Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 25.11.2014 portaalis www.autokiirlaen laenutaotluse 8 000 euro saamiseks. Samal päeval sõlmisid hageja kui laenuandja ja kostja laenulepingu nr 1411252411. Laenusumma 8 000 eurot kanti kostja arvelduskontole üle 25.11.2014. Vastavalt laenulepingu punktile on laenu brutosumma 22 400 eurot ja laenulepingu punktis 5.1. lepiti kokku laenuintressi määraks 36 % aastas. Laenu tagastamises lepiti kokku vastavalt maksegraafikule 26.11.2019. Laenulepingu punktis 3.3. leppisid pooled kokku, et laenuandja annab laenu mootorsõiduki tagatisel. Laenulepingu punkt 3.4. kohustas laenusaajat laenu tagamise eesmärgil vormistama laenusaaja omandis oleva mootorsõiduki ümber laenuandja nimele. Vastavalt laenulepingu punktile 3.5. kohustus laenusaaja enne laenu saamist laenusaaja omandis oleva mootorsõiduki laenuandja omandisse üle andma ja Eesti Maanteeametis laenuandja nimele ümber registreerima. Laenulepingu nr 1411252411 tagatiseks on laenulepingu punkti 3.6 järgi mootorsõiduk Toyota Yaris registreerimismärk XXX, milline tagatisvara vormistati omandi üleandmise kokkuleppega 25.11.2014 hageja omandisse. 25.11.2014 allkirjastasid pooled ka üleandmise-vastuvõtmise akti. Peale dokumentide vormistamist ja laenu väljastamist, anti sõiduauto kostja kasutusse. Kostja ei täitnud laenulepinguga endale võetud kohustusi kokkulepitud viisil. Kuna kostja ei teostanud õigeaegselt graafikujärgset 2015 aasta oktoobrikuu, novembrikuu, detsembrikuu ja 2016 aasta jaanuarikuu ning veebruarikuu osamakseid saatis võlausaldaja kostjale võlateatised 29.10.2015, 10.11.2015, 01.12.2015, 08.12.2015, 29.12.2015, 07.01.2016, 29.01.2015, 09.02.2016, 29.02.2016, 09.03.2016. 07.09.2016 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, kus anti kostjale täiendav tähtaeg 26.09.2016 võlgnevuse tasumiseks ning hoiatati, et pärast täiendava tähtaja saabumist loetakse leping üles öelduks juhul, kui kostja võlga ei tasu. Kuna kostja võlga ei tasunud on laenuleping nr 1411252411 üles öeldud alates 27.09.2016. Kostja on tasunud hagejale kokku 6 384,73 eurot, millest 25 eurot on arvestatud võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks, 1 109,76 eurot laenu põhivõla katteks, 5 236,85 eurot laenuintressi katteks ja 13,12 eurot viivist maksetega viivitamise eest. Kuni 26.09.2016 on kostja poolt tasumata viis graafikujärgset laenuintressi makset alates 26.05.2016 kuni 26.09.2016 kokku 1 366,45 eurot. Laenulepingu punktis 6.1. leppisid pooled kokku viivisemäära 0,2 % päevas tasumata laenusummalt. Kuna tarbijakrediidi puhul ei ole mõistlikuks viivise määraks 0,2 %, siis arvestab hageja viivise määraks laenulepingu punktis 5.1. kokku lepitud intressimäära 36 % aastas. Tasumata põhinõudelt 6 890.24 eurot on viivis laenulepingu punktis 5.1. kokkulepitud määras alates laenulepingu ülesütlemise päevast s.o. 27.09.2016 kuni hagiavalduse esitamiseni 1 549,45 eurot. 16.11.2015 esitas kostja portaalis www.autokiirlaen laenutaotluse 2 000 euro saamiseks. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja laenulepingu nr 1511162535 ning laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 16.12.2015, vastavalt laenulepingu lisaks olevale maksegraafikule. Laenulepingu punktis 5.1. lepiti kokku laenuintressi määraks 48 % aastas ja laenu brutosummaks 2 080 eurot vastavalt laenulepingu punktile 10.1. Laenulepingu punkti 3.3. alusel annab laenuandja laenu mootorsõiduki tagatisel. Laenulepingu punkti 3.6. järgi on tagatiseks mootorsõiduk Toyota Yaris registreerimismärk XXX, mis on ka 25.11.2014 väljastatud laenu tagatis. Laenusumma 2 000 eurot kanti üle 16.11.2015 kostja arvelduskontole. Kostja ei täitnud laenulepinguga endale võetud

kohustusi kokkulepitud viisil. Kostja on neli korda taotlenud laenulepingu täitmise tähtpäeva edasilükkamist 30 päeva kaupa, nõustudes iga 30 päevase pikenduse puhul tasuma 80 eurot, mis on ühe kuu laenuintress. Viimase laenulepingu täitmise pikendamise tähtpäevaga palus kostja pikendada lepingu täitmise tähtpäeva kuni 16.04.2016. Kostja kohustus 16.04.2016 tasuma 80 eurot laenuintressi eest ja 2 000 eurot laenu tagasimakseks. Kostja endale võetud kohustust ei täitnud. 19.04.2016 saatis hageja kostjale meeldetuletuse, kus nõudis võla tasumist. Kostja on tasunud 520 eurot, millest peale lepingu täitmise tähtpäeva tasus kostja 200 eurot, mille hageja arvestab maha põhivõlast, mistõttu on tasumata põhivõlg 1 800 eurot. Kostjal oli kohustus tasuda kuus 80 eurot laenuintressi ja laenulepingu pikenduse eest alates 16.12.2015 kuni 16.04.2016, kokku viie kuu eest 400 eurot, millest 320 eurot on tasutud. Seisuga 16.04.2016 on võlg tasumata laenuintressi eest 80 eurot. Laenulepingu punktis 6.1. leppisid pooled kokku viivisemäära 0,2 % päevas tasumata laenusummalt. Kuna tarbijakrediidi puhul ei ole mõistlikuks viivise määraks 0,2 %, siis arvestab hageja viivise määraks laenulepingu punktis 5.1. kokku lepitud intressimäära 48 % aastas. Tasumata põhinõudelt 1 800 eurot on viivis laenulepingu punktis 5.1. kokkulepitud määras alates laenulepingu täitmise tähtpäevale järgnevast päevast s.o. 17.04.2016 kuni hagiavalduse esitamiseni 925,55 eurot. 07.09.2016 kostjale saadetud võlanõudes nõudis hageja kostjalt sõiduauto Toyota Yaris valduse üleandmist vastavalt laenulepingu nr 1411252411 punktile 3.11. Kostja seda teinud ei ole. Hagejale kuuluv sõiduautot Toyota Yaris registreerimismärgiga XXX on kostja ebaseaduslikus valduses. Kuna kostja on keeldunud tagastamast hagejale kuuluvat sõiduautot, tellis hageja 20.04.2017 puksiiri, et sõiduauto kostja elukohast ära vedada ja paigutada kinnisesse parklasse, kuid sõiduauto äravedamine ebaõnnestus, sest kostja takistas seda. Puksiiri teenuse eest tasus hageja Alondra OÜ-le 190 eurot, mistõttu seoses kostja tegevusega on hageja kandnud otsest kahju 190 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks tasumata põhivõlg 8 690,24 eurot, tasumata laenuintress 1 446,45 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2 475 eurot, kahju 190 eurot ja viivis tasumata põhivõlalt 8 690,24 eurot kuni põhivõla kohase tasumiseni alates 13.05.2017 võlaõigusseaduse § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud määras. Hageja palub kohustada kostjat tagastama hagejale sõiduauto Toyota Yaris, registreerimismärk XXX. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja vastuse kohaselt on lepingud nr 1511162535 ja nr 1411252411, millised on ette valmistanud hageja juristid, vahetuslepingud, millised lakkasid automaatselt olemast ja said täidetud täielikult kostja poolt hetkel kui kostja andis hagejale enda poolt allkirjastatud veksli. Kostjal ei ole olnud lepingulisi suhteid hagejaga seoses kostja lihtveksli käsutamisega ja juhtimisega, mis on peidetud lepingutesse 1511162535 ja nr 1411252411. Kostjale ei ole ei hageja ega Euroopa Keskpank teinud ettepanekut sõlmida lepingulisi suhteid kostja veksli haldamiseks, mis on peidetud lepingutesse 1511162535 ja nr 1411252411. Kostja ei ole saanud hagejalt ühtegi krediiti ega laenu, mis oleks kuulunud hagejale. Kostjale eraldati vastavalt vekslitele nr 1511162535 ja nr 1411252411 summa Euroopa Keskpanga tähtede kujul, mis ei kuulu hagejale. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 16 lg 1 järgi on pakkumus (ofert) lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse

andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi on nõustumus (aktsept) otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 20 lg 1 järgi on nõustumus otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 29 lg 1 lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 järgi kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled ei vaidle, et 25.11.2014 esitas XXX portaalis www.autokiirlaen laenutaotluse 8 000 euro saamiseks (t.l. 15). Vaidlust ei ole, et 25.11.2014 allkirjastasid hageja kui laenuandja ja kostja kui laenusaaja laenulepingu nr 1411252411 (t.l. 16-20). Vaidlust ei ole, et laenusumma 8 000 eurot kandis hageja 25.11.2014 kostja arvelduskontole 25.11.2014 (t.l. 23). Vaidlust, ei ole, et vastavalt laenulepingu punktile10.1. on laenu brutosumma 22 400 eurot ja laenulepingu punktis

VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Tuvastatud on, et kostja oli laenulepingu nr 1411252411 maksete tasumisega viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ning pooled ei vaidle, et 07.09.2016 saatis hageja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, kus andis kostjale täiendava tähtaja 26.09.2016 võlgnevuse tasumiseks ning hoiatas, et kui pärast täiendava tähtaja saabumist loetakse leping üles öelduks juhul, kui kostja võlga ei tasu (t.l. (34). Vaidlust ei ole, et kostja võlgnevust hageja määratud tähtajaks ei tasunud, mistõttu on tõendatud, et hagejal oli õigus laenuleping nr 1411252411 üles öelda ning seega on laenuleping nr 1411252411 üles öeldud 26.09.2016. Pooled ei vaidle, et kostja on tasunud hagejale laenulepingu nr 1411252411 täitmisel kokku 6 384,73 eurot, millest 25 eurot on arvestatud võla sissenõudmiskulude hüvitamiseks, 1 109,76 eurot laenu põhivõla katteks, 5 236, 85 eurot laenuintressi katteks ja 13,12 eurot viivist maksetega viivitamise eest. Seega on tuvastatud, et kostjal on laenulepingust nr 1411252411 tulenevalt laenulepingu lõppemise hetkel täitmata kohustus tagastada krediidisumma 6 890,24 eurot. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasunud laenulepingu nr 1411252411 järgi krediidisumma 6 890,24 eurot, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 6 890,24 eurot. Tuvastatud on, et laenulepingu nr 1511162535 täitmise tähtaeg oli 16.12.2015, mida poolte kokkuleppel pikendati kuni 16.04.2016 (t.l. 41-48). Vaidlust ei ole, et 19.04.2016 saatis hageja kostjale meeldetuletuse, kus nõudis võla tasumist (t.l. 49). Pooled ei vaidle, et kostja on tasunud hagejale laenulepingu 1511162535 täitmisel peale lepingu sõlmimise tähtpäeva kahe maksega kokku 200 eurot, millise summa on hageja arvestanud maha põhivõlast. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tagastanud laenulepingu nr 1511162535 alusel saadud ülejäänud krediidisumma 1 800 eurot, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1 800 eurot. Tulenevalt VÕS § 401 lg 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Vaidlust ei ole, et laenulepingu nr 1411252411 kohaselt pidi kostja maksma intressi krediidisummalt 36 % aastas. Hageja arvestuse kohaselt on perioodil 26.05.2016 kuni 26.09.2016 kostjale arvestatud intressi viis graafikujärgset intressimakset (279,61+276,45+273,29+270,13+266,97) kokku 1 366,45 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasunud laenulepingu nr 1411252411 järgi talle antud krediidisummalt perioodil 26.05.2016 kuni 26.09.2016 eest s.o. kuni laenulepingu ülesütlemiseni intressi 1 366,45 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks intressi 1 366,45 eurot. Laenulepingu nr 1511162535 kohaselt pidi kostja maksma intressi krediidisummalt 48 % aastas. Pooled ei vaidle, et kostja pidi tasuma laenulepingu nr 1511162535 alusel iga kuu 80 eurot

laenuintressi ning kostja taotlusel pikendati laenu tagastamise tähtaega alates 16.12.2015 kuni 16.04.2015, seega pidi kostja tasuma hageja arvestuse kohaselt intressi viie kuu eest kokku 400 eurot (t.l. 41-48). Tuvastatud on, et kostja on tasunud laenuintressi 320 eurot. Kuna kostja on tasunud intressi 320 eurot, siis on kostjal tasumata laenulepingu nr 1511162535 alusel seisuga 16.04.2016 intress 80 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasunud eeltoodud summa, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 80 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tuvastatud on, et laenulepingu nr 1411252411 punktis 6.1. leppisid pooled kokku viivisemäära 0,2 % päevas tasumata laenusummalt. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele saab viivist nõuda lepinguga ettenähtud intressimääras, mis käesoleval juhul oli 36 % aastas. Kuna tasumata põhinõudelt 6 890,24 eurot on viivis laenulepingu punktis 5.1. kokkulepitud määras alates laenulepingu ülesütlemise päevast s.o. 27.09.2016 kuni hagiavalduse esitamiseni 1 549,45 eurot., siis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis 1 549,45 eurot. Tuvastatud on, et laenulepingu nr 1511162535 punktis 6.1. leppisid pooled kokku viivisemäära 0,2% päevas tasumata laenusummalt. Kuna laenulepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui on seadusjärgne viivisemäär, siis on põhjendatud vastavalt VÕS §-le 113 lg 1 kolmandale lausele lugeda viivise määraks lepingus ettenähtud intressimäär 48 % aastas. Seega tasumata põhinõudelt 1 800 eurot on viivis laenulepingu punktis 5.1. kokkulepitud määras alates laenulepingu täitmise tähtpäevale järgnevast päevast s.o. 17.04.2016 kuni hagiavalduse esitamiseni 925,55 eurot, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis 925,55 eurot. Hageja on palunud välja mõista ka viivise, mis muutub sissenõutavaks alates hagiavalduse esitamisest s.o. 13.05.2017 võlaõigusseaduse §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis põhinõudelt (6 890,24+1 800 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 13.05.2017 kuni põhinõude täitmiseni. Vaidlust ei ole, et laenulepingu nr 1411252411 punktis 3.3. leppisid pooled kokku, et laenuandja annab laenu mootorsõiduki tagatisel ning laenulepingu punkt 3.4. kohustas laenusaajat laenu tagamise eesmärgil vormistama laenusaaja omandis oleva mootorsõiduki ümber laenuandja nimele. Laenulepingu punkti 3.5. järgi kohustus laenusaaja enne laenu saamist laenusaaja omandis oleva mootorsõiduki laenuandja omandisse üle andma ja Eesti Maanteeametis laenuandja nimele ümber registreerima. Tuvastatud on, et laenulepingu nr 1411252411 tagatiseks on laenulepingu punkti 3.6 järgi mootorsõiduk Toyota Yaris registreerimismärk XXX, milline tagatisvara vormistati omandi üleandmise kokkuleppega 25.11.2014 hageja omandisse (t.l. 21). 25.11.2014 allkirjastasid pooled üleandmise-vastuvõtmise akti (t.l. 22). Vaidlust ei ole, et ka laenulepingu nr

1511162535 punkti 3.3. alusel andis hageja kostjale laenu mootorsõiduki tagatisel ning laenulepingu punkti 3.6. järgi on tagatiseks mootorsõiduk Toyota Yaris registreerimismärk XXX, mis on ka 25.11.2014 väljastatud laenu tagatis. Pooled ei vaidle, et mootorsõiduki Toyota Yaris registreerimismärk XXX omanik on hageja, kuid sõiduk asub kostja valduses. Vaidlust ei ole, et kostjale 07.09.2016 saadetud võlanõudes nõudis hageja kostjalt sõiduauto Toyota Yaris valduse üleandmist vastavalt laenulepingu nr 1411252411 punktile 3.11, mille kohaselt kui laenusaaja ei tasu 14 kalendripäeva möödudes graafiku järgset makset tähtpäevaks, siis on laenuandjal õigus tagatisvara oma nõuete, sh ka laenusaajaga sõlmitud teistest laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks avalikul müügiplatsil või läbi avaliku interneti müügiportaali oma äranägemise järgi või enda poolt osundatud kolmandale isikule võõrandada, milleks edastab laenuandja 5 tööpäeva jooksul, alates vastava kirjaliku teate kättesaamisest üle andma ning juhul kui laenusaaja keeldub vabatahtlikult tagatisvara valdust üleandmast, siis on laenuandjal õigus võtta ise üle tagatisvara valdus selle asukohas ja laenusaaja kohustub hüvitama kõik tagatisvara laenuandja otsesesse valdusse saamisega kaasnevad kulud, sh sõidukulud vastavalt läbitud kilomeetritele (sihtkohta ja tagasi), tööjõukulud tunnitasu alusel (1 h 64 eurot) (t.l. 34). Vaidlust ei ole, et kostja ei ole hageja nõudmisele vaatamata hageja sõiduauto Toyota Yaris, registreerimismärgiga XXX valdust hagejale tagastanud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 kohaselt omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 alusel on omaniku nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 82 lg 1 järgi omanik peab vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. AÕS § 83 lg 1 järgi valdaja võib asja väljaandmisest keelduda, kui tal on omaniku suhtes õigus asja vallata. Lähtudes eeltoodust on hageja nõue hagejale kuuluva asja väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest tõendatud, mistõttu on kostja kohustatud andma hagejale üle sõiduauto Toyota Yaris, registreerimismärgiga XXX valdus. Pooled ei vaidle selle üle, et seoses kostja keeldumisega tagastada hagejale kuuluv sõiduauto, tellis hageja 20.04.2017 puksiiri, et sõiduauto kostja elukohast ära vedada ja paigutada kinnisesse parklasse, kuid sõiduauto äravedamine ebaõnnestus, sest kostja takistas seda (t.l. 12-14). Tuvastatud on, et puksiiri teenuse eest tasus hageja Alondra OÜ-le 190 eurot (t.l. 50). Vaidlust ei ole, et kui kostja oleks ise vabatahtlikult tagastanud hagejale hagejale kuuluva sõiduauto, siis ei oleks hageja pidanud tegema kulutusi seoses sõiduauto tagasi saamiseks summas 190 eurot. VÕS § 101 lg 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja p 1 alusel nõuda kohustuse täitmist ja p 3 alusel nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 3 kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 2 sätestab, et varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju. Vastavalt VÕS § 128 lõikele 3 hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud,

sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kuna pooled olid laenulepingu nr 1411252411 punktis 3.11. kokku leppinud tagatisvara valduse üleandmisega seotud kulude kandmises juhuks, kui laenusaaja tagatisvara ise vabatahtlikult ei tagasta, siis on tõendatud, et kostja tagatisvara üle andmata jättes oleks pidanud ka lepingu järgi tasuma hagejal tagatisvara otsesesse valdusesse saamisega seotud kulud, mistõttu pidi kostjale olema ka ettenähtav, et juhul kui kosta ei tagasta hagejale sõiduautot, siis peab kostja igal juhul kandma sõiduki tagastamisega seotud kulud s.h. kulud, mis on seotud sellega, et kostja takistas sõiduki äraviimist. Seega on tõendatud, et hagejal on tekkinud kahju seoses sõiduki äraviimise korraldamisega 190 eurot, sest kostja takistas hagejal sõidukit ära viimast. Kuna vaidlust ei ole, et kostja ei ole tasunud hagejale seoses sõiduautot Toyota Yaris, registreerimismärgiga XXX tagasisaamisega seotud kulusid 190 eurot, millise summa põhjendatuse üle pooled ei vaidle, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 190 eurot. Kohus ei hinda hageja väiteid ja tõendeid kostja elukoha kohta, sest selle üle pooled ei vaidle (t.l. 9-14). Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t.l. 84, 94-109, 126-127, 136149), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Kostja on esitanud 25.01.2018 avalduse 22.01.2018 kohtuistungi protokolli suhtes, teatades, et kohtuistungi protokollist puuduvad olulised punktid, mida kostja on kohtuistungil käsitlenud. Kohus, tutvunud kostja avaldusega, leiab, et kohtuistungi protokoll vastab seaduses sätestatud nõuetele ning kajastab adekvaatselt ja tegelikkusele vastavalt kohtuistungil toimunud. Seega kostja avaldus, mida võib käsitelda protokolli täiendamise taotlusena tuleb, jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja 12.05.2017, kus on märkinud, et hagejal on tekkinud menetluskulu, mis koosneb kulust riigilõivule, õigusabile. TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Hagi hind on 18 996,91 eurot. Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuleb RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda 750 eurot riigilõivu. Nähtuvalt tsiviilasja materjalidest on hageja hagi esitamiselt õigesti tasunud 750 eurot (t.l. 51, 69). TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus kontrollib järgnevalt hageja õigusabikulu põhjendatust ja vajalikkust. Hageja esindaja poolt menetluses tehtud toimingud ning nendele kulunud aeg olid menetluskulude nimekirja kohaselt 5 tundi seoses hagiavalduse jaoks dokumentide kogumine, õiguslik analüüs, hagiavalduse koostamine ja kohtusse esitamine, rahvastikuregistri ja kinnistusraamatu andmete välja võtmine.

Kohus leiab, et dokumentide kogumisele ja hagi koostamisele ei võinud kokku kuluda põhjendatult enam kui 3 tundi. Kuivõrd tegemist oli lihtsate nõuetega ning hageja puhul on tegemist nn masshagejaga, kes kasutab varasemalt välja töötatud hagiavalduse põhja, ei võinud avalduse ja hagi koostamisele ning sellega seonduvate toimingute tegemisele põhjendatult kuluda enam aega. Seetõttu loeb kohus põhjendatud hageja põhjendatuks õigusabikuluks 3 tundi. Riigikohus on lahendis 3-2-1-115-13 (p 25) selgitanud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on põhjendatuks ja vajalikuks pidanud näiteks tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (3-2-1-93-13) või 147,49 eurot koos käibemaksuga (3-2-1-115-14). Samas on rõhutatud ka, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (32-1-115-14, p 14). Hageja esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusteenust tunnihinnaga 100 eurot ilma käibemaksuta. Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et õigusteenus tunnihinnaga 100 eurot ilma käibemaksuta või 120 eurot koos käiebemaksuga ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu tuleb seda pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Kohus leiab, et praktikas ei ületa õigusteenuse osutamise hind lihtsas võlaasjas mitteadvokaadist esindaja poolt 70 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Kohtu hinnangul on hageja põhjendatud õigusabikulu seega 210 eurot (3 x 70). Lähtudes eeltoodust on hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks 960 eurot (750+210) ning kosjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulu 960 eurot. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.