulusid, mis on erakordsed ning väljuvad püsikulude (seega elatise) piirest, on kohtutäituri tegevuse lubamatuks tunnistamise taotlus eriti arusaamatu. Ema ei ole osalenud lapse sünnipäeva tähistamisega seotud kuludes, lapse koolialgustega seotud erakorralistes kuludes jpm. Hagi rahuldamisega asutaks seisukohale, et kohtumäärusi ei peagi täitma ning need on üksnes soovituslikud juhised, mida võib tõlgendada ja painutada vastavalt oma suvale. Elatis on hagejalt välja mõistetud jõustunud kohtulahendiga, mida tuleb vastavalt ka täita. Seetõttu ei ole põhjendatud rääkida ka alusetust rikastumisest, nagu väidab hageja. XXXX ei peaks oma suuri sissetulekuid (brutosissetulek üle 2700 euro) kulutama uute kohtuasjade algatamiseks, vaid kasutama seda ennekõike lapse heaolu tagamiseks. Kuna XXXX tõlgendab kõiki kohtumäärusi enda huvides ja rikub sellega
8 (15)
2-18-1439 seadust, on täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi täielikult põhjendamatu. Kõik kulud, mis tulenevad XXXX kohtumääruste mittetäitmisest, tuleb jätta tema kanda.
24.09.03.2018 esitas kostja täiendavad seisukohad. Vaidluse lahendamisel on oluline keskenduda ainult tähtsust omavatele asjaoludele. Lapse hooldusõiguste küsimused lahendatakse menetluses asjas nr 2-15-13540. Seetõttu palub kostja jätta need tähelepanuta ning need hagejale tagastada. Need tõendavad vaid hageja väidetavaid õigustusi, miks laps on harjumuspärasest elukorraldusest eemal. Käesolev vaidlus seisneb selles, kas jõustunud elatise kohtulahendi omavoliline mittetäitmine on õigustatud või mitte. Seejuures taotledes mittetäitmist iseenda tekitatud olukorras pahatahtlikult lapse ja teise lapsevanema suhtes. Vastab tõele, et laps viibib hetkel ajutiselt hagejaga seda peamiselt ainult hageja enda otsuse tõttu. Ühegi kohtuotsusega pole määratud lapse elukohta selliselt. Kostja on olnud osaliselt nõus söögile kuluva tasaarveldamisega, aga see ei väära asjaolu, et jõustunud kohtulahendit tuleb esmalt täita. Oleks äärmiselt ebaõiglane asetada kostja olukorda, kus ta peab enamikke elatise kohtuasjas tõendatud kulusid tasuma täielikult ise, seejuures tasuma veel lapse hageja juures ajutiselt viibimisega seotud kulusid.
25.Hageja on asunud lapse ülalpidamist pahatahtlikult nõudma topelt ning mitmelt isikult (sh XXXX’elt – lapse kostjapoolne vanaema). Ta on saanud vaidlusalusel perioodil 1000 euro piires rahalisi vahendeid lapse ülalpidamiseks. Hageja on asunud seisukohale, et kuna ta täidab ülalpidamiskohustust vahetult, ei ole vajalik jõustunud kohtumäärust täita. Nimetatud väide saaks tõele vastata vaid väga väikeste kulude osas (näiteks söögiraha) ja see on juba (ning miinimumelatisest suuremas summas) väljaspool kohtumenetlusi tasutud. Kõiki muid lapse koduga, lemmikloomadega, sidega jpm seotud kulusid tasub jätkuvalt kostja. Lapse mitte oma koju toimetamine on ema teadlik lastkahjustav otsus parandamaks iseenda majanduslikku olukorda. Käesoleval hetkel on tegu ajutise ja lühiajalise ning hageja enda tekitatud olukorraga. Ei oleks mõeldav, et igal ajutisel kodust eemal viibimisel (näiteks koolivaheajal või muude kokkulepete korral) peaks asuma elatise kohtumääruse täitmist lubamatuks tunnistama. Sellistel juhtudel tuleb elatise kohtumäärus kõigepealt täita ning siis jõuda kokkuleppele milliste lapse kulude osas tagasimakse tuleks teha. Laps viibib ema juures peamiselt seetõttu, et esitas kohtule ja eestkosteasutustele hulgaliselt põhjendamata väiteid isa isiku suunal, mille osas pole kohus teinud lahendit ning menetlus alles käib. Seega ei ole lapse elukorraldust püsivalt muudetud. Lapse hooldusõiguste küsimust käsitlevas hagita menetluses tehtud lahendit ei täideta vastavalt TsMS § 550 lg 3 enne selle jõustumist ning selles ei ole jõustunud teistsugust lõpplahendit kui 20.06.2017 kohtumäärus asjas nr 2-15-1354.
26.Hagi rahuldades asuks kohus seisukohale, et endale sobilike kohtuotsuste saamiseks on õigustatud ise kõigepealt vastav olukord ellu kutsuda ning seejärel kohtumäärusega see püsivaks kinnistada. Analoogse käsitluse järgi annaks kohus mõista, et kui kostja toimetaks lapse jõuga tagasi koju, siis kaoks alus käesolevat hagimenetlust pidada. Asjas nr 2-17-18172 on Harju Maakohus jätnud elatise muutmise hagi tagamise korras rahuldamata. Elatise kohtumäärusega sätestatust ei tohi teha omal algatusel maha arvamisi või jätta selle täielikult tasumata. Hageja on saanud vaatamata elatise kohtumääruse mittetäitmisele suuri summasid lapsega ajutiselt toimetulekuks. Kokkuvõtlikult leiab kostja, et antud olukorras oleks hagi rahuldamine veel suuremat õiguslikku segadust tekitav, sest asutaks sisuliselt õigustama ajutise olukorra reguleerimist pikaajalist toimet omava kohtumääruse tühistamisega. Kostja on last seni ainuisikuliselt kasvatanud ligi 3 aastat. Hageja on asunud arvama, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise kaudu saab täitedokumendiks olevat kohtuotsust tühistada, ajutist olukorda püsivaks kinnistada ning ühte ja sama vaidlust erinevates
9 (15)
2-18-1439 kohtumenetlustes käsitlemisega suurendab endale sobiliku tulemuse saamist läbi selle, et esitab konteksti eiravalt kohtu seisukohti kõrval menetlustesse oma seisukohtade õigustamiseks.
27.Kostja taotleb tagastada hagejale 08.03.2018 esitatud tõendid: 28.11.2017 Haabersti Linnaosa Valitsuse lastekaitse seisukoht tsiviilasjas nr 2-15-13540; 07.02.2018 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-13540 (XXXXe EÕK rahuldamata jätmine); 05.03.2018 XXXX seisukoht koostöö kohta XXXXega tsiviilasjas nr 2-15-13540; 23.02.2018 kohtumäärus tsiviilasjas nr 217-18172 (XXXXe taotluse menetluse peatamiseks rahuldamata jätmine); XXXXe 20.12.2017 seisukohad tsiviilasjas nr 2-15-13540 15.01.2018 ärakuulamise osas; 28.11.2017 Saue Vallavalitsuse eeskosteasutuse arvamus tsiviilasjas nr 2-15-13540; XXXX tehtud kulutused XXXXe ülalpidamisel perioodil 17.11.2017-18.02.2018 koos 26.02.2018 seisukohaga tsiviilasjas nr 2-17-18172; Sotsiaalkindlustusameti 8.12.2017 otsus lapsetoetuse maksmise kohta XXXXle; Kohtu 19.02.2018 teade koostöö taastamiseks menetlusosalistele tsiviilasjas nr 2-15-13540.
KOHTU PÕHJENDUSED
28.Kohus lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1. Pooled on andnud nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses (I kd, tl 5; I kd, tl 56). Hinnates asjas kogutud tõendeid ja poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus tuleb osaliselt rahuldada ja põhjendab seda alljärgnevalt.
29.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lg 2 sätestab, et lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni ja hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda (TMS § 221 lg-d 3 ja 4).
30.Kostja XXXX vanemateks on XXXX ja hageja XXXX. Vaidlus puudub selles, et 05.04.2016 kompromissi kinnitava kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-18960 mõisteti XXXXlt välja igakuine elatis 350 eurot kuus lapse XXXXe ülalpidamiseks (I kd, tl 15) ning et eelnimetatud kohtuliku kompromissi sõlmimise ajal oli lapse püsielukoht isa XXXXe juures ning ema XXXX suhtles lapsega suhtluskorra alusel. Samuti puudub poolte vahel vaidlus, et alates 22.11.2017 elab laps XXXX püsivalt koos oma ema XXXXga. Vaidlust ei ole selles, et 30.11.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-13540 (I kd, tl 9-10) on kuni tsiviilasjas nr 215-13540 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni kohustatud XXXXt andma ainuhooldusõigus XXXXe viibimiskoha osas üle XXXXle ja samuti kohustatud XXXXt andma viivitamatult üle XXXXle XXXXe isiklikud asjad.
31.Vaidlus poolte vahel seisneb selles, kas tsiviilasjas nr 2-15-18960 05.04.2016 kompromissi kinnitava kohtumääruse aluseks olevad asjaolud on pärast nimetatud kohtulahendi jõustumist muutunud ja kas hageja on täiteasjas nr XXXX esitatud elatise nõude rahuldanud muul viisil. Samuti on kostja seadnud kahtluse alla selle, kas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on kohane õiguskaitsevahend, arvestades, et tsiviilasjas nr 2-17-18172 on lahendamisel ka XXXXe avaldus XXXXe vastu elatise kohtumääruse muutmiseks.
32.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet
10 (15)
2-18-1439 põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
33.Kohtutäitur Kaja Lilloja on 05.01.2018 on algatanud täitemenetluse täiteasjas nr XXXX. Täitmisteate kohaselt on nõude sisuks elatise nõue – elatise võlg 700 eurot, millele lisanduvad kohtutäituri tegevusega seotud kulud (I kd, tl 16-19). Hageja on seisukohal, et elatise nõue on esitatud aja eest, s.o detsember 2017 ja jaanuar 2018, kui XXXX on XXXXe ees ülalpidamiskohustust täitnud vahetult ja vabatahtlikult, st nõue on rahuldatud muul viisil. Hageja selgitas, et täitemenetluse algataja XXXX ei ole alates 2017. aasta novembri lõpust osalenud lapse XXXXe elus, kelle nimel elatise väljamõistmiseks XXXX täitmisavalduse XXXX vastu esitas. Samuti on hageja hinnangul XXXX teadlik, et XXXXe igapäevaste vajaduste rahuldamise ja tema arenguks piisavate vahendite tagamise eest on 2017. aasta novembri lõpust hoolitsenud XXXX. Hageja selgitas, et rahvastikuregistris märgitud XXXXe elukoha senine mitte muutmine on tingitud asjaolust, et elukoha muudatuse taotluse peab alaealise lapse puhul kooskõlastama ka teine lapsevanem, millest XXXX on keeldunud, mistõttu ei ole olnud võimalik lapse ametlikku elukohta rahvastikuregistris ära muuta.
34.Kostja isa XXXX on kohtule esitanud seisukoha, et lapse XXXX ajutine viibimine kodust eemal ei saa olla püsiva toimega kohtulahendi eiramise aluseks, eriti kui lapse kodust eemal viibimine on hageja isiklik ja lapse huve kahjustav otsus iseenda majandusliku olukorra parandamiseks. XXXX ei ole nõustunud lapse elukorralduse sellise muudatusega ning samuti pole jõutud omavahel kokkuleppele teistsuguses lapse kulude kandmises. Kostja on seisukohal, et lapse kodu asub aadressil XXXX isale kuuluval kinnistul. Samuti väidab ta, et ühegi kohtulahendiga ei ole määratud last elama ema juurde, tegemist on hageja enda otsusega mitte last oma koju toimetada ning sooviga iseenda majanduslikku olukorda parandada läbi elatise mittemaksmise, seejuures jättes last suurde hooletusse.
35.Kohus leiab, et kostja väide, et ta pole nõustunud lapse sellise elukorraldusega, kus laps elab ema juures, on asjakohatu. Harju Maakohtu 30.11.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 215-13540 on antud ainuhooldusõigus XXXXe viibimiskoha osas üle XXXXle (I kd, tl 9-10). Kohus nõustub hagejaga selles, et kuigi XXXXe rahvastikuregistri järgne elukoht on endiselt XXXXele kuuluval kinnistul, siis ei tähenda see, et laps seal ka reaalselt elab. Lisaks Harju Maakohtu 30.11.2017 kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-15-13540 on hageja esitanud mitmeid tõendeid selle kohta, et XXXX elab oma ema XXXX juures, sh XXXXe ja XXXX vahelised sõnumid, milles XXXX kirjutab, et „laps on nüüdsest sinu hooldada“, „elatist maksan vabatahtlikult“ ning 22.11.2017 küsimusele, ka kas XXXX loobub lapse kasvatamisest lõplikult, vastas XXXX „jah“ (vt I kd, tl 28-29). Seega viibis laps XXXX juba hiljemalt 22.11.2017 ema XXXX juures.
36.Kohus nõustub hagejaga, et lapse XXXXe elukorralduse muudatus ja vastav 30.11.2017 esialgse õiguskaitse kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-13540 tehti lapse XXXXe huvidest lähtuvalt. Hageja on esitanud kohtule Haabersti Linnaosa valituse 28.11.2017 seisukoha nr 12XXXX tsiviilasjas nr 2-15-13540 (I kd, tl 137-138), mille kohaselt on Haabersti Linnaosa Valitsus seisukohal, et kuni lõpliku lahendi jõustumiseni on lapse parimates huvides jääda tema ema XXXX hoole alla. Saue Vallavalitsuse eeskosteasutuse 28.11.2017 arvamuses nr XXXX tsiviilasjas 2-15-13540 (I kd, tl 149-150) on selgitatud, et „Ema on lapse elu kiire
11 (15)
2-18-1439 ümberkorraldamisega, lapse vajaduste rahuldamisega lastekaitsespetsialisti hinnangul hästi hakkama saanud.“ Samuti on Saue vallavalitsuse lastekaitsespetsialist võtnud ühendust XXXXe ema XXXXega, kes oli poja pärast mures ja soovitas pojale lapse ajutist emale kasvatada andmist, samuti on ema sõnul XXXX pea kogu lapse kasvamise aja kasutanud oma ema poolset rahalist abi (riided, raha toidu jaoks) (vt I kd, tl 149 pöördel).
37.Kohtule on esitatud tsiviilasjas nr 2-15-13540 XXXXe 20.12.2017 seisukohad ärakuulamise osas, mille punktis 11 on XXXX mh märkinud, et „Isa peab sellise käitumise juures kahjuks leppima ema avalduse rahuldamisega, kus isegi pidevalt lapsele terviseprobleeme tekitav, kohtumäärusi mittetäitev ja last täiskasvanute vaidluste ette rakendav lapsevanem on siiski lapse heaolu paremaks tagajaks kui lapse kogu eluea jooksul tema eest kodus hoolitsenud isa kes on järsku ema isiku vastu esitatud süüdistuste tõttu osutunud ohtlikuks. Lisaks peab isa arvestama sellist kohtuotsust enda töö ja uue elukorralduse otsustamisel. Ei ole võimalik oodata järjekordset uut määramata tulevikus tehtavat kohtulahendit samas asjas ning seega on esialgse õiguskaitse määrus tagasipöördumatu“ (I kd, tl 146-147). XXXX on seega möönnud, et peab lapse ema poolt tsiviilasjas nr 2-15-13540 esitatud avalduse rahuldamist võimalikuks ja lepib sellega.
38.Hageja on seisukohal, et XXXX kui alates 22.11.2017 lapsest XXXXest eraldi elav vanem, ei ole tänaseni vabatahtlikult XXXXe ülalpidamiseks elatist maksnud ega lapsega kordagi kohtunud ning tema igapäevases ülalpidamises osalenud. XXXX on aga seisukohal, et hageja on asunud lapse ülalpidamist pahatahtlikult nõudma topelt ning mitmelt isikult (sh XXXX’elt – lapse kostjapoolne vanaema). XXXXe väitel on hageja saanud vaidlusalusel perioodil 1000 euro piires rahalisi vahendeid lapse ülalpidamiseks ja ka muid summasid ning selliselt on olnud tagatud lapse ülalpidamine suuremas summas, kui vaid igapäevased kulud kodust eemalolekul. XXXX on leidnud, et käesolevas asjas saaks üldse arutlusele tulla vaid osaline sundtäitmise tühistamine, aga ka see oleks antud juhul ebaõige juba niigi hagejale antud rahaliste ülalpidamisvahenditega.
39.Kohus leiab, et kostja isa XXXXe esitatud vastuväited on paljasõnalised ja tõendamata. XXXX on 22.02.2018 kostja vastuse lisana 2 esitanud ülekanded (vt I kd, tl 60-74), mille arvelt on väidetavalt hagejal aidatud last ülal pidada. Kohtu hinnangul ei nähtu nimetatud ülekannetest, et lapse isa oleks lapsele elatise makseid teinud. Kohus ei pea võimalikuks lugeda kostja elatise andmise kohustust täidetuks vanemate suvaliste omavaheliste arvelduste raames, kui ei ole üheselt selge, et need arveldused toimusid just elatise maksmise eesmärgil. Kohus selgitab, et lapsest lahuselav vanem (alates 2017 novembri lõpust kostja) peab arvestama sellega, et üldjuhul peab ta ülalpidamise kohustuse täitma rahas regulaarsete igakuiste maksetena. PKS § 100 lõigete 1 ja 4 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) ning elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Muul viisil ülalpidamise andmine on väga erandlik. Sellise piirangu eesmärk on lastele regulaarse ning stabiilse ülalpidamise tagamine. Kostja ei saa elatise maksmise kohustuse täitmisel arvestada selle rahaga, mida kostja kulutab lapsele temaga koosoldud aja sisustamiseks ega ka lapsele antud taskurahaga, veelgi vähem aga teisele vanemale tehtud elatisele viitavate selgitusteta pangaülekannetega
40.XXXX väidab, et hageja XXXX kontoväljavõtetest ei nähtu, et ta üldse mingilgi määral lapse kulusid tasub, mis on kostja arvates põhjendatud asjaoluga, et laps ei viibi suurel osal ajast emaga, vaid on isapoolse vanaema juures. Nimetatud väidet ei ole XXXX millegagi tõendanud. Kohus leiab, et asjaolu, et laps on XXXX hooldada ja et XXXX tasub XXXXe ülalpidamise kulud, kinnitab muuhulgas Haabersti Linnaosa valituse 29.01.2018 lastekaitse
12 (15)
2-18-1439 töötaja arvamus nr XXXX, mille kohaselt suutis ema novembris 2017 korraldada lapsele kõik eluks ja heaoluks (sh kooliks) vajamineva, laps käib erinevates huviringides ja veedab emaga aega (vt I kd, tl 43 pöördel). Samuti on hageja põhistanud ja tõendanud vajalikke kulutusi seoses lapse kasvatamisega, sh eluruumi kasutuseelised (vt I kd, tl 106-121; seisukoht I kd, tl 152-154; tõendid I kd, tl 156-241). Sotsiaalkindlustusameti 08.12.2017 otsuse nr 3 (toimik XXXX) kohaselt on alates 01.12.2017 igakuulise lapsetoetuse (XXXXe osas) saaja XXXX (I kd, tl 247248). XXXXe väide, justkui isa kulud ei ole muutunud, sest lapse viibimine ajutiselt ema juures ei tühista enamikku elatise kohtuhagis väljatoodud kuluridasid ja XXXXel on ka lapse ajutiselt eemal viibimise ajal kohustus kanda edasi suuremat osa seniseid kulusid, on samuti paljasõnaline ja tõendamata. Kohus leiab, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et XXXX hoolitseb XXXXe ülalpidamise eest, igapäevaste vajaduste rahuldamise ja tema heaolu eest vahetult juba alates 22.11.2017 ning XXXX ei osale alates 22.11.2017 lapse ülalpidamises.
41.XXXXe hinnangul dubleerib käesolev kohtumenetlus tsiviilasja nr 2-17-18172 (hagi elatise muutmiseks) taotluste lahendamist, kus on samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme osas juba kohtu poole pöördutud. Riigikohus on 08.03.2017 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16 p-s 11 selgitanud, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. [--] Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks. Sama lahendis p-s 14 märkis Riigikohus, et kohtulahendi, millega on välja mõistetud lapse elatis, muutmist saab TsMS § 459 lg 2 järgi nõuda alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 17.05.2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26).
42.Kohus märgib, et tsiviilasjas nr 2-17-18172 (XXXXe avaldus XXXXe vastu elatise kohtumääruse muutmiseks) esitas hageja hagi 05.12.2017. Kohus selgitab, et kuna hageja taotleb käesolevas asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamist osaliselt ka tsiviilasjas 2-1718172 hagi esitamisele eelnenud perioodi osas, ei oleks tal TsMS § 459 järgse hagiga tsiviilasjas nr 2-17-18172 võimalik tagasiulatuvalt enne 05.12.2017 hagi esitamist taotletavat eesmärki saavutada. Kohtu hinnangul ei saa elatiselahendi muutmise hagi õigel ajal esitamata jätmine välistada aga hageja õigust kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sh nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, kui vastavad eeldused on täidetud. Kuivõrd täiteasjas nr XXXX on täitmisel elatise nõue perioodi detsember 2017 ja jaanuar 2018 eest ning hageja on kohtule tsiviilasjas nr 2-17-18172 elatise muutmise hagi esitanud 05.12.2017, peab kohus käesolevas asjas põhjendatuks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamist perioodi 01.12.2017 kuni 04.12.2017 osas.
43.Kohus leiab, et hageja nõue elatise kohtumääruse muutmiseks alates 05.12.2017 tuleb lahendada tsiviilasja nr 2-17-18172 raames (XXXXe avaldus XXXXe vastu elatise kohtumääruse muutmiseks), kus hageja taotleb kostjalt elatise väljamõistmist ja tsiviilasja nr 215-18960 kohtuliku kompromissi kohtumääruse vastavat muutmist. Sisult sama nõuet ei saa kohtu arvates lahendada samas kohtus kahes erinevas menetluses, mis võiks viia muuhulgas sisult samas küsimuses erinevate kohtulahenditeni ja kahjustaks seega õigusemõistmise ülesandeid. Lähtuvalt käesoleva kohtuotsuse p-s 41 viidatud Riigikohtu otsuste selgitusest on kohtu arvates kohane menetlus TsMS § 459 alusel elatise muutmiseks ning kohtulahendiga
13 (15)
2-18-1439 väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabanemiseks alates 05.12.2017 hagi esitamisest just tsiviilasi nr 2-17-18172, mitte aga käesolev sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetlus. Kohtul ei ole võimalik ega vajalik käesolevas asjas tsiviilasja nr 2-17-18172 menetlust dubleerida, kuivõrd esmane õiguskaitsevahend elatise muutmist puudutavates küsimustes saab olla saab olla just tsiviilasja nr 2-17-18172 raames esitatud XXXXe avaldus XXXXe vastu elatise kohtumääruse muutmiseks. Juhul, kui kohus tsiviilasjas nr 2-17-18172 hagi rahuldab, siis puudub hagejal alates 05.12.2017 kostjale elatise maksmise kohustus ja langeb ära ka tsiviilasja nr 2-15-18960 kohtuliku kompromissi sundtäitmise küsimus alates 05.12.2017. Arvestades eelnevat jätab kohus hagi rahuldamata seoses hageja nõudega tunnistada Harju Maakohtu 05.04.2016 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-15-18960 alusel toimuv sundtäitmine täiteasjas nr XXXX lubamatuks perioodi eest alates 05.12.2017.
44.XXXX on esitanud vastuväite, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise kaudu ei ole võimalik täitedokumendiks olevat kohtuotsust tühistada. Kohus selgitab, et Riigikohtu 15.04.2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 p 9 kohaselt on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama. Hagi on võimalik rahuldada ka nii, et sundtäitmine tunnistatakse lubamatuks osaliselt (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 16). Sel juhul ei ole alust täitemenetlust täielikult lõpetada.
45.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et Harju Maakohtu 05.04.2016 tsiviilasjas nr 2-15-18960 kompromissi kinnitava kohtumääruse aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud ja hageja XXXX on muul viisil XXXXe elatise nõude rahuldanud alates vaidluslause perioodi algusest 01.12.2017 kuni 04.12.2017. XXXX on asunud elama oma ema XXXX juurde, kes täidab lapse ülalpidamisekohtustust vahetult ja hoolitseb tema vajaduste eest. Seega ei ole põhjendatud sundtäitmine XXXXlt elatise nõudmiks Harju Maakohtu 05.04.2016 tsiviilasjas nr 2-15-18960 kompromissi kinnitava kohtumääruse alusel perioodi 01.12.2017 kuni 04.12.2017 osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb XXXX hagi XXXXe vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr XXXX rahuldada osaliselt, kuna sundtäitmisel olev nõue on rahuldatud muul viisil ja tunnistada TMS § 221 lg 1 alusel sundtäitmise täiteasjas nr XXXX lubamatuks osaliselt perioodi 01.12.2017 kuni 04.12.2017 osas (kuna kohtutäitur nõuab elatist alates 2017 detsembrist). Ülejäänud osas (s.o alates 05.12.2017 hagejalt nõutav elatis) lahendab kohus vaidluse tsiviilasjas nr 2-17-18172 elatise muutmise hagi raames. Käesolevas asjas jääb rahuldamata hageja nõue tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr XXXX lubamatuks perioodi eest alates 05.12.2017.
46.Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamise osas (TsMS § 238 lg 5).
47.XXXX taotleb 09.03.2018 seisukohas tagastada hagejale 08.03.2018 esitatud tõendid. XXXX põhjendas, et vaidluse lahendamisel on oluline keskenduda ainult tähtsust omavatele asjaoludele ja lapse hooldusõiguste küsimused lahendatakse menetluses asjas nr 2-15-13540. Seetõttu palub XXXX jätta esitatud tõendid tähelepanuta ning need hagejale tagastada. TsMS § 238 lg 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kohus leiab, et XXXXe taotlus ei ole põhjendatud. Hageja poolt 08.03.2018 esitatud dokumendid
14 (15)
2-18-1439 esitati kohtu poolt määratud tähtaja kestel (I kd, tl 97) ja kohtul ei ole alust piirata hageja soovi oma väidete tõendamiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kostja taotluse tagastada hagejale tema poolt kohtule 08.03.2018 esitatud tõendid.
48.TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tühistab hagi tagamise ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse või kui kohus lõpetab menetluse kompromissi sõlmimisega, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, või kompromissilepingu pooled ei taotle abinõu tühistamist. Harju Maakohtu 26.02.2018. a määrusega rahuldas kohus hagi tagamise taotluse ja peatas kohtutäitur Kaja Lilloja poolt läbiviidava täitemenetlus täiteasjas nr XXXX kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kohus rahuldab käesoleva otsusega hagiavalduse osaliselt, kuid kohtu hinnangul ei ole käesoleva otsuse täitmiseks vajalik hagi tagamise abinõu jõusse jätmine. Kohus tühistab Harju Maakohtu 26.02.2018. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Kohus selgitab, et hagi tagamise abinõu tühistamiseks tuleb huvitatud poolel pöörduda käesoleva kohtulahendi jõustumisel kohtutäituri poole. Kohus selgitab, et vajadusel saab hageja esitada hagi tagamise taotluse ka tsiviilasjas nr 2-17-18172.
49.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades hagi osalist rahuldamist ja asjaolu, et vaidlus on seotud lapsega ning kostja XXXX on alaealine, tuleb käesolevas asjas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
50.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
15 (15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.