2-16-11637/32 - Tööõigus - Muud tööõigusasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.X AS (hageja, tööandja) esitas 1. augustil 2016 Harju Maakohtule YY (kostja, töötaja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et töötaja 3. juuli 2016. a töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, mistõttu tuleb lugeda, et kostja ütles töölepingu üles korraliselt alates 2. augustist 2016. Hagi kohaselt esitas kostja hagejale 3. juulil 2016 avalduse, milles avaldas soovi öelda tööleping alates 4. juulist 2016 erakorraliselt töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel tööandja olulise lepingurikkumise tõttu üles, sest tööandja muutis oma tegevuskohta (Tallinna linnas asuvast büroost Saku vallas asuvasse büroosse), mida ta kostjaga ei kooskõlastanud ning millega kostja ei nõustu, sest see toob talle kaasa lisakulusid. Kostja soovis saada TLS § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist. Kostjal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Hageja ei muutnud ainult kostja töökohta, vaid alates 4. juulist 2016 muutus hageja tegevuskoht, mistõttu ei saanud hageja pakkuda enam kostjale töötamise võimalust Tallinnas. Hageja teatas oma tegevuskoha ja töötajate töökoha muutusest kostjale 18. aprillil 2016 toimunud koosolekul. Kostja teatas hagejale uue töö tegemise koha sobimatusest alles 3. juulil 2016, s.o ca 2,5 kuud pärast töötamise koha muutumisest teada saamist, ja soovis lõpetada töölepingu alates järgmisest päevast. Seega viivitas kostja töölepingu ülesütlemisega ebamõistlikult TLS § 91 lg 4 tähenduses. Kostjal ei olnud mõjuvat põhjust töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 91 lg 1 tähenduses. Töölepingu järgi oli töö tegemise kohaks Tallinna linn. Uus koht on Saku vallas Tallinna linna piirist kahe minuti autosõidu kaugusel. Kuna kostja elab Keilas, asub uus töö tegemise koht kostjale sobivalt Tallinna linnast Keila suunal. Kostja saab uude kohta mööda Pärnu maanteed nii autoga kui ka ühistranspordiga. Kuna uus koht on kostja elukohale lähemal, peaksid kostja sõidukulud suurenemise asemel hoopis vähenema. Hageja pakkus

Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - pooled sõlmisid 14. jaanuaril 2013. a tähtajatu töölepingu, mille p 5.1 kohaselt on kostja töö tegemise koht Tallinna linn; - kostja töötamise koht ja hageja tegevuskoht olid 14. jaanuarist 2013 kuni 3. juulini 2016 Tallinnas XXX; - hageja lõpetas 4. juulil 2016 tegevuse Tallinnas XXX ja alustas tegevust Saku vallas YYY; - hageja tegevuskoha muutudes ei sõlminud pooled töölepingu muutmise kokkulepet; - kostja tegi 3. juulil 2016 töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse ja hageja on avalduse kätte saanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus tööleping TLS § 91 lg 2 ja TLS § 98 lg 2 alusel erakorraliselt ette teatamata üles öelda või on selline ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Hageja rikkus oma kohustust ja tegemist on olulise rikkumisega TLS § 91 lg 2 tähenduses, kuna hageja ei järginud töölepinguseadusest tulenevaid nõudeid. Kostja ülesütlemisavaldusest nähtub, et kostja ütles töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel üles tööandjapoolse olulise rikkumise tõttu ning palus vabastada end töölt alates päevast, mil ta peab asuma tööle Saku valda. Kostja märkis, et tööandja muutis ühepoolselt töötajaga kooskõlastamata töölepingu tingimusi. Koos ülesütlemisavaldusega saatis kostja 3. juulil 2016 hagejale e-kirja, milles ta põhjendas, miks hageja poolt välja pakutud kodus töötamine talle ei sobi, ning avaldas valmisolekut abistama hageja töötajaid uues asukohas, kuid see ei tähendanud kostja hinnangul seda, et töösuhe jätkub vanadel tingimustel uues kohas. TLS § 5 lg 1 p 8 järgi peab töö tegemise koht sisalduma töölepingu kirjalikus dokumendis ning TLS § 5 lg 4 järgi on tööandjal kohustus töötajat kirjalikult teavitada töötaja töötingimuste muudatusest. TLS § 20 järgi eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Tallinna linn ja Saku vald on erinevad kohaliku omavalitsuse üksused. Kuna töö tegemise koht on töölepingu kohustuslikuks tingimuseks, saab seda TLS § 12 järgi muuta vaid poolte kokkuleppel. Kui tööandja tegevuskoha muutumisega seoses muutub töötaja töö tegemise koht töölepingus märgitud töö tegemise kohaga võrreldes, siis peab töötaja töötamise jätkamiseks tööandja uues tegevuskohas olema töötaja selge ja konkreetne nõusolek. Kuigi töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjalikku vormi järgimata jätmise korral tühised, peab töölepingu muutmiseks (sh töö tegemise koha muutmiseks) olema poolte kokkulepe, st ei piisa sellest, et tööandja teatab töötajatele, et tema tegevuskoha muutumise tõttu muutub ka töötajate töö tegemise koht. Tööandja peab välja selgitama, kas töötajad soovivad töö tegemise koha muutumise korral tema juures edasi töötada. Kuna pooltel ei olnud kostja töö tegemise koha üleviimiseks teise omavalituses üksusesse kokkulepet ja hageja eeldas, et kostja jätkab uues kohas töötamist, on kostja rikkunud oluliselt lepingut. Asjas ei ole tähtsust kostja eraelu puudutavatel asjaoludel. Elukutse ja töökoha valik on isiku põhiseadusest tulenev õigus ning on põhjendamatu ja alusetu siduda töötaja ja tööandja vahelisse töösuhte regulatsiooni töötaja eraelu puudutavad asjaolud (sh tema elukoht, töölkäimise viis, tööle minemise aeg ja vahend, töötaja hilisem töökoht jne). Asjaolu, et hageja uus tegevuskoht asub kostja elukohale lähemal ning seetõttu on kostja töölkäimise aja4

2-16-11637 ja muu kulu väiksem, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Seetõttu tuleb need seisukohad ja neid asjaolusid kinnitavad tõendid jätta arvestamata. Kostja ütles töölepingu üles mõistliku aja jooksul TLS § 91 lg 4 tähenduses. Mõistlikku aega ei tule TLS § 91 lg 4 tähenduses arvestada ajast, mil hageja teatas kostjale, et ta asub töölepingut alates juulist 2016 rikkuma (s.t teatas, et töö tegemise koht muutub tulevikus). Võlaõigusseadus (VÕS) § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut ka töölepingule. VÕS § 101 seob õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse üldjuhul kohustuse rikkumisega ning VÕS § 117 järgi koosmõjus VÕS §-ga 118 ei lõppe kahjustatud poole õigus leping lõpetada enne kohustuse rikkumist. Hageja asus kohustust rikkuma alates 2016. a juulist, kui muutus hageja tegevuskoht ja hageja ei võimaldanud enam kostjal töötada töölepingu p-s 5.1 nimetatud töö tegemise kohas. Kostja sai teada hageja lepingurikkumisest siis, kui hageja reaalselt asukohta vahetas ja asus lepingut rikkuma. Hageja kolis Tallinnast Saku valda 1. juulil 2016 (reede) ja alates 4. juulist 2016 (esmaspäev) oli hageja tegevuskoht (sh kostja töö tegemise koht) Saku vallas. Kostja ja hageja töötaja JJ 5. juuni 2016. a e-kirjavahetusest nähtub poolte suhtlus ettevõtte kolimise teemal ning 28. juuni 2016 e-kirjadest ebaselgus kostja töö jätkumise osas. Seega ei olnud pooltel 28. juunil 2016 jätkuvalt selget kokkulepet koostöö jätkumise ja vastavate tingimuste osas. Arvestades praeguses asjas tuvastatut, saab kõiki ajaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades asuda seisukohale, et kostjalt ei olnud mõistlikult alust nõuda lepingu jätkamist, mistõttu ei pidanud kostja hagejale erakorralisest ülesütlemisest ette teatama ning tal oli TLS § 98 lg 2 järgi õigus tööleping alates järgmisest päevast, s.o 4. juulist 2016 üles öelda. Kui töötaja ütleb töölepingu üles erakorraliselt, s.t ettenägematu asjaolu tõttu, mis annab poole huvisid kaaludes aluse eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks, ei ole töötajal kohustust töölepingu ülesütlemisest ette teatada ning ta võib töölt lahkuda ilma ette teatamata. Asjas ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt alus jätta kohaldamata TLS § 100 lg-t 4 ning hageja peab hüvitama kostjale kolme kuu keskmise töötasu (2878 eurot 32 senti). Hagi rahuldamata jätmise tõttu kannab TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud hageja. Kostja palus mõista hagejalt välja menetluskulude hüvitise 2410 eurot 96 senti (esindaja tasu 16,74 tunni ulatuses tehtud toimingute eest tunnitasuga 120 eurot (lisandub käibemaks)). Kulud on kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Apellatsioonkaebus

9.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ekslikult, et hageja rikkus oluliselt töölepingut, kui eeldas, et kostja jätkab uues kohas töötamist, kuigi pooled ei olnud uues töö tegemise kohas kokkulepet saavutanud. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et kuna hageja töö tegemise kohana oli poolte töölepingus kokku lepitud Tallinna linn, oli selle muutmiseks Saku valda vaja poolte kokkulepet. Siiski ei saa kolleegiumi hinnangul ainuüksi kokkuleppe puudumisest igal juhul järeldada, et tööandja rikkus töö tegemise kohta muutes töölepingut sedavõrd oluliselt, et see andis alust töötajale alust tööleping erakorraliselt üles öelda. Kolleegium märgib, et TLS § 87 järgi võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes mõjuval põhjusel, sh võib töötaja TLS § 91 lg 1 järgi töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Riigikohus on selgitanud, et TLS § 91 lg 1 järgi on töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Seejuures tuleb võimatuse all mõista mitte ainult füüsilist võimatust, vaid ka sellist erakorralist olukorda, kus töötajalt ei saa mõistlikult oodata tööülesannete täitmist (vt Riigikohtu 22. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14, p 14). Nimetatud mõjuv põhjus võib mh tuleneda tööandja käitumisest (TLS § 91 lg 2) või töötaja isikust (TLS § 91 lg 3). Töötaja võib töölepingu TLS § 91 lg 2 järgi erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel, tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega või töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Seega on seaduses sätestatud näidisloetelu tööandja rikkumistest, mida saab kindlasti pidada oluliseks rikkumiseks. Kõigi muude rikkumise korral tuleb aga TLS § 91 lg 1 valguses hinnata, kas tööandja rikkumine oli sedavõrd oluline ja olukord sedavõrd erakorraline, et kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saanud töötajalt mõistlikult oodata töösuhte jätkamist.

2-16-11637 külastada senise töötamise koha läheduses asuvaid asutusi. Oma väidete kinnituseks on kostja juhtinud tähelepanu ülesütlemisavaldusele, mille kohaselt ta on selgitanud, milliseid lisakulutusi töö tegemise koha muutus talle kaasa toob, ning millised asjaolud olid talle olulised töökoha valikul (tl 8), samuti 5. juuni 2016. a e-kirjale (tl 68–70) ja 3. juuli 2016. a e-kirjale (tl 71–72). Kostja 5. juuni 2016. a e-kirjast hagejale nähtub, et kostja saatis selle hagejale 30. mail 2016 toimunud arenguvestluse jätkuks. Kostja kirjeldas selles, kuidas hageja on talle aja jooksul tema nõusolekuta ühepoolselt tööülesandeid juurde lisanud, ning põhjendas sellega seda, et ta soovib saada töö eest väärilist tasu, mis võiks olla 1200 euro (bruto) asemel 1600 eurot (bruto). Töö tegemise koha muutumise kohta märkis kostja järgmist: „Lisaks hakkab tulevikus minu väljaminekuid mõjutama ka meie ettevõtte kolimine, mis ootab meid ees 01.07.2016 ja see pole olnud minu isiklik valik. Juba täna on mul kodus sellega seoses diskuteerimist, sest meie perele teeb see eelarvesse lisakulutuse. Kuna meie peres on 1 auto ja seni on abikaasa mind tööle toonud ja koju viinud ning Tallinna, Tondi piirkond jääb tee peale, on kõik korras, aga meie töö-kodutee ei kulge mööda Pärnu mnt-d nagu see peab hakkama tulevikus olema ja seega pikeneb temal töölesõit ja sellega seoses suurenevad kulud. Täna ettevõtte asukohal (Tondi-Mustamäe-Magdaleena-Kesklinn) on tohtrid/meditsiiniasutused/muud asutused, mida ikka aeg-ajalt külastama peab, et olla terve, tubli ja rõõmus. Kui peale ettevõtte kolimist hakkavad minule vajalikud asutused asuma 15–20 km kaugusel, siis see on probleem nii tööandjale kui ka minule. Täna saan oma käimised planeerida lõunapausile ja seda ilma autot või taksot kasutamata“. Kirja lõpetuseks on kostja märkinud: „Kui sulle tundub, et ma oma panuse eest ettevõtte hüvanguks liiga suurt palganumbrit küsin, siis ma arvan, et võiks näiteks F-st uurida, millist palka sellises ametis tavaliselt makstakse. /.../ Mulle meeldib meie ettevõttes, sest see töö meeldib mulle ja ma saan olla omas elemendis nii oma oskuste, tutvuste kui ka keelekasutuse poolest“. Eeltoodust nähtub, et kostja soovis saada suurenenud tööülesannete tõttu hagejalt suuremat töötasu ning töötasu läbirääkimistes tugines mh ka asjaolule, et töö tegemise koha muutus suurendab tema pere kulusid ja on talle ebamugav. Samas ei saa sellest järeldada, et sel ajal oli kostjale uues töö tegemise kohas töötamine vastuvõetamatu. Pigem kinnitab e-kirja lõpp seda, et kostja soovis hageja juures edasi töötada sõltumata sellest, et töö tegemise koht muutub, kuid suurema töötasu eest. Töö tegemise koha muutumist on kostja kasutanud ühe argumendina suurema töötasu saamiseks. Kostja 3. juuli 2016. a e-kiri (sama kirjaga edastas kostja hagejale ülesütlemisavalduse) on saadetud hageja samal päeval saadetud e-kirja vastuseks. Hageja e-kirjast nähtub, et ta on küsinud kostjalt, kas viimasel oli aega mõelda reedese vestluse üle ja millised mõtted tal tekkisid. Kostja vastusest saab järeldada, et hageja pakkus kostjale osaliselt kodus töö tegemise võimalust, kuid kostja on märkinud: „/see/ ei hoia kulusid kokku, kuna pean külastama Mustamäe/Tondi piirkonda endiselt vähemalt 2x nädalas ja sinna saamiseks on mul endiselt vaja linna minna Keilast“. Samuti on kostja märkinud: „Mul on kahju, aga ma ei saa nõustuda nende tingimustega ja pean siiski jääma selle juurde, et avaldus jääb jõusse /.../. See et ma 01.07 avaldust ei allkirjastanud hommikul, lootsin ma siiralt, et ma olen ettevõttele vajalik. Eks Sul on võimalus küsida M käest, mis palga ja tingimuste pealt eelmine logistik lahkus“. Seega nähtub kostja e-kirjast, et hageja on pakkunud kostjale uutel tingimustel töö tegemise võimalusi, kuid kostja töötasu tõstmise läbirääkimised ei lõppenud kostja soovitud viisil. Seega ei saa ka sellest e-kirjast järeldada, et töö tegemise koha muutus oli kostjale vastuvõetamatu, pigem ei olnud kostja nõus jätkama sama palga eest töötamist.